Читать книгу Leia mind üles - Sherri Smith - Страница 3

Lucase maja juurde jõudnud, andsin mitu korda majahoidja ukse taga kella. Ei mingit vastust. Seisin ja ootasin, et keegi tuleks majast välja või läheks sinna sisse, aga ei tulnud kedagi. Läksin ümber maja tagumise ukse juurde, möödudes kettaiaga eraldatud räpasest basseinist. Kaks poissi, kes trotsisid ilmselgelt korraldust vaikselt olla, peksid teineteist ujumisnuudlitega, samal ajal kui nende plasttoolil istuv ema karjudes nõudis, et nad lõpetaksid. Basseinis oli ainult üks täispuhutaval madratsil hõljuv varateismeline tüdruk, tissid taeva poole kikkis, heledad juuksed lainetena pea ümber, seljas valged bikiinid ja suured päikeseprillid ees. Ta kergitas bikiinipükste serva, kontrollides päevitust. Kolmanda korruse rõdult vahtis teda himural pilgul mees, kes mulle siia kätte paistva habemepuhma järgi otsustades pidi olema piisavalt vana, vähemalt kolmekümnendates, et mõista, kui ebasobilik oli tema häbitu jõllitamine. Poisid lõpetasid jooksmise, et piiluda. Ema karjus taas nende peale. Tüdruk naeratas.

Nägin läbi klaasukse, kuidas üks naine imes tolmuimejaga võidunud neerumustrilist koniaukudega täkitud vaipa. Koputasin uksele, kõvasti. Ta ei kuulnud. Jätkasin koputamist, aga ta märkas mind alles siis, kui ringi keeras, et imeda midagi trepi kõrvalt; ta lülitas tolmuimeja välja, tõmbas kõrvast ühe kõrvaklapi ja avas ukse.

„Otsin majahoidjat.”

„Isa pole praegu majas.” Muusika pulseeris ühe ta toeka rinna kohal. Isa? Nüüd märkasin, et ta oli üks neist õnnetutest tüdrukutest, kes nägid eemalt välja keskealised. Ta oli erakordselt pikka kasvu – ligemale meeter kaheksakümmend –, laiade õlgade ja pisut kühmus seljaga ning tema juuksed olid oskamatust pleegitamisest võtnud kergelt sinaka tooni, mis oli tugevas kontrastis ta sünkmustade kulmudega.

„Mul on vaja pääseda mu… Lucas Haasi korterisse. Ma olen tema õde Mia Haas.”

Tüdruk patsutas higimärga T-särki ja vahtis mulle pead selga visates otsa. „Isikutunnistus on?”

„On.” Võtsin rahakotist juhiloa. Tüdruk vahtis seda liikluspolitseiniku tähelepanelikkusega ja andis siis selle mulle tagasi. „Toon võtme.”

„Tänan.” Järgnesin talle ukseni, millel oli silt HALDUSJUHT.

Kui ta avas majahoidja korteri ukse, tabas mu nina läppunud suitsuhaisu ja nägin diivanil pikali särgita majahoidjat, kelle kõht oli nii suur, et varjas ta näo. Kohvilaual olid laiali tühjad õllepurgid. Keerasin pilgu kõrvale. Uks sulgus.

Seisin seal oma arvates kaugelt kauem, kui võtme toomine oleks pidanud aega võtma. Kuulsin, kuidas tüdruk üritas isa äratada. Siis oli ta tagasi. Lootsin näha ta käes võtit, aga ta ütles, et peab ise ukse avama. „Selline on kord. Oma võtme saab teile anda ainult kinnisvarafirma.”

„Pole midagi.”

Võtmekimp kõlises ta käes, kui ta läks lifti juurde ja vajutas mitu korda järjest nupule, nagu sõltuks lifti liikumise kiirus sellest, mitu korda nupule vajutatakse. Liftil kulus kohalejõudmiseks mitu minutit, mille veetsime ebamugavas vaikuses: trepist oleks jõudnud märksa kiiremini. Uste avanedes vahtis liftist vastu tühi käru. Tüdruk tõmbas selle välja ja lükkas fuajeesse, kus see jäi maast laeni ulatuva marmormustriga peegli ees pikkamööda seisma. Astunud lifti, vajutas tüdruk kolm korda neljanda korruse nupule. Ta vaatas minu poole, kuid keeras siis kähku pilgu kõrvale, nagu oleks peitust mänginud, ning ütles vaikse häbeliku häälega: „Mina olen muide Bailey.” Ma ei osanud öelda, kui vana ta võis olla. Kaheksateist? Vähemalt kaheksateist.

