Читать книгу Linnuvaatleja - Shaw William Arthur - Страница 4

William South ei tahtnud mõrvarühmas kaasa lüüa kahel põhjusel.

Esiteks oli oktoobrikuu. Rannikule hakkasid saabuma rändlinnud.

Teiseks, kuigi keegi seda ei teadnud, oli mees ise mõrtsukas.

Neid põhjuseid ta valves olevale seersandile ettekäändeks ei toonud. Selle asemel ütles ta seersandi kirjutuslaua ees seistes: „Tule taevas appi, ma pean enne neljapäeva ennast mäekõrgusest tunnistajate ütluste virnast läbi närima ja lisaks on mul naabrivalve komitee koosolek kaelas. Mul ei ole selleks aega.“

„Nagu ma seda ise ei teaks,“ tähendas seersant vaikselt.„Ma ei saa üldse aru, miks mina sellega tegelema pean. Las konstaabel tegeleb.“

Valveseersant oli pehmete näojoontega mees, kes pilgutas rääkides silmi. Ta vastas: „Eks sa küsi vaneminspektor McAdamilt raskete kuritegude osakonnast. Just tema ütles, et see on sinu teema. Pole parata, semu.“

Kui South sellegipoolest liikvele ei läinud, vaatas mees kahele poole, et pealtkuulajate puudumises veenduda, ja tasandas seejärel häält. „Kuule, semu. Uus seersant pole siitkandist pärit. Tal on tarvis kätt hoida. Sina oled kohaliku jaoskonna pealik, seega ütleb McAdam, et pead kohalike olude tundjana toetusrühmas osalema ja talle abiks olema. Mina pole milleski süüdi.“

Kellaaeg oli veel varane ja kulus hetk, et South kuuldust aru saaks. „Kohalike olude? Kas see juhtus minu piirkonnas?“

„Miks sa muidu uurimisrühmas olema peaksid? Naine istub väljas mõrvauurijate autos ja ootab.“

„Ma ei saa aru. Mis täpselt juhtus?“

„Pole veel öeldud. Teade tuli nüüdsama. Tõmba nüüd uttu, Bill. Ole hea mees, tee oma tööd ja las mina teen oma.“

See oli tavaline kabinet tavalises provintsi politseijaoskonnas: seinad kaetud pisut kulunud valge värviga; hall vaip seersandi korras kirjutuslaua ees oli kohast, kus politseinikud neile jagatavate ülesannete pärast kaubeldes seisid, kulunud. Kirjutuslaua taga seinal rippus plakat: „Kuula. Õpi. Arene. Kenti politsei“.

„Kas sa seda kellelegi teisele delegeerida ei saa?“

„Ta tahtis just sind.“

„Aga kui ma temaga täna tegelen, kas siis ülejäänud nädala ei võiks seda keegi teine teha?“

„Ära tee mu elu raskeks, Bill,“ ütles korrapidajaseersant taas sõnade taktis silmi pilgutades ja pöördus arvutiekraani poole.

Enam kui kakskümmend aastat politseinikuna ametis, põhjaliku võmmi mainega – kuid South oli alati osanud mõrva vältida.

Ehk kulub selleks vaid päev või paar. Kui uus seersant on asjadele pihta saanud, saab ta oma tavapäraste ülesannete juurde tagasi pöörduda, tagasi kaasaegse politseitöö kindlustunnet sisendava bürokraatia ja oma valdkonna asjade korraldamise juurde. Ta oli ju hea politseinik. Mis siin ikka untsu saab minna?

William South peatus hetkeks enne klaasuksest välja astumist. Tänava ääres seisis töötava mootoriga sinine Ford. Selle rooli taga istus uus naine ja ainuüksi ta nägemine muutis mehe närviliseks.

Mees oletas, et naine on hilistes kolmekümnendates, tal olid värskelt lõigatud sirged pruunikad juuksed – uuel töökohal alustava naise tunnus. Ta sõrmed toksisid kärsitult rooli. Naine hakkab hirmsa hooga mõrva uurima; uustulnuk, esimene juhtum uues jaoskonnas, tahab asja kallale asuda, endast hea mulje jätta. Tahab end tõestada.

Hea politseinik? Osa mehest juba lootis, et ehk ei ole.

Ta ohkas ja lükkas välisukse lahti. „Alexandra Cupidi?“ hõikas mees.

„Ja kuidas mina sind kutsun? Bill? Will?“ vastas naine.

„William,“ tähendas mees.

„William?“ Kas naine muigas? „Noh, kui William, siis William …“ Tal õnnestus peaga enda kõrval oleva tühja istme poole osutades mehe nimi kolme silbi pikkuseks venitada. „Sel juhul olen mina Alexandra.“

Mees avas ukse ja vaatas autosse. Naisel oli seljas beež linane kostüüm, mis oli tõenäoliselt samuti värske täpselt nagu ta soeng, ent siiski juba kortsus ja vormist väljas. Ja auto? Oli alles teisipäev ja seega polnud ta seda kauem kui päeva jagu kasutada jõudnud, kuid ometi oli see juba nagu prügimägi. Jala all vedelesid tühjad krõpsu- ja suitsupakid ning iste oli kaetud igasugu pakendite ja purukestega.

„Vabandust,“ ütles naine. „Eilne õhtu venis natuke pikaks.“

Mees istus kaose keskele ja sikutas turvavöö torkekindla turvavesti ümber kinni. Williamini jõudnud kuulduste kohaselt oli naine töötanud Londoni politseis ja sellest piisas, et kõiki valvsaks muuta.

Seersant Cupidi sirutas käe, võttis tassihoidjast topsi ja rüüpas lonksu kohvi ning tähendas seejärel: „Niisiis, sa oled Kilo 3 piirkonna juhtivinspektor, eks ole?“

South noogutas ettevaatlikult. „Täpselt.“

„Väga hea.“ Naine pani käigu sisse.

„Ja seal toimus mõrv? Kas keegi poleks pidanud sellest mulle teada andma?“

„Praegu antaksegi. Kuidas sinna kõige kiiremini saab?“

„Kuhu täpsemalt? See on suur piirkond.“

„Vabandust.“ Naine kobas märkmikku otsides linase jaki taskus, avas märkmiku kinnituse ja lehitses, kuni jõudis kõige värskemate kritseldustega kaetud leheküljeni. „Lighthouse Road, Dungeness,“ sõnas ta.

Mees pöördus naise poole ja silmitses tähelepanelikult tolle nägu. „Kindel?“

Naine kordas aadressi.

Nüüd on sobiv hetk, mõtles mees, lihtsalt autost välja ronida ja tagasi politseijaoskonda kõndida. Öelda, et ta ei tunne end kõige paremini. „Ja see on aadress, kus asi väidetavalt toimus?“

„Mis sellega siis on?“ tahtis naine teada.

„Nad ei ürita sind mingi lolli naljaga vahele võtta või midagi sellist? Esimene nädal uues töökohas?“

„Millest sellised küsimused?“

„See on minu tänav. Ma elan seal.“

Naine kehitas õlgu. „Küllap sellepärast vaneminspektor ütleski, et peaksid kindlasti minu rühmas olema.“

South mõtles hetke kuuldu üle järele. „Kellega see juhtus?“

Naine lülitas suunatule sisse ja keeras auto tänavale, ise samal ajal avatud märkmikule kiirpilku heites ja märkmeid lugeda üritades. „Nime ei tea. Aadress on … Ma ei loe seda välja. Arm Cottage?“

„Arum Cottage.“

„Täpselt.“

„Robert Rayner,“ tähendas South.

Naine kergitas kulmu. „Küllap tõesti. Kuriteost andis teada naine nimega Gill Rayner.“

„Bob Rayner on surnud?“ William pilgutas silmi. Nad peatusid ülekäigukoha juures, mida mööda burkas naine üliaeglaselt vanamoodsat musta lapsevankrit üle tänava lükkas.

