Читать книгу Linnuvaatleja - Shaw William Arthur - Страница 5

Bobi säravvalge klaaskiudmaterjalist kalapaadi kõrval seisid karbid siniste kilesusside ja kummikinnastega. See oli hea paat, 16 jala pikkune Orkney, piisavalt kerge, et seda rannast vette lasta. South oli naabril seda osta aidanud ja näidanud, kuidas seda kasutada. South surus küüned peopessa.

Cupidi ei kiirustanud samuti autost väljuma. Naine näris põske. „No nii,“ ütles ta viimaks. „Minek.“ Aga käepideme poole küünitamise asemel kummardus ta üle mehe, et sigaretipakki kätte saada.

„Kas sa oled seda palju kordi teinud?“ küsis South.

„Omajagu,“ tunnistas naine. „Sellega ma Londonis tegelesingi. Sina?“

„Mitte eriti. Tegelikult üldse mitte. Vähemalt mitte niimoodi.“

„Ausalt ka?“

South avas oma ukse esimesena ja seejuures pudenes miski asfaldile. Mees taipas, et oli terve sõidu aja istunud mobiiltelefoni peal. Ilmselt ei pannud ta seda autosse istudes tähele. Telefon oli roosa, kaunistatud küünelakiga maalitud südamete ja sillerdavate kleepsudega. Küllap see oligi vibreerinud. Mees kummardus, võttis telefoni pihku ja näitas seda auto kõrval seistes sigaretti süüdata üritavale seersant Cupidile.

„Püha Kristus,“ ütles naine.

„On see sinu oma?“ küsis mees.

„Tütre jagu. Küllap ta, kuriloom, unustas selle maha.“ Cupidi pilk hakkas vilama.

„Autosse?“

Seersant vaatas kõrvale. Kas ta punastas? „Ma tean, mida sa mõtled,“ ütles naine. „Politseiauto kasutamine isiklikuks otstarbeks. See oli hädaolukord. Ma olin eile õhtul pikalt tööl ja sõitsin autoga koju. Ja siis jäime hommikul omadega hilja peale ja mul polnud aega autosid vahetamas käia. Tüdruk oleks kooli hiljaks jäänud. See on ta esimene nädal. Uues linnas. Uues koolis. Ma olen seda ainult ühe korra teinud. Ausõna.“

„Ma pole midagi öelnud,“ tähendas South peopesi ülespoole keerates.

„Ma arvan, et ta jätab seda meelega maha.“

„Miks ta peaks seda tegema?“ tahtis South teada.

„Sul ei ole ilmselt lapsi, William?“

„Ei.“ Mees raputas pead ja ulatas mobiiltelefoni naisele. Too pistis selle käekotti. „No nii,“ ütles Cupidi. „Hakkame siis pihta.“

Konstaabel, keda South tundis, hoidis koha piiramiseks kasutatud sinise lindi taga seistes ja sooja saamiseks käsi hõõrudes toimuval silma peal. Mehe kõrval seisid paar kalameest, õngeridvad pihus, ja ajasid temaga juttu. Ühe jalgade ümber tiirutas märg terjer. Inimesed tahavad alati teada, mis juhtus. See oli mõistetav. Mehed oietasid, nägid murelikud välja, üritasid maja avatud välisuksest sisse piiluda.

„Kas ma ootan väljas?“ küsis South.

„Kas sa oled varem härra Rayneri majas käinud? Tead, kus miski on?“ küsis Cupidi.

South noogutas. Ta oli seal palju kordi käinud.

„Ehk tuleksid sel juhul koos minuga sisse.“ Naine kustutas pooliku sigareti auto kõrval ära. „Ma tahan asju läbi sinu pilgu näha.“

South nägi läbi akna surnud mehe majas toimetavate meeste siluette.

„Terekest, Bill,“ hüüdis perimeetril seisev politseinik.

„Tere, Jigger. Oled sees ka käinud?“ küsis South. Konstaabli eesnimi oli James, aga keegi ei kasutanud seda.

