Читать книгу Kadunud naine - Sheila O'Flanagan - Страница 9

Vince jõudis koju alles õhtu eel, aga ta oli sõitnud kiiresti ja see tegi meele rõõmsamaks. Jätnud auto sissesõiduteele, võttis ta Toyota pakiruumist üheks ööks kaasa pakitud koti ja keeras välisukse lukust lahti. Maja oli hääletu ja mahajäetud. Ta läks ülakorrusele. Sealgi oli kõik vaikne ja puutumata. Isegi lips, mille Vince oli otsustanud enne Corki minekut maha jätta, lebas seal, kuhu ta oli selle visanud: voodi kõrval toolil.

Vince kortsutas kulmu. Imogen riputas temast vedelema jäänud riided alati üles. Naine teadis, et mehel peab olema iga asi õigel kohal. Miks polnud ta teinud nii nagu alati ega pannud lipsu ära? Miks polnud ta vastanud mehe telefonikõnedele ja sõnumitele? Mis kurat siin toimus?!

Vince pani koti voodi kõrvale maha ja tõmbas kardinad eest. See oli üks tema reegel, et majast lahkudes tuleb kardinad alati pooleldi ette tõmmata, ja Imogen järgis seda kuulekalt. Aga ehkki kõik asjad olid täpselt seal, kus pidid olema, tundis Vince, kuidas temas kasvab seletamatu rahutus. Ümberringi valitsev vaikus rõhus teda ja ta oleks eelistanud näha mõnd Imogeni lohakuse märki, mis näidanuks, et naine on kodus käinud.

Vince sisendas endale, et nõnda mõelda on tobe. Imogen oli jõudnud koju väga hilja, vajunud otsekohe voodisse, tõusnud hommikul üles ja läinud tööle. Tal polnud aega siin midagi segamini ajada ega ka tema lipsu oma kohale panna. Ehkki, mõtles ta, lipsu pidanuks ta ära panema juba loomusunniliselt. Võib-olla lootis naine teha seda enne, kui Vince koju jõuab. Rumal küll, aga Imogeni puhul täiesti võimalik.

Mees läks tagasi magamistuppa ja vaatas pesukorvi. Selles olid üks valge pluus ja mõni naise pesutükk, aga Vince’il polnud aimugi, kas need olid olnud seal ka enne või mitte. Ta tõmbas lahti kummutisahtli, kus Imogen hoidis oma pluuse. Need olid kenades sinistes ja valgetes virnades – naine eelistas kanda tööl neid värve. Pluuse oli liiga palju ja need olid liiga sarnased, et saada aru, kas mõni on puudu. Vince’ile turgatas pähe üks mõte ja ta vaatas voodi alla. Nähes seal tolmu, kortsutas ta kulmu. Korts süvenes, kui mees tõdes, et Imogeni reisikott on puudu. Vince tundis, kuidas tema lõuapärad pingule tõmbuvad.

Ta kõndis trepist alla ja astus kööki. Punane kruus, millest ta eelmisel päeval kohvi oli joonud, seisis ikka kraanikausi kõrval. Lõuapärad pinguldusid veel rohkem. Teine reegel oli, et kuivaks nõrgunud nõud tuli alati kohe kappi panna. Seda oleks Imogen kindlasti pidanud tegema.

Vince võttis taskust telefoni ja helistas naisele.

„Tere, te räägite Imogeniga. Viibin praegu ametilähetusel. Jätke teade ja ma võtan pärast naasmist teiega ühendust.”

Vince hingas sügavalt sisse ja torkas telefoni uuesti tasku. Miks polnud naine talle helistanud? Miks ei olnud ta pannud asju tagasi õigetele kohtadele? Pagan võtaks, mida ta mõtleb?!

Puuduv kohver tegi Vince’ile muret. Kas see tähendas, et naine polnud koju jõudnudki? Või tuli sellest järeldada, et ta ei tahtnud öösel üksi olla ning läks hilisest kellaajast hoolimata sõbranna Shona juurde? Vince’i õlad lõtvusid. See oli kõige tõenäolisem seletus. Imogen oli teinud seda tema ära olles korra või paar varemgi. Tüdrukute tubane õhtu – nõnda ta seda nimetas. Õhtu, kui limpsiti veini, prooviti teineteise kosmeetikavahendeid ja lobiseti niisama. Vince’ile polnud see just meeltmööda, aga nuriseda ta ka ei saanud, kui ise mujal viibis.

Mees valis Shona numbri.

„Tere, Shona kuuleb. Jätke teade blaa-blaa-blaa.”

„Vince siin,” lausus ta. „Kas Imogen oli läinud ööl sinu pool? Helista mulle.”

Vince ootas, et vastataks kohe, aga seda ei juhtunud.

Ta võttis telefoni ja helistas teisele numbrile.

„Tere tulemast Chandon Leclerci. Olen Imogen. Mind pole praegu töölaua taga, aga palun jätke teade ja ma helistan teile tagasi.”

Vajutanud kõnekatkestusnupule, valis Vince uue numbri.

„Tere tulemast Chandon Leclerci. Palun valige järgmiste variantide vahel.”

Kui automaathääl jõudis number viieni, mis pakkus võimaluse rääkida päris inimesega, valis Vince selle.

„Halloo, siin Janice. Kuidas saan teid aidata?”

„Tere, Janice.” Vince polnud selle naisega kunagi varem rääkinud. Ta püüdis jääda rahulikuks, ehkki oli kõnepostist ja automaatvastajast saadud järjekordse häälsõnumi pärast marus. „Mina olen Vince Naughton. Palun, kas ma saaksin rääkida Imogeniga?”

„Imogeniga?”

„Imogen Naughtoniga. Oma naisega. Ta on Conor Foley isiklik sekretär.”

„Aa, hästi. Oodake pisut.”

Liinil jäi vaikseks. Vince arutles endamisi, kas polnud too tobe tüdruk kõnet katkestanud. Ta trummeldas sõrmedega lauale, tundes, kuidas viha temas üha enam pead tõstab, ehkki nüüd sugenes sellesse juba natuke muret. Kui naine vastab, annab ta oma pahameelele pisut voli. Imogen pidi teadma, kui palju meelehärmi ta mehele valmistas. Kostis rida klõpsatusi ja ta kuulis taas vastust: „Tere tulemast Chandon Leclerci. Olen Imogen. Mind pole praegu töölaua taga, aga palun jätke teade ja ma helistan teile tagasi.”

„Kurat võtaks!” möirgas Vince telefoni. See totakas plika oli ühendanud ta lihtsalt Imogeni lauatelefoniga ja sisse oli lülitunud automaatvastaja. Polnud mingi ime, et sel firmal asjad allamäge lähevad. (Nõnda see Imogeni jutu järgi pidi olema. Osaliselt just sellepärast oligi Conor nii kangesti sinna messile kippunud. Teisi vaatama ja ennast näitama. Looma Prantsuse omaniku ja Iiri edasimüüja vahel tihedamaid sidemeid.)

Natuke aega endaga aru pidanud, läks Vince majast välja ja istus uuesti autosse.

Ta otsib oma naise üles ja toob koju.