Читать книгу Raamatukaupmehe pihtimused - Shaun Bythell - Страница 3

TEISIPÄEV, 6. JAANUAR

Veebitellimusi: 3

Raamatuid leitud: 3

Kõik kolm tänast tellimust olid raudteeraamatud.

Veel üks läbinisti vastik päev, kuigi vihm jäi õhtupoole järele. Talv ongi siiamaale olnud ainult üks tugev vihm, mida peksab takka tugev tuul. Mulle ei meenu küll ühtki miinuskraadidega päeva.

Tänases postkastis:

Saatja: xxxxxxxxxxxx

Teema: maailm vajab mu raamatut

Sõnum:

ma tahaksin teie juures oma raamatut reklaamida. kirjutasin raamatu, mis kindlustab, et inimene, kelle te leiate, saab teie elukaaslaseks, see kaotab ka vajaduse valetamise, manipuleerimise ja intriigide järele. hoiab ära emotsionaalsed kahjud ja kaotab suitsiidi tõttu tekkiva ohu inimelule, andes inimestele teadmisi isiksuse kohta.

Päeva esimene klient oli eakas naine, kes soovis kasutada poe telefoni, et helistada oma miniale, kes polnud talle arsti juurde järele tulnud. Teine klient oli kiilanev hobusesabaga mees, kes iga viimase kui kätte võetud raamatu hinda nähes pahaselt keelt naksutas.

Leidsin keldrist vana tahvli ja panin selle vanasse pildiraami. Näeb päris kena välja. Otsustasin, et püüan sellele kirjutada iga päev midagi lõbusat – ettevõtmine, mis on juba eos hukule määratud, sest võib minna nädalaid, mõnikord kuid, enne kui mu pähe turgatab mõni teravameelne mõte. Et asi oleks lihtsam, valisin Noel Cowardi tsitaadi, mis pärineb raamatust „Kuulsad viimased sõnad“: „Head õhtut, mu armsad, homme näeme.“

Ema astus kella nelja paiku sisse ja rääkis pausi tegemata pool tundi järjest. Käsitletud teemade seas olid kirjanike maja idee ja tema leitud võimalik rahastusallikas (ta kordas seda vähemalt kuus korda), ema sõprade sõber, kellel on Deeside’is loss, mis on üleujutuste tõttu peaaegu jõkke varisemas (neli korda korratud) ja The Open Booki² rentnikud, kes jätsid endast maha seapesa („põlastusväärne“). Need polnud kõige viimased asukad, kaks hispaanlannat, vaid üks teine paar (neli korda korratud).

Umbes kaks minutit pärast tema lahkumist (särtsaka „Ma pean nüüd lippama, head aega, kullake“ saatel) vaatasin aknast välja ja nägin ema mõlkis Volkswagenit kehvasti pargituna bussipeatuses seismas, sellal kui tema agaralt kellegagi lobises. Kui ma poe pool tundi hiljem lukku panin, oli ema ikka veel seal, laterdades igaühega, kel oli piisavalt „õnne“ tema otsa komistada.

Kassa: 125.49 naela

11 klienti

KOLMAPÄEV, 7. JAANUAR

Veebitellimusi: 1

Raamatuid leitud: 0

Hommikul kardinaid eest tõmmates nägin vist küll esimest korda kõigi nende kuude jooksul päikest.

Esimese tunni tööpäevast lämbusin aeglaselt kliendi parfüümi kätte, mille kõigi eelduste kohaselt võis olla tootnud Põhja-Korea biokeemik, kes salajases punkris katsetas eriti jubedat närvimürki. Kim Jong on väga tõsiselt haige.

Saabus veel üks tellimus raamatule raudteetoast. Neid on alati kõige raskem leida. Õiget raudteefänni ei tohi huvitada kord raamaturiiulitel.