Mees noogutas. „Ma jõudsin esimesena kohale. Olen terve hommiku siin olnud ja teid oodanud.“

„Mis seis on?“

Konstaabel vangutas pead. „Kuradima jõle. Eks sa mine ja vaata ise.“

„On see Bob Rayner? Täiesti kindlalt?“

„Jah. Seda ta ütles, see naine, kes meile helistas.“

„Kas ta oli teie saabudes siin?“ uuris Cupidi.

„Jah. Praegu on ta Ashfordis. DNA-proovide andmiseks ja muu värgi jaoks.“

Nad peavad naisest jäänud jälgi teiste majast leitutega võrdlema, mõtles South. „Oli temaga kõik hästi?“ küsis South.

Jigger hingas valjusti välja. „Mitte eriti. Igati põhjusega. Kui me mehe kastist leidsime, jooksis naine lihtsalt karjudes majast välja.“

„Kastist?“

„Sellest, kuhu surnukeha peidetud oli. Naine oli poolel teel randa ja ulgus nagu loom, kui ma vaesekesele järele jõudsin.“

Cupidi näris huult. „Mida tapmiseks kasutati?“

„Ütlevad, et mingit tömpi eset.“

„On aimu, miks seda tehti?“ uuris naine edasi.

„Ärge seda minu käest küsige.“

„Ma küsin teie käest,“ vastas Cupidi. „Teie jõudsite esimesena sündmuskohale.“

Võmm näis solvuvat. „No mis ta muud ikka on kui sissemurdmine.“

Sissemurdmine. Cupidi noogutas. Ta vedas valge kombinesooni luku kinni. „Selle aasta mood,“ tähendas naine. „Tõmba enda oma selga, William.“

„Ta mainis mulle, et ta õde tuleb külla.“

„Sa tundsid seda vaest vennikest?“ küsis konstaabel. „Püha Kristus. Tunnen kaasa, semu.“

South noogutas. Kui ta oli kaitseülikonna, kindad ja kingad ülle saanud, astus ta Cupidi kannul ukse poole. „Miks tema sind Billiks kutsuda tohib?“ tahtis naine teada.

„Ta pole kunagi küsinud, millist varianti ma eelistan.“

Mustapäised kajakad pikeerisid ja keerlesid. Põõsad vabisesid tuules. Politseiraadiod vadistasid omakeskis.

„Kas sa saad sellega hakkama, William?“ Seekord oli naise hääl vaikne, et teised lähedal olijad teda ei kuuleks.Mehe jaoks oli see viimane võimalus välja vingerdada. Ta võinuks pehmendavatele asjaoludele viidata, minna ja autosse istuda ning edasisest uurimisest prii olla.

Aga eesuks seisis pärani lahti. Cupidi astus sellest sisse. South tõmbas sügavalt hinge ja järgnes naisele majja.

Väikese maja sisemus oli tundmatuseni muutunud. Raamatud olid riiulitest välja rebitud, sahtlid põrandale kummutatud, kapid tühjaks kistud.

Sarnaselt teiste läheduses asuvate hoonetega oli seegi kõigest rannavallil kükitav onnike: elutuba ja köök, vannituba ja kaks pisikest magamistuba. Kriminalistid olid kõigis ruumides ametis, kuid Southi pilku tõmbas enda poole elutoa akna all tekikasti kohal koogutava fotograafi kuju. Välklamp sähvas ruumi valgeks. Teised põlvitasid ja uurisid seinu. Küllap otsivad verepritsmeid, oletas mees. Üks meestest pihustas põrandale metoodiliselt mingit kemikaali, mis pidi verejälgi näitama. Oh taevas.

South tegi sammukese ettepoole. Miski praksatas ta jalgade all ja ta vaatas kohkunult maha. Kõigest makaron: köögis seisnud purkide sisu oli maha valatud.

Cupidi tutvustas end avatud kasti kõrval seisvale kriminalistile. „Te olete siinkandis uus, mis?“ küsis mees.

„Esimene nädal. Laupäeval kolisin,“ vastas Cupidi.

„Sel juhul tere tulemast ametisse.“ Mehe viibe hõlmas kogu ruumi.

„Olge te tuhandest tänatud.“

South vaatas, kuidas naine avatud kastile lähenes; ta märkas, kuidas tolle pea kasti sisu nähes korraks jõnksatas. Kriminalist oli töö katkestanud ning silmitses naist teraselt, otsekui kontrollides, kas too oma tööga toime tuleb. Cupidi silmitses mõnda aega surnud meest ja seejärel viipas. „William. Tunned sa ta ära?“

South hoidis tahaplaanile.

„Pole vaja. Ta õde juba tuvastas mehe isiku,“ ütles kriminalist. „Surnu nimi on Robert Rayner.“

„Aga ikkagi, äkki tuled ja vaatad?“ küsis Cupidi rahulikult ja tõstis pilgu. South oli selles ruumis palju kordi viibinud ja pidas end tähelepanelikuks inimeseks, kuid tekikast polnud talle varem kordagi silma jäänud. Arvestades väikese männipuust kirstu eendakna-alust asukohta võis arvata, et seda oli kasutatud istmena. Küllap oli selle peal kunagi mõni padi või kaltsuvaip. Mees üritas seda meelde tuletada.

Bob Rayner oli olnud kena inimene, tore mees, kes tegi kehvasti süüa, kuid käis hästi riides. Ta osales vähihaigete toetamiseks korraldatud heategevuslikel rattasõitudel ja tegutses vabatahtlikuna kohalikus vetelpäästejaamas. Ta oli möödunud suvel rannas ühe turistitüdruku uppumisest päästnud, kuid ei tahtnud sellest rääkida ega lubanud hiljem ajalehtedel end pildistada. Tema polnud üks neist neemel liikuvatest rikkuritest, kes kalurionnide renoveerimiseks moodsaid arhitekte palkasid ja siis neid onne vaid paar nädalat aastas kasutasid ja oma laiade autodega kitsaid teid sulgesid. Tema oli üks neist, kes elas neemel aastaringselt. Selleks pidi teatud sorti inimene olema. Kui mõned nädalalõpud välja arvata, oli tegu vaikse kohaga. Suurem osa siinsetest alalistest asukatest olid Southi-sarnased omaette olemist hindavad ja eraldatust nautivad inimesed.

South lähenes aegamisi avatud kastile.

„Oled sa varem surnud inimesi näinud?“ küsis Cupidi.

Kõigepealt nägi South Bobi pead. Esimese hooga tekitas see temas hämmastust. Talle tundus, et tegemist on eksitusega. See ei näinud üldse Bobi moodi välja. See oli täitsa vale kujuga. Kõigepealt liiga suur.

Mehel kulus sekundi jagu aega taipamaks, et pea oli umbes poole suuremaks paistetanud ja silmakoopaid täitvast koorikuks kuivanud verest tumedaks tõmbunud. Ükski toll ta nahast polnud enam loomulikku värvi. Kõrv tundus kadunud olevat, selle aset täitsid koorik, krõmpsluutükk ja vereklomp.

South astus lähemale. Alasti kehal olid esindatud kõik mõeldavad värvitoonid. Kogu Bobi nahk näis vöökohast kõrgemal verevalumitega kaetud olevat. Tundus, otsekui kannaks ta oranži-, punase-, lilla-, musta-, pruuni- ja kollaselaigulist ülikonda. Mehe kube oli sinikatest tume.

Tapja oli teda kaua ja jõhkralt peksnud. Temast oli saanud lihakäntsakas. Kogu mehe keha kõneles vägivallast.

See tundus absurdsena. Selline rahumeelne, leebe ja tasane mees. Ja siis see asi – see nagu polnukski Bob –, mida mõõdeti ja pildistati, millest pintsettidega ja tõendite kogumise kottidega üle käidi.

„Mis laadi relvaga tegemist oli?“ küsis Cupidi.

