Читать книгу Minu ema saladus. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Sheila O'Flanagan - Страница 9

Nagu alati, oli Roisin pärast noorema õega rääkimist veidi ärritunud. Kuigi Steffie püüdis jätta endast muljet kui ärinaisest, ei elanud ta reaalses maailmas. Ta lihtsalt mängis firmaomanikku, püüdis tunda end tähtsana pärast seda, kui jättis ennast ise ilma tööta, olles keeldunud selles ehtekampaanias osalemast. Roisin oli üsna kindel, et iga kord, kui võimalik tööandja uuris Steffie tausta, kuulis ta sellest vahejuhtumist ja otsustas, et temaga on liiga palju tüli. Roisin püüdis sellest Steffiega rääkida, aga õde ei teinud kuulmagi. Asi oli selles, et talle tuli kõik nii kergelt kätte. Steffie oli olnud üllatuslaps, kes sündis kümme aastat pärast Daveyt, vanemad hellitasid teda igati ja suhtusid tema kasvatamisse hoopis vabamalt kui kahe vanema lapse puhul. Roisin teadis, et tema ja Davey sillutasid Steffiele teed ja tegid asjad talle lihtsamaks, aga Steffie seda ei tunnistanud. Ka ei hinnanud ta Roisinit selle eest, et õde hoidis teda, kui ta väike oli. Ta lihtsalt ei mäletanud neid aegu, mil Roisin teda kärus ringi sõidutas, söötis või temaga mängis, ehkki oleks palju parema meelega teinud midagi muud. Häda oli selles, et Steffie polnud teragi tänulik.

Roisin ohkas, läks kööki ja vaatas tagaaknast aeda. Ema istus varikatusega kiigel, mille Roisin ja Paul olid suve algul ostnud ja mis nüüd kuumalaine ajal vägagi ära kulus. Jenny luges ajalehte, Roisini kolmeteistkümneaastane tütar Daisy istus tema juures murul ja lakkis hoolega küüsi. Tavaliselt suhtus Roisin üsna rangelt sellesse, kui tema vanem tütar ennast meikida tahtis, isegi kui Daisy väitis, et peab katsetama erisugust välimust, kui tahab teoks teha oma unistuse ja saada tippmodelliks. Mõnikord oli Roisin mures, et tüdruk teebki selle hullumeelse unistuse teoks, sest Daisy oli nagu Steffiegi pikk ja nõtke ning väga sale. Fotodel oli ta lihtsalt võluv oma südamekujulise näo ja suurte meresiniste silmadega, milles oli korraga nii süütu kui ka elukogenud pilk. Roisini meelest oli õnneks siiski tuhandeid ilusaid ja omapäraseid tüdrukuid, kes tahavad modelliks saada, nii et Daisy võimalus nende lootusrikaste seast valituks osutuda, lohutas Roisin ennast, on üsna väike. Ja kui veel veab ka natuke, siis muudab Daisy lõpuks meelt ja valib mõistliku ameti. Siiski vaatas Roisin hoolega ette, et ei teeks kunagi halvustavaid märkusi − näiteks et Daisy peab ennast surnuks näljutama, et säilitada ka üle kahekümnesena teismelise keha, selleks et püsida modellinduse tipus. Ta ei tahtnud mingil juhul, et Daisyl tekiks oma kehaga ebameeldivaid probleeme ja et teda hakkaks kummitama anoreksia. Seega ei öelnud ta midagi, lootis parimat ja lasi muremõtted endale ligi ainult keset ööd.

Imelik, mõtles ta, kuidas lastega seotud mured iga aastaga muutuvad. Kui lapsed olid väikesed ja Roisin käis tööl, muretses ta korraliku lastehoiu pärast. Hiljem tegi teda rahutuks, kas Daisy ikka leiab sõpru. Tüdruk oli olnud nii unelev ja omas maailmas, Roisin kartis, et ta jääbki omaette. Aga Daisy lapselik unistamine oli kadunud peaaegu üleöö ja nüüd oli ta nii populaarne, kui üks tüdruk üldse olla saab. Mis tegi juba iseenesest ka muret. Ülipopulaarne olemine oli peaaegu niisama hull, kui olla väljatõugatu. Mis puutus teistesse lastesse, üheksa-aastasesse Poppysse ja kuuesesse Dougiesse, siis praegu tuli lihtsalt vaadata, et nad oleksid õnnelikud ega kakleks omavahel ega sõpradega. Ja Dougie puhul oli muidugi oluline, et ta alla seitsmeaastaste jalgpallivõistkonda valitaks.

Jalgpalli oligi poiss täna mängima läinud, koos isa ja vanaisaga, pidama sõprusmängu naaberpiirkonna meeskonna vastu. Ilma igasuguse süütundeta kasutas Roisin moraalset väljapressimist, veenmaks oma isa, et Dougiele on väga oluline näha teda mängu vaatamas. Ka Pascal ise oli nooremana innukas jalgpallur olnud ja Dougie imetles teda kui kõigi jalgpallitarkuste allikat. Poppygi oli spordihull ja valmis väljaku äärest nõu andma, nii et oli mõistlik nad kõik koos minema saata.

