Читать книгу Raamatukaupmehe pihtimused - Shaun Bythell - Страница 4

ESMASPÄEV, 12. JAANUAR

Veebitellimusi: 10

Raamatuid leitud: 10

Hall külm päev, aga sajuta.

Meeldival kombel leidsin sel hommikul üles kõik tellimused. Üks neist oli saksakeelne „Mein Kampf“, avaldatud veel Hitleri eluajal. Sellesse oli kirjutatud pühendus ja raamatu vahel oli postkaart – saksa keele oskuse täieliku puudumise tõttu pole mul aimugi, mis seal kirjas oli. Siiski müüsin selle 90 naela eest kliendile Saksamaal.

Kella kümneks oli kliente viis ja kõik ostsid raamatuid. Üks neist ostis kolm tätoveeritud pagana Sandy tehtud jalutuskeppi. Sandy kuulub poe käputäie püsiklientide sekka. Ta elab Stranraeri lähedal ja väidab, et on kõige tätoveeritum mees Šotimaal. Ta on ka innukas (ja andekas) jalutuskepimeister. Meil on temaga bartertehingute süsteem, kus tema annab mulle raamatute vastu jalutuskeppe ja mina müün need kepid poes maha. Pean Sandyga ühendust võtma ja ütlema, et meil on keppe juurde vaja.

Kui ma tänaseid tellimusi postkontorisse viisin, ilmus William oma süngetest soppidest suitsu tegema. Näidates üles enneolematut sündsust ja viisakust, ta mitte ainult ei hoidnud ust minu ees lahti, vaid läks lausa nii kaugele, et ütles: „Tere hommikust, Shaun.“ Tema või mina, üks meist on tõbiseks jäänud.

Kassa: 72.50 naela

5 klienti

TEISIPÄEV, 13. JAANUAR

Veebitellimusi: 2

Raamatuid leitud: 2

Hall külm päev. Kell kümme hakkas vihma sadama.

Keskpäeval saabus rühm seitsmekümnendates inimesi, kes otsisid Eric Ambleri, Geoffrey Householdi ja Eric Linklateri raamatuid. Üks neist astus leti juurde ja küsis: „Kas te küsimustele vastate?“ Ta ostis Wilfred Thesigeri biograafia, mis pärines mullu ühest Bordersi majast ostetud raamatukollektsioonist. Nad kõik olid poest suures vaimustuses, kuid pettunud, et mul pole ühtki nende otsitud autorit. Põhjus polnud selles, et need ei meeldi mulle, vaid et keegi pole kuni tänase päevani neid küsinud ja seetõttu ei osta ma mõnest kollektsioonist leides neid ka sisse.

Teel postkontorisse põrkasin kokku Prantsuse linnuküttidega, kes tavatsevad peatuda minu vanemate puhkemajades. Ajasime poe ees kõnniteel veidi juttu. Minu prantsuse keel on kaunikesti roostes, aga meil õnnestus umbes viis minutit vestelda. Nad lasid eile hommikul padural kolm hane. Vähemalt nii nad minu meelest ütlesid.

Kassa: 17.30 naela

3 klienti

KOLMAPÄEV, 14. JAANUAR

Veebitellimusi: 1

Raamatuid leitud: 1

Külm selge hommik. Jää akendel esimest korda sel aastal.

Andy (aknapesija) tuli kell pool kümme raha järele. Tony, kes vanasti kord nädalas aknaid pesi, müüs oma äri paar aastat tagasi Andyle maha. Andy on oma käimistes pisut vähem regulaarne. Joyce’il, naisel, kes töötas poes enne, kui mina selle üle võtsin, oli terav keel, mis näis solvavat kõiki peale minu. Ta rääkis Tonyst tavaliselt kui aknamäärijast, mis, nagu enamik tema elulisi tähelepanekuid, oli ebaõiglane.

Joyce, ise häälekas ateist, rääkis mulle kord, et tema meelest elab majas vaim, kelle juureolekut on ta alumisel trepimademel mitu korda tajunud. Ta kinnitas, et vaim on heatahtlik ja ta oli talle andnud isegi nime: George. Mul puuduvad selles vallas esialgu igasugused tõendid ja kahtlustan, et ta püüdis mind närvi ajada.

Ainuke tellimus oli suur raske „Shackleton’s Voyages“, värske raamat laitmatus seisukorras. Selle hind oli kolm naela ja postikulu 13, kuid see oli Amazoni tellimus, mistõttu pidime sellega leppima.

Isabel tuli pool kaksteist raamatupidamist tegema.

Keskpäeva paiku saabus vana kauboikaabus mees, kes ähib ja puhib erootikariiuli ees. Ta on umbes 180 sentimeetrit pikk, kannab musti, sisse õmmeldud viikidega nailonpükse, tepitud jopet, ja täna oli tal oma armastatud kauboikaabu asemel peas soni. Külastuse esimese kümne minuti jooksul teeskleb ta leti ees alati ebaveenvalt huvi antikvaarsete raamatute vastu ja veedab lõpuks ikkagi vähemalt tunni erootikariiulite juures. Iga paari sekundi järel markeerib ta aja kulgu raske väljahingamise, mõmina, nuusatuse või viisitu vilistamisega. Samuti trummeldab ta sõrmedega välja valitud raamatute kaantel. Täna ütles ta, et pidi auto ilma tõttu „üles“ jätma ja tal õnnestus saada Wigtowni suunduva auto peale. Ta pidi minema külla raamatuköitja Christianile (kuue kilomeetri kaugusel), aga ilmselgelt ei saanud seda ilma autota teha. Kui ta märkimisväärselt pikka aega sel teemal jauras, tuli välja, et tegelikult palus ta luba kasutada telefoni, et helistada Christianile ja talle teada anda, et ei jõua talle külla. Ta polnud oma uue mobiiltelefoni kasutamist veel selgeks saanud, mistõttu laenasin talle lauatelefoni, millel ta lobises Christianiga vähemalt kakskümmend minutit, kogu selle aja oma pastakat klõpsutades. Just siis, kui ma arvasin, et see vapustav asjatundmatuse epistel on jõudnud oma loomuliku lõpuni, pillas ta telefoni põrandale ja läks kohvi jooma, jättes oma kotid letile. Ta on pisut ülbe hoiakuga, millesse seguneb võltsi seltsivust, mis kokku loovad mulje, et tema arvates tahaksin mina olla tema sõber ja mul on väga vedanud, et ta on selle soovi kaaluda võtnud.

Kui ta kohvi joomast tagasi tuli, hakkas ta lärmakalt antikvaarsete raamatute riiulis tuhlama, küsides siis paberit, et saaks kirja panna ühe raamatu pealkirja, arvatavasti raamatu tellimiseks internetist. Ta lahkus midagi ostmata.

Telefonikõne kell veerand kolm:

Helistaja: Kas teil on raamatuid Esimese maailmasõja kohta?

Mina: Jaa, meil on neid paarsada tükki.

Helistaja: On need ka paksud?

Kassa: 46.50 naela

5 klienti

NELJAPÄEV, 15. JAANUAR

Veebitellimusi: 4

Raamatuid leitud: 4

Selge krõbe talvepäev, tiigil on jää.

Üks tänaseid tellimusi oli raamatule „Scottish Castles“. Olin selle algselt ostnud uuena ja see oli jäänud aastateks riiulile seisma. Kaanehind oli 35 naela. Uued eksemplarid olid ilmselt otsa saanud, mistõttu muutusid kasutatud eksemplarid, mida nüüd oli vähem kui kunagi varem, tublisti väärtuslikumaks. See, mille me täna müüsime, läks 75 naela eest.

Alicia The Open Bookist saabus pool kümme ja palus laenuks jalgratast, et sõita Finn’si, mistõttu sättisin selle talle parajaks. Kaheteistkümne kilomeetri sõitmiseks vastutuules kulus tal poolteist tundi.

Tätoveeritud pagan Sandy tuli kell üksteist ja palus mul tellida Mactaggarti „Scottish Gallovidian Encyclopedia“ oma sõbrale Lizzyle, kellel on teisipäeval sünnipäev. Mactaggart on iga Galloway raamatukollektsiooni ülitähtis osa. Esimene trükk ilmus 1824. aastal, aga kirjastaja korjas selle peaaegu kohe müügilt ära, sest Galloway põllumehe poeg Mactaggart laimas raamatus kohalikke mõjuvõimsaid isikuid. Ma pole esmatrüki eksemplari kunagi näinud, kuid õnneks oli neid säilinud, et kirjastaja saaks teha uustrüki, esmalt aastal 1876 ja seejärel 1981. See on väärtuslik jäädvustus Galloway keelest, mille päästsid unustusest kaks ettenägelikku kirjastajat. Raamat on täis ülimalt oivalist kohalikku sõnavara ja George’i ajastu väljendeid, millest paljud on käibel tänaseni. Siin on üks, mida ma pole kunagi kohanud, ent mis kirjastamise ajal oli ilmselgelt igapäevases kasutuses.