„Liiga vara öelda. Igatahes midagi rasket.“

„Sündmuskohalt ei ole midagi leitud?“

„Ei.“

Puitkastil verd ei olnud. Mees topiti selle sisse pärast surma, mõtles South, õudusega sõpra silmitsedes. Vaene Bob. Vaene, vaene Bob.

„Tunnen kaasa,“ tähendas Cupidi.

„Mida?“

Vaatamata sellele, et William silmitses endiselt surnud meest, tundis ta endal Cupidi uurivat pilku. „See on sinu jaoks šokk, mis? Oled endast väljas. Tahad ehk hetke omaette olla?“

Miks naise taktitundelisus talle hetkel nii vastukarva oli? Ilmselt seetõttu, et selles puudus tegelikult heatahtlikkus. Küllap ta mõtles parasjagu sellele, kuidas tal vedanud oli: kui South surnud meest nii hästi tundis, on temast veelgi enam kasu. Samas ei saanud ta sinna miskit parata. Ta tegi oma tööd. Kaitses oma töö seisukohast väärtuslikku allikat. Mees raputas pead. „Ei, mul pole häda midagi.“

Ta taganes pisut kaugemale, kuid nägi isegi sealt ühte kätt. Teine oli kuskil keha all peidus. Sõrmed tundusid olevat murdunud ja asetsesid kummalise nurga all, otsekui oleks ohver end mingil hetkel peksmise ajal kaitsta üritanud.

„Korduvad löögid,“ tähendas kriminalist, otsekui oleks ta Southi mõtteid lugenud.

„Oskate öelda, kui palju neid oli?“ küsis South.

„See pole tegelikult minu rida. Neid võis vabalt sadu olla.“

„Ilmselt kandis keegi tema peale tõsiselt kauna või otsime mingit psühhopaati,“ tähendas Cupidi. „Või mõlemat.“

„Kas sellist imelist asjasse süvenemise võimet teil seal Londonis treenitaksegi, mis?“ küsis kriminalist.

„William? Mida sina ütled? Oli ta kellegi välja vihastanud?“

„Selles asi ongi. Ta polnud üldse seda tüüpi inimene, kes kedagi häirinuks. Ta oli kõige meeldivam inimene, keda ma tean. Enamasti ei pandud teda tähelegi,“ vastas South. „Ta oli lihtsalt … lihtsalt armas inimene. Muud ei midagi.“

Cupidi pöördus Southi poole ja küsis: „Millega ta endale elatist teenis?“

South tundis korraga surmväsimust. Ta soovinuks istet võtta, kuid kuriteopaigas ei saanud ta seda teha. Mees üritas meelde tuletada, mida ta teadis. „Ta oli pensionil. Enne seda oli kooliõpetaja.“

„Mis aine?“

„Oeh. Inglise keel mu meelest. Vabandust. Ma päris täpselt ei mäleta.“

„Naine oli?“

South raputas pead. „Üksik,“ vastas mees ja taipas siis, et ei mäletanud end Bobilt selle kohta midagi küsimas. Aga ta ju pidi olema seda teinud. Kas naaber oli lahutatud? Elas naisest eraldi? Ta ei teadnud seda.

„Aga kallim?“

„Vaata ringi,“ soovitas mees. „Ühtki fotot ei ole. Tema elus polnud kedagi peale õe. Lapsi samuti polnud.“

Mees jälgis, kuidas Cupidi sooritas metoodilise pöörde ning vaatas ruumis ringi ja silmitses põrandal vedelevat sodi. Enamasti on inimestel kuskil perepildid, kasvõi pisike kuldses raamis foto kaminasimsil või kapil. Rayneril ei olnud midagi sellist.

„Küllap ma arvasin alati, et ta on gei,“ arvas South. „Tead küll, sellest põlvkonnast, kes sellest ei rääkinud. Või siis suhted lihtsalt ei pakkunud talle huvi. Pidasin seda mingiks põlvkonna teemaks, taipad? Isiklikust elust ei räägita. Ta oli minust mõned aastad vanem. Ma ei näinud kunagi kedagi. Ja ta ei maininud ka kunagi kedagi.“

„Kas see veidrana ei tundunud?“

South raputas pead.