Naine pöördus mehele otsa vaatama. „Mul on väga kahju. Kas sa tundsid teda?“

„Naaber. Sõber.“ South vahtis küljeakent. „Arum Cottage asub minu kodust umbes saja jardi kaugusel.“

„Tore,“ vastas naine. „Ei, otse loomulikult mitte tore, kurb.“

South jätkas: „Niisiis ei tohiks ma juurdluses osaleda. Kuna ma tundsin ohvrit.“

Cupidi ajas suu prunti. „Raisk,“ ütles ta. Käruga naine jõudis lõpuks teisele poole teed. Seersant Cupidi sõitis üle sebra ja juhtis seejärel vilkuvate ohutuledega auto teisel pool teed olevate asfaldile joonistatud siksakjoonteni, kus jäi seisma.

„Oota üks hetk,“ ütles ta mobiiltelefoni lagedale tuues. Ta valis numbri ja tõstis telefoni seejärel kõrva äärde. „Vaneminspektor McAdam? Mul siin tekkis üks küsimus.“ Mees kuulis vaneminspektori häält.

Liiklusmüra tõttu ei saanud ta aru, mida vaneminspektor räägib. Cupidi tegi korraks pausi ja pöördus Southi poole. „Ta tahab teada, kas te olite lähedased sõbrad?“ küsis naine.

„Lähedased? Küllap vist,“ arvas South. „Ma kohtusin temaga päris sageli.“

„Kas kuulsite, härra?“ Naine heitis pilgu kellale. „Kas ma pean ta jaoskonda tagasi viima?“ Ta kuulatas veel veidi aega, ütles paar korda „saan aru“ ja lõpetas seejärel kõne.

Naine pani telefoni käest, lülitas vilkuri tööle ja sööstis taas liiklusesse; ümberringi paiskusid autod paanikas laiali, pidurdasid ja pöörasid kõnniteele, teadmata, mis suunas liikuda.

„Noh?“ tahtis South teada.

„Ta ütles, et võid minu juurde jääda, rangelt üksnes nõuandjana. Vähemalt täna, kuniks seis selgemaks saab. Ainult ära ilma minu ütlemata midagi tee, eks?“

Naine ei tundnud kohalikke teid ja läbis seetõttu ristmikke ja linna paljusid ringteid ettevaatlikult. Alles äärelinna jõudes sai ta kiirust lisades suuna ranniku poole võtta.

„Mis juhtus?“ küsis mees, kui nad viimaks maanteel olid.

„Ma veel ei tea. Umbes tund aega tagasi helistas keegi endast väljas olev naine. Kriminalistid on kohal ja teevad oma tööd.“

Mehele meenus. Bob oli maininud, et ta õde tuleb külla. Naine käis vennal külas iga kahe nädala tagant, neil oli selline omavaheline kokkulepe.

„Jumal küll, mul on nii kahju. Tuled sa sellega üldse toime? Sest ta oli ju ikkagi sõber …?“

„Ma ei tohiks selle asjaga seotud olla,“ vastas mees.

„Aga sa oled ju niikuinii?“

Paremal pool maanteed kerkivad kortermajad asendusid munitsipaalmajade, seejärel kahepereelamute ja väikeste suvila tüüpi majade ning haagissuvilate parkimisplatsidega, mille akendelt sinine vilkur vastu peegeldus. Mida kaugemale nad sõitsid, seda lagedamaks muutus maastik.

Vasakul oli läbi üksikute avade muulis näha veepiirini ulatuvat kiviklibuga kaetud randa. Liiklus jäi hõredamaks ja Cupidi andis gaasi. Ta vilgutas eessõitjast möödudes vastutulevale autole tuledega.

„Kas sulle päriselt ka meeldib siin elada?“ uuris naine.

„Ma olen peaaegu kogu elu siin elanud,“ vastas mees.

„Ma ei taha muidugi öelda, et sellel kohal midagi viga oleks.“

„Aga tegelikult?“

Naine keskendus maanteele enda ees. „Tegelikult ei midagi. Ma lihtsalt ei suuda seda endale ette kujutada. See kõik siin on kuidagi … väga lage, kas pole?“

Nad sõitsid parasjagu läbi padura, mida katva rohupinna tuul oli pruuniks kõrvetanud. „Miks sa siis siia kolisid?“

„Oh, tead isegi. Lihtsalt vaheldust oli vaja,“ ütles naine, mehe meelest pisut liiga kergel toonil.

„Sõida aeglasemalt,“ ütles mees. „Kohe tuleb käänak.“ Ta niheles istmel. Miski torkis teda selga. „Vasakule.“

Kitsas tee oli roopasse sõidetud. Rannajoonel krabisesid rehvide all lahtised kivid. Põhja pool tasane merepind, lõuna pool lausik maapind. Kõdunevate aknaraamidega ilmastikust kulutatud majad, mille küljes olevatelt satelliidipannidelt nõrgus värvitud seintele roosteniresid. Tuules plagisev ülemõõduline Iseseisvuspartei lipp.

„Talvel on siin vist päris karm,“ oletas naine.

„Siin on aasta ringi karm.“ Tegemist oli igast küljest tuultele avatud, läbi padura lõuna poole kulgeva laia ja madala neemega.

Neemetipu suunas sõites märkas South rannaribal lõkke ümber istuvaid inimesi.

„Võta hoogu maha,“ ütles ta inspektor Cupidile.

„Miks?“

South vaatas oma aknast välja. Madal lõke valgustas inimesi selja tagant ning nad olid nägude selgelt nägemiseks liiga kaugel, ometi tundusid nad kõik võõrad olevat. Lõke rannas tähendas alati teatud riski. Mõnikord purunesid ränikivid kuumusest ja kuumad kivikillud tabasid joodikuid.

„Hulkurid?“ päris naine.

„Nad tulevad siia, murravad vanadesse võrgukuuridesse sisse ja põletavad puitu. Viimasel ajal pole neid eriti näha olnud,“ vastas mees. Heidikud kössitasid tule ümber ja üritasid end selle hääbuvas kuumuses soojendada.

„Me ei saa praegu peatuda,“ ütles Cupidi. South tõmbas põuest märkmiku ja kirjutas: „3 meest, 2 naist“, tõmbas seejärel märkmiku ümber kummipaela ja pistis selle tagasi taskusse.

Nad hakkasid neeme otsa jõudma. Tee pöördus järsult paremale, merest eemale.

„Nüüd vasakule,“ ütles mees ja naine pööras uuesti.

„Issand, kui kõle siin on.“

„Meile see meeldib.“

Kõrvaltee pööras peateelt alla. Seersant Cupidi vaatas enda ees kerkivaid massiivseid hooneid. „Jessas. Mis kurat see veel on?“

„Tuumaelektrijaam,“ vastas South.

„Oh sa säde. Ma tahtsin öelda … ma ei teadnudki, et siin selline asi asub.“

Vana majaka musta torni tagant kerkisid kahte reaktorit ümbritsevad metallist ja betoonist plokid, mis mõjusid tasasel maal ebaloomulikult raskepärastena. Nende hiiglaslikke kogusid ümbritsesid kõrgete pealt okastraadiga kindlustatud tarade read. Sedamööda, kuidas Cupidi ja South lähemale jõudsid, tundusid hooned veelgi suuremaks kasvavat. Tänu neile meenutas maastik veelgi enam Marsi pinda. Neist põhja pool kulgesid kõrgepingemastide read üle laiade klibuvallide sisemaa suunas.

„Kas sa ei karda, et see värk õhku lendab?“

Mees oli siin elanud alates neljateistkümnendast eluaastast. Veidral kolme miili pikkusel lahtistest kividest maaninal, mille olid kokku kandnud Inglise kanali vastuhoovused.

Üksik tee viis Bob Rayneri maja ja selle taga asuvate rannavalvurite majade juurde. Kummituslikult silmapiiri kohale kerkiva elektrijaama geomeetriliste joonte tõttu mõjusid pilla-palla laiali poetatud väikesed hooned korratult, otsekui oleks keegi nad suvaliselt veoauto kastist välja loopinud. Viimastel aastatel olid siiakanti jõudnud miljonärid. Mõned majakesed olid ümber ehitatud uhketeks, hiiglaslike klaasuste ja läikivate korstnatega luksusmajadeks. Ülejäänud nägid endiselt välja niimoodi, nagu oleksid need haakrikust kokku klopsitud.

„Kas neis majades elavad inimesed?“ küsis seersant Cupidi.

„Miks mitte?“

South osutas reaktoritest veidi eemal seisva majaderea ja veidralt igapäevaselt mõjuva terrassi suunas. „Minu maja on seal,“ tähendas mees.

Auto aeglustas sõitu. Teel lamas koer. Alex Cupidi andis signaali. Koer ajas end aegamööda püsti ja loivas mündiroheliste taimepuhmaste vahele.

William South tundis mööda löökauke täis teed põrgates, kuidas miski kuskil vibreerima hakkas. Telefon? Aga kui ta selle välja võttis, oli aparaadi ekraan tühi, mitte keegi polnud talle helistanud ega sõnumit saatnud. Ta pani seda just tagasi, kui seersant Cupidi teatas: „See peaks vist õige koht olema.“

Mees vaatas välja ja nägi Bob Rayneri majakest. Väike puitehitis, kahe väikese katuseviiluga, mis moodustasid M-tähe, esiküljega tee poole. Kivikatusest turritasid välja paar korstnat. Puit oli punase puidukaitsematerjaliga üle võõbatud, see oli juba kooruma hakanud. Maja seisis klibuvallil, selle ümber üritasid kõigest väest kanda kinnitada merikapsas ja hõredad rohupuhmad. Sarnaselt teiste siinsete onnidega oli seegi ehitatud umbes saja aasta eest, ammu enne tuumaelektrijaama rajamist, vaese mehe suvilaks.

Täna parkisid väikese maja ees politseiautod ja -furgoonid. Neid oli viis-kuus tükki ja need täitsid iga lappi kitsast teest.

„Persse,“ ütles mees vaikselt.

Ta sõber Bob.

„Tuled sa sellega ikka toime?“ küsis Cupidi käsipidurit tõmmates meest silmitsedes. Too, teadmata, kas tuleb, pööras pilgu naise oma vältides merele.

Mälestus. Politseiautod maja ees …

*

Ta oli kolmteist aastat vana, õhtusöögile hilinemas ja jooksis mäest üles, nagu jalad võtsid. Ta pidanuks juba pool tundi tagasi kodus olema. Tavaliselt poleks ta ema hilinemisest väljagi teinud, aga pärast kõike seda, mis juhtunud oli, kippus ta ära pöörama.

See kõik oli preili McKrokodilli süü. Naine oli teda Sparis passimas näinud ja kohe peale lennanud. „Oh sa vaene pisike Billy McGowan. Inimesed, kes midagi nii kohutavat korda saatsid, ei pääse Issanda raevu eest. Sest Jumal mõistab kohut iga saladuse üle, olgu see hea või olgu see halb.“

Vähemasti oli naine talle paki Smith’s Crispsi krõpse ostnud.

Nüüd poiss jooksis, mööda sumisevast elektrialajaamast, mööda mänguväljakust, kus turnimisredel oli hiljaaegu punaseks, valgeks ja siniseks värvitud (ja seda ei olnud teinud volikogu), mööda tüdinud olemisega korravalvuritest kontrollpunktis, kelle püssitorud olid asfaldi poole suunatud, ja jõudis viimaks elurajooni: kirja SIIN EI OLE PAAVSTI oli vaid mõne päeva eest värskendatud. Must ring muruväljakul tähistas kohta, kus oli põlenud lõke.

McGowanite maja oli päris lõpus, seal, kus lõppes linn ja algasid põllud.

Tupiktänava algusesse jõudes tardus hingeldav poiss paigale.

Tema maja ees seisid kaks politseiautot. Üks oli suur uus Ford Granada Mk II, mille küljel oli oranž triip, teine paremaid aegu näinud vana Cortina. Nad olid jälle tagasi. Poiss sukeldus Creedyde toidukaubiku taha.

Ta hingamine hakkas taas normaliseeruma. Aga poiss ei liikunud kohalt, piilus kaubiku tagant välja ja ootas, et politseiautod minema sõidaks.

Ta hakkas värisema, kuigi oli suvi. Poiss pigistas silmad kõvasti kinni, soovides, et teda poleks kunagi olemas olnud.

Tal oleks lihtsam ennast ära tappa. Nad teavad kindla peale. Ta on tohutus jamas.