Читать книгу Leia mind üles - Sherri Smith - Страница 2

1. päev

kolmapäeva varahommik

Esimesena käis mul peast läbi mõte, et ema on jälle midagi põlema pannud. Või siis vigastanud jälle mõnd teist patsienti. Eelmisel aastal ründas ta söögisaalis enda kõrval istunud naist kahvliga, sest too olla ema väitel üritanud tema magustoitu pihta panna. Mõlemal korral tuli minul kulud katta (naisele tuli teha neli õmblust – iga kahvliharu kohta üks), ja mul oli paratamatult tunne, et hooldekodu märkis need suuremaks, kui tegelikult olid. Kujutasin ikka ette, kuidas hooldekodu õed pärast tööd oma Mai Tai kokteili klaase kokku lüües üksteisele kinnitavad, kuidas nad on selle naisega õiendamise eest sellise väikese boonuse ära teeninud.

Oleksin äärepealt kõne vastu võtmata jätnud. Olin viimase kliendivaese tunni vältel aidanud ühel prostituudil juuksevärvi valida (L’Oréali Midnight Vixen tundus professionaalses mõttes igati õigustatud soovitus), olles enne müünud talle retsepti alusel Valtrexi, ning just läinud oma öise vahetuse teisele puhkepausile. Aga helistamiseks oli kummaline aeg. Mulle ei helistatud iialgi hommikul kell kuus.

„Mia Haas?” Pahur hääl.

„Jah.” Istusin parasjagu koos kahe kassiiriga, rüüpasime lahjat kohvi ja sõime tuhksuhkruga kaetud sõõrikuid, et saada suhteliselt odavat energiasüsti, mis aitaks järgmised kaks tundi vastu pidada.

„Siin Wayoata politseiülem John Pruden.”

„Millega Mimi siis jälle hakkama on saanud?” Tõin juures olevate kolleegide tõttu kuuldavale teatraalse ohke – nemad polnud siiamaani Mimist midagi kuulnud – ja läksin privaatsust otsides vetsu ning keerasin ukse lukku.

„Helistan Lucase pärast.”

„Mis mõttes?”

„Teie venna Lucase pärast. Kas te olete temast midagi kuulnud?” Pruden näis olevat ärritunud, et pidi öeldut kordama.

„Miks te seda küsite?” Hammustasin huulde. Mind valdas paanika, kujutasin ette erinevaid õnnetusi: vererohkeid avariisid kiirteel ja kaljustele järvekallastele paiskunud mootorpaate, mille tekil õllepudelid ikka veel edasi-tagasi veerevad. Koolitulistamist. Wayoata oli sedasorti närune linn, kus raevunud ja ohtlikud heidikud võtsid kätte ja kukkusid tulistama. „Mis juhtus?”

Pruden puikles vastusest kõrvale. „Nii et te tahate öelda, et pole temast viimase seitsmekümne kahe tunni jooksul midagi kuulnud?”

Üritasin meenutada, millal ma oma kaksikvennaga viimati rääkisin. Vend helistas mulle paari nädala eest, aga ei jätnud sõnumit, mis tähendas, et asi polnud pakiline. Ju ta tahtis lihtsalt rääkida ja Mimi kohta ettekande teha. Ööpäev läbi kliente teenindav Chicago apteek, kus ma töötasin, oli avanud paari kvartali jagu edasi veel ühe filiaali ja mina pidin uue farmatseudi leidmiseni topeltvahetusi tegema.

„Ei, ei ole. Milles asi?”

Pruden pomises midagi, millest ma aru ei saanud, ning ütles siis: „Meil ei õnnestu teie venda leida.”

„Mis mõttes teil ei õnnestu teda leida?” Õigem oleks olnud küsida, miks nad üldse teda otsivad, aga loomulikult ei tulnud mul veel pähe seda küsida. Olin selleks liiga rabatud. „Ju ta on tööl.” Oli juunikuu. Eksamite aeg. Lucas on kindlasti koolis. Kui ta oleks otsustanud ühtäkki koha üles öelda, poleks ta seda teinud eksamite ajal. Pealegi oleks ta sellest mulle rääkinud.

„Tööl?” kordas Pruden. Olin teda solvanud; koolis olemiseks oli aeg liiga varajane. „Ta ei ole tööl. Te peate siia tulema. Millal te jõuate? Mida varem, seda parem.” Keegi lõgistas vetsu ukselinki.

Nõudsin rohkem informatsiooni – käisin Prudenile seda nõudes ägedalt peale –, aga tema ütles, et tahab minuga näost näkku rääkida.

Kohe, kui olin kõne lõpetanud, helistasin Lucasele kakskümmend korda järjest. Ootasin iga kord, et ta vastab kõnele ja me saame kogu selle absurdse olukorra üle naerda. Et Lucasel on rääkida lõbus lugu sellest, kuidas ta oli kohanud mõnd naist ja eelmisel nädalal tema juurde peaaegu sisse kolinud ja et ta on täiesti rabatud, et politsei on hakanud paari õigustamata haiguspäeva pärast tema vastu huvi tundma.

Aga Lucas ei vastanud telefonile. Kutsumine ja paus enne seda, kui kõne läks kõneposti, purustas mu lootused ja suurendas hirmu. Telefonist õhkav kuumus puges kõrva sisse ja muutus elektriliseks suminaks, mis püsis kõrvas veel tükk aega pärast seda, kui olin alla andnud. Lucase telefon oli tumm.

Üritasin seal samas vetsupoti kaanel istudes minna venna Facebooki lehele, lootes sealt leida mõne selfie, millel ta teeb, mida iganes ta siis teeb, ja saada kinnitust, et temaga on kõik korras, aga tema konto oli kustutatud.