Lift liikus piinava aeglusega. „Tänan, Bailey, et võtme tõid.”

Ta noogutas. „Pole probleemi. Härra Haas oli minu inglise keele õpetaja. Olen üheksandas klassis.”

Ma poleks elu sees osanud arvata, et ta võiks olla neliteist või viisteist, aga nüüd tundsin juba huvi. „On või?” Esitasin küsimuse rõhutatult oleviku vormis.

„Ma ei talu praegust asendusõpetajat. Tunnen härra Haasist tõesti puudust. Temaga oli nii lõbus.” Ta turtsatas, nagu oleks Lucase nime mainimisega kaasnenud meeldivad mälestused.

See polnud just sellise õpilase reaktsioon, kes on mures, et tema õpetaja võib olla mõrvar. „Küllap ta on varsti tagasi.”

Bailey keeras pead ja vaatas mulle kahtlevalt otsa. „Kas te tõesti usute seda?”

„Muidugi. Jah.” Uksed avanesid pikkamööda ja ma pressisin end esimesel võimalusel nende vahelt välja. Ühtäkki tahtsin pääseda eemale sellest tüdrukust, ükskõik millisest Lucase õpilasest. „Mul on hea meel kuulda, et mu vend meeldib oma õpilastele.”

„Jah, täiega. Ükskord kehtestas ta sellise korra, et kõik, kes jäid sellepärast hiljaks, et läksid kohvi ostma, pidid ka temale kohvi tooma. See oli nii naljakas – ükskord oli tal laual nagu mingi neli kohvi.”

Kooli lähedal asuvas Targeti kaubanduskeskuses oli Starbucks. See avati küll pärast seda, kui mina siit ära kolisin, aga kujutasin ette, kuidas Westfieldi tüdrukud lippavad ringi, käes Starbucksi topsid vähevahustatud rasvavaba piima ja kolmekordse espressoga pähklimaitselise macchiato’ga, ning tunnevad end oma kuulsate iidolite valge-roheliste aksessuaaridega tõeliste suurlinnatüdrukutena.

„Tõesti naljakas. Nii Lucase moodi.” See ei kõlanud üldse Lucase moodi. Lucasele isegi ei meeldinud kohv.

„Jah, ja ta värises nagu kogu ülejäänud päeva.” Ta tõmbles seda demonstreerides, nagu oleks elektrišoki saanud. Ta häbelikkus hakkas järele andma ja ühtäkki oli ta hääl liiga vali, liiga heatujuline; see käis närvidele. Ta tahtis veel midagi öelda, rääkida veel mõne lõbusa loo, kuid ma ei suutnud seda kuulata ja tegin ta käepaela kohta komplimendi. Bailey noogutas, nagu oleks komplimenti oodanud, ning heitis pilgu tihedalt ümber randme seotud punutisele. Nüüdseks pidid sõbrapaelad vist täiesti retrod olema; need olid retrod juba siis, kui mina olin neliteist.

Ta pistis võtme korteri 44 lukuauku ja mina hingasin sügavalt sisse, lootes, et Lucas läheneb raskel sammul uksele, nähes ise välja, nagu oleks just ärganud tohutust viiepäevasest unest, et uurida, kes pagana päralt üritab tema korterisse sisse tungida.

Bailey lükkas ukse lahti. „Kus härra Haas siis on? Ma pole teda viimasel ajal näinud.”

Jätsin ta küsimuse tähelepanuta. Tänasin teda veel kord, et ta mu sisse lasi, ja möödusin korterisse astudes seljaga ust lahti hoidvast tüdrukust.

Loomulikult ei olnud Lucast siin. Aknakatted olid ette tõmmatud, korteris valitses hauakambrile omane üksildus ja vaikus. Esimese asjana märkasin haisu: millegi kõduneva lehka. Elutuba oli täis pitsakarpe ja pesemata klaase, mille põhja oli kleepunud merevaigukarva kiht. Keset lauda oli peaaegu tühi Kanada viski pudel. Kõikjal oli sõrmejälgede võtmise pulber: kõigil lülititel, ukselinkidel, laual olevatel klaasidel.

