Читать книгу Minu ema saladus. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Sheila O'Flanagan - Страница 11

Steffie oli higine ja tolmune, ta oli loosungeid „Õnne rubiinpulmadeks!” üles pannes murdnud kaks küünt. Kuna ta oli lakkinud küüned peo teemaga sobivalt erepunaseks, pidi ta pärastpoole, kui on murdunud servad tasaseks viilinud, hakkama veel mõnda vana lakipudelit otsima, et küünte välimust parandada. Lakk, mille ta viimaks oma vanast magamistoast ühest sahtlist leidis, ei olnud päris sama värvi, aga paremat polnud kusagilt võtta. Kui ta oli küünte korrastamisele kulutanud rohkem aega, kui tahtnuks, puhus ta täis hulga punaseid õhupalle, pühkis klaasid üle ja seadis need siis kenasti lauale, mille oli koos paljude toolidega katusealusele verandale vedanud. See oli sama pikk kui maja tagasein ja sinna pääses nii köögist kui ka elutoast. Veranda, kust avanes vaade mäeveerul paiknevale aiale, mis ulatus alla väikese jõeni, oli Steffie meelest parim koht Aranbegis. See meenutas talle mõnda vaba aasta jooksul Ameerikas nähtud kena maja, millel oli tohutu suur polsterdatud toolide ja laeventilaatoritega puitveranda.

Oleks tore, kui täna siin ka laeventilaator oleks, mõtles Steffie igatsevalt. Polnud tuuleõhkugi. Ta lükkas kingad jalast ja jalutas läbi aia jõe äärde, mis märkis maavalduse tagumist piiri. Lapsena oli ta veetnud palju õnnelikke tunde, pladistades jõekeses, mis oli paari kilomeetri kaugusel asuva Iske lisajõgi. Isa oli ta korra Iske äärde kalale viinud ja kuigi ta oli kala jõekaldal visklemas nähes vastikust tundnud, oli tal huvitav vaadata kalureid, kes olid kahlanud jõe keskele, et õnge vette heita. Järgmisel päeval oli ta pannud jalga oma erekollased kummikud, laenanud ehtsa kalamehevälimuse saavutamiseks emalt rohelise põlle, leidnud Davey vana kalavõrgu, mis oli kinnitatud bambuskepi külge, ja läinud siis keset oja kala püüdma. Kuigi vesi polnud eriti sügav, ulatus see tal siiski üle kummikuserva. Kui ta siis märgade jalanõudega majja tagasi plärtsutas, kaasas purk mudase veega, milles oli üksainus tilluke alamõõduline kala, läks Jenny pööraseks.

Steffie naeratas omaette, meenutades nii emalt kui ka isalt saadud peapesu selle eest, et ta oli ilma loata jõe äärde läinud ja kummisaapad ära rikkunud. See tema vaimu ei murdnud, kuigi viimaks, kui selgus, et tal lihtsalt ei õnnestu midagi kätte saada, oli ta kalastamisest siiski loobunud. Nüüd pladistas ta õnnelikult selges vees, astudes ettevaatlikult kivisel põhjal, et mitte jälle läbimärjaks saada. Kui Steffie tundis ennast lõpuks jahtunu ja rahulikuna, hakkas tema telefon helisema. Ekraanil Roisini nime nähes krimpsutas ta nägu.

„Mis lahti?” küsis ta.

Roisin rääkis talle mustast kleidist ja teemantidest ja Steffie vastas, et ema on täiesti võimeline ise kleidi kapist välja võtma.

„Ma ei taha, et ta peaks sahmerdama hakkama,” ütles Roisin.

„Ta ei hakkagi,” kinnitas Steffie. „Sina oled see sahmerdaja, mitte ema.”

„Mina olen kavandaja, mitte sahmerdaja,” väitis Roisin. „Kas toit on kohal?”

„Jah, ja ma seadsin kõik valmis. Välja arvatud muidugi taldrikud ja noad-kahvlid.”

„Ma olen nendega juba teel.”

„Juba? Mis juhtus? Te jõuate ju liiga vara.”

