Читать книгу Kadunud naine - Sheila O'Flanagan - Страница 5

Seistes koos teiste inimestega järjekorras, et astuda kaugliinibussi, tundis Imogen, kuidas teda valdab hirm. See tungis külma higina seljal läbi valge puuvillpluusi ning liimis ta kirevat siidsärki kandva pika mehe ja viimased pool tundi iga viie minuti tagant kella vaadanud kärsitu pariisitari vahele kiilutuna paigale. Pariisitar tõi kuuldavale pahura häälitsuse, mis andis märku, et ta peaks edasi liikuma, aga Imogen seisis nagu kivikuju seal, kus ta oli, bussitrepi alumisel astmel, hoidis kramplikult käsipuust kinni ega suutnud end liigutada.

„S’il vous plaît,” pressis naine läbi kokkusurutud hammaste.

„Palun vabandust.” Imogen tõmbus pisut kõrvale. „Minge sisse.”

Naine trügis mööda ja talle järgnesid teisedki sõita soovijad, samal ajal kui tema seisis ikka veel ukseavas ega teadnud, kas minna bussi või mitte.

„Madame?” Juht vaatas küsivalt tema poole.

„Jah,” vastas Imogen kõhklevalt. „Jah. Ma ... juba tulen.”

Aga tema kõrvus kõlasid mehe sõnad.

Pagan võtaks, mida sa enda arvates teed? Sa ei saa ju omal käel hak­ kama! Niikuinii keerad kõik untsu. Nagu alati.

Naine peletas selle hääle endast eemale. Mees eksis. Ta ei keera midagi untsu. Sellepärast et tal on plaan.

Ära tee ennast päris lolliks. See oli jälle mees ning Imogen klammerdus kõvemini käsipuu külge.

Ta ei tee ennast lolliks – tuleb üksnes plaanist kinni pidada. See on lollikindel. Loodetavasti. Ning plaani esimese osaga on ta juba edukalt toime tulnud. Pole vaja hakata muretsema, kuidas edasi läheb. Pealegi, mõtles Imogen, on niikuinii liiga hilja taganeda.

Kunagi pole liiga hilja.

Need olid juba ema sõnad – üks Caroli lõpututest igapäevastest klišeedest. Sedapuhku oli neis isegi oma tõetera. Praegu ei ole liiga hilja. Ta võiks asja ikka veel katki jätta, ilma et sellest suurt pahandust sünniks. Kui Imogeni tegudest tulekski mingeid sekeldusi, annaks neid siluda. Ta suudaks neid kuidagiviisi põhjendada.

Aga Imogen ei olnud siin selleks, et minna tagasi ja proovida end välja vabandada. Mitte selleks ei olnud ta oma plaani kallal nii kaua vaeva näinud. Ometi oli tal valida. Kas minna edasi või tagasi. Naine tuletas endale meelde, et just nüüd on käes see hetk, mida ta oli oodanud. Esimene võimalus viia plaan ellu. Mis näoga ta endale otsa vaatab, kui laseb sel käest lipsata?

Imogen tõmbas sügavalt hinge ja hakkas trepist üles minema.

Buss oli mugav ja kliimaseadmega ning tundus pärast rõsket juunipäeva mõnus. Messisaal oli olnud palav ja umbne ning Imogen oli jõudnud mitu korda kahetseda, et ei pannud selga midagi kergemat kui see tumesinine villane kontorikostüüm, mida Vince Prantsusmaa ärireisi tarvis ainusobivaks oli pidanud. Aga tundes nahka higist märjaks tõmbumas, polnud ta täna hommikul tegelikult teadnud, kas põhjus oli kostüümis või selles, mis tal kavas oli ning kuidas ta kavatses oma plaani ellu viia.