Mööbel – nii palju kui seda Lucase kõikjal laiali olevate riiete alt näha oli – oli poissmehekorterile tüüpiline. Nahkdiivan ja kulunud välimusega pruun tugitool, mille kõrval pudeleid täis IKEA serveerimiskäru. Milline valik kohe käeulatuses! Madalal kapil lameekraantelekas, vanakraamipoest ostetud messingist ja suitsuklaasist diivanilaud. Keset põrandat kunstlehmanahk, nagu oleks lehm maha viskunud ja lamedaks muutunud. Eri õllesorte kujutav plakat.

Lucas oli alati, isegi täiskasvanuna, olnud lohakas, aga ta polnud pidanud ju ise enda järelt koristama. Meie ema viga. Ema tegi isegi keskkooliajal ta voodi ära, silus suure armastusega linad siledaks ja kloppis padjad kohevaks. Ema tegi seda nii fanaatiliselt, et Lucas ei õppinudki seda ise tegema. Talle ei tulnud pähegi, et kui ta ajab midagi maha või segamini, siis ei kao see iseenesest, kui tema on ruumist lahkunud. Aga see siin oli täielik tase. Siit olnuks nagu looduskatastroof üle käinud. Kujutasin ette, kuidas ta istub diivanil ja joob end pikkamööda täis, samal ajal kui päike teeb akende ette tõmmatud kardinate taga taevakaarel ringi. Lõigatuna ära oma tööst, treeneriametist, temaga pikka aega kaasas käinud hea inimese staatusest.

Vali turtsatus. Bailey oli ikka veel siin, hoidis jalaga ust lahti ja oli pea korterisse pistnud, näol selline uudishimu, nagu oleks viimaks ometi saanud piiluda sisse õpetajate tuppa.

Saatsin ta ära ja keerasin ukse lukku.

Esmalt avasin esikukapi. Traadist riidepuudel rippusid Lucase nahkjakid, sulejope, paar tuulejopet, mille seljal ja rinnal Bulldogsi meeskonna logo ning käisel kiri TREENER. Leidsin naela otsas rippumast varuvõtmete komplekti. Siin oli ka kahekümnendate eluaastate algusaja jäänukfaas – tossude kollektsioon, millesse kuuluvad jalanõud olid ainsad asjad, mida ta puhtana hoidis. Kapis oli kahekordsele võrest jalatsiriiulile pandud korralikult ritta umbes üheksa paari laitmatult puhtaid tosse. Ülemisel riiulil olid ikka veel karbi sees ta kõige hinnalisemad jalanõud: silmatorkavalt punased Nike LeBroni tossud. Need oli ta ostnud minu juures Chicagos elades täiesti jabura summa eest ühe väga kahtlase netist leitud tüübi käest.

Sa võiks ju neid vähemalt jalga proovida, ütlesin ma pärastpoole taksos.

Nalja teed või? Ega neid siis jalga panda! Ta hoidis karpi kõvasti süles, tegi selle lahti ja vaatas kirsikarva säravpunaseid kõrge säärega tosse niisuguse näoga, nagu vahiks kristallkuulist tulevikku.

Võtsin riiulilt karbi. Karp oli tühi. Ja siis? Ta oli need põgenedes siiski jalga pannud?

Elutoas lükkasin ühel pitsakarbil kaane pealt ja märkasin selle all saiapuru ja papile kogunenud plasmase konsistentsi omandanud hallituslaike. Toanurgas olid virnas Mimi veevaatega maalid. Peamiselt odavale lõuendile maalitud päikeseloojangud, järvel ujuvad kaurid, ja veekeerises lilled. Kujutasin ette, milline nägu oli Lucasel ees iga kord, kui ema talle uue maali kinkis: kokku surutud lõugadega grimass, millele järgnes läbi hammaste aitäh. Kuid ühe neist oli ta seinale riputanud. Pilt kujutas päikeseloojangut. Roosakas-kollane päike vajus roheka vee kohal puude taha. Kuigi ma ei saanud aru, miks see pilt nii eriline oli.