Nii paljude inimeste eest tuleb hoolitseda, mõtles Roisin. Nii paljude asjadega arvestada. Steffie, kes võttis kõike kergelt ja pidi hoolitsema ainult enda eest, ei mõista seda mitte kunagi. Ise poleks ta Jenny ja Pascali pulma-aastapäeva mäletanud, ja kui see olekski talle meelde tulnud, poleks ta ikkagi midagi ette võtnud. Kindlasti poleks ta hakanud korraldama sellist pidu, mida vanemad väärt olid. Roisin oli märganud õe hääles kõhklust, kui ta oli helistanud ja palunud tal kavandamisel veidi abiks olla. Ta oli kohe teadnud, et Steffie pole asjast üldse nii huvitatud. Aga ta oli õe siiski osalema veennud ja hiljem, kui Jenny ja Pascal on sobilikult üllatunud ja rõõmsad, võiks Roisin oma viimaste veeringute peale kihla vedada, et Steffie võtab rõõmsalt vastu iga temale suunatud kiituse ega tunnista, et ilma Roisinita poleks üldse midagi toimunud.

Kui aus olla, pidi Roisin siiski tunnistama, et Steffie oli teinud kõik, mida Roisin oli temalt palunud. Ta teadis, et oli õele palju teha andnud, aga endale oli ta jätnud kõige raskema, nimelt ema ja isa Aranbegist väljameelitamise lastehoidmise ettekäändel, et nad oleksid peopäeva algul tema pilgu all Dublinis. Muidugi olid nii ema kui ka isa alati rõõmuga valmis lapsi hoidma, aga raske oli neid mõlemaid korraga juba eelmisel õhtul kohale saada. Jalgpallimatš oli täna heaks ajaviiteks ja Roisin oli oma mehele Paulile andnud kindlad juhtnöörid kojutulekuga mitte kiirustada. Kui nad minema hakkasid, oli ta Poppyle kõrva sosistanud, et tüdruk paluks, et nad tagasiteel McDonald’sis peatuse teeksid – meelehea, mida lubati lastele väga harva. Sellega lootis ta, et aeg jõuab kindlasti juba pärastlõunasse, enne kui ema ja isa koduteele asuvad.

Plaanis oli, et Paul, Roisin ja lapsed järgnevad neile niipea kui võimalik ning – eeldades, et Pascal peab kinni enda poolt määratud 80-kilomeetrisest tunnikiirusest – sõidavad vanematest N11 maanteel mööda ja jõuavad enne neid Aranbegi. Kuna Roisin pidi veel ennast valmis seadma ja nii Pauli kui ka lapsi tagant torkima, seisis tal ees logistiline õudus, aga aastatega oli temast saanud logistiliste õudustega toimetuleku ekspert.

Ta keetis teed ja viis emale tassitäie.

„Aitäh, kullake.” Jenny võttis tee tänulikult vastu. „Olingi juba hingetu.”

„Täna on nii kuum.” Daisy oli tujutu. „Mul sulab niimoodi küünelakk ära.”

„Ära räägi rumalusi,” ütles Roisin.

„Aga sulab ju,” vaidles Daisy. „Ja ma tahtsin, et see oleks täiuslik, kui me…”

„Sa võid köögis lakkida,” katkestas Roisin teda enne, kui tüdruk oleks midagi peo kohta välja pahvatanud, „ära ainult lauda ära mäkerda.”

„Ema! Ega ma Dougie ei ole.” Daisy oli südamepõhjani solvunud, kui ta oma kraami kokku korjas ja ära majja kõmpis, napid teksašortsid näitamas täies ilus tema päevitunud sääri.

„Nad saavad tänapäeval nii vara täiskasvanuks,” ütles Jenny mõtlikult.

„Vägagi vara.” Roisin noogutas. „Ma ei usu, et sa oleksid lubanud minul selliseid pükse kanda, kui mina olin kolmteist.”

„Ilmselt mitte,” nõustus Jenny.

„Nüüd ei saa neid enam millestki eemal hoida,” kurtis Roisin. „Nad vaatavad sulle haletsevalt otsa, lubavad lasteabisse helistada ja teevad ikka, mis tahavad.”

„Ma olen kindel, et Daisyga ei juhtu midagi hullu,” lausus Jenny.

„Ma loodan ka.” Roisin oli mõtlik. „Ei taha ju, et nad muutuksid seksiobjektideks, ometi pommitatakse neid kõikjal piltidega, millised nad peaksid välja nägema – need kohutavad kollased ajakirjad on kõige hullemad.”

„Nõus. Aga kui mina näeksin nii hea välja kui Daisy, kannaksin iga päev minikleite ja mikropükse,” arvas Jenny.

„Ema!”

„Ei, tõesti,” kinnitas Jenny. „Aeg, mil su kehaosad on kenad ja kortsudeta, on palju lühem, kui sa arvad. Nii et tulebki eputada, kui see veel võimalik on.”

„Ma ei taha, et Daisy niimoodi eputab,” protestis Roisin. „Ta on ju alles laps, taevas hoidku!”