Imogen astus mööda bussi vahekäiku edasi. Olles lasknud nii palju inimesi endast mööda, ei saanud ta enam kohta valida. Ta libistas end esimesele vabale istmele, kus istus juba pikakoivaline noormees, kes, klapid peas, telefonist muusikat otsis. Tudeng, otsustas Imogen, kiigates naabri habemetüükas lõuga, logoga T-särki ja lõhkisi teksasid. Ta mõtles kerge igatsusega oma tudengiaastatele, ehkki tüüpiliseks ei saanud neid kohe kindlasti pidada. Erinevalt paljudest eakaaslastest polnud tema tundnud tungi reisida ega end kõikvõimalike elukogemustega rikastada. Imogen oli tahtnud kasvatada juured ja jääda paikseks. Saada omaenda juured – paigas, mille oli valinud tema ise, ilma et keegi teine seal sõna sekka oleks öelnud. See oli olnud talle väga tähtis. Õnnetuseks.

Ta naeratas noormehele põgusalt, aga too oli nii ametis oma telefoniga, et ei pannud seda tähelegi.

Juht lükkas käigu sisse ning buss sõitis aeglaselt peatusest välja.

Mõne minuti pärast keerasid nad Boulevard Périphérique’ile ja Imogeni telefon sumises.

Ta luges kümneni, enne kui pilgu sõnumile heitis.

Kas oled juba lennujaamas? luges Imogen.

Sõidan sinnapoole, vastas ta.

Kaua läheb?

Sel ajal kui bussijuht ootas, et foorituli muutuks, vaatas Imogen kahel pool seisvate majade fassaade. Need olid peamiselt klaasist ja terasest büroohooned. Sääraseid leidus igas maailmanurgas.

Kakskümmend minutit.

Saada sõnum, kui kohal oled.

OK.

Armastan sind.

Naine kõhkles viivu ja vastas siis: Mina sind ka :)

Kui nad uuesti edasi sõitma hakkasid, nägi Imogen lennujaama viita. Buss kogus kiirust ja keeras teisele poole. Naine hingas aeglaselt välja. Kõrval istuv tudeng oli ikka veel süvenenud muusikasse. Imogen vaatas aknast välja. Kui buss möödus väravast, millel seisis kiri „Disneyland”, saatis ta veel ühe sõnumi.

Lennujaamas, seisis seal. Telefonil saab aku tühjaks. Räägime hiljem. Sedapuhku ta enam naerunägu ei lisanud.

Imogen võttis eesmise istme alt käekoti ja tegi lahti. Seejärel libistas ta sõrmest kihla- ja laulatussõrmuse ning poetas kotti. Pärast seda võttis naine koti külgtaskus olevast väikesest juuksenõelakimbust ühe ja urgitses sellega telefonis, kuni sai kätte SIM-kaardi hoidja. Koukinud kaardi pesast, torkas ta selle hammaste vahele ning pani telefoni uuesti kinni. Hambaid kõvasti kokku surudes märkas ta, et tudeng on hakanud teda silmitsema.

„Te rikute selle ära,” ütles noormees prantsuse keeles, tõmmanud ühe klapi kõrvast.

„Ma tean,” vastas Imogen talle samas keeles, kui oli kaardi suust välja võtnud.

Ta sättis selle pöidla ja nimetissõrme vahele ning hakkas pigistama. Mõne aja pärast tõmbus kaart kergelt looka. Imogen ei jätnud enne järele, kui see oli kahekorra paindunud ja imepeened metallsooned olid katkenud. Tudeng kehitas õlgu. Imogen nõjatus seljatoele ning jäi otse enda ette vahtima.

Vince Naughtonil oli alati mingi plaan. Tal pidi olema üksikasjalik päevakava ja ta vihkas igasuguseid üllatusi. Aastaid tagasi, kui nad korraldasid veel ühiseid mõttetalguid, et tekitada töötajates kollektiivsustunnet – Vince pidas neid tühipaljaks ajaraiskamiseks –, oli üks kolleeg nimetanud teda despootlikuks. Vince oli naise ninakast hinnangust ärritatuna vastanud, et ta pole mingi despoot, vaid soovib üksnes, et tal oleks kõigest ülevaade, ning see vastus oli pälvinud rühmalt üksmeelse aplausi ja jätnud tolle kolleegi lolli olukorda. Mõne kuu pärast oli Vince’i edutatud, too naine oli firmast lahkunud ning mees tundis, et õiglus on jalule seatud. On hea, kui tead, mismoodi asjad kulgevad, mõtles ta. Ja veel parem on kanda hoolt, et kõik just niimoodi läheks, nagu vaja.

