Читать книгу Kadunud naine - Sheila O'Flanagan - Страница 8

Imogen oli nagu Bayonne’is veedetud üheainsa öö puhulgi juba Pariisis telefonist välja uurinud soodsad majutusvõimalused, ent broneerinud polnud midagi, sest ei tahtnud jätta endast internetti maha mingeid andmeid. (Järjekordne paranoia, andis ta endale aru. Vince’il oli ehk selle koha pealt õigus.) Enamik päris odavaid kohti paiknes linnast natuke väljas, aga tal oli tarvis olla rohkem asjade keskmes, et leida endale pikapeale midagi püsivamat. Või vähemalt natuke vähem ajutist. Imogen ei teadnud täpselt, kui kauaks ta Hendayesse jääb. Plaan oli selle koha pealt pisut ebamäärane.

Ta hakkas bussipeatusest eemale kõndima. Väike hotell, mille ta välja oli valinud, asus umbes viieteistkümne minuti kaugusel ühes linna elurajoonis. Internetis selle kasuks otsustades polnud ta osanud arvata, et tänav, kus see paikneb, on nii järsk, ning lausa hingeldas maja ette jõudes. Taas valdas Imogeni hirm, et mees on tema plaani läbi näinud ning ootab teda sees. Ta kahetses nüüd, et oli telefoni ära visanud, selle asemel et blokkida lihtsalt kohalikud teenused. Nõndaviisi oleks ta vähemasti näinud Vince’i saadetud sõnumeid. Aga kas mees oleks saanud teada, et ta on neid vaadanud? Suutnuks ta nende abil Imogeni ikkagi üles otsida? Naine ei teadnud seda. Ta seisis natuke aega kõheldes kõnniteel ning silmitses sisse ja välja käivaid inimesi. Märgates mõne minuti pärast, et teda on hakatud uudishimulikult vaatama, kõndis ta mööda lühikest teerada hotellini ja astus sisse.

Atlantique oli kolmekorruseline krohvitud maja, millel olid sellele kandile iseloomulikud punaseks värvitud puidust aknaluugid ja rõdud. Sees olid seinad samuti valgeks lubjatud ja põrand oli terrakotaplaatidest. See hotell oli suurem ja heledam kui Auberge’i hostel ja atmosfäärgi oli lahedam. Üle fuajee kõndisid laisalt kaks musta-valgekirjut kassi ning valvelaua taga olev sõbralik tüdruk ütles Imogenile, et neil on pakkuda talle viieks päevaks elementaarsete mugavustega tuba. Imogen vastas, et viis päeva sobib talle suurepäraselt, ning jäi endale kindlaks, et maksab ette ja sularahas; tüdruk võttis rahatähed hämmeldunult vastu, justkui ei teaks täpselt, mis need on. Imogeni sisse meldinud, ulatas ta naisele ühe ülakorruse toa vanaaegse messingvõtme.

Tuba oli suurem kui Auberge’i oma ning selle aknad avanesid õitsvate põõsaste ja puudega aias oleva väikese basseini poole. Kauguses, põletatud kividest katuste taga nägi Imogen helklemas sinist merd. Kliimaseadet ei olnud, aga akendest hoovas sisse jahedat mereõhku. Ta pöördus tuppa tagasi ja hakkas kotti lahti pakkima. Riputanud tumesinise kostüümi riidekappi, hakkas ta muretsema rahaasjade pärast.

Sa ei mõtle ometi tõsiselt, et leiad endale vähem kui nädala ajaga töökoha ja korteri.

Imogen pöördus, nagu ussist nõelatud. Oli tunne, et mees seisab otse tema selja taga.

Taevas halasta, Imogen, tule juba ükskord mõistusele! Sa käitud kohu­ tavalt lollisti.

Võib-olla käituski. Naine potsatas nurgas seisvasse vanasse nahktugitooli. Kuni selle hetkeni oli ta tegutsenud otsekui mingist vaoshoitud hullusest aetuna. Tal oli plaan ja ta klammerdus selle külge. Nüüd oli ta siin ning korraga tundus kõik võimatult naeruväärne. Vince naeraks ta välja, kui teaks.