Guugeldasin Wayoata Suni. Mu kõrvad hakkasid kumisema; hingetoru läks sõlme. See oli nagu mõni väljamõeldisi avaldav leht. Täielik võltsing. Sedasorti, mida võib leida mõne kaubanduskeskuse parklas kanda kinnitanud rändtsirkusest, kus su laserprinteriga välja trükitud näo kohal on tekst TAGAOTSITAV, ESINEB KA NIME ALL [SISESTAGE OMA LAHE HÜÜDNIMI]. Kõrvuti aastaraamatu fotod. Üks õpetaja, teine õpilase oma. Minu vend ja teismeline tüdruk. Ja äsja üles pandud põhiuudis pealkirjaga ÕPILASE MÕRVAS KAHTLUSTATAKSE KOHALIKKU KOOLIÕPETAJAT. Uudise kuupäevaks oli märgitud eilne päev.

Kerisin allapoole kommentaaride osasse, kus mu venda sõimati kõige räigemate sõnadega. Ekraani katsid kuuliaukudena suurte tähtedega sõnad, teiste seas ka „MÕRVAR” ja „VÄGISTAJA”. Isegi meie armetul vanal naabril, kes armastas pista maja ette lillepeenrasse plastroose, mille ehmatavalt mõjuvad värvikirevad pead jätsid Põhja-Dakota hangedest välja piiludes mulje, nagu immitseks lume alt maapinnast verd, oli õnnestunud verbaalsesse kiviloopimisse sõna sekka saada. Põle pÕrgus sa igavene haige värdias!!#! See, et Paul Bergman ei pidanud vajalikuks varjunime kasutada, tundus mulle eriti kõnekas.

Varasemad artiklid rääkisid kuueteistkümneaastase Joanna Wilkesi kadumisest ja otsingutest. Tüdruk oli olnud kadunud kolm nädalat, kuni ta surnukeha kahe päeva eest Dicksoni pargist leiti.

Mul ei läinud pakkimisega kaua. Viskasin kohvrisse sületäie riideid, peotäied aluspesu ja sokke; märkasin aluspesu sahtli tagumises nurgas punast meigikotti. Panin selle kohvrisse, võtsin välja, panin tagasi. Ma ei kujutanud ette, et võiksin ilma selleta Wayoatasse sõita. Tõmbasin kohvriluku kinni. Mul ei kulunud millegi tegemiseks kaua, sest ma ei suutnud paigal püsida. Elasin Wicker Parkis asuvas avatud stuudiokorteris üksi. Olin täitnud korteri õigete asjadega, mis sobisid kokku selle paljast tellisest seinte ja peitmata tehnotorudega kaasneva industriaalse ilmega, aga millegipärast nägi see ikkagi välja igav.

Selle raha eest, mis ma iga kuu üüriks maksin, oleksin võinud lubada endale Wayoatas väikese häärberi. Lucas tuletas seda mulle esimestel kuudel pärast koju tagasikolimist ikka meelde. Just nagu seisaks minu ja Wayoata vahel kõigest üks korralik kinnisvara; just nagu oleks Wayoatas üldse korralikku kinnisvara.

Lennukis tellisin veega viski, et ma huuli ei näriks. Mul polnud tõesti mitte kellelegi helistada. Polnud kedagi, kes oleks mind lohutanud. Oh, see lugu Lucase ja õpilase vahel oli kõigest üks suur arusaamatus, üks järjekordne jama, mida meie Wayoata rahvas nii osavalt oskab kokku keerata. Selleks ajaks, kui sina kohale jõuad, on kõik klaaritud – õigupoolest polegi sul mõtet siiatulemisega aega raisata. Meil polnud sugulasi. Ema oli üheksateistkümneaastasena pärast tüli vanematega Omahast jalga lasknud ega olnud nendega pärast seda sõnagi rääkinud. Väidetavalt surid nad siis, kui meie Lucasega olime veel päris väikesed. Ema ütles meile selle uudise väga asjalikul toonil: „Teie vanavanemad on surnud, nii et nende kohta pole mõtet küsimusi esitada.” Meil oli üks tädi, aga mul polnud aimugi, kuidas temaga ühendust võtta. Tädi helistas üle aasta jõulude ajal, kuid mingil põhjusel need kõned lõppesid. Mimi käis klaasis jääd kõlistades ringi ja seletas, et tema on jäänud oma sugulastega võõraks, venitades seejuures sõna „võõraks”, nagu oleks tegu mõne kultuurse ja peene terminiga.

Wayoatas ei ole lennujaama. Kõige varasem lend maandus Bismarckis. Pidin Wayoatasse jõudmiseks veel kolm tundi kirdesse sõitma. Olin tellinud interneti teel hõbedase sedaani, aga autorendi esindaja ulatas mulle erkpunase PT Cruiseri võtmed ja üritas mulle pähe määrida kallimat kindlustust. Palusin mõnd teist autot – ükskõik millist teist autot. Värv polnud oluline, see võis olla kas must või beež sedaan, midagi sellist, mis ei tõmbaks (negatiivset ega positiivset) tähelepanu, aga esindaja kehitas abitult õlgu.

Sõit oli klaustrofoobne: laiuvad väljad, millel puudus igasugune sügavus ja mõõde, nii et vaade oleks võinud olla sama hästi fototaust. Päike lõi esiklaasile pritsinud putukate laibad helendama, nii et see meenutas hullunud lapse sõrmemaali. Pärast ülikooli lõpetamist käisin kodus korra aastas, tänupüha ajal, ja istusin ema palatis, taldrik süles, ning nokkisin vaikides hooldekodu pakutud roosakat kalkuniliha. Pärast seda, kui Lucas viie aasta eest tagasi kodulinna kolis, ei tundnud ma enam kohustust igal aastal sinna sõita, veendes end, et nüüd sai Lucas käia Mimit vaatamas alati, kui Mimil selleks soov oli, ja mulle oli oluline, et Mimil oleks keegi. Sama oluline oli mulle see, et see keegi ei oleks mina.