Sellepärast pööraski ta Corki hotelli parklasse täpselt endale seatud kümneminutise varuga – nood kümme minutit olid ette nähtud kõikvõimalike ootamatuste tarvis. Vince oli seda meelt, et ootamatustega tuleb arvestada. Sellepärast oligi ta firmas nii hinnatud. Tal oli kõik üksipulgi läbi mõeldud. Harva tuli ette midagi, mis suutis teda üllatada. Vince arvestas oma plaanides alati kõige hullemaga, ent lootis kõige paremat. See oli teda elus alati edasi aidanud.

Vince parkis auto, meldis end valvelauas ja läks oma tuppa. Ta oli täpsustanud, et tahab võimaluse korral esimese korruse tuba, ning täheldas rahulolevalt, et konverentsi korraldajad olid seda soovi arvestanud, ehkki aknad olid parkla, mitte jõe poole, nagu ta oleks eelistanud. Kõik muu oli siiski tipp-topp: WiFi töötas, võimalik oli teha endale teed ja kohvi ning seinal oli moodne lameekraaniga televiisor.

Ta istus voodile ja saatis sõnumi.

Jõudsin õigel ajal kohale. Tuba OK. Teata, kui kodus oled.

Seejärel jättis Vince telefoni voodile ning läks vannituppa, et käia duši all.

Bussiplaani järgi pidi sõit kestma üle üheteistkümne tunni. Muidugi leidus ka märksa kiiremaid võimalusi jõuda Pariisist Lõuna-Prantsusmaale kui mööda maanteed (Imogen muidugi teadis, et ise roolis istudes läbiks ta selle vahemaa samuti poole lühema ajaga). Lennureis oleks kestnud veidi alla poolteise tunni, aga sel juhul pidanuks Imogen teatama oma nime ja krediitkaardiandmed ning seda ei tahtnud ta teha. Rong olnuks kõige parem variant, arvestades, kui oivaline oli Prantsuse raudteesüsteem, ning viinuks ta kõigele lisaks veel täpselt sellesse kohta, kuhu ta soovis välja jõuda. Ent ehkki pileti saanuks ehk osta ka broneerimata, oli Imogen üsna kindel, et ülimoodsa Montparnasse’i raudteejaama pikale marmorperroonile on paigutatud hulk valvekaameraid, ning ta ei tahtnud sattuda nende vaatevälja. Ta oli nii paljude uudiste udustes kaadrites näinud pahaaimamatuid inimesi oma argiasju ajamas, et teadis suurepäraselt: avalikes kohtades jälgib sind kõikjal kaamerasilm. Imogen andis endale aru, et võis ka bussipiletit ostes mõne säärase vaatevälja jääda. Aga see tõenäosus oli tema arvates väike. Pealegi ei oska ju keegi arvata, et ta sõidab bussiga. Just nõnda oligi tal plaanitud.

Kui nad nelja tunni pärast esimesse peatusse jõudsid, hakkas sadama. Raskeid laisku vihmapiisku trotsides tõttas Imogen puhvetisse ja kõndis otsejoones tualettruumi. Kabiini astunud, võttis ta telefonist aku välja ja viskas punasest plastist prügikasti. Neli tundi hiljem, järgmises peatuses maandus bussiparkla juures olevasse sinisesse prügikasti telefon ise. Esimest korda viieteistkümne aasta jooksul polnud Imogenil mobiiltelefoni ja see oli imelik tunne. Mis siis, et SIM-kaardi ja hiljem juba ka akuta kasutu, oli telefon ikkagi olnud tema osa. Nüüd oli see läinud. Ta oleks tahtnud tunda, et ühes aparaadiga on läinud kõik, mida see kehastas, aga ei tundnud tõele au andes midagi. Võib-olla üksnes ärevust. Või ehk lihtsalt hirmu.