„Teel olen ainult mina,” täpsustas Roisin. „Ma helistan autost. Ema on Daisyga ikka veel meil. Ta muudkui hädaldab minema hakkamise pärast ja ma leiutasin ettekäände, et pean välja minema.”

„Ma arvasin, et sa saatsid isa ära vutivõistlusele. Ema ei saa ju ilma temata niikuinii kusagile minna.”

„Jah, aga ma hakkasin kartma, et jään vahele, kui mõtlen muudkui välja naeruväärseid seletusi, miks neil seal nii kaua läheb. Oleksin pidanud juba algusest peale kavandama nii, et mina tulen varem. Saan sind aidata ja Paul tuleb koos lastega hiljem järele.”

„Sinust on armas abi pakkuda,” ütles Steffie. „Aga kõik on valmis.”

„Ma olen kindel, et on.”

Steffie tundis Roisini hääles seda teatud tooni. Sealt võis välja lugeda: „Eks sa muidugi tegid midagi, aga mitte minu kõrgetele nõudmistele vastavalt.”

„Hästi, varsti näeme,” ütles Steffie.

„Nojah, kena. Kao tee pealt eest!” Viimane lause oli selgelt määratud autojuhile, kes samuti ei vastanud Roisini nõudmistele.

Steffie pani telefoni nahkümbrisesse tagasi, astus ojast välja ja läks vaatama, mida ettevalmistustest annaks veel parandada.

Dublini maja vannituba oli muidu sobiv, aga väike. Aranbegi vannituba oli tohutu, sinna mahtus kenasti ära vanaaegne vann, mille Jenny oli turult ostnud ja korda teinud, samuti väga kaasaegne eraldi dušš. Steffie oli hommikul juba duši all käinud, aga ta oli peoeelseks naudinguks hoidnud vannis ligunemise. Kuna Roisin oli juba teel ja Steffiel niikuinii enam midagi teha ei olnud, otsustas ta kohe vanni minna. Ta keeras kraanid lahti, lasi vanni leiget vett – oli liiga palav, et harjumuspärasest tulikuumast veest mõeldagi – ja lisas riiulil olevast anumast roosat vannisoola. Vannituba sai kohe roosilõhna täis, Steffie libistas ilusa puuvillase kleidi õlgadelt alla, võttis pesu seljast ja astus vette.

Vann tõi kaasa mälestusi. Kui Steffie oli noorem ja palju lühem, meeldis talle seal täies pikkuses väljasirutatult lebada, pikad juuksed ümberringi vees hõljumas. Ta kujutles, et on uppuv printsess, kes ootab printsi, kes tuleks ja ta päästaks. Tal polnud selget ettekujutust, milline see prints välja näeb, aga alati vaatas ta Steffiele silma ja ütles, et temaga on Steffiel turvaline olla. Aastaid hiljem, kui keegi sõber palus tal aidata illustreerida oma kulu ja kirjadega välja antavat lasteraamatut printsessist, kes kukkus järve, tuli talle meelde pilt iseenda kahvatust näost, mida lehvikuna ümbritsesid lokkis juuksed.

Praegu oli ta muidugi liiga pikk, et vannis lebada, seega lasi ta vanni nii täis kui võimalik, enne kui varba vette pistis. Võib-olla oli Roisinil selle peo suhtes ikkagi õigus, mõtles ta, kui istus vanni ja pani silmad kinni. Aranbeg oli täis mälestusi ja see oli suur osa ema ja isa elust. Ehk oligi sobilik tähistada nende kooselu aastapäeva kohas, mis neile nii palju tähendas. Kuigi ta arvas ikkagi, et see üllatusmoment ei ole hea mõte.

Aga kui kõik oli valmis ja kohal, polnud mõtet selle pärast enam muretseda. Steffie mõtted läksid selle asemel hoopis hiljutisele lepingupakkumisele, millest ta lootis, et see viib Butterfly Creative’i pisut kõrgemale tasemele ja toob talle tõesti korralikult raha sisse. Ta oli oma pakkumise saatnud kaks päeva enne tähtaega, tundes, et ometi kord on tal edumaa, aga siis oli ta paanikasse sattunud, arvates, et ehk oleks tal viimase hetkeni oodates tulnud paremaid mõtteid. Nii või teisiti, ta oli lootnud praeguseks juba tulemusi kuulda. Selle lepingu saamine annaks talle tohutult enesekindlust. See paneks ta esimest korda pärast oma firma asutamist uskuma, et ta teeb tõesti õiget asja. Aga kui ta seda lepingut ei saa, tõstavad taas pead tunded, et pole ta mingi otsusekindel edukas ärinaine. Nojah, möönis ta, otsusekindlaks ta ei saagi. See pole tema loomuses. Aga edukas, isegi enam-vähem edukas oleks ju tore olla.

Steffie lasi vanni natuke vett juurde ja kinnitas endale, et keegi ei hakka laupäeval helistama, ja pole ka mõtet soovida, et ta oleks oma tööd veel kohendanud või ettepanekud teisel viisi esitanud. Ta oli teinud kõik nii hästi, kui suutis. Enam ei sõltunud tulemus temast. Ta püüdis sellele mitte mõelda ja oli laiska unustusse vajunud, kui tema mobiiltelefon helises. Steffie silmad plaksatasid lahti ja ta vaatas vannitoas ringi. Telefon oli väikesel puust taburetil täpselt käeulatusest väljas.

„Neetud,” pomises Steffie, ta ei tahtnud vastu võtmata jätta, sest äkki ikka helistabki see firma. Ta küünitas poolenisti vannist välja, nii et sõrmeotsad ulatusid telefonini, aga niipea, kui ta telefoni kätte sai, lakkas see helisemast. Ta vaatas, kes oli helistanud, ning tema süda hakkas jälle aeglasemalt lööma, kui ta tagasi helistas.

„Tere, Steve,” ütles ta, kui mees vastu võttis. „Ma olin vannis.”

„Mulle meeldib seda ette kujutada,” vastas Steve liini teisest otsast.

„Jää vait.” Steffie naeris vaikselt. „Mul oli palav, ma higistasin ja läksin vanni maha jahtuma.”

„Ma pole kindel, kas sa ikka peaksid mulle seda rääkima.”

„Võib-olla ei peakski,” nõustus Steffie. „Nii, kuidas siis lood on? Kas sa saad siia tulla?”

„Anna andeks,” ütles Steve. „Ma töötan arvutis ega saa praegu ära tulla.”

„On ju laupäev!” hüüatas Steffie. „Sul peab ometi ka natuke vaba aega olema.”

„Sa tead ju isegi, et nädalapäev ei tähenda GoTronicsile mitte kui midagi,” ütles Steve.

Steffie pidi tunnistama, et Steve’il on õigus. Selle firma tegevdirektor oli üks vintskemaid mehi, kellega ta kunagi kokku oli puutunud. Ta nõudis oma töötajatelt täielikku pühendumist – ja kui Steffie sellele firmale midagi tegi, nõudis mees täielikku pühendumist ka temalt.

„Anna andeks,” ütles Steve uuesti. „Ma tean, et sa tahtsid tänaseks moraalset tuge, aga ausalt, Steff, ma ei tea, kas selline värk tegelikult ikka sobib mulle.”

Steffie oli pooleldi arvanudki, et nii läheb. Sellest hetkest alates, kui ta Steve’ile peost rääkis, oli mees olnud kaasatulemise suhtes pigem eitaval seisukohal. Võib-olla oli see Steffie enda süü, et ta kurtis Steve’ile liiga palju kogu selle töö üle, mida ta peab tegema. Et ta kirjeldas mehele oma sugulasi üsna otsekoheselt ja kummastavalt. Ja rääkis Roisinist kui ebameeldivast kamandajast. Ta oli liialdanud, sest teda ärritas tunne, et teda on ära kasutatud. Aga ilmselt oli ta kujutanud ees ootavat pidu üsna põrgulikuna.