Teadsin, et hakkan kohale jõudma, kui nägin vana tuttavat abordivastast väliplakatit, millel üks neoonsviitrit kandev kahe patsikesega nelja-aastane igaveseks üheksakümnendatesse jääma peab, ühes kirjaga ABORT TAPAB LAPSED, mis üle tüdruku jooksis. Kolmkümmend sekundit hiljem möödusin Wayoata tervitussildist. WAYOATA – MAISI JA ÕUNAFESTIVALIDE LINN tõi nagu ikka kõrisse klombi. Juba pelgalt selle nägemine tekitas kleepuva ja raske tunde. Keegi oli sõnast „mais” spreivärviga mingi roppuse teinud ja maalinud teksti all oleva naerusuise maisitõlviku peeniseks, kust lendas rängalt klohmida saanud õunale kolm spermajuga. See, et tervitussilt alatasa ühel või teisel viisil rikutud oli, abordivastane plakat aga puutumatuna püsis, ütles linna kohta nii mõndagi.

Siis ilmusid nähtavale kasiinodena valgustatud omavahel võistlevad bensiinijaamad. Majad olid üha tihedamalt koos. Seejärel labürinditaolised tänavad; elumajade tagant aedadest avanes vaade roostes teraviljaelevaatoritele, ja vältimaks ummiktänavate teket, jõudsid tänavad ringiga tagasi peatänavale; keegi ei tahtnud ju, et tema aknast avaneks vaade ummiktänava lõpule. Mõned poed olid uksed sulgenud. Wayoata oli liiga kaugel kirdes, et osariigile osaks saanud Bakkeni naftabuumist kasu lõigata, ja sarnaselt kooli lõpuballiga, kus saali ühes servas olid inetud tüdrukud, kes keeldusid poistega voodisse minemast, migreerusid kõik tugevad ja teovõimelised mehed teisele poole, kus saak oli parem. Puuokste ja tänavalaternate küljes rippusid pleekinud lillad lindid, just nagu oleks tegu poolenisti avatud kingitustega.

___

Läksin otsemat teed Lucase korteri ukse taha ja hoidsin sõrme pikalt – tundus, et tunde – kellanupul. Helistasin majahoidja kella – ka seal ei vastanud keegi. Hoone oli ehitatud Wayoatas buumi ajal, seitsmekümnendate alguses, enne talude kriisi. Isegi kompleksi ehiskirjas nimi Terrass mõjus kaheksakordse ilmetu beeži kivimaja ukse kohal liiga lootusrikkana. Wayoata mõistes oli tegu kõrghoonega. Klaasuste kõrvale kiviseinale oli kinnitatud alaline silt tekstiga VABAD KORTERID. Läksin parklasse Lucase autot otsima, aga tema parkimiskoht oli tühi.

Istusin taas autosse ja sõitsin raske südamega politseijaoskonda. Jaoskondi oli Wayoatas vaid üks. Kujutasin ette, kuidas mu vend on seal, seljas oranž kombinesoon, ning kinnitab läbi vanglatrellide endaga rahulolevale Prudenile – kes istub, jalad laual, ja pühib lõualt pirukast tilkunud moosi –, et ta on süütu. Küll me midagi välja mõtleme. Võtame advokaadi. Saame ta kautsjoni vastu vabaks. Kaebame Wayoata politsei ebaseadusliku vangistamise eest kohtusse. Ja Lucas ütleb lahkudes: noh, see kiskus küll tuugaks – päris Sticky Ricky värk.

Sticky Ricky. Selle peale polnud ma juba aastaid mõelnud. Mimil oli mõnda aega üks peika, kelle nimi oli Rick, aga kellele Mimi alati Ricky ütles, nagu oleks too mõni edev basseinipoiss pelgalt sellepärast, et oli Mimist kolm aastat noorem. Mina olin neliteist ja pesin just nõusid, kui Ricky kukkus end minu vastu nühkima. Lucas nägi seda pealt, haaras sõnagi lausumata hokikepi ja virutas Rickyle kogu jõust ristluudesse. Vaat selline vend oli Lucas. Ricky jättis Mimi maha, ütles, et ei talu tema nõmedaid lapsi. Ajapikku hakkasime nimetama seda intsidenti Sticky Rickyks ja nii nimetasime isekeskis kogu noorusaja kõiki tõpraid ja ebardlikke situatsioone. No on vast üks kuradima Sticky Ricky.

Ma ei oskagi öelda, miks ma selle peale mõtlesin – vast üritasin vähendada ajalehest loetu mõju, seda, et ma üldse Wayoatas olin ja et mu vend ust ei avanud.

___

Politseijaoskond oli pärast minu viimast siinviibimist kõvasti muutunud. Kadunud olid puidust seinapaneelid ja metsarohelised seinad, mis olid tekitanud tunde, nagu viibiksid mõnes metsakolka jahionnis. Nüüd oli jaoskond avatud planeeringuga ja kreemikas. Kaarega vastuvõtulett jättis mulje, nagu viibiksid hotelli vestibüülis, kaks lameekraaniga telekat jagasid hoiatusi kiiruse ületamise ja roolis sõnumite saatmise kohta ning rändkarpide ohtlikkusest.

Kui ma küsisin infot Lucas Haasi kohta, kargas vastuvõtutöötaja püsti. Ta saatis mulle jahmunud pilgu, ja enne, kui ta juhatas mind uksele, millele kinnitatud plastist sildil ilutses ÜLEKUULAMISRUUM NR 1 (kuigi selles ainsas koridoris ei olnud ühtki teist ülekuulamisruumi), paljastasid ta kramplikuks naeratuseks tõmbunud huuled suured esiletükkivad hambad. „Politseiülem Pruden tuleb kohe,” ütles ta sosinal nagu raamatukoguhoidja.