Kui ta bussi tagasi läks, mängis tudeng oma telefonis mingit mängu, toksides kibekiiresti sõrmedega ekraanile. Noormees vaatas vilksamisi Imogeni, kes end tema kõrval sisse seadis, ja naeratas põgusalt, enne kui uuesti mängule keskendus.

Naine oli täiesti kindel, et on saanud juba mitu sõnumit.

Kas oled juba kodus?

Kus sa oled?

Ja siis võib-olla juba häälsõnum.

„Pagan, kas sa pole ikka veel telefoni laadinud? Helista mulle!”

Aga Imogen ei helista. Seegi kuulus plaani. Nüüd, kui telefon oli hävitatud, ei jäänud tal üle muud kui plaanist kinni pidada.

Naine sirutas käed ette. Need värisesid.

*

Tudeng oli mängu lõpetanud ja võttis klapid kõrvast. Ta pöördus Imogeni poole ja küsis, kas tohib temast mööda minna, et võtta ülevalt riiulilt oma seljakott. Naine tõusis ja ootas, kuni noormees seljakoti alla tõstis ja selles tuhnis. Siis puges naaber oma kohale tagasi ja Imogen sai uuesti istuda. Lasknud plastklapi alla, asetas tudeng sellele pudeli vett ja toidukilesse pakitud kolmekihilise võileiva. Tal oli muudki söögipoolist: KitKat, šokolaadimuffin ja paar banaani. Noormees pakkus üht banaani Imogenile.

„Tänan, ei.” Nad rääkisid ikka prantsuse keeles.

„Kindel või?” küsis poiss. „Maman pakkis selle kõik mulle kaasa. Olen küll hea isuga, aga üks banaan on ikkagi ülearu.”

„Aitäh pakkumast,” sõnas Imogen. „Aga mul ei ole kõht tühi.”

„Olgu peale.” Noormees pakkis võileiva lahti ja haukas sellest suure suutäie.

Imogen püüdis hoiduda tema poole vaatamast; tal polnud telefoni ega isegi ajakirja ning otse enda ette vahtida oli raske.

„Kas tohib küsida, miks te oma SIM-kaardi katki tegite?” küsis tudeng, kui oli võileivaga ühele poole saanud.

Naine kõhkles viivu ja vastas siis: „Tahtsin kõigest eemale pääseda.”

„Oleksite võinud lihtsalt telefoni välja lülitada.”

„See poleks olnud see.”

„Tsipa äärmuslik ikkagi.” Noormees silmitses teda naeratades.

„Vähemasti tean nüüd, et see ei saa mind enam ahvatleda,” vastas Imogen.

Tudeng noogutas ja keskendus muffinile. See kadus kahe ampsuga ning noormees hakkas uuesti rääkima.

„Kas teil on puhkus?” küsis ta.

„Ee ... midagi selletaolist,” vastas naine. „Tegin tööd ja olen nüüd natuke aega vaba.”

„Lahe,” lausus noormees. „Mina töötan suvel viinamarjaistanduses.”

„Vaat kui mõnus.” Imogen polnud plaaninud kellegagi vestelda, sest ei oodanud, et mõni juhuslik võõras hakkab temaga heast peast juttu ajama. Ta polnud sellega harjunud. Pealegi oli ta tahtnud jääda anonüümseks, märkamatuks. Ometi oli see vestlus üllatavalt teretulnud ajaviide. Rääkis ju niikuinii peamiselt tudeng. Imogenil endal polnud tarvis teha muud kui aeg-ajalt noogutada.

„Mis teie nimi on?” küsis noormees pärast lühikest pausi.

„Imo ... gen,” pomises naine.

„Meeldiv tutvuda, Jen,” lausus tudeng, laskmata end ilmselt häirida tema lihtsale küsimusele järgnenud kõhklusest. „Mina olen Henri.”

Naine ei parandanud teda.

Noormees rääkis palju. Ta oli kahekümneaastane, õppis Orléansi ülikoolis keskkonnateadust ning oli huvitatud veinivalmistamisest ja viinamarjakasvatusest. Läinud aastal oli ta käinud Californias, et õppida tundma sealseid viinamarjaistandusi, ning see oli olnud põnev, rääkis Henri, aga nüüd huvitab teda Bayonne. Kas naine ei tahaks seal temaga kohvi juua?

Imogen ei suutnud meenutada, millal miski teda viimati naerma oli ajanud, aga nüüd tegi asi talle tõesti nalja. Henri oli temast vähemalt kümme aastat noorem, kuid lõi talle silma pilgutamata külge. See oli küll üdini prantslaslik, ent ikkagi omamoodi meelitav.

„Kahju küll,” vastas ta. „Ma ei lähe Bayonne’is maha. Sõidan edasi.”

„Dommage,” lausus noormees. „Oleks olnud kena teiega kohvi juua. Võib-olla siis mõni teine kord? Kust te pärit olete?”

„Provence’ist.” Väikese lapsena oli Imogen elanud Marseille’ lähedal.

„Meie pere käis ükskord Cannes’is puhkusereisil,” ütles Henri. „Paraku ei mäleta ma sellest suurt midagi.”

„Kena linn,” sõnas Imogen. „Ainult et väga bling-bling.”*

Noormees hakkas selle ingliskeelse väljendi peale naerma. Ja Imogen naeratas jälle.

Oli juba kesköö, kui nad lõpuks Akvitaanias Bayonne’i raudteejaama lähedal asuva bussipaviljoni juures peatusid. Vihm oli tund aega tagasi lõppenud ja taevas oli täiesti selge. Ümberringi tõusid kõik püsti, aga Imogen jäi istuma. Henriga vesteldes oli naine jõudnud rahuneda, kuid nüüd hakkasid tal käed uuesti värisema. Viimased üksteist tundi, kui buss läbi riigi sõitis, oli ta olnud välismaailma eest kaitstud, otsekui kookoniga ümbritsetud. Nüüd tuli Imogenil välja astuda ja selle kõigega uuesti silmitsi seista. Pealegi veel ihuüksi. Polnud kedagi, kes oleks tema eest asju ära korraldanud, öelnud, mida teha. Aidanuks tal plaani ellu viia.

„Vabandust, Jen.” Henri, kes oli natukese aja eest magama jäänud, ärkas nüüd sagina peale üles ja valmistus väljuma.

„Jah. Andke andeks,” sõnas Imogen ja tõusis püsti. „Nautige viinamarjaistandikke!”

„Nautige oma puhkust! Kui Bayonne’i tagasi tulete, palun helistage.”

„Mul pole telefoni,” tuletas naine talle meelde.

„Ma elan Bernard Noble’is,” ütles noormees. „Otsige mind üles.”

Imogen teadis, et ei tee seda.

Ta läks noormehe järel bussist välja ja lehvitas, kui too, seljakott seljas, eemale kõndis. Siis ootas ta, kuni bussijuht ülejäänud kohvrid pakiruumist välja võtab. Tema hõbehall oli viimane, mis lagedale ilmus. Imogen tõstis selle maast ja vaatas ringi. Teisel pool parklat seisvad hooned olid läbi ja lõhki prantsuspärased: tänavalaternate valgel soojalt kumavate tellisfassaadidega ja luugitatud akende ees olevate sepisrauast rõdudega.

Koha, kus asub tema väljavalitud hostel, oli Imogen meelde jätnud; nüüd vaatas ta orienteerumiseks natuke aega ringi, kõndis siis üle tee ja hakkas mööda kitsukest kõrvaltänavat edasi minema. Nurgale lähenedes nägigi ta ukse kohal tumerohelist varikatust, millelt võis lugeda öömaja nime. Selle ette jõudnud, lõi Imogen kõhklema. Ta ei olnud kunagi varem hostelis ööbinud. Tudengina ringi reisida polnud tema rida.

Imogen lükkas tellistest võlvkaare all oleva klaasukse lahti. Seestpoolt oli hoone puhas ja remonditud, põrandat katsid must-valged plaadid, paljaid kiviseinu ehtisid rauast skulptuurid. Väikese valvelaua taga istus raamatusse süvenenult keskealine naine. Too ei tõstnud pilkugi, enne kui Imogen oli jõudnud päris tema ette ja köhatanud.

„Kas ma saan teid aidata?”

„Ee ...”

Sa ei saa minuta hakkama.

Täiesti kindel, et mees seisab tema taga, keeras Imogen kanna pealt ringi. Seal ei olnud kedagi.

„Mademoiselle?”

Sul ei tule midagi välja. Sa tead seda ise sama hästi.

„Ma ... ma soovin tuba.”

Imogen mõistis, et ootab naist küsivat, miks tuleb ta nii hilja öösel. Ning miks on ta üksi, mitte koos mehega? Ja kuhu kavatseb minna? Ja mida kavatseb ette võtta? Ja ...

„Mitmeks ööks?” Naise hääl kõlas tüdinult.

„Ainult üheks.” See tuli üle huulte vaevu kuuldavalt. Ta köhatas ja kordas, sedapuhku juba natuke valjemini. „Ainult üheks.”

Naine võttis laualt elektroonilise võtme, kodeeris selle ja ulatas talle.

„Premier étage, mademoiselle,” lausus ta.

Imogen arutles endamisi, kas oli saanud madame’ist taas made­ moiselle’iks sellepärast, et kirjutas end sisse hostelisse. Enne kui hakkas kotiga trepist üles minema, heitis ta pilgu vasaku käe sõrmuseta sõrmele. Toa nr 14 ukse juures jäi ta seisma. Esimesel korral kaart ei töötanud.

Sa ei saa minuta hakkama.

Imogen pillas kaardi maha ja see libises mööda koridori põrandat eemale. Läks natuke aega, enne kui tal õnnestus kaart üles võtta, sest see lipsas ikka ja jälle tema käest välja. Kui naisel õnnestus kaart lõpuks värisevi sõrmi kätte saada, torkas ta selle lukupilusse õiget pidi. Tuluke muutus roheliseks ja uks avanes.

Tuba paistis ilusam, kui ta oli oodanud. Heledat kreemikat tooni värvitud seinu kaunistasid raamitud lillepildid. Üheinimesevoodi oli üllatavalt kõva. Tänavapoolsest klaasuksest, mille ees oli tüllkardin, pääses tillukesele rõdule. Uksel olid roheliseks värvitud luugid ning Imogen tõmbas need kinni. Peale voodi oli toa ainus mööbliese kõrge riiulitega riidekapp. Selle kõrval rippus seinal täispikk peegel. Vannitoas (tähtsaim põhjus, miks Imogen Hostel Auberge’i välja valis, oligi see, et saagu muidu mis saab, kellegagi vannituba jagama polnud ta nõus) olid dušš, tualett ja kraanikauss. Valamu all rippusid torul kaks tumerohelist käterätti. Ehkki luksuslikku polnud seal midagi, oli tuba laitmatult puhas.

Samuti oli see tühi. Imogen andis endale aru, et oli kaine mõistuse kiuste kartnud näha meest teda seal juba ootamas. Tundes kergendust endast lainena üle tulvavat, potsatas ta voodiservale istuma. Hingata oli raske, õhku tuli vaevaliselt ahmida. Kartes minestada, painutas Imogen pea põlvedele vahele.

„Ma olen tugev ja iseseisev naine,” pomises ta endamisi. „Saan oma eluga ise hakkama.”

Paraku polnud ta päris kindel, kas usub seda.

* Toretsev, kassikullane.