„Noh, minu jaoks oleks see imelik tundunud,“ ütles Cupidi. „Sa siis ei küsinud kordagi?“

„Ei.“

„Mehed jäävad minu jaoks tõeliseks mõistatuseks,“ tähendas naine.

„Küllap see mulle tema juures meeldiski.“

Asi polnud selles, nagu polnuks nad paari aasta jooksul, mil South meest tundis, omavahel üksjagu rääkinud, kuid Rayner ei andnud mingeid isiklikku elu puudutavaid küsimusi esitama kutsuvaid vihjeid. Ja omalt poolt ei küsinud Bob Rayner ka Southi elu kohta midagi. Southi meelest oli tegemist ideaalse asjakorraldusega. Nad rääkisid sellest, mida nägid: ilmast, paadikuuride ja majade seisukorrast, veerisevallide kõrgusest, diiselmootori kütusefiltrite puhastamisest ja otse loomulikult lindudest. Bob Rayner oli innukas õppur olnud.

„Kas on mingeid märke sissemurdmisest?“ tahtis Cupidi kriminalisti käest teada.

„Meie pole midagi leidnud. Uks oli minu teada naise saabudes lahti.“

Keegi, keda Bob Rayner tundis? Ehk koguni keegi, keda nad mõlemad tundsid? „Vaata hoolega ringi, William,“ soovitas Cupidi. „Kas märkad selle toa juures mingeid muudatusi? Kas midagi on puudu?“

Mees polnud tegelikult kunagi asjadele Bob Rayneri majas erilist tähelepanu pööranud. See oli lihtne, kuna väljastpoolt ebahariliku välimusega majas sees polnud midagi ebatavalist. Siin oli sadu raamatuid. Valdavalt romaane. Dickens, Austen, paar Bookeri preemia võitjat. Mõned loodusteemalised raamatud. Mõned albumid Picasso- ja Chagalli-suguste maalikunstnike reprodega, mida igas keskklassi inglise kodus leidub. Seintel rippusid partidega õlimaal ja raamitud üheksateistkümnenda sajandi Lõuna-Kenti kaart.

Baarikapi uks oli pärani, märkas mees. „Tal oli alati kapis ühelinnaseviskit. Nüüd on kapp tühi.“

„Väga hea,“ tähendas naine märkmeid tehes. „Ära kiirusta. Aga väärisesemed? Kas sa tead, kus ta neid hoidis?“

Mees vaatas maha. Paljud Bobi raamatud olid rikutud, need vedelesid lahtiselt põrandal, lehed kortsus. Bobile poleks see sugugi meeldinud, tema oli alati nii kohutavalt korralik.

Tal oli tarvis keskenduda, kuid see polnud lihtne. Kulus sekund või paar, enne kui ta koridori poole vaadates taipas, et nagi välisukse kõrval oli tühi. Ta silmitses põrandat selle ümbruses. „Minu meelest on ta binokkel kadunud.“

„Binokkel?“ Naine noogutas ja kirjutas jälle. „Veel midagi?“

South vaatas ringi. „Kuidas magamistoaga on?“

Maja oli ehitatud ammu enne, kui kaks hiiglaslikku tuumareaktorit vaate läände ära varjasid; neist esimene kerkis kuuekümnendatel ja teine kakskümmend aastat hiljem. Suurest magamistoast oli kunagi ilmselt avanenud hunnitu vaade ääretule veerisega kaetud rannale. Bob oli alati maganud kahest magamistoast väiksemas, selles, mille aknast ei pidanud elektrijaama vahtima. Teine, vaatega reaktoritele, oli olnud kasutuses lisamagamistoa ja kabinetina.

Riidekapi uksed olid pärani, sahtlid poolenisti välja tõmmatud. Voodi kõrval vedelesid paberid. Lisaks katsid põrandat sokipaarid.

„Ehk tuli ta tagasi ja ehmatas murdvarast,“ oletas South.