Köögis oli väikeses alkoovis töntsakalt mõjuv hommikusöögilaud. Lucase koolikott oli köögikapil. Vana nahkportfell, selline, mida tavaliselt seostatakse professoritega, kelle pintsaku küünarnukkidele on õmmeldud lapid. Tundus, et politsei oli selle juba läbi otsinud. Kapil olid granolaümbrised, Lucase võtmed ja punane kaust, mille kaanele oli kirjutatud veekindla markeriga „Hilinejad”. Kausta vahel oli paar veel parandamata tööd „Suure Gatsby” kohta. Kaante vahel oli ka Lucase kalendermärkmik; lappasin seda. Peamiselt sisaldas see hokitreeningute ja kodutööde tähtaegade meeldetuletusi. Telefoninumber, mille kõrval nimi Tom.

Märkmiku tagumises otsas paaril tühjal lehel olid numbrijadad, nagu ta oleks üritanud lahendada mingit keerulist matemaatikaülesannet. Mu peast käis läbi mõte, kas ta on hakanud jälle kihlvedudega tegelema. Pärast ülikooli lõpetamist tegeles ta mõnda aega spordikihlvedudega. Pidin talle paaril korral raha laenama, et aidata tal võlgu tasuda. Ta ei rääkinud, kui palju ta maha mängis. Pärast seda sai ta sellest võitu: ta tegi endale psühhoanalüüsi, rääkis midagi sellist, et küllap ta elab end lihtsalt niimoodi välja ja et kihlvedudega kaasnev erutuspuhang on midagi ligilähedast sellele, mida ta oli tundnud jääl. Lõpuks maksis ta mulle tagasi kõigest poole laenatud summast, kuid sellest oli nüüd mõni aasta möödas ja ma olin võla juba mõttes korstnasse kirjutanud – kui just ei juhtu, et meil tekib mingi arusaamatus, mille käigus ma võin selle teema uuesti üles võtta. Mulle isegi meeldis, et mul oli midagi, mida talle vajaduse korral ette heita.

Lucase geomeetrilise sirgelduse (alati üksteise otsas ruudud nagu täiuslikus Tetrise mängus) kõrvale nurka oli midagi kirjutatud ja osaliselt maha tõmmatud. Sain aru üksnes esimesest poolest. „Gent”. Kas see sõna pidi olema „gentleman”? Kas ta üritas siis olla härrasmees? Kellega? Heitsin jälle pilgu numbritele ja murdsin uuesti pead, kas tegu võib olla võlaga. Härrasmees maksab alati oma võla?

Helistasin kirja pandud numbril ja sattusin kõneposti, kus öeldi lihtsalt, et olin helistanud Tomile. Jätsin kohmaka sõnumi, öeldes, et olen Lucase õde ja leidsin selle numbri ja tahan rääkida.

Lucase külmiku uksele oli kinnitatud klambriga patakas arveid, juba tasutud krediitkaardiarved minimaalse tagasimaksesummaga ja foto meist kõigist jõulude ajal. Ema hoidis meil mõlemal kaela ümbert kinni, tõmmates Lucast minust pisut tugevamalt enda poole. Lucas ja ema naeratasid, mina nägin välja samasugune nagu lapsepõlvefotodel ikka, vahtisin pisut küljele, nagu hauksin pidevalt põgenemisplaani. Meie taga oli jõulupuu. Ma ei kujutanud ette, mis küll võis olla nende jõulude juures nii mälestusväärset, et Lucas selle foto külmikule kinnitas. Küllap kaasnes sellega mingi nali, mingi Mimi ostetud kingitus, mis oli nii jabur, et mõjus äärmiselt naljakalt. Näiteks ostis ta ühel aastal kaks kuldkala, mis jõulu esimese püha hommikul kõhud ülespidi akvaariumis ulpisid, või siis kinkis end parasjagu kiilaks ajanud Lucasele soenguvahu, mis oli pakitud nagu kompvek.