Põgenemine ei ole mingi lahendus.

See oli jälle ema hääl. Imogen mäletas, millal ema seda talle oli öelnud. Mitte siin Hendayes, vaid Iirimaal, kui nad olid siit juba lahkunud. Iirimaa niiskest talvest masenduses, oli Imogen kõigiga tülli läinud, kuulutanud, et lahkub neist igaveseks, ja marssinud üles oma tuppa.

Ta oli siis üheksa-aastane.

Ta oli jõudnud pakkida oma Barbie-kohvrisse pool tosinat T-särki ja paari roosasid pükse, kui tuppa astus Carol.

„Kuhu sa lähed?” küsis ta.

„Hendayesse,” vastas Imogen.

„Miks?”

„Sellepärast, et ma vihkan seda kohta siin.”

„Päriselt või?”

„Jah. Siin on kõik teistmoodi! Inimesed on teistsugused. Nad on minu vastu pahad.”

„Agnes ja Berthe ei ole sinu vastu pahad.”

„Ei, nemad on kenad. Aga kõik teised. Koolis.”

„Küll sa endale sõpru leiad, ära muretse,” ütles Carol.

„Ma vihkan neid kõiki!” ütles Imogen. „Tahan koju!”

„Kullake, siin ongi kodu.”

„Ei ole,” vaidles ta vastu. „Kodu on Villa Martine’is.”

„Villa Martine ei olnud meie kodu.” Carol võttis Imogenil ümbert kinni ja kallistas teda. „Sa tead ju väga hästi, et see kuulus monsieur ja madame Delissande’ile.”

„Aga me elasime seal nii kaua omaette!” hüüdis Imogen. „Enne kui sa tegid midagi häbitut ja rikkusid kõik ära.”

Nüüd tuli Imogenile meelde ema näost üle vilksatanud valus ilme ja ta võpatas. Ta oli olnud julm nagu lapsed ikka: talle ei läinud korda Caroli tunded, vaid üksnes see, et tema vihkas uut kohta ega tahtnud seal elada.

Ma olin hirmus laps, mõtles Imogen, tõmmates põlved vastu rinda ja toetades pea nendele. Ainus, kellele ma mõtlesin, olin mina ise. Pole midagi imestada, et kõik läks nii, nagu läks. Ja võib-olla on asjad nii, nagu need praegu on, just sellepärast, et olen ikka veel hirmus inimene.

Umbes viisteist minutit konutas Imogen nahktugitoolis, käsivarred ümber põlvede põimitud, ja õõtsutas end tasakesi edasi-tagasi. Ta oli teinud vea. Nüüd teadis ta seda. Ta ei suuda meheta hakkama saada. Ta vajab Vince’i. Mees armastab teda ja tema armastab meest. Nad sobisid omavahel nii hästi. Seda ütlesid kõik. Kui miski oli untsu läinud, siis tema pärast. Täpselt nagu kunagi üle kahekümne aasta tagasi, kui ta ütles midagi valesti ja valel ajal. Oleks ta toona suu kinni hoidnud, võinuks kõik minna teisiti.

Imogen tõstis uuesti pea ja sirutas käe koti järele. Siis tuli talle meelde, et kotis ei ole enam telefoni ning ta ei saa Vince’ile helistada ega paluda, et mees talle järele tuleks. Selle asemel võttis ta välja paberilehekese ja luges, mis seal seisab.