Nad vaatasid teise magamistuppa. Ka seal olid arhiivikapi sahtlid lahti jäetud. Tehnik otsis parasjagu sahtlite käepidemetelt sõrmejälgi.

„Või siis tahtis keegi, et asi murdvarguse moodi välja näeks,“ vastas naine. „Kui kriminalistid on lõpetanud, tuleme tagasi ja vaatame selle kõik üle.“

„Tuleme?“

„Ära muretse. Ma korraldan sulle asenduse.“

„Sa võid ju proovida,“ arvas mees. „Aga mingit asendajat pole kuskilt võtta. Ma ei tea, kuidas teil Londonis asjalood olid, aga meil siin jätkub isegi tööpäevadeks vaevu inimesi, nädalavahetustest rääkimata.“

„Ega selline ajastus minu jaoks ka midagi eriti imelist ei ole. Ma lootsin kõigepealt asjades natuke orienteeruma hakata.“ Naine ohkas. „Iial ei või teada. Ehk õnnestub vedamise korral suurema osaga sellest paari päeva jooksul ühele poole saada. Ma lähen välja suitsetama,“ ütles ta siis. „Kui oled siin lõpetanud, tule välja ja räägi, kas märkasid veel millegi puudumist.“

Mees jälgis mõnda aega töötavat kriminalisti. Too tegi oma tööd hoolsalt, üritades igast pisimastki plekist mingit vihjet välja võluda. Neil tuli niisama metoodiliselt üle käia terve maja. Enne, kui vaneminspektor McAdam ja ta meeskond jõuavad Bobi asjad läbi vaadata ja välja selgitada, mis minema viidud on, kulub üksjagu aega.

Väljas sorteeris valget kombinesooni ja näomaski kandev mees rohelise prügikasti sisu, tõstis selles leiduva ettevaatlikult välja ning asetas läbipaistvatesse kilekottidesse. Cupidi oli küünarnukid kriminalistide auto kapotile toetanud ja rääkis telefoniga. „Pool tundi,“ ütles naine. „Kas vaneminspektor saab selle ära korraldada?“

Kui South talle lähenes, lõpetas naine kõne, võttis õlakotist sigaretipaki ja pakkus mehele suitsu. Too raputas pead ja suunas pilgu kuskile naise kukla taha. Ta võttis märkmiku välja ja kirjutas sinna „Noor laisaba-änn/söödikänn?“ ja kellaaja.

„Leidsid midagi?“ küsis naine.

„Teen ainult natuke märkmeid,“ vastas mees. Lind passis veepiiril kalakajakat, et tolle saak endale napsata. Nagu ikka, kaalus South sellest Bobile rääkimist, ja taipas siis sellises olukorras tavalist tobedat šokki tajudes, et Bob on surnud. Bobile oleks selle linnu nägemine meeldinud.

„Ma märkasin seda. Sa oled inimene, kes teeb märkmeid. See on hea.“ Naine noogutas. „Niisiis, mida sa mulle härra Rayneri kohta veel räägid?“

South toppis märkmiku taskusse tagasi. „Ta tuli siia umbes nelja aasta eest. Ostis maja välja. Esialgu ei puutunud ma temaga eriti kokku. Siinsed inimesed hoiavad tihtipeale omaette. Aga teda huvitasid linnud või vähemasti õppis ta neid tundma, niisiis nägin teda tihti kaitsealal. Kunagised kruusakarjäärid. Ta käis seal iga päev. Ta polnud kuigi kogenud, vähemalt alguses, aga varustus oli tal võimas. Tuhat kaheksasada naela maksev binokkel. Me saime jutu peale.“

„Sa oled linnuloendaja?“

„Tegelikult linnuvaatleja. Mitte loendaja.“

Cupidi tegi grimassi. „Kas neil on mingi erinevus?“

South raputas pead. „Ei midagi olulist.“

„Kas see on haruldane? Tuhat kaheksasada naela binokli eest?“

„Praegusel ajal vist mitte eriti. Aga oli ilmselge, et enne siiatulekut polnud ta linnuvaatlusega suuremat tegelenud. Mõned inimesed niimoodi siia sattuvadki. Nad on kogu tööelu sellest unistanud, kuid neil pole selleks varem iialgi aega olnud.“

Sündmuspaika ümbritsev politseilint plaksus tuule käes. „Kas ta mainis midagi, mis teda häiris?“

South raputas pead. „Mida enam ma sellele mõtlen,“ vastas mees, „seda selgemini taipan, et ei teadnud temast suurt midagi. Tegelikult peaaegu mitte midagi. Ta oli olnud õpetaja. Tal oli õde. Ongi kõik. Ometi me kohtusime sisuliselt iga päev. Mulle meeldib enne hämardumist väljas käia. See on hea aeg. Praegusel aastaajal on see kohe pärast minu vahetuse lõppu. Mul kujunes välja harjumus kolmel või neljal päeval nädalas tema juurest läbi astuda ja me läksime koos välja. Aga me ei rääkinud omavahel eriti millestki, kui linnud välja arvata.“

„Linnud?“

„Saan aru, et see kõlab kummaliselt.“

„Seersant,“ hüüdis prügikasti kõrval seisev kriminalist. „Vaadake.“ Cupidi astus mehe poole, South sabas. Valges kaitseülikonnas mees avas sinivalge poekoti, et Cupidi saaks selle sisule pilgu heita. „Sidemed?“ küsis naine.

„Minu meelest oma paarkümmend pakki. Kõik avamata.“ Mees sukeldus kotti ja tõmbas välja ühe väikese karbi. „Imav side leemendavatele või veritsevatele haavadele,“ luges mees.

„Kas su sõbral oli mingeid terviseprobleeme, mis sidemete kasutamist nõudnuks?“ küsis Cupidi.

„Ei, minu teada mitte,“ vastas South.

„Minu meelest oleks sellele vaesele vennikesele seal sees mõned täitsa ära kulunud.“ Mees hoidis karpi sinises kindas sõrme ja pöidla vahel. „Arvad, et tapja tõi need kaasa?“

South piilus kotti. „Kas retsepti ka on?“

„See oleks vist juba väga imelik,“ oletas kriminalist kotis tuhnides. „Võtad mõrvapaika oma sidemed kaasa? Ei. Retsepti ei ole.“

Seersant Cupidi telefon hakkas helisema. „Üks hetk,“ ütles naine ning pööras käekoti enda ette, et selles sorima hakata. Ta leidis telefoni enne, kui see helisemise lõpetas. „Ma ei saa praegu rääkida. Ma olen tööl,“ ütles naine. Ja seejärel: „Oeh.“

South nägi, kuidas ta silmad suureks läksid.

„Mida ta tegi? … Olete päris kindel? … Selge. Ainult praegu ei ole selleks kõige sobivam hetk.“

Naine kõndis kaugemale ja tasandas häält, et teised teda ei kuuleks.

South sulges silmad ja üritas meenutada viimast korda, mil ta oma sõpra näinud oli. Ta oli vahetuse järel jooksmas käinud, talle meeldis peaaegu igal õhtul vähemalt paar miili joosta. Valgus oli juba hääbumas. Ta üritas vaimusilmas näha talle lehvitanud Bobi, täpselt meelde tuletada, milline too viimasel korral välja oli näinud.

*

„Mida sa ometi siin teed, Billy?“

Kui poiss silmad avas, seisis kaubiku kõrval mundris seersant Ferguson, tipuline müts peas.

„Ma olin parasjagu teel koju.“

„Kas tõesti?“ Ferguson naeratas. „Lähme siis, poisu. Ma olen sind igalt poolt otsinud.“

Ferguson asetas käe Billy õlale, et poissi tupiktänava otsas asuva maja poole juhatada. Seersant oli kõhn mees, kelle seljas munder alati paar numbrit liiga suurena tundus, kuid ta polnud neist sugugi kõige hullem.

Miks ema pidi alati riietuma nagu teismeline? See oli piinlik. Naine seisis koridoris telefoni juures. „Tänu taevale. Siin ta ongi.“ Ta pani toru hargile. „Billy, kus pagan sa olid? Ma olin murest haige. Õhtusöögiajast on juba terve igavik möödas.“

„Preili McCorquedale tahtis minuga rääkida,“ vastas poiss.

Ema nägu tõmbus pilve. „Ah nii. Ja mida tal öelda oli?“

„Ta ütles, et palvetab minu eest. Ütles, et võin temaga igal ajal rääkida.“

„Silmakirjalik klatšimoor,“ ütles Billy ema. „Ütle talle, et tegelegu oma asjadega.“ Naise selja taga seisis üle elutoa ukse kiigates Ulsteri kuninglike politseijõudude inspektor, kes oli kaks korda varemgi nende juures käinud; kogukas ja veresoontevõrguga kaetud näoga õlle järele lehkav mees.

Billy ema kallistas poega otse politseinike silme all. Poiss tundis ema rindade survet. „Lase lahti,“ nõudis Billy vingerdades.

„Tere, Billy,“ ütles inspektor ja üritas poisile puseriti hammastega naeratada, kui too viimaks lahti rabeles ja politseinikust mööda elutuppa pressis. Ema järgnes neile. Väike tuba nägi vaiba ülesvõtmise järel iseäranis lage välja.

Nad olid pidanud seda vere pärast tegema. Ka isa lemmiktool oli läinud.

Inspektor hoidis ühes käes pliiatsit ja teises sinist märkmikku. „Mida te ütlesitegi, proua Mac,“ ütles ta semulikult ja sõbralikult.

„Enda teada ei öelnud ma midagi,“ tähendas ema.

„Ma küsisin teie abikaasa kaasosaliste nimekirja.“

„Kirjutage mida tahes,“ ütles Billy ema. „Aga te teate, et mina ei ütle teile midagi.“

„Ei,“ nõustus mees nukralt. „Ei ütle. Aga te peate aru saama, et pärast sellist vahejuhtumit hakkavad igasugu kuulujutud levima. Ja sellistel aegadel võivad nende tagajärjed tapvad olla. Mida varem me teada saame, kes seda tegi …“

„Mul on laps,“ ütles naine. „Me oleme nüüd vaid kahekesi. Te teate, et ma ei saa teile sõnagi poetada.“

„Ei,“ kinnitas inspektor kaeblikult.

„Mu abikaasa oli alati üks suur lollpea,“ jätkas Billy ema. „Segas end sellistesse asjadesse. Ja näete, mis selle pärast juhtus.“

Inspektor tundus šokeeritud olevat. Seersant Ferguson oli sellise jutuga rohkem harjunud.

Naine ei kandnud isegi musta, nagu tava ette nägi. Mõne päeva eest oli Billy paari teist ema sosistamas ja ohkimas kuulnud, kuigi nad oleksid seda igal juhul teinud. Billy ema kandis endiselt seelikuid ja platvormsaapaid, mis Billy meelest ka parematel aegadel lihtsalt häbiväärsed välja nägid. Täna oli emal seljas kollane kampsun, millest rinnahoidjapaelad läbi paistsid. No tule taevas appi.

Ferguson asetas mütsi toolile ja ütles: „Mis oleks, kui ma Billyga ülemisel korrusel pisut juttu puhun, sellal kui teie siin inspektoriga räägite?“

„Ei tea, kas seda on ikka vaja,“ ütles poisi ema.

„Sa ju tunned mind, Mary. Me oleme head sõbrad. Usalda mind,“ ütles Ferguson.

„Mul ei ole selle vastu midagi,“ ütles Billy, keda rõõmustas võimalus emast ja inspektorist eemale pääseda. Fergiel polnud häda midagi.

„Sinu järel, Billy,“ ütles Ferguson.

„Ära räägi neile midagi, kas kuuled? Mitte midagi.“

„Kas teil on veel teed?“ küsis inspektor kärmelt. „Te teete nii head teed.“