Читать книгу Leia mind üles - Sherri Smith - Страница 4

2. päev

neljapäev

Ärkasin rahutust ja pinnapealsest unest, kõhus keeras. Tegin Lucase voodi ära, tõmbasin linad pingule, kloppisin padjad kohevaks. Helistasin tööle ja võtsin välja kogunenud haiguspäevad. Toppisin pitsakarbid ja õllepurgid prügikotti, panin klaasid likku. Korjasin diivanilaualt ta võidunud Bulldogsi meeskonna mütsi, kuid panin siis tagasi. Tundus, nagu oleks selle koht seal. Nüüd tegutsesin sihikindlalt. Lucas oli Joanna mõrvas üksnes huvipakkuv isik. Talle oli antud terve nädalavahetus vestlusele kohale ilmuda, nii et tema vastu kogutud tõendid pidid olema üsnagi nõrgad (aga teisalt oli see nii enne tüdruku surnukeha leidmist, enne kui mu vend müstiliselt kadus). Kuid Pruden ütles ju, et neil pole veel isegi tema vahistamisorderit.

Keegi teine oli selle Joanna-nimelise tüdruku tapnud, aga Prudenil koguda õnnestunud nõrgavõitu tõendid olid küllaldased selleks, et koondada kogu tähelepanu Lucasele, ja ta ei vaevunud kedagi teist otsima.

Ma vajasin informatsiooni. Mul oli vaja leida keegi, kelle kallale Pruden ässitada. Keegi teine kahtlusalune.

___

Helistasin uuesti Wyattile, kes oli olnud Lucase parim sõber sellest ajast saadik, kui nad mängisid koos lasteliigas pesapalli, ning kes oli nüüd Westfield Bulldogsi juures Lucase abitreeneriks. Wyatt oli turris juustega tobe poiss, kes naeris kõige peale, mida Lucas ütles, ja kutsus mind Peeru-Miaks. Vahel ka Tripperi-Miaks, aga seda alles keskkoolis. Ta üritas kõigest hingest muljet avaldada. Mingil ajal käis ta ringi kahe mobiiltelefoniga ja rääkis kõigile, et üks on kuttidele ja teine litsidele, aga mina ei kuulnud neist kumbagi kunagi helisemas.

Olime Facebooki kaudu kuigivõrd kontaktis püsinud. Saatsin talle enne kodust lahkumist sõnumi, ja kui ta küllalt kiiresti ei vastanud, sobrasin vanade mobiiltelefonide sahtlis – nende taaskasutusse viimine oli mul ikka plaanis – ja leidsin Wyatti vana telefoninumbri. Õnneks polnud Wyatt pärast oma kuttide ja litside ajastut numbrit muutnud. Jätsin talle postkasti teate, et ta helistaks mulle. Saatsin ka sõnumi.

MIA SIIN. MIS KURAT SEAL TOIMUB? KAS SA OLED LUCASEGA RÄÄKINUD???

Ta ei vastanud. Nägin, et ta oli pärast minu sõnumi saamist netis olnud. Ta oli ühte säutsu jaganud ja soovinud kellelegi Facebookis sünnipäevaks õnne. Ta oleks end nagu klaasukse taga varjanud, tehes uksekella helinat kuuldes näo, nagu poleks teda kodus. Aga ma ju näen sind, sa igavene lontrus!!!

Seekord läks ta telefon otsemat teed kõneposti.

Mul oli meeles, kus ta vanemad elasid; ehk saan neilt Wyatti aadressi. Olin veendunud, et nad pole kolinud, sest siitkandiinimesed naljalt elukohta ei vaheta.

___

Keerasin suure ühekordse kivielamu ette. Wyatti vanematel – Thompsonitel – oli üsna edukas aiakujundusfirma Eden Green. Teadsin seda tänu sellele, et enne avariid töötas Mimi Wayoata Credit Unionis tellerina ja talle meeldis teiste inimeste rahast rääkida. Kellel kui palju kontol on. Kellel on võlad ja kellel ei ole. Kuigi tal endal polnud raha kunagi palju, viis juba raha läheduses olemine ta seitsmendasse taevasse.

Maja polnud sugugi nii heas korras, kui ma mäletasin. Kastpeenrasse polnud istutatud ühtki lille, muru oli liiga kõrgeks kasvanud ning maja ette pargitud linnamaasturi ja hõbedase pikapi vahel olid jalgrattad ja mänguasjad ja kriidijoonised. Majaesise kõnnitee kohal olnud võlvkäik oli kadunud. Polnud aiakujundusfirmale just kõige parem reklaam.

Eendaknal seisis väike poiss, kelle juuksed olid nii valged, et ta mõjus lausa tontlikuna, ning näitas näpuga minule. Poisi pea kohal liikusid kardinad ja poisi kõrvale trügis tüdruk. Samasuguste valgete juustega. Nägin, et ta karjus midagi üle õla. Siis ilmus aknale veel üks väike nägu ja siis veel üks.