Kõige raskem on langetada otsus asuda tegutsema, luges ta. Edasine on pelgalt vastupidavuse küsimus. See tsitaat pärines Ameerika lendurilt Amelia Earhartilt. Peale ohtrate klišeede oli Carolil ka terve varamu inspireerivaid tsitaate, mida ta iga päev kasutas. See siin oli Imogeni lemmik. Ta oli kirjutanud selle Pariisis hotelli kirjapaberile, enne kui end välja kirjutas, sest teadis, et mingil hetkel ütleb tema vaprus üles – nagu nüüd oligi juhtunud – ning varem või hiljem lööb tema eneseusaldus vankuma. Ta silmitses kirjapandud sõnu veel terve minuti, hingas siis sügavalt sisse ja ajas end püsti. Esimese sammu oli ta juba teinud. Nüüd oli üksnes tarvis endale kindlaks jääda. Plaanist kinni pidada.

Ta läks vannituppa, lahmis endale vett näkku, kohendas tagasihoidlikku jumestust ja kammis juukseid, võõrastades ikka veel oma lühikest soengut. Pärast seda läks ta uuesti alla ja vaatas ringi.

„Äkki soovite siinsete paikade kohta infot saada?” Valvelauatüdruk oli rõõmsameelne ja sõbralik.

Imogen tahtis juba vastata, et tänan, ei, ma saan hakkama, aga mõistis siis, et kaart ei teeks paha, sest linna ta minevikust hoolimata ikkagi ei tundnud.

„Olge lahke.” Tüdruk ulatas talle kaardi. „Meie oleme siin. Ja siin on kesklinn. Seal on turistiinfokeskus ...” Ta tõmbas kaardil ühele punktile ringi ümber. Ja kui saan teid millegagi aidata, ainult küsige.”

„Väga lahke teist, suur tänu,” lausus Imogen.

Ta võttis kaardi ja läks välja. Nüüd tundis ta end rahulikumalt; ärevus hakkas järele andma ja ta vaatas tähelepanelikult ringi.

Kõik ümberkaudsed tänavad olid Imogenile võõrad ning ega ta muud oodanudki. Siin elades oli ta harva sattunud Villa Martine’ist ja selle lähiümbrusest kaugemale. Majast endast mäletas ta üksnes seda, et see oli asunud linna ühes kaunimas paigas mäenõlval, kust avanes vaade supelrannale ja merele. Täpset kohta Imogen ei teadnud, ent oli kindel, et piirkonna leiab üles. Mõnda asja mäletas ta selgesti: näiteks üle raudtee viis sild, mille piirdest talle meeldis üle vaadata, ja kui teed mööda edasi minna, tuli suur kämping. Pariisis oli ta neid Google Mapsi abil otsinud ja olnud täiesti kindel, et leidis õige koha üles. Aga nii pikalt, kui ta ka poleks uurinud tänavavaateid, Villa Martine’ile ta peale ei sattunud.

Ega see maja olnudki põhjus, miks ta Hendayesse oli tulnud. Aga näha soovis Imogen seda ikka. Ta tahtis endale meelde tuletada, et kui nad veel seal elasid, oli ta olnud see Imogen, kes jooksis paljajalu rannal, juuksed tuules lehvimas. Imogen, kelle ema sülle haaras, kui tüdruk enam joosta ei jaksanud, ning keerutas ringi, nii et ta naeris ja kilkas. Ta tahtis taas leida endas selle väikese tüdruku, kes oli nii enesekindel – otsast otsani täis vankumatut usku iseendasse ja kogu maailmasse.

Võib-olla oli seda plaanist hoolimata liiga palju tahta.

Imogen kõndis lahe poole, kus selge sinise taeva all sillerdavatel lainetel liuglesid sajad purjepaadid, ning teda valdas võimas déjà vu tunne – teadmine, et ta on juba ükskord varem seisnud täpselt sellessamas kohas ja silmitsenud neidsamu paate. See on täiesti võimalik, oletas ta. Kas see on tal meeles või kujutab ta endale ainult ette, et keegi osutas teisel pool vett paistvale maale ja rääkis talle, et see ei kuulugi Prantsusmaale, vaid hoopis Hispaaniale, ning on sootuks teises riigis, kus räägitakse hoopis teistsugust keelt?

„Aga ikkagi on see Baskimaa,” mäletas ta kedagi teist ütlevat. Oli see madame? Või koguni monsieur Delissandes ise? Imogen teadis, et too oli baski päritolu ning sellepärast perekond seal iga suvi puhkaski. See maja oli ...

Imogen kortsutas kulmu ja püüdis meenutada. Oli see monsieur Delissandes’i suguvõsa kodu, mille ta oli pärinud vanavanematelt? Või vanatädilt? Igatahes midagi niisugust. Sellest oli mitmel suvel palju juttu olnud. Kuidas need vestlused kulgesid, seda Imogen paraku ei mäletanud.

Kui ta seal niiviisi üle vee vaatas, hakkas pinnale kerkima teisigi ammu mahamaetud mälestusi, ehkki ta poleks võinud vanduda, kas need on tõelised või mitte. Imogenile tundus, et ühes säärases paadis oli ta purjetanud. Temal, Oliveril ja Charlesil oli seljas kärtsoranž pääste­ vest ning nad kallutasid end üle parda, samal ajal kui Carol hoidis neil murelikult silma peal ja monsieur Delissandes sättis purjesid. Kas see juhtus päriselt? Imogen oli peaaegu kindel, et jah.

Aga seda, et nad mööda tema pilgu ees avanevat laia rannariba võidu olid jooksnud, teadis ta täiesti kindlalt. Imogen mäletas eredalt, kuidas oli pingutanud, et Delissandes’i poistega sammu pidada, ehkki see polnud võimalik, sest nood olid temast vanemad ja tugevamad. Carol tegi ettepaneku joosta nii, et Imogenile antaks edumaa, aga tema oli keeldunud. Ta oli tahtnud võita neid võrdses võistluses. See ei läinud paraku korda. Ta oli alati kaotanud ning Oliver tuli enamasti võitjaks, ehkki mõnikord jooksis ta lõpus aeglasemalt ja laskis Charlesi endast mööda. Neil puhkudel tõstis Charles käed üles ja kargles rõõmust, samal ajal kui Oliver vaatas teda kerge muigega. Imogen mõtles mõnikord, kas Oliver oleks lasknud ka temal võita, kui tal oleks õnnestunud Charlesist mööda saada. Millegipärast ei uskunud ta seda. Imogeniga käis Oliveril mingi isemoodi võistlus – hoopis teistsugune kui noorema vennaga.

Rannas oli palju turiste. Imogen vaatas, kuidas mehed rannavarjude tarvis liiva sisse aluseid panevad ja lapsed kilgates merre jooksevad. Kõik oli samamoodi kui suvalistes maailma kuurortides. Aga tema oli siin elanud. Ükskõik kui ähmased ja ebakindlad tema mälestused ka polnud, ikkagi oli ta kuulunud selle paiga juurde peaaegu viis aastat ega olnud tahtnud siit lahkuda.

Imogen kõndis mööda Boulevard de la Meri, vaadates merd, ent uurides samal ajal ka teisel pool teed olevaid maju. Ei saanud öelda, et ta lootis näha nende seas Villa Martine’i. Aga valmis oli ta selleks küll.

„Taevas halasta!” Enda üllatuseks oli Imogen öelnud seda valjusti. „Mis tähtsust sel on, kas sa näed seda maja veel kunagi või mitte! Tulid siia selleks, et minna oma eluga edasi. Ja just seda sa teedki. Otsekohe!”

Imogen keeras rannale otsustavalt selja ja hakkas tagasi linna poole minema. Ta uitas tänavatel, peatus siin-seal mõne poe ees, uurides suvepakkumisi ja surudes pinnale kerkida üritavad mälestused väevõimuga alla. Kõht oli hakanud korisema ning ta võttis ühes tänavakohvikus istet ja sõi tuunikalasalatit, päike soojendamas selga ja mahe tuuleke riivamas kaela.

Alustan otsast peale, lausus ta endamisi. Olen alustanud mitu korda varemgi. Saan sellega ka nüüd hakkama. Otsus on juba tehtud. Ja vastupidavusest mul juba puudu ei tule.