Istusin plasttoolile. Möödus sekund ja Pruden avas ukse. Temale järgnes lühikese siilisoenguga ja aetud habemega noor praktikant. Sinised silmad ja lõualohk. Kollanokk. Kenake. Tundus praktikandi moodi. Kui ta olekski tahtnud end tutvustada, ei jõudnud ta seda teha, sest Pruden võttis istet ja asus lihtsalt rääkima.

„Preili Haas. Või olete nüüd proua?” küsis Pruden. Wayoatas peeti naisterahva perekonnaseisus eksimist kohatuks. Ma olin tundnud Prudenit suurema osa elust. Ta „eskortis” aeg-ajalt mingil põhjusel Mimi koju – tavaliselt sellepärast, et keegi hea inimene oli helistanud ja ette kandnud, et üks purjus naine istub kohe rooli või ongi juba roolis. Vahel üritas ta lävel seistes olukorra leevendamiseks kohatuid nalju visata – „Kuulge lapsed, teie emaga on pidevalt tüli” –, aga nii lollid me ka ei olnud. Selleks et Mimi joobes rooli istumistele läbi sõrmede vaadati, pidi tal olema Prudenile midagi pakkuda.

Harilikult seisis õhetava näoga Pruden minutikese uksel, sellal kui Mimi omasoodu latras, ning meile siis piinlikkust tundes hüvastijätuks noogutas. Mõtlesin paratamatult, mitu korda küll selle mehe riist oli mu ema suus olnud.

„Preili,” vastasin mina. Mu hääl kõlas imelikult. Metalselt ja võltsilt. Pruden andis kõhklevalt niiske käe. Temast õhkus looduse ja sääsetõrjevahendi lõhna. Ta oli kõvasti üle kuuekümne, tal olid udemes hõbedased juuksed ja suur lai nina. Tema helesinine särk oli kortsus ja püksirihma kohal õllekõht. Võis ette kujutada, kuidas ta veedab pühapäevi tugitoolis, porisedes pahaselt teleka peale, sel ajal kui ta vaikse olemisega naine sibab ringi, ulatab talle õlut ja palub, et ta võtaks sisse südametabletid. Ta oleks pidanud ilmselt juba aasta või paari eest pensionile jääma.

„Tänan, et kohale tulite.” Pruden ütles seda nii muuseas, nagu polekski ta mu kadunud venda puudutavaid üksikasju minu eest siiani varjanud, nagu poleks internetti veel leiutatudki. „Soovin siiralt, et oleksime saanud kohtuda teistsugustes oludes. Kas võin teile vett pakkuda? Kohvi?”

Prudeni külalislahkus tegi mu närviliseks. „Tänan, pole vaja. Tahan lihtsalt kuulda, mis lahti. Miks seostatakse mu venda selle…” Ma ei suutnud end sundida lausuma sõna mõrv. „Selle tüdrukuga?”

„Joanna Wilkesiga. Tema nimi on Joanna Wilkes.” Prudeni häälest kostis solvumist, otsekui oleksin ma üritanud mõrvaohvri nime vältimisega tüdrukult kuidagimoodi inimlikkust ära võtta (kui nii see oligi, siis üksnes sellepärast, et minu vend oli juhtumiga seoses huvipakkuvaks isikuks kuulutatud).

„Joanna Wilkes,” kordasin ma talle silma vaadates. „Kas te olete mu venna üles leidnud?”

„Nii et te siis teate, kes on Joanna Wilkes? Mida vend teile temast rääkis?” küsis Pruden vastu; tema küsimus kõlas liiga viisakalt ja julgustavalt, nagu üritaks ta minult ametlikku ütlust välja meelitada.

„Lucas pole mulle midagi rääkinud. Lugesin sellest netist. Mis siin üldse toimub? Miks kirjutab Wayoata Sun, et minu venda kahtlustatakse mõrvas?”

Pruden ohkas pikalt, nagu oleks siiani hinge kinni hoidnud. „Okei, astume hetkeks sammukese tagasi. Alustame otsast peale. Rääkige palun eelmisel reedel kell 10.17 toimunud telefonikõnest oma vennaga.”

Mul polnud aimugi, mida ta silmas peab. „Mis kõnest?”

„Kõne kestis kolmkümmend kaks sekundit. Reedel,” lisas praktikant.

„Ah see kõne.” Nüüd tuli mulle meelde. Lucas oli reede hommikul helistanud, aga tegu oli pelgalt kogemata võetud kõnega. Krabin, hingamine. See, et neil on juba mu venna kõneväljavõtted, ei olnud sugugi hea. „Tegelikult me ei rääkinud. Ta valis kogemata mu numbri.”

„Hm!” Pruden vaatas praktikandi poole, siis skeptiliselt uuesti mulle otsa. „Miks te siis kõnet ei katkestanud?”

„Ma katkestasingi.”

„Pärast kolmekümne kahe sekundi möödumist. Selle aja jooksul jõuab nii mõndagi öelda.” Ruum muutus väiksemaks. Vaenulikumaks. See selgitas, miks Pruden oli olnud helistades nii kidakeelne. Ta tahtis mind siia jõudes nurka suruda. Tabada mind ootamatult, et ma läheksin paanikasse ja räägiksin arvatavast põgenemisplaanist, mille Lucas mulle nende kolmekümne kahe sekundi jooksul paljastas.

„Kuulge, ma tulin siia sellepärast, et tahan teada, kus mu vend on. Ma tahan teada, mis sünnib. Teie väidate, et mu vend on kadunud, aga kuulate mind mingi taskukõne pärast üle?”

Mulle turgatas alles nüüd, et kui vabaduses on mingi hullunud mõrtsukas, võib ka Lucase elu ohus olla. Võib-olla oli Lucas oma õpilase tapmisele peale sattunud, oli üritanud sekkuda… jätnud midagi endast maha, mille tõttu tuntakse tema vastu huvi, kuigi tegelikult oli ta… Ma ei tahtnud selle peale mõeldagi. Pealegi oli see täiesti jabur, sest tüdruk tapeti kolme nädala eest, Lucas aga oli helistanud mulle reedel. Kuid ma tundsin sellest hoolimata hirmu. Olin tundnud hirmu Chicagost lahkumisest saadik.

„Nii et te siis ei tea, kus mu vend on? Kus ta on? Kust te teate, et tema ohus pole? Ma tahan teda näha.” Mul oli kange tahtmine Prudenist kinni haarata, nagu hakkaksin ma ühtäkki uppuma. Pruden surus huuled kokku.

„Nagu ma juba ütlesin, ei tea me, kus teie vend on. Meie arvates ei ole ta Wayoatas. Reedel kutsusime ta esmaspäevaks jutuajamisele. Ta ei ilmunud kohale. Tundub, et lahkus kiirustades. Telefon, riided ja rahakott olid ta korteris, aga pangakaarti ei olnud.” Üritasin saada aru, mida ta tahab mulle öelda, leida mingi põhjus, miks Lucas ei tulnud politseisse kohale ja lahkus, kaasas üksnes pangakaart. Pruden kummardus veelgi lähemale, et mulle silma vaadata. „Ta helistas teile reedel.”

Mu pea vajus norgu, õlad läksid nii pingesse, et oli valus käsi rinnal ristata. Tõmbusin endasse, võtsin nagu mingi istuva looteasendi ja meeletu hirm asendus kaitseseisundiga. Raputasin pead. Tegin seda peaaegu tahtmatult, nagu oleks tegu Parkinsoni tõvest tingitud treemoriga. Ma nägin välja, justkui oleksin kohe valmis sõrmed kõrva toppima ja ümisema endamisi: la-la-la, ma ei kuule sind. „Noh, võib-olla vajas ta kõigi nende pööraste süüdistuste tõttu hetkeks rahu.” Üritasin meeleheitehoos vastu vaielda. Mu keel kleepus suulakke. „Võib-olla läks ta lihtsalt autoga sõitma, et saada enne kogu selle jamaga silmitsiseismist pea selgemaks.”

Jah. Igati loogiline. Sõita minema, kuni kõik siin linnas võtavad taas aru pähe. Aga kas oli tark sõita minema olukorras, kus kõik peavad sind süüdlaseks? Isegi Lucas, kes ei mõelnud sugugi alati asju korralikult läbi, pidi ju ometi aru saama, et selline asi jätab mulje, nagu ta põgeneks.

„Ta vajas hetkeks rahu? Tõesti? Hm… Tema olukorras vajaksin ka mina hetkeks rahu.” Pruden naeris tehtult, nii et sülge pritsis.

„Ma ei mõelnud seda nii…”

Pruden katkestas mind poolelt sõnalt. „Igatahes, ta ei läinud lihtsalt autoga sõitma. Tema auto peksti paari päeva eest kooli parklas puruks, isegi mootor pandi põlema. Nüüd istub see romulas. Nii et ei, ta ei sõitnud oma autoga puhkusele.”

„Kes midagi sellist teeks?” küsisin ma kõike arvesse võttes peaaegu koomiliselt mõjuva raevuga. Just nagu oleks auto lõhkumine seni kuuldust kõige barbaarsem asi, aga minus hakkas maad võtma mõte, et kõik olid pöördunud mu venna vastu, ja minus käivitus õele omane kaitserefleks. Wayoatas armastasid kõik Lucast. See lihtsalt oli nii. Isegi õpilased hüüdsid teda lihtsalt Haasiks ega vaevunud härratama.

Pruden muigas ja toetas lõua rusikasse surutud käele. „Selleks et ringi koomale tõmmata, peaksin alustama neist, kes poleks seda teinud. Aga praegusel hetkel on meie tähelepanu keskendunud asjadele, mis on märksa tähtsamad. Nõndaks, preili Haas, nüüd esitan küsimusi mõnda aega mina, eks? Ja siis võite teie esitada oma küsimusi.” Ta pidas pausi, veendumaks, et ma sain temast aru. „Kui taskukõne kõrvale jätta,” – ta ütles seda sellise tooniga, et sama hästi oleks ta võinud sõna „taskukõne” ka sõrmedega tehtud jutumärkidesse panna – „siis kas teie vend on teiega ühendust võtnud? E-kirja teel, saatnud mõnelt teiselt telefonilt sõnumi, helistanud viimase seitsmekümne kahe tunni jooksul?”

„Ei.”

„Millal te siis temaga viimati suhtlesite?” Ta langetas käe, millele oli lõuga toetanud, nagu annaks märku, et asume nüüd asja juurde.

„Ta helistas mulle paari nädala eest, aga ei jätnud sõnumit. Üritasin talle tagasi helistada, aga kuna oli päevane aeg, siis oli ta arvatavasti tunnis, nii et ma ei saanud teda kätte.” Võib-olla ta ei olnud tunnis. Võib-olla oli ta näinud ekraanil mu nime ja telefoni kinni vajutanud. „Ma töötan apteegis ja olen olnud peamiselt öises vahetuses. Meie graafikud ei kattu: tema töötab päeval, mina öösel, nii et meil pole õnnestunud teineteist kätte saada. Omavahel rääkida.”

„Jah, sellest saan ma aru,” sekkus praktikant. „Tänapäeval on kõigil nii palju tegemist, et on raske ühenduses olla.” Ta noogutas nii ohtra võltsi entusiasmiga, et mul tekkis tunne, nagu etendaks ta tasakaaluks Prudeni ähvardavale hoiakule head politseinikku. „Te pole siis temaga viimasel ajal suurt rääkinud?”

„Ei ole. Viimasel ajal pole meil jah õnnestunud teineteisele pihta saada.”

„Olgu. Lähme edasi,” torises Pruden. „Palun pange kirja kõik, kellega Lucas oleks võinud võtta ühendust juhul, kui ta oleks üritanud silmapiirilt kaduda.” Ta lükkas mu ette pastaka ja kirjaploki.

Ma ignoreerisin seda.

„Ses mõttes, et kas teie teada on kedagi, kelle juurde võiks teie vend minna juhul, kui tal oleks probleeme? Mõni sugulane?” Pruden nihutas kirjaploki mulle lähemale. „Hea sõber? Keegi, kes aitaks ta hädast välja.”

„Ei ole.” Kas ta tõesti arvas, et ma panen nimed kirja ja tema ei räägi mulle midagi? Kas see oli mingi test – et kui ma nimesid kirja ei pane, siis olen mina see, kes on Lucasel põgeneda aidanud?

„Palun öelge mulle, miks te mu venna vastu huvi tunnete? Palun! Ma olen murest hullumas ja tahan teada, kus ta on. Mida te olete tema leidmiseks teinud?”

Pruden läks turri. Sellele mehele ei meeldinud, et temale küsimusi esitati. „Preili Haas, siinne politsei on teinud kõik, mis meie võimuses. Me oleme pannud hoiatused kõigisse bussijaamadesse, lennujaamadesse ja piiriületuskohtadesse. Ka meie tahame teada, kus teie vend on. Ta seisab silmitsi väga tõsiste probleemidega ja mulle tundub, et te teate seda. Meid aidates aitate ka teda.”

„Kuulge, mida iganes ta ka teie arust teinud on, ei vasta see tõele. Tegu on eksitusega.”

„Kas Lucas on teile maininud Joanna Wilkesi?”

„Seda te juba küsisite. Ei ole. Mina pole Joanna Wilkesist enne tänast päeva midagi kuulnud.” Pruden toetas end tooli seljatoele.

„Hm… väga huvitav. Kuna te olete lugenud ajalehti, siis on teil ilmselt teada, et Joanna oli härra Haasi õpilane. Ta oli kõigest kuusteist.” Ta pilk püsis reaktsiooni oodates minul. Mina ei ilmutanud mingit reaktsiooni. „Ta oli juba maikuu lõpust saadik kadunud. Tema surnukeha leiti esmaspäeva hommikul Dicksoni pargist. Ta oli tapetud. Teda oli pekstud kiviga ja kägistatud tema enda aksessuaarsalliga.” Pruden ütles „aksessuaarsall” niisuguse häälega, nagu oleks see midagi sellist, mida enamasti ostetakse naiste hügieenitarvete osakonnast. „Ühtlasi peaksite endise Wayoata elanikuna teadma, et siin kandis esineb mõrvu harva. Oleks ju võinud arvata, et Lucas räägib teile sellest. Et üks ta õpilane on kadunud.”

„Ja teie arvate, et minu vend oli tema mõrvaga seotud. Aga miks? Mis tõendeid teil selle kohta on? Ta poleks elu sees mõnele oma õpilasele liiga teinud.” Lucas rääkis oma õpilastest alati elava huviga. Ta soovis siiralt, et neil hästi läheks.

„Kas Lucasel oli viimasel ajal kedagi? Kas tal oli mõni tüdruk, kellest ta rääkis?”

Pidin võitlema raevuga, mis ähvardas minust välja pursata. Ma ei tahtnud enam ühelegi küsimusele vastata. Tahtsin ära minna, tahtsin, et nad otsiks mu venna üles, nii et ta saaks kõik ära klaarida. „Saan aru, miks te minult seda küsite, aga no tõesti!” Lasin kuuldavale vihase naeruturtsatuse, mis põrkus seinalt tagasi ja hääbus kähku. Surusin hambad taas kokku. „Kui minu vend on kadunud, siis mitte sellepärast, et ta põgenes. Mitte sellepärast, et tal oli selle õpilasega suhe. Ainus põhjus, miks mu vend võib olla kadunud, on see, et keegi tahab, et ta oleks kadunud. Ta võib olla vigastatud. Te peate teda otsima, mitte raiskama aega minuga ja esitama mulle küsimusi tema tüdrukute kohta, nagu võiks see teid edasi aidata.”

Pruden turtsatas, näidates rõhutatult, et üritab rahu säilitada. „Palun vastake küsimusele. See on teie venna huvides.”

„Te ei kuula, mida ma teile räägin. Võib-olla Lucas teab midagi, võib-olla ta teab, kes seda tegi.” Mu häälest hakkas kostma lootusetus ja see polnud hea. Tundus, nagu üritaksin ma neid veenda ükssarvikute olemasolus.

„Ja teie ei kuula, mida mina teile räägin. Vastake küsimusele,” nähvas Pruden.

Tõstsin käed, just nagu küsides, kas siin tehakse nalja. „Olgu. Olgu. Ei. Viimasel ajal mitte. Minu teada polnud tal tõsist suhet.” Lucasel polnud kunagi tõsist suhet. Meil Lucasega polnud loomupärast võimet luua pikaajalisi suhteid.

„Kas ta rääkis teile oma tööst? Kas talle meeldib olla õpetaja?”

„Jah, meeldib.” Lucas juhendas hokimeeskonda ja mängis inglise keele tundides õpilastega sõnamänge. Miks talle poleks pidanud ta töö meeldima?

„Mida te oskate oma venna elustiili kohta veel rääkida?”

„Elustiil” oli Wayoatas negatiivne sõna. See viitas igasugustele hälvetele. Elustiil tähendas lühikesi seelikuid ja juhuvahekordi, mistõttu vägistamise ohvrid osaliselt ise süüdi olid. Mida nad minult kuulda tahtsid? Et Lucasele meeldis kägistada oma voodipartnereid aksessuaarsallidega? See ei ole võimalik! Ma olin nagu mingis hirmuhigi tekitavas liialt realistlikus painajas. Mu kõhus keeras. Taas tahtis suust vallanduda närviline naer.

„Te ei mõtle seda ju ometi tõsiselt?” Neelatasin kuuldavalt.

„Teil on väga omapärane huumorisoon. Väga väheste meelest on surnud teismeline tüdruk midagi naljakat.” Ta silmad tõmbusid kissi. Ruumist oleks nagu õhk välja imetud. „Teie muudkui küsite mu käest, kas ma mõtlen seda tõsiselt? Teie vend on huvi pakkuv isik. Te ikka teate, mida see tähendab? Võib arvata, et nädala pärast on meil olemas tema vahistamisorder, ja kui me ta üles leiame – ja me leiame ta üles –, siis maksab ta selle eest, mis ta on korda saatnud. See, preilna, on väga tõsine asi.”

„Mis tõendeid teil on?” Mu nägu kuumas, suus oli tunne, nagu oleks see hapet täis. Tõotasin endale, et öelgu Pruden järgmiseks mida iganes, mina teda ei usu. Ma keeldun hetkekski uskumast, et tegu pole mõne kohutava arusaamatusega; mu kaksikvend ilmub tunni aja pärast välja ja tal on sellele kõigele lihtne selgitus.

„Kahjuks ei saa ma teiega käimasoleva juurdluse üksikasjadest rääkida.” Ohkasin ärritatult, kuid Pruden jätkas. „Saan vaid öelda, et tõendite järgi oli Lucasel Joannaga suhe. Meil oli vaja Lucasega rääkida – ta teadis, et meil on vaja temaga rääkida –, ja nüüd, kui me oleme Joanna surnukeha leidnud, on tema ühtäkki kadunud.”

„Lucasel ei olnud oma õpilasega suhet. Ta ei teeks sellist asja. Te ei tea, millest te räägite. Lucas ei tapaks kedagi eluilmaski.” Lucas ei talunud verd. Kui Lucas sattus nägema tualetipotis tampooni, mis polnud loputusveega alla läinud, väljus ta vannitoast lubivalge näoga, valmis kohe kokku varisema. Ka hokiväljakul kihutas mu vend vastassuunas, kui seal juhtumisi kaklus puhkes ja jääle verd pritsis. Tema kohta öeldi, et ta on kaval mängija, aga mina teadsin, et ta vältis mõttetuid kaklusi, sest ei talunud verd. Ta oli liiga nõrga närviga, et kedagi hokikepiga klohmida.

„Kas te tahate sellega öelda, et teaksite, kui teie vend oleks kellegi tapnud? Te arvate, et Lucas lihtsalt helistaks teile ja räägiks kõik ära? Kas ta seda selle kolmekümne kahe sekundi pikkuse kõne jooksul tegigi? Sest kui te tahate seda öelda…”

„Ei, ma ei taha seda öelda.”

„Nojah. Minu arust on märksa kõnekam see, et ta ei poetanud teile sõnagi. Joanna Wilkes oli üle kolme nädala kadunud. Joanna oli tema õpilane. Lucas saadeti eelmisel nädalal sundpuhkusele ja ta ei rääkinud teile ka sellest, on nii? Ta ei helistanud teile ega öelnud: „Mind saadeti sundpuhkusele, sest kahtlustatakse, et mul on olnud suhe ühe oma õpilasega”? Ei, ta ei teinud seda.”

Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Prudeni jutus oli iva. Mu keel oli kleepunud hammaste külge; süda puperdas rinnus. Seinakell tiksus kiiresti ja valjult, nagu oleks tegu pommikellaga. Manasin tahtejõuga näkku kivistunud ilme. Pokkerinäo. Ma ei tohtinud Prudenile välja näidata, kui suurt hirmu ma tunnen. „See kõik on kuradi jama. Võib-olla peaksin advokaadi võtma.” Ütlesin seda märksa südikamalt, kui end tegelikult tundsin.

Pruden mühatas. „Teie võite teha, mida iganes tahate, preili Haas, aga kuna te tahate advokaadi võtta, hakkan ma arvama, et võib-olla polegi te oma venna süütuses nii kindel.”

„Te eksite. Te otsite vale inimest.” Teadsin, kuidas need asjad käivad. Politseil oli oma nägemus, kuidas midagi võis olla aset leidnud; nad võtsid ühe asja sihikule ja jätsid kõik muu sinnapaika. Jätsid kõik teised sinnapaika. Teadsin seda omast käest, ja kuna toona oli see minu kasuks töötanud, oli mul nüüd tunne, nagu tuleks nüüd maksta karmavõlga, ainult et minu asemel tegi seda Lucas.

Pruden ristas käed ja vaatas mulle otsa niisuguse näoga, nagu oleks ta inim-valedetektor. Ta turtsatas naerda ja kallutas pea pilkavalt küljele. „See, et Lucas siin pole, ütleb nii mõndagi.”

„Tema ei teinud seda.” See polnud lihtsalt võimalik. Maakera on ümmargune ja taevas on sinine ja minu kaksikvend ei ole mõrtsukas. Need on põhitõed.

„Minu arvates ütleb nii mõndagi ka see, et teie vend ei osalenud Joanna otsimisel, kuigi kõik teised tugevad ja teovõimelised Westfieldi kooli õpetajad osalesid. Mis te selle kohta ütlete? Ma pakun, et põhjuseks võis olla see, et tema oli Joanna surmast juba teadlik.”

Ma ei vastanud midagi. Raputasin üksnes pead. Mu kõrvus kohises.