Silt: AARETE PÄEVAHOID.

Nii et Thompsonid olid siis ikkagi ära kolinud. Tahtsin just ringi keerata, kui uks avanes. „Tere, Mia!”

Wyatt lausus seda nii sundimatult, nagu astuksin ma siit alatasa läbi ja nagu oleks ta mind oodanud. Ta kandis dressipükse ja Vikingite T-särki. Ta juuksepiir taandus laubalt suure kiiruga, kuid tal oli samasugune kahepäevane habe nagu Lucasel. Keskkooliajal matkis Wyatt alati Lucase stiili. Kui Lucas seda märkas, muutis ta välimust, lasi näiteks juuksed külgedelt lühemaks või lausa siilisoengu lõigata, ning nagu võiski arvata, oli paar nädalat hiljem Wyattil sama soeng või samad tossud, kuigi teist värvi. Ma ei tea, kuidas Lucas seda talus.

Wyatt tuli mind maja ette tervitama paljajalu. Tema selja taga oli veel kaks last end vastu klaasi pressinud ning tegid mulle nägusid.

„Vabandust, et niimoodi ootamatult läbi astusin, aga ma üritasin sulle helistada. Miks sa mulle tagasi ei helistanud? Kas sa ei saanud mu sõnumeid kätte?”

„Pole midagi. Mu poeg pillas eile mu telefoni vetsupotti. Peaksin tõesti sõnumid läbi kuulama.” Tehtud naer. „Need pole muide minu lapsed.” Ta suunurgad olid endiselt kerkinud, osaliselt naeratades, osaliselt näokrimpsutusena, nagu oleks ta seda nalja juba tuhat korda rääkinud ega viitsinud enam rohkem korrata. „Meil on kõigest kaks. Mu naine peab lastehoidu. Ostsime mu vanematelt maja ära. Nad elavad nüüd Arizonas.”

Liiga põhjalik informatsioon, millele ma ei osanud kuidagi reageerida. Kortsutasin kulmu. See oli minu sõnumite eiramiseks nõme vabandus. Sellist vastuvõttu ei osanud ma oodata. Mina olin arvanud, et mind nähes jookseb ta mulle vastu. Et me oleme elevil üksiku saare asukad, millest möödub kauguses kruiisilaev.

„Kas sa oled Lucasest midagi kuulnud?”

Üks valgepäine laps avas ukse. „Iiisssiii!” Üks teine laps trügis tema tagant välja, siis veel üks ja Wyattil kulus tükk aega, et nad tagasi majja saada. „Olen garaažis!” hüüdis ta kähku – ju vist naisele.

„Lähme siiapoole.” Ta sisestas garaažiukse avamiseks turvakoodi ja uks keris üles.

Garaažis autot ei olnud, kõigest paar aiatooli ja uhke tööpink ning külmkapp. Ta vajutas nupule ja uks vajus alla ning valgus muutus halliks. Ventilatsioonita garaažis haises tugevalt bensiini ja muruniiduki külge jäänud muru järele, aga teist nii korras garaaži polnud ma vist iial näinud. Arvata võis, et see kutt varjas end siin garaažis üsna sageli.

Ta osutas ühele toolile. Võtsin istet. „Ei, ma pole temast midagi kuulnud. Politsei käis juba siin ja küsis seda.”

„Üritan kõigest väest aru saada, mis võis juhtuda. Ma ei saa lihtsalt pihta. Politsei arvab, et ta põgenes, sest tal oli selle õpilasega suhe. Lucas, ja mõrvar. See kõik on kuradi uskumatu. See on nii jabur, et ma naeraksin selle üle, kui mul poleks tahtmist nutta.”

Wyatt heitis mulle silmanurgast ebakindla pilgu. Ta ei kavatsenud takka kiita minu tiraadile politsei ebakompetentsusest või süüdistuse absurdsusest. Miski oli mäda. Miks see teda ei häirinud? Miks ta pani mind olukorda, kus ma pidin informatsiooni temalt niimoodi välja pressima? Neelatasin, tundsin end sitasti, et pean seda küsima, aga mul ei jäänud muud üle. „Kas Lucasel oli selle õpilasega suhe? Ja palun ära tule mulle rääkima mingist kuttide vaikimiskoodeksi jamast.”

Wyatt kratsis karvaseid põski. „Enamik siitkandiinimesi arvab nii. Kui tal oli, siis minule ta sellest igatahes ei rääkinud, aga samas, ega ma teagi, millega Lucas viimasel ajal tegelnud on.”

„Mis sa sellega öelda tahad?”

„Seda, et me ei rääkinud viimasel ajal eriti.”

„Aga te juhendasite ju koos trenni.”

Maailm vajus jätkuvalt telje pealt ära. Mõistsin, et mul oli oma vennast mingi veider ettekujutus, nagu elaks ta kuplialuses linnas, kus mitte midagi iial ei muutunud. Lucas mainis kõnede ajal alatasa Wyattit. Nad olid alati sõbrad olnud. Parimad sõbrad.