Kella üheteistkümne paiku astus poodi naine, kes minu meelest oli minust õige pisut vanem. Ta tuli mulle ähmaselt tuttav ette ja kui ta saabus maksma virna romaanide eest – mida kõiki ma olin lugenud ja nautinud – küsisin, miks ta mulle tuttav tundub. Tuleb välja, et ta tavatses käia sama oksjonipidaja juures Dumfriesis kus minagi ja seetõttu meenutasime kõiki neid tegelasi ja kahtlasevõitu sekeldusi, mis vältimatult näivad oksjonitega kaasnevat. Selgus, et tal on kohvik Rockcliffe’is (umbes 55 kilomeetri kaugusel), mistõttu kaeblesime klientide ja iseäranis oma äri pidamise raskuste üle, eriti kui see juhtub olema sedalaadi, mida inimesed eeldavad olevat avatud just siis, kui see sobib neile, aga mitte poepidajale. Meid ühendab jälestus sotsiaalsete kohustuste türannia vastu maakogukondades. Tuleb välja, et ta vihkab igasugust planeerimist sama palju kui mina. Ja ta lõpetas äsja ühe mu lemmikraamatu „Üks inimsüda“ lugemise.

Hakkasin sorteerima kaht ülejäänud jõulueelsest tehingust pärit kasti. Pole just parim poekraam, aga kõik raamatud on vöötkoodiga varustatud ja laitmatus seisukorras – ideaalne kaup FBA³ jaoks, mistõttu kandsin need andmebaasi ja tõstsin kasti, valmis „pealevõtmiseks“. Mõned pehmes köites teosed olid üllatavalt kõrge hinnaga, aga niimoodi on asjad läinud internetikaubanduse algusaegadest peale – raamatu müügihinda on varasemast raskem määrata.

Õhtupoole pidasin kliendiga maha tohutu vaidluse selle üle, kas Maigret oli väljamõeldud Prantsuse detektiiv (mina) või Belgia sürrealistlik maalikunstnik (tema); pärast seda helistasin naisele Ayris, kelle raamatuid ma pidin homme vaatama minema, et kohtumine edasi lükata. Tema häälest kostis hiiglaslik kergendus – ilmselgelt olid tal raamatud läbi vaatamata ja sorteerimata selle põhjal, mida ta tahab endale jätta ja millest lahti saada.

Kassa: 65.49 naela

3 klienti

NELJAPÄEV, 8. JAANUAR

Veebitellimusi: 3

Raamatuid leitud: 2

Veel üks päikesepaisteline päev. Kaks sellist järjest tundub tänavust talveilma arvestades nagu omamoodi rekord. Üks tänastest tellimustest oli raamat „Minorities in the Arab World“⁴, mis läheb ühele Liibanoni preestrile.

Ema saabus õhtupoole ja rääkis umbes pool tundi The Open Booki uksekoputist, mida katab valge hallituskiht. Miks see oluline on või miks ma seda tema arvates teadma pean, tekitab minus hämmeldust. Ta kadus viieks minutiks ja naasis seejärel koos Taiwani naise Aliciaga, kes nädal aega The Open Booki juhib. Leppisime kokku, et läheme pärast tööd pubisse õlut jooma. Nagu välja tuleb, ei ole Alicia tema õige nimi; ta valis selle põhjusel, et nii on Euroopas viibides lihtsam hakkama saada. Tal on käsil õpingud Hispaanias ja ta otsustas, et Wigtown pakub oodatud vaheldust Hispaania soojusele ja heale toidule.

Kassa: 42 naela

3 klienti

REEDE, 9. JAANUAR

Veebitellimusi: 5

Raamatuid leitud: 5

Jälle paduvihm. Nicky saabus stiilselt hilinedes nagu alati. Isegi tema must suusakombinesoon ei suutnud vihmavett tõrjuda – ust vastu tuult ja vihma kinni surudes sarnanes ta vihasele hülgele. Nicky on ainuke, kes on järele jäänud poe personalist, mis omal ajal koosnes kahest täiskoormusega ja ühest osaajaga töötajast. Ta on hea sõber, kuigi meie arvamused paljude asjade puhul lähevad täielikult lahku. Ta on Jehoova tunnistaja. Mina ei ole usklik. Tema on hilistes neljakümnendates, tal on kaks täiskasvanud poega ja ta on lõpmata naljakas. Ta on ka poele pühendunud ja tohutult võimekas. Mind peab Nicky takistuseks äri edule ja ignoreerib pidevalt mu juhiseid, ajades asju selle asemel nii, nagu kuuluks pood talle endale.

Kell pool kümme lülitan suures toas sisse elektriradiaatori ja viin Petra kõhutantsutunni jaoks sinna maki. Lubasin tal kasutada suurt tuba poe peal, kus vanadaamid teisipäeviti oma kunstiringi peavad. Üllataval kombel ilmus kohale kaks inimest. Kui ülakorrusel algas rütmiline trampimine, viisin posti postkontorisse (siinsamas üle tee), kus leti taga seisis William, kelle olemus klapib üpris täpselt tänase ilmaga. Ta tervitas mind samamoodi nagu kõiki teisi, täielikult ignoreerides ja mõmisedes, kui väga ta jälestab Wigtowni ja peaaegu kõike selle juures.

Poole üheteistkümne paiku olid Petra ja tema tantsijad täies hoos. Isabel (kes korra nädalas hoolitseb poe rahaasjade eest) tuli raamatupidamist tegema, ja niipea kui ta kuulis trampimist, jättis ta oma tegemised katki, näides hirmunud. Kui seletasin, et tegemist on tantsutunni, mitte orgiaga, tundis ta silmnähtavat kergendust. Ta pakkus, et viib minu eest sularaha kassast panka, sest olin panka pääsemata kolm nädalat üksinda poes olnud.

Kogu selle vihma tõttu tilgub vesi läbi katkise poeakna nüüd järelejätmatult vaateaknal olevale jõuluteemalisele väljapanekule (mida parimal juhul võiks pidada võrdlemisi trööstituks), mis näeb nüüd välja nagu morn ja niiske talvine lilleseade.

Saabus kolm linnukütti. Üks neist märkas suurt raamitud viktoriaanlikku graafilist lehte „Kalapüük Connemaras“, mille hinnaks oli 40 naela ja lausus: „Ma ei taha olla nipsakas, aga mis on teie parim hind selle eest?“, ja ma vastasin, et ta võib pildi saada 35 naelaga. Ta ostis selle ära koos kolme Robin Ade’i signeeritud pildiga, mille olin ostnud Marylt, oma antiigikaupmehest sõbralt. Keegi polnud kahjuks näidanud üles huvi temalt ostetud mägratopise vastu, välja arvatud lapsed, kes olid sellest võlutud.

Õhtul läksin pubisse koos Alicia (Taiwan), Gina (Uus-Meremaa), Elouise’i (Austraalia) ja Petraga (Austria). Olin ainus šotlane meie lauas. Nad kõik töötavad siin erinevates pubides ja kohvikutes.

Kassa: 132.99 naela

5 klienti

LAUPÄEV, 10. JAANUAR

Veebitellimusi: 4

Raamatuid leitud: 3

Külm hall päev. Nicky ilmus kell 9.08, süüdistades oma hilinemises ilma. Sadu algas uuesti kell kümme ja poeaknal seisvatesse ämbritesse tilkuva vee heli alustas oma tavapärast sümfooniat.

Halukorvi täites kuulsin tiigis krooksuvat konna – esimest pärast sügist.

Teel postkontorisse nägin Wigtowni budisti Ericut oranžis hõlstis – teretulnud värvilaik läbinisti hallis päevas. Ma ei tea, millal ta siia kolis, aga Wigtown on ta omaks võtnud selle armastusväärse ükskõiksusega, mida näitab üles igaühe vastu, kuitahes kohatuna ta väikeses Šoti linnakeses ka ei tundu.

Nicky korraldas terve päeva ümber asju, mis ei vajanud ümber korraldamist.

Pärastlõunal võtsin vaateakendelt maha jõulukaunistused. Vasakpoolne aken oli endiselt täis pisikesi loigukesi.

Täna tahvlil:

Väldi seltskondlikku suhtlemist: kanna alati kaasas raamatut.

Täna oli väga vähe kliente ja enamik neist lahkus enne lõunat. Kell kaks saabus üks perekond ja mul oli suur lootus, et vähemalt keegi neist ostab midagi, aga kümme minutit hiljem lahkusid nad tühjade kätega. Selle hetke ja sulgemise vahel rohkem kliente ei tulnud.

Kassa: 34.49 naela

4 klienti