„Jah, ma saan aru,” oli Jenny nõus. „Ma tahan lihtsalt öelda, et noored tüdrukud näevad ikka tõesti ilusad välja.”

„Ta mõtleb juba niigi liiga palju oma välimusest,” väitis Roisin. „Palun ära hakka teda veel julgustama.”

„Tegelikult on vist alati nii olnud,” märkis Jenny. „Välimus on peaaegu kõigi teismeliste tüdrukute kinnisidee. Kahjuks on tänapäeval palju rohkem seda, mis sellist kinnismõtet toidab.” Jenny naeratas. „Kui mina noorem olin, oli mu kinnismõtteks juuksevärv. Mu juuksed olid kartulikoore karva ja ma tahtsin midagi dramaatilisemat. Sinu vanaema arvas, et juukseid värvivad ainult avalikud naisterahvad. Ta keelas selge sõnaga mul seda teha. Mina muidugi värvisin ikka ja ta läks täiesti pööraseks.”

Roisin hakkas naerma. „Ei läinud?”

„Läks ikka küll. Kay oli väga range.” Korraks muutus Jenny ilme süngeks.

„Minuga küll ei olnud,” ütles Roisin. „Ma mäletan, et ta lubas mul ikka oma parfüümi kasutada.”

„Kölni vett,” meenutas Jenny. „See oli 4711. Tol ajal väga populaarne.”

„Ma pole aastaid seda lõhna tundnud,” ütles Roisin, „aga kui tunneksin, tuleks kohe vanaema meelde.” Ta jäi mõttesse. „Oleks nii tore teda jälle näha ja temaga rääkida,” soovis ta.

„Ma mäletan, et mõtlesin samamoodi oma vanaemast.” Jenny noogutas. „Me oleme ikka väga sarnased.”

„Sa räägid alati, et ma olen isa moodi.”

„Välimuse poolest oledki,” nõustus Jenny. „Tumedad juuksed, tumedad silmad. Nii sinul kui ka Daveyl.”

„Ja Steffie on rohkem sinu moodi,” ütles Roisin.

Jenny noogutas.

„Kuigi niisuguse sinu, nagu sa olid noore ja hipilikuna,” lisas Roisin. „Praegu oled sa rohkem selline jahe ja elegantne.”

Jenny turtsatas naerda. „Ma pole jahe. Sulan siin varsti üldse ära. Daisyl on õigus, läheb ikka väga kuumaks. Ja lämbeks. Üks äikesetorm kuluks ära, lööks õhu klaariks.”

Roisin häälitses ebamääraselt. Äikesetorm oli küll viimane asi, mida ta tahtis.

„Kas nad tulevad sealt jalgpallivõistluselt juba varsti tagasi?” küsis Jenny. „Oleks tore, kui isa ja mina pigem varem kui hiljem tagasi Wexfordi jõuame.”

„Kohe peaksid tulema,” luiskas Roisin, teades, et nad on praegu peaaegu kindlasti alles McDonald’sis.

„Hea küll, õhtusöögi ajaks oleme aegsasti kohal,” arvas Jenny.

Roisin teadis, et vanematel oli Aranbegi lähedal külas Cody restoranis laud kinni pandud, see pidi Roisini meelest tähendama katset tähistada neljakümmend koos veedetud aastat. Ta oli selle broneeringu juba ära öelnud.

„Ära muretse, te jõuate kohale nii, et teil on piisavalt aega,” rahustas ta ema.

„Ma olen vanuigi kärsituks muutunud,” tunnistas Jenny. „Varem ei muretsenud ma üldse aegade ega hilinemise pärast, aga nüüd on see lausa kinnismõte.”

„Ei ta ole midagi,” ütles Roisin. „Mis sa täna õhtul selga mõtled panna?”

„Väikese musta kleidi,” vastas Jenny.

„Ah, väike must kleit.” Roisin naeratas. „Nii praktiline. Kui palju sul neid on?”

„Üksainuke,” ütles Jenny. „Aga see on supermugav ja ma võin selle juurde kanda uhkemaid või vähem uhkeid lisandeid.”

„Ma arvan, et täna õhtul uhkemaid.”

„Teemante,” tunnistas Jenny. „Ega mul polegi eriti võimalusi neid kanda.”

Roisin pani kõrva taha, et helistab kohe Steffiele, kui Pascal ja Jenny on teele asunud, ja ütleb, et ta paneks kleidi ja teemandid valmis, nii et ema saaks tunda ennast peol tõeliselt võluvana. Aga no Pascal ei löönud ennast kunagi üles. Isegi mitte uhkesse restorani minekuks. Ehk leiab ta endale siiski midagi sobivamat selga, kui koju jõuab.

Kui Jenny hakkas jälle ajalehte lugema, uuris Roisin oma telefoni, et teada saada, kas Davey lennuk on juba saabunud. Mobiiliäpp andis teada, et lennuk oli just maandunud. Ta saatis Daveyle sõnumi, et ootab teda, ja tuletas meelde, et vend pargiks ikka spordiklubi juurde – juhuks, kui ta on selle unustanud.

Ikka korraldan mina kõike, mõtles ta uuesti. Ükskõik, kas teised seda hindavad või mitte.