Pruden ohkas, ulatas mulle kokku murtud paberi ja oma visiitkaardi. „Kui Lucas peaks teiega ühendust võtma, helistate otsekohe meile. See on käsk. Tegu on kriminaaljuurdlusega.” Ta tõusis püsti ja läks ära. Automaatsulguriga uks vajus ta järel sahinal kinni.

Keerasin paberi lahti. Tegu oli Joanna Wilkesi kadumisteatega. Kasutatud oli sama aastaraamatu fotot nagu ajaleheski. Tüdruk vaatas fotolt vastu kaunina nagu kooli iluduskuninganna: paksud punakaskollased lokid langesid õlgadele, põskedes lohukesed, suul lai ja särav naeratus.

„Soovite ehk vett?” küsis noorem politseinik. Olin tema olemasolu juba täiesti unustanud. Raputasin endiselt pead. Ma vajasin midagi, mis aitaks mul maha rahuneda. Politseinik tõlgendas seda eitusena tema pakkumisele ning lahkus vaikides. Uks sahises taas.

Keerasin kadumisteate tagurpidi. Olin nagu transis.

Möödus mitu minutit, enne kui ma suutsin püsti tõusta.

Jaoskonna ees tänaval oli kuum ja tuuline. Parklas kogunes liiv väikestesse vihastesse keeristesse. Olin juba unustanud, kui tuuline siin on. Mu jalad ei tahtnud mind kanda; asetasin ettevaatlikult ühe jala teise ette. Mul oli vaja jõuda üksnes autoni. Kui saaksin autosse istuda ja tunda end jaoskonnast hermeetiliselt eraldatuna, saaksin ehk mõelda.

„Mia?” Noorem politseinik oli mulle parklasse järgnenud. Ma ei teinud temast välja. Mul pole talle midagi öelda, kui ta just ei tule mulle ütlema, et oli Lucase üles leidnud ja kõigist süüdistustest on loobutud. Jätke mind rahule, jätke mind rahule. Tahtsin üksnes sellesse neetud autosse pääseda ja mõelda. Kõik läbi seedida. Tahtsin minna Lucase korterisse ja näha, et ta sammub just trepist alla, et minna politseijaoskonda.

Üritasin autoust puldiga avada, kuid lülitasin kogemata alarmi sisse. See veel puudus! Praktikant oli ühtäkki mu kõrval. Auto röökis. „Rendiauto,” sõnasin ma selgituseks. Vajutasin lukustamise nupule, siis avamise nupule, siis punasele nupule, siis otsast peale uuesti. Mu käed värisesid nii, et ma ei saanud sellega hakkama, mul ei õnnestunud isegi alarmi välja lülitada. Kirusin, mu silmist voolasid kuumad pisarad. Pillasin võtmed maha, korjasin üles. Üritasin uuesti kõrvulukustavat alarmi välja lülitada.

„Las ma proovin.” Politseinik võttis mu käest ettevaatlikult võtmed, vajutas midagi ja auto jäi vait.

Kogusin end pisut ja pomisesin: „Tänan!”

Tema avas juhiukse, kummardus sisse ja ulatas mulle autoga kaasa tulnud Kleenexi karbist taskuräti. „Sa vist ei mäleta mind? Mina olen Garrett. Garrett Burke.” Niipea kui ta oli oma nime öelnud, tundsin ta kohe ära.

„Kleenuke G?” Teadsin Kleenukest G-d väga hästi; ta oli minust üks aasta tagapool. Olime temaga põhikoolis arvutiklubi ainsad püsiliikmed ning veetsime söögivahetunde „The Oregon Traili” mängides ja tortiljakrõpse jagades, mis sest, et rikkusime sellega rängalt reeglit, mis keelas arvutiklubisse sööke ja jooke kaasa võtta. Enne seda, kui mina keskkooli läksin, oli meil trepikojas üks tortiljakrõpsumaitseline suudlus. Ma polnud tema peale aastaid mõelnud.

„Nii ei kutsu mind enam keegi.” Ta kissitas päikese käes silmi. Tema suu oli endine, ta huuled näisid pidevalt naeratusele kiskuvat.

„Mida sa siin teed?” Rumal küsimus. Miks ma olin küll nii üllatunud, et teine politseinik sattus olema poiss, kellest olin kooliajal sisse võetud? Siin vahtis minevik sulle igal sammul näkku; selle eest polnud kuskile pääsu.

„Ma töötan siin.” Ta osutas pisut kulmu kergitades peaga jaoskonna suunas. „Kuule, mul on kahju, et Pruden niimoodi käitus. Ta ründas sind. Nii poleks tohtinud teha.”

„Päh!” ütlesin mina. „Nagu sa oleks midagi teinud, et teda takistada.”

„Noh, tema on ju minu ülemus.” Ta kehitas lepitavalt käsi laiutades õlgu. „Ta on selline vana kooli mees, aga, Mia, ka mina uurin seda juhtumit, nii et kui sul võib midagi vaja olla, kui sul on küsimusi või kui tahad rääkida kellegi teisega peale Prudeni, siis võta minuga ühendust. Ükskõik millal. Ma mõtlen seda tõsiselt.” Ta pani oma numbri Kleenexi karbile kirja.

„Üks küsimus on mul küll.”

Garrett noogutas, õlad längus, ja mulle meenus aeg, kui me olime ühepikkused.

„Kas ma tohin sinna minna? Kas ma tohin minna Lucase korterisse?” Ma tundsin vajadust sinna minna, pääseda sinna sisse ja seda näha. Näha, et ta on seal. Näha, et ta ei ole seal. Mu silme ees oli pidevalt pilt, kuidas korteri ukse ees on kollane politseilint ja üks kohutavalt ennast täis pollar tõukab mind sealt hoolimatult välja.

„Saime seal eile õhtul ühele poole. Nii et jah, sa võid sinna minna.”

Noogutasin, võtsin ta käest oma Kleenexi karbi ja sõitsin minema.