CUTTY-GLIES – väike töntsakavõitu naine, kes on meessoost iseäranis tugevalt sisse võetud ning on osav silma tegemises ehk pilgutamises [ingl glying]; sellest ka nimi cutty-glies. Vaene tüdruk, ta kannatab sagedasti oma loomuse tõttu: lühikese ja ilmetuna paistab ta olevat sedasorti naine, keda saatus mingisuguse põrguliku seaduse tõttu prostituudiks saama sunnib.

Õhtupoole sõitsin Ayri raamatukollektsiooni vaatama. Tegin vea ja sõitsin üle lumiste mägede. Nüüd mõistan, miks eilne hingeldav pornoentusiast oma auto „üles“ jättis. Jõudsin pärale kahekümneminutise hilinemisega; mind ootas eakas lesk, kes juhatas mu mööda nelja treppi üles oma korterisse. Kollektsioon koosnes enamjaolt uhiuues seisukorras kaasaegsetest kõvaköidetest, kuid need ei pakkunud mulle mingit huvi. Võtsin umbes kümme protsenti neist, kaasa arvatud üks-kaks huvitavat antikvaarset teost ja veel ühe eksemplari raamatust „Scottish Castles“, mille olin hommikul Amazonis 75 naela eest ära müünud. Kirjutasin talle tšeki neljasajale naelale.

Tagasi jõudes leidsin eest Alicia, kes istus vaikselt köögis, sellal kui Eliot – Wigtowni festivali kunstiline juht ja mu hea sõber – pidas telefonivestlust oma naise ja lastega, telefon kõlarile lülitatult Alicia ees. Kui Eliot viimaks perega rääkimise lõpetas, valmistasin ma kana Hispaania moodi ja Elioti osaks jäid patatas bravas. Kasutasin üht taldrikut. Tema kasutas kolme panni, kaht kastrulit ja peaaegu kõiki ürte ja vürtse, mis mul oli, pesemata ainsatki nõud ja panemata neid tagasi kohale, kust ta need võttis. Tegelikult istus ta pärast meie söömaaega ja vaatas pealt, kuidas meie Aliciaga koristame.

Kassa: 13.50 naela

2 klienti

REEDE, 16. JAANUAR

Veebitellimusi: 4

Raamatuid leitud: 3

Maapinda kattis hommikul kerge lumepihu, mida Nicky oma hilises saabumises süüdistas.

Vannituba oli hõivatud kuni kella kümneni, mil algas Petra kõhutantsutund. Rütmiline tümpsimine näis pelutavat ainsat klienti, kes oli enne ühtteist sisse hiilinud. Seda kuuldes lahkus ta võrdlemisi kiiresti. Petra ja Alicia jõid hiljem poeesisel pingil päikese käes teed.

Õhtupoole kirjutasin valmis AWB (meie kohaliku raamatukaupmeeste ühenduse) protokolli ja saatsin selle meiliga kooskõlastamiseks Andrew’le (laekur) ja Laurale (juhataja).

Suurema osa õhtupoolikust võttis maja ettevalmistamine tänaõhtuseks kirjanike maja koosolekuks. Tom ja Willeke saabusid kell pool viis, kaasas kümme pudelit veini ja korvitäis suupisteid. Tom on inglane ja Willeke hollandlane. Nad kolisid Wigtowni külje all asuvasse majja paar aastat tagasi ning teraste, lustlike ja alla viiekümneste inimestena on nad kogukonnas teretulnud täiendus. Tegin elutoas ja kambris tule üles. Kella kuueks oli elutoas umbes kakskümmend viis inimest, kes kõik jõid ja lobisesid. Koosolek kestis kella üheksani ning pärast seda jäid Beni ja Katie (prantslane ja sakslanna, kes kavatsesid Wigtownis avada gurmeeburgeri äri), Tom, Willeke, Eliot ja Alicia koos minuga kööki jooma ja lobisema. Tom ja Willeke jäid ööseks.

Nicky lubas hommikul poe avada, teades vägagi hästi, et tänane õhtu kisub pikale.

Magama kell kaks öösel.

Kassa: 17 naela

2 klienti