Lucasest oli juba näha, kui vastikult hea välimusega mees temast sirgub. Lucas oli Mimi nägu. Tal olid heledad juuksed, erakordselt sinised silmad ja filminäitlejalikud näojooned. Lucases avaldus Mimi väidetav Skandinaavia päritolu, nii et halloween’i ajal piisas tal Thori etendamiseks vaid tohutu suurest plasthaamrist. Selles tuli meil Mimi sõna uskuda, sest polnud kellegi teise käest küsida. Mul polnud aimugi, kust olid pärit minu tumedad juuksed.

Täiskasvanuna olin oma silmaga näinud, kuidas naised jäid mõneks sekundiks täiesti sõnatuna Lucast ammuli sui vahtima. Tahaksin öelda, et minul oli mu venna näo naiselik versioon, aga ei olnud. Kaksikute kohta polnud me üldse sarnased. Lucas oli minust ikkagi märksa kenam. Mina olin tumedapäine ja mõtlik. Mu silmad olid terasekarva hallid. Mitte inetud. Kohati vast ehk isegi ilusad. Kuid nägu selline, mida ilu märkamiseks tuli pisut pikemalt vaadata. Üks asi oli meil sarnane: meil mõlemal oli hea nahk. Mimi pidi end päikese eest varjama, sest muidu oleks ta ära põlenud ja ta rinnalt oleks nahka koorunud ning õlad lõõmama löönud, meie Lucasega aga päevitusime kuldselt pruuniks.

Ühtäkki võpatasin korteris vastu kajava vastiku röhatava heli peale. Polaroidfoto pudenes mu käest köögipõrandale. Esikukapi vastas seinal oli vanamoeline fonoluku nikotiinikarva telefon. Keegi üritas ühendust võtta. Vajutasin rääkimise nupule. „Halloo? Halloo?” Surusin sõrme kuulamise nupule. Ootasin, et keegi räägiks, kuid selles vilises üksnes tänavamüra.

Tuiskasin korterist välja, ei kaalunud hetkegi teona venivat lifti ja jooksin trepist alla. Võtsin kaks astet korraga, hoides kõvasti kinni vase järgi haisevast kooruva värviga käetoest. Tuhisesin läbi fuajee välisuksele. Seal polnud kedagi. Astusin pooleldi välja, sest olin võtmed üles unustanud. Soovisin nii kohutavalt näha, et vend sammub parklast maja poole. Kuid parklas veeres mööda asfalti vaid tühi kilekott nagu kõrbepall. Läksin löödult taas trepist üles. Minuga oleks nagu lolli nalja tehtud: nagu oleks keegi uksele koputatud ja siis jalga lasknud. Küllap vajutati vale korteri kellanupule.

Tagasi korterisse jõudnud, võtsin maast foto ja pistsin selle jälle palmipuud kujutava magneti alla. Avasin venna külmiku. See oli peaaegu tühi. Karp mune, tavalised kastmed ja kolm purki omavahel ikka veel plastist kinnisega ühendatud õllepurki, selle kõrval väike hunnik kuuspaki plastkinniseid. Võtsin ühe purgi, avasin selle ja jõin mitu pikka sõõmu, surusin purgi vastu põske ning läksin esikusse.

Vannitoa tuli põles. Uks oli poikvel. Tahtsin kuulda duši solinat, elektripardli surinat, aga ei midagi. Lükkasin ukse lahti. Kraanikausi serval oli hambapastaga kaetud kasutamisvalmis hambahari. Jäi mulje, nagu oleks ta seisnud kraanikausi ees, valmis hambaid pesema, vaadanud peeglisse ja otsustanud ühtäkki – persse! – ning jätnud kogu oma elu sinnapaika. Aga see polnud loogiline. Enne põgenemist oleks ta pidanud ju vähemalt hambad ära pesema? Ta oleks ju pidanud hambaharja kaasa võtma? Või siis kalli elektripardli, et säilitada oma korralikult pügatud kahepäevast habet ja Euroopa jalgpalluri välimust? Või juuksegeeli või lõhnavee? Lucas oli edev; ta oleks tahtnud ikkagi hea välja näha.

Ja kui tal olekski – kuigi ma ei uskunud, et ta riskiks nii avaliku pattulangemisega –, kui tal siiski oleks olnud intiimne suhe oma õpilasega, kes juhuslikult karmi saatuse tahtel tapeti, oleks ta siia jäänud ja süