Читать книгу Linnuvaatleja - Shaw William Arthur - Страница 6

„Mis lahti on?“ küsis Cupidi mööda veerisevalli mehe poole sammudes.

Kui too taas silmad avas, oli maailm ühtäkki ere. Madalal rippuv päike oli hallist massist läbi murdnud. „Mul pole häda midagi.“

„Sa näed sant välja. Kas pea hakkas ringi käima?“

„Ei. Pole hullu. Ma lihtsalt mõtlesin. See kõik on paras šokk.“

„Oled kindel? Sel juhul on parem, kui liikuma hakkame. Istu autosse,“ ütles Cupidi.

Kohast, kus mees seisis, polnud merd üle kõrge veerisevalli näha, kuid veepinnalt tagasi peegelduv päike näis valgustavat kõike ta ümber. Talle tuttav maailm mõjus veidra, suisa ebaloomulikuna.

„Kuhu me läheme?“ küsis South autoust avades ja taas küpsisepaberite ja tühjade sigaretipakkide virna otsas istet võttes.

Naine käivitas mootori ja suunas auto tagasi teele, Bob Rayneri majast eemale. „Meeskonna infokoosolek jaoskonnas. Kell üksteist.“

South vaatas kella. Kell oli kõigest veerand üksteist. „Sinna sõitmine võtab vähem aega.“

„Jah. Noh. Ma pean kõigepealt oma tütre koolist läbi hüppama. Ainult viis minutit. Kurat, ma ei suuda seda uskuda. Teisel koolipäeval.“

„Sa pead ta ära tooma?“

Teisest suunast lähenes neile mööda kitsast teed töötavate vilkuritega politseiauto. „Raisk,“ ütles Cupidi autot peatades ja akent alla kerides.

Roolis oli vaneminspektor McAdam, peainspektor oli temaga kaasas. McAdam naeratas. „Kas objektil on kõik kontrolli all, Alexandra?“

„Jah,“ vastas naine. „Olen teel tagasi jaoskonda, et koosoleku jaoks mõned materjalid välja trükkida.“

„Väga hea,“ tähendas mees. Ta vaatas kaassõitja poole. „Kurb kuulda, et su naabriga niimoodi läks, Bill. Jube šokk.“

„Nii see on.“

„Nojah. Kohtume teie kahega siis taas jaoskonnas,“ ütles inspektor.

Teedel oli nüüd liiklus hõredamaks jäänud. Cupidi sõitis kiiresti. „Helistati kooli kantseleist. Ta saadetakse koju,“ ütles naine. Ja lisas, olles veel ühe miili läbinud: „Jäta see enda teada, eks?“

Ja veel tõsise juhtumi uurimise esimesel päeval, mõtles South. Kasutab tööaega isiklike asjade ajamiseks.

„No kuule,“ ütles naine. „Ole nüüd ikka mõistlik. Üksikema. Uus töökoht.“

„Ma pole midagi öelnud.“

„Kellele ma kahju teen? See ei võta rohkem kui viis minutit.“

Naine tegi mehe tema arvamust küsimata ametialase kuritarvituse kaasosaliseks. Vaid mõne aasta eest poleks keegi sellise asja peale silmagi pilgutanud. Aga praegusel ajal polnud palju vaja, et saada kutsestandardi rikkumise süüdistusega letti võetud, ja enne kui arugi said, olid palgapõhisest pensionist ilma ja pidid õnnelik olema, kui mõnes eraturvafirmas tööd leidsid. „Kas kedagi teist ei ole, kes selle asjaga tegeleda saaks?“

Naine pööras põgusaks hetkeks pilgu teel kõrvale, vaatas mehele otsa ja siis taas teele. „Ei. Tegelikult ei ole,“ ütles Cupidi.

Nad kihutasid nüüd mööda pikka ja sirget padurale rajatud kõrgele teetammile ehitatud maanteed A259. Paar minutit hiljem jätkas naine: „Ma taotlesin üleviimist Londonist, kuna tüdruk on viisteist aastat vana ja ma pole päris kindel, et Lõuna-London on tema jaoks parim koht, kui sa aru saad, mida ma silmas pean. Pakuti seda tööd, aga ta ei tunne siinkandis kedagi ja vihkab mind hetkel oma sõpradest lahutamise pärast. Niisiis tunnen ma end veidi süüdi.“

South pidanuks naise peale vihastama. „Pole vaja. Minu ema tegi minuga täpselt samamoodi. Toimetas mu probleemidest eemale.“

„Tõesti? Ja kas sa andsid talle andeks?“

South ei vastanud. Nad sõitsid vaikides läbi lauskmaa, kuni nende ümber hakkas taas tekkima linn.

Cupidi naasis kooli kantseleist, slepis tüdruk, kelle ühel õlal rippus seljakott. Teismeline oli kõhn ning kandis uut jäika punast koolikampsunit, lühemaks tegemise eesmärgil vöökohast kokku rullitud vormiseelikut ning ta pleegitatud pealaelt vaatas vastu tume juukselahk.

Mees kuulis läbi avatud autoakna, kuidas nad omavahel rääkisid. „Ja edasi?“ küsis Cupidi.

„Tegelikult ei olnud see üldse minu süü.“

„Teisel koolipäeval,“ tähendas Alex Cupidi.

„Nad on vastikud. Nad naersid mu üle mu välimuse ja kõnemaneeri pärast.“

„Oh, Zoë.“

„Nad on üks sugulasabieludest sündinud väärakate kamp.“

„Ja sa ütlesid neile seda?“

South tegi näo, nagu ei kuuleks ta midagi, ja nokkis küünenahka.

„Nemad tulid mulle kallale, ja ma tegin kõigest nalja. Ma ei mõelnud seda tõsiselt. Ma üritasin lihtsalt nalja saada.“

„Jumal hoidku,“ ütles tüdruku ema. „Sa pead üritama, Zoë. Sa pead natukenegi pingutama.“

„Ma muide pingutasingi. Terve see pask on paras pingutus.“

„Zoë, palun.“ Kuriteopaigal oli naine jätnud endast asjaliku, ohje enda käes hoidva inimese mulje, esitanud küsimusi vastuseid nõudva hääletooniga. Tütre seltskonnas ei paistnud kontroll enam tema käes olevat. Heleda noorusliku jumega tüdruku kõrval mõjus ema mingil moel vanemana.

„Miks mina pean pingutama?“ tahtis tüdruk teada. „Mina ei tahtnud üldse siia urkasse tulla. Pole minu süü, et me siin oleme.“

Tuul puhus juuksed Cupidile silma. Naine lükkas need näo eest kõrvale ja küsis: „Mis neist teistest tüdrukutest sai, kellega sa kaklesid?“

„Ma vihkan neid. Ma vihkan neid kõiki. Ma ei lähe sinna iialgi tagasi.“

„Kas sa lõid neid?“

„Mitte päriselt. Ma lihtsalt kaitsesin ennast natuke, muud ei midagi. Igaüks oleks samamoodi teinud.“

„Miks sa ei võinud lihtsalt minema kõndida?“

„Sa ei saa ikka mitte midagi aru, ema,“ sõnas tüdruk vaikselt.

Väljas pani tuuleiil auto vappuma. Talv oli tulekul.

Seersant Cupidi otsis oma päratu suurest õlakotist uksevõtme. „Sel juhul pead ülejäänud päeva kodus olema. Tee endale midagi lõunaks süüa.“

„Kas sa mind ära ei viigi?“

„Ma ei saa. Mitte praegu. See on politseiauto. See pole lubatud. Ja ma olen tööl.“

„Hommikul sa küll tõid mu kooli.“

„Ma poleks pidanud seda tegema.“ Cupidi vaatas vilksamisi Southi poole.

„Sinna on mitu miili maad.“

„Eks sul tuleb bussiga minna.“

Tüdruk ajas käed protesti märgiks laiali, otsekui oleks teda risti löödud. „Ma ei tea ju, millise bussi peale minna. Ja pole kindel, kas siin üldse mingeid normaalseid busse on.“

Seersant Cupidi hõõrus laupa. Juhi kõrvalistmel istuv South küsis vaikselt: „Kus te elate?“

„Kingsnorthis,“ vastas Cupidi.

„Sa pead mööda Hythe Roadi Tesconi kõndima.“ Mees ütles tüdrukule bussinumbri.

„Tänan, William.“

„Kes see veel on?“ küsis naise tütar, kui ema talle bussiraha ja hommikul maha unustatud mobiiltelefoni ulatas. Teismeline kõndis nende juurest tagasi vaatamata minema, seljakott õlal tilpnemas.

Ashfordi politseijaoskond asus linnale kuuluvas koledas ja funktsionaalses tellisfassaadiga betoonmajas. Maa-alusesse parkimismajja viis ramp. Cupidi juhtis auto maja alla, pani mootori seisma ning võttis tagaistmelt kausta, et siis sõnagi lausumata lifti poole suunduda. South järgnes naisele. Ta oletas, et naine paneb oma peas paika asju, mida hommikusel koosolekul öelda.

„Kõik korras?“ küsis mees, kui nad liftis olid.

„Miks ei peaks olema?“

„Lihtsalt küsisin.“

South läks esimese korruse koosolekuruumi ootama. Ere valgus. Plasttoolid. Vertikaalsed rulood akende ees. Puhastuskemikaali ning odava vaiba lehk ja kehalõhnad.

Teisedki politseinikud loivasid kohale, kruusid ja kaustad kaasas. Suurem osa nägudest olid mehele tuttavad. „Me ei teadnudki, Billy, et sa nüüd rasketes kuritegudes oled.“

„Mind ei võetaks kampa isegi siis, kui ma seda paluksin.“