Читать книгу Minu ema saladus. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Sheila O'Flanagan - Страница 7

Tilluke higipiisk veeres mööda Steffie laupa ja kogus mööda põske alla libisedes kiirust, enne kui langes plopsatusega tohutule pappkarbile, mida ta süles tassis. Ettevaatlikult läks Steffie oma sinise Citroën C3 poole ja ohkas kergendustundega, kui oli karbi viimaks kõrvalistmele pannud. Kolmekümnesekundiline käik pagaritöökojast auto juurde poleks tema meelest ka siis olnud närvesöövam, kui ta oleks kandnud lõhkeainet. Ja karbi mahapillamisel oleksid olnud täpselt sama plahvatuslikud tagajärjed.

Steffie lükkas niiske kuldpruuni juuksesalgu laubalt ära, ja mõte sellest, mis näo Roisin teeks, kui vanemate aastapäevatordiga midagi juhtuks, pani ta judisema. Koogi puudumine lööks tähtsa plaani ikka täiesti segi ja Roisin ei lasknud ometi kellelgi ega millelgi oma plaane segi lüüa. Kindel, et seekord ta ei petnud vanema õe suuri lootusi, istus Steffie juhiistmele ja keeras autoaknad alla. Siis pani ta ventilaatori viimase peale tööle, püüdes suvelõpu ootamatut kuumalainet leevendada. Viimase kahe nädala jooksul oli meedia süngete ennustuste asemel kõige märjemast augustikuust ajaloos ja püsivast jahedusest hakanud rõõmsalt märkima, et Iirimaa Dublinis on sama soe kui Ohio Dublinis ja hoopis kuumem kui Madridis, Pariisis või Roomas. Hetkel, kui Steffie ees hakkas lõpuks ometi puhuma hädist sooja õhku, mõtles ta, et oleks ju tore, kui Iirimaa majades oleksid keskkütte ja kahekordsete aknaklaaside asemel hoopis konditsioneerid ja välibasseinid.

Wexfordis asuva vanematekodu Aranbegi õuele tasunuks sel õhtupoolikul küll basseini igatseda. Aga isegi siis, kui nad saanuksid seda endale lubada, polnud Pascal ja Jenny inimesed, kes oleksid paigaldanud midagi sellist, mida saaks kasutada umbes ühel suvel viiest. Steffie ja teised külalised peavad nende neljakümnenda pulma-aastapäeva peol ennast lihtsalt suure hulga külmade jookidega jahutama.

Steffie hingas aeglaselt välja, mõeldes üllatusele, mille nad teevad vanematele, kes on õndsas teadmatuses asjaolust, et satuvad koju jõudes peole. Ta polnud päris kindel, kas nende üllatamine on ikka hea mõte, aga Roisin oli järeleandmatu ja Steffiele oli pikaajalisest kogemusest teada, et kui õde on midagi pähe võtnud, siis tema meelt muuta on üsna lootusetu ettevõtmine. Ta pomises süngelt omaette, et kui Roisin järgmine kord jälle helistab ja mingist salaplaanist räägib, kõik juhtnöörid annab ja raske töö minu kaela jätab, siis teengi nii, nagu ma pidevalt endale lubanud olen, ja ütlen, et mul on liiga palju tegemist, et osa võtta. Tuletan talle meelde, et ma töötan täisajaga, isegi kui mu kontor on Davey endises magamistoas. Ütlen oma arvamuse välja, olen tugev, otsustav ja asjalik, ei luba endale midagi pähe määrida ainuüksi sellepärast, et ta on minust kaksteist aastat vanem ja arvab, et see annab talle õiguse mind kamandada.

Steffie nautis natuke aega fantaasiapilti sellest, kuidas ta käsib Roisinil uttu tõmmata, ja naeratas siis pilklikult. Nii ei juhtu küll mitte kunagi, sest Seffie teadis, et sellist loodusjõudu, nagu on Roisin täies organiseerimishoos, ei peata miski, mida ta ka ei ütleks. Pealegi ei kamanda ta ainult mind, teadis Steffie. Ta käitub ka teistega samamoodi ja me kõik oleme sellega nõus, sest Roisin on sündinud liider, metoodiline ja korralik, aga meie, teised, isa võib-olla välja arvatud, oleme liiga laisad, et midagi ette võtta. Kui Citroën Steffie üllatuseks nii palju kiirust kogus, et uimerdavast Fiestast mööduda, pomises Steffie, et kõige üllatavam on asja juures see, et minul on oma äri ja Roisin on kodune pereema. Aga kui ta oli seda mõelnud, möönis ta, et tema ja õe olukord on just vastupidine sellele, mis see tundus olevat. Roisin oli olnud väga edukas seal kindlustuskompaniis, kus ta töötas, ja alles siis, kui sündis tema kolmas laps Dougie, otsustas ta, et peab pühendama rohkem aega perele. Ja enda kirjeldamine täiskohaga emana, nagu Roisin tegi, oli silmakirjalik. Ta tegi vahel endiselt kindluskompaniidele lepingulisi töid, oli kohaliku kooli lastevanemate nõukogu aktiivne liige ja juhatas parajasti alla kümneste laste spordilaagrit. Tema päev oli viimase kui sekundini korraldatud ja põhjendatud ning ta mainis pidevalt, et tal on rohkem tegemist kui kunagi varem. Aga Steffie oli venna endisesse magamistuppa seadnud sisse oma Butterfly Creative’i, sest ta polnud kusagilt leidnud tööd arvutigraafikuna, ja väitis, et aeg, mille ta sotsiaalmeedias istudes surnuks lõi, oli oluline suhtlemiseks, et tema kaubamärki tähele pandaks.

Steffiele meeldis mõelda, et ise enda ülemus olemine sobib tema iseseisva ja vabameelse olemusega, aga ta oli siiski rahutust tekitavalt teadlik, et tema praegune staatus sellise firma omanikuna, mille ainus töötaja ta on, oli seotud pigem tema kollektiivivaimu puudumise kui ärivaimu olemasoluga. Oma eelmisest töökohast linna teises otsas asuvas disainistuudios jäi ta äkitselt ilma, kui keeldus osalemast kampaanias, kus taheti ehtesarja reklaamiks kasutada pilte poolalasti naistest.

Mõlemad vanemad olid Steffie suhtumist igati toetanud (kuigi ta pidi isalt ülevoolavalt vabandust paluma, sest isa oli laenanud talle raha Citroëni ostmiseks ja ta ei saanud kohe tagasi maksta), aga kui Roisin juhtunust kuulis, ei suutnud ta oma pahameelt varjata.

„Kas sa oled peast segi läinud?” küsis ta, enne kui hakkas pikalt ja laialt seletama, et kui ikka tööd on vaja, siis tuleb põhimõtted alla suruda. „Sa pead olukordadega kohanema, Steffie.”

„Sa ei saa ju nii arvata,” kostis Steffie, kui Roisin lõpuks korraks vait jäi, et hinge tõmmata. „Mitte siis, kui see olukord on häbitult seksistlik. Kui töös ei saa olla põhimõtteid, mis mõtet sellel siis üldse on?”

Roisin ütles, et tuleb olla praktiline ja mõista, mis on oluline.

„Minu põhimõtted on mulle väga olulised,” väitis Steffie.

„Oh, saa ometi täiskasvanuks. Sa elad nüüd reaalses maailmas,” ütles Roisin. „Aga sina oled nagu need tüdrukud, kes tõstavad iga kord solvunult kisa, kui kaastöötaja nende välimuse kohta midagi ütleb. Sa ise lased ennast solvata.”

„See sõltub ikka sellest, mida see kaastöötaja ütleb, kas sa ei arva?” leidis Steffie. „Aga minu välimuse kohta pole küll keegi kusagil midagi öelnud.”

„Tõsiselt?” Roisin oli nii üllatunud, et unustas pragamise.

Tema üllatus tuli sellest, et Steffie oli inimene, keda üldiselt märgati. Ta oli pikk ja nõtke, tema avalat nägu ümbritses särav lokipahmakas. Roisin ei varjanudki, et tema meelest olid välimusegeenid jagunenud nende vahel ebaõiglaselt, sest tema ise oli pärinud isa tumedama jume ja jässakama keha, mis tähendas seda, et ta pidas pidevat võitlust, et hoida ennast sellises vormis, millest Steffie ei pidanud isegi mitte mõtlema. See võitlus oli ka ainus, mida Roisinil kunagi päriselt ei õnnestunud võita, hoolimata sellest, et ta katsetas entusiastlikult erinevaid dieete ja trenne, ning see ajas teda raevu. Steffie rääkis talle, et nõtkus peaks ju tähendama seda, et inimene võib rahulikul ja kogenud ilmel tuppa liuelda, aga temale näisid käed ja jalad pidevalt ette jäävat ja ta võis lihtsalt maha kukkuda. Aga kui Roisin tuppa astus, teadsid kõik, et ta on seal tänu oma isiksuse jõule, mitte sellepärast, et komistas omaenda jalgade otsa.

„Aga mulle meeldiks olla pikk,” ütles Roisin. „Mind pandaks siis rohkem tähele.”

„Tegelikult ei meeldiks,” väitis Steffie. „See pole alati üldsegi mugav. Pealegi pole sul seda tarvis. Kõik teevad niigi seda, mida sa ütled.”

„Teevad sellepärast, et mul on alati õigus,” teadis Roisin. „Ja selle tööasja koha pealt on mul ka õigus. Sa pead ükskord suureks saama, Steffie. Mine ja tee kõvasti tööd, tõesta ennast.”

Seda ta firma asutamisega oli oma meelest teinudki, kuigi selle otsuse surusid talle peale korduvad ebaõnnestunud katsed leida pärast ehtekampaania krahhi veel täiskohaga tööd.

Steffie mõtles, kas kujundajate kogukond – kui selline asi on üldse olemas – on ta musta nimekirja kandnud, sest ta polnud kunagi varem tööga nii kuival olnud. Viimaks, kui ta kujundas flaierid sõbrale, kes pidas lähedal asuvas tööstusrajoonis kohvikut, tuli läbimurre. Flaierid jäid silma ühe ettevõtte turundusdirektorile ja Steffiel paluti disainida neile pakendid.

Kui ta sai selle töö, oli ta väga elevil, kuigi teadis, et tõenäoliselt tehti talle pakkumine sellepärast, et määras nii naeruväärselt madala hinna, et sellest lihtsalt ei saanud loobuda. Emal ja isal oli hea meel, kui nad nägid teda hõivatuna, ja nad olid veel rõõmsamad, kui Steffie sai ümberkaudsetelt ettevõtetelt uusi tellimusi. Jenny ja Pascal soovitasidki, et sülearvuti elutoa nurgas hoidmise asemel võiks ta Davey magamistuppa sisse seada oma tööruumi. Pärast seda, kui Davey juba aastaid tagasi välja kolis, olid nad kasutanud seda külalistetoana, aga kuna neil külalisi peaaegu ei käinudki, polnud sellest midagi, kui Steffie toa oma valdusse võttis. Seega ostis Steffie IKEA-st kontorimööblit (mille Pascal talle kokku pani) ja lootis, et ta polnud teinud kohutavat viga.

Viga see ei olnud, aga eriti libedalt ka ei läinud. Tal tekkisid püsikliendid ja aeg-ajalt õnnestus saada ka mõni keerukam ja huvitavam projekt. Siiski oli tema sissetulek kõikuv ja ta poleks saanud oma äri käigus hoida, kui poleks võinud elada majas enam-vähem üüri maksmata.

Varsti pärast seda, kui peakorter, nagu Roisin seda nimetas, oli Davey magamistuppa kolitud, jäi isa maksuametist eelpensionile ning tema ja Jenny kolisid Aranbegi, majja Wexfordis, kus nad olid viimased kolmkümmend viis aastat veetnud kõik suved, ja jätsid Steffie üksinda Dublinisse elama.

„See on nüüd sinu firma peakorter,” naljatas isa sel päeval, kui nad asjad autole laadisid. „Me oleme sul ainult jalus.”

„Ma loodan, et te ei arva, nagu ajaksin mina teid minema.” Steffie vaatas emale ja isale murelikult otsa.

„Taevakene, Steffie, ma tegin nalja.” Pascal, kes oli tütrest tubli kaks tolli lühem, pidi kikivarvukile tõusma, et tema õlgadest kinni võtta. „Ma loodan, et sa oled väga edukas.”

„Nii edukas, et kolid varsti juba suurematesse ja parematesse ruumidesse,” lisas Jenny.

See oli aasta tagasi. Siiani polnud veel mingit vajadust kuhugi suurematesse ruumidesse kolida. Aga Steffie lootis ikka. Mitte sellepärast, et igapäevane tööleminek tähendas liikumist ühest toast teise, või sellepärast, et ta võis ka pidžaamas töötada, ehkki eelistas seda siiski mitte teha, sest tundis end korralikult riietatuna loomingulisemalt, vaid sellepärast, et ta tahtis uskuda, et suudab end ise üleval pidada ega pea oma ettevõtte käigushoidmisel lootma vanemate heldusele ja lahkusele.

Steffie näperdas taas Citroëni ventilatsioonavade kallal. Tööst mõeldes hakkas tal alati palav ja ebamugav – nagu poleks tal selle peovärgi pärast veel küllalt palav ja ebamugav olnud. Kui Roisin helistas ja ütles, et nad peaksid Jennyt ja Pascali üllatama neljakümnenda pulma-aastapäeva peoga ning kutsuma pere ja sõbrad kõik Aranbegi kokku, hoidis Steffie oma arvamuse enda teada – tema ei sallinud üllatuspidusid, ja polnud sugugi kindel, et ema ja isa neist vaimustatud oleksid, aga Roisin oli juba oma sõiduvees ja seletas, mida tuleb teha. Steffie ei öelnud ka, et tal on liiga palju tegemist, et võtta enda peale kõik see, mille eest Roisin oli tema vastutama määranud. Roisin poleks teda uskunud, sest Roisin ei pidanud Butterfly Creative’it üldse mingiks korralikuks tööks. Ja isegi kui Steffie oli tõesti hõivatud pakkumisega, millest tõotas kujuneda tema senini kõige tulusam leping, oli ta lihtsalt võimetu vastu hakkama pidurdamatule jõule, mida kujutas endast tema täies löögihoos vanem õde.

„Teeme selle ära laupäeval enne tegelikku aastapäeva, et neid ikka tõesti üllatada. Aranbeg on ideaalne koht. Kui me nooremad olime, siis kogunesime ju ikka sinna. Majas pole juba aastaid palju inimesi olnud ja emale meeldis nii väga, kui see oli rahvast täis,” teatas Roisin.

See oli tõsi. Kui Roisin, Steffie ja Davey olid lapsed, käisid nii ema- kui ka isapoolsed tädid, onud ja nende lapsed pidevalt Aranbegis ja muutsid selle kihavaks seltsielu keskuseks. Viimasel ajal nägi Steffie tädi- ja onulapsi põhiliselt peresündmustel ja ta tundis siis alati, et on Jennyt ja Pascali alt vedanud, sest pole nii edukas kui kõik teised.

„Loomulikult on logistilisi probleeme, millele mõelda, kui ema ja isa nüüd elavadki seal,” jätkas Roisin. „Mul on siiski plaan, kuidas nad majast välja saada, kuni sa asjad korda sead. Nad jäävad ööseks minu juurde, nii et sa võid sinna lipsata ja kõik ära korraldada. Mul on suvelaagris liiga palju tegemist, et seda ise teha. Sina saad ju alati aega võtta, kui ise tahad. Üks kodus töötamise suuri eeliseid.”

Steffie nõustus, et nii see ju on, aga Roisin ei paistnud taipavat, et kui ta võtab päeval aega, et teha seda, mida õde nõuab, peab ta oma töö õhtul ikka ära tegema. Alati, kui ta lasi ennast töö juurest eemale tõmmata, et vaadata YouTube’ist nunnusid kassivideoid või mängida Facebooki-mänge, mõtles ta, et see on ju tema oma aeg, mida ta raiskab. Ega ta sellepärast veel järele ei jätnud, aga see tähendas, et ta pidi öösel tööd tegema. Peo korraldamisega läheb samamoodi. Roisin seda lihtsalt ei mõistnud. Ta ei mõistnud kunagi. Ja mingeid põhjendusi ei võtnud ta Steffielt ka seekord kuulda. Steffie kuulas, kui Roisin andis talle juhiseid, mis nägid ette ka õhupallide ja muude kaunistuste ostmist, kutsete kujundamist ja kursis olemist, kes külalistest tuleb või tulemata jääb. Roisin märkis, et kutsed on talle lapsemäng, nende peale ei kulu üldse aega. Mis puutub külalistesse, siis Steffiel oli hea järge pidada, kui ta ise kutsed laiali saatis. Ja dekoratsioonid – Steffie on ju loominguline inimene, nii et Roisin jätab selle kõik tema hooleks, aga saadab talle lingi suurepärasele veebilehele, kus leidub vapustavaid asju. See on USA leht, märkis Roisin, ja Steffie ei jõua sealt ilmselt selleks peoks enam midagi tellida, aga ideid saab ikka. Mitte et sul neid vaja oleks, lisas Roisin. Sina oled disainer, ilmselt tead sa hulgaliselt suurepäraseid võrgupaiku. Ja tõenäoliselt saad allahindlust ka. Kui Roisin viimaks lõpetas, käis Steffiel pea ringi, ja selle asemel, et öelda õele, et kutsed teeb ta küll, aga ülejäänu jaoks tal aega ei ole, küsis ta vaguralt, kas Roisin taldrikute ja söögiriistade peale on mõelnud.

„Loomulikult olen,” vastas Roisin. „Ostsin ühest Blanchardstowni poest armsad väikeste südametega ühekordsed taldrikud. Nii sobivad. Emale meeldivad need kindlasti väga. Ja ühekordsed noad-kahvlid sain ka, ikka korralikud, mitte sellest kohutavast painduvast plastmassist.”

„Tore,” oli kõik, mis Steffie ütles. Nii et nüüd, kui ta kihutas Aranbegi poole hinnalise koogiga (šokolaadibiskviit rubiinpunase glasuuriga, mille eest Roisin oli vastutuse enda peale võtnud), pidi ta tunnistama, et oli tema oma süü, et ta pidi olema kutsekujundaja, külaliste koordineerija ja kodukaunistaja. Ta lootis veel ainult, et asi on seda väärt. Hoolimata isiklikest kahtlustest peo üllatusmomendi suhtes, pidi ta tunnistama, et kõik kutsutud pidasid mõtet suurepäraseks ja ootasid pidu väga. Roisin oli arvanud, et arvestada tuleks kahekümne protsendi äraütlejatega, aga tegelikult ei öelnud peaaegu mitte keegi ära ja see tähendas, et Aranbegi ema ja isa üllatama ilmub ligikaudu seitsekümmend inimest.

Steffie arvas, et selline uskumatult suur peoliste hulk tähendab seda, et Jenny ja Pascal on populaarsed ja Aranbeg on tegelikult suurepärane koht suvepeo pidamiseks. Maja asus eraldatud kohas väikese Castlemorani küla läheduses, see oli Dublinist piisavalt kaugel, et olla tõeline maakoht, aga siiski küllalt lähedal Wexfordi linnale, et mitte olla täiesti eraldatud. Suurem osa kaugemalt tulevaid külalisi olid saanud panna kinni toad hommikusöögiga öömajades ja mõned olid isegi otsustanud jääda päevakese kauemaks, et sellest saaks nädalalõpu väljasõit. Õnneks olid nad reserveeringud teinud enne, kui saabus kuumalaine ja kõik pealinlased tahtsid pisut mere ääres puhata, sest nüüd polnud rannikul enam kusagil ruumi. Peamisel maanteel oli tihe liiklus ja Steffie teadis, et Aranbegi jõudmiseks kulub rohkem aega. Ta lootis, et kõik külalised arvestavad sellega. Oleks kohutav, kui Jenny ja Pascal saabuksid varem kui inimesed, kes tahavad neid üllatada. Roisin saaks krambid. Ja see teeks igatahes kõigil olemise väga palavaks ja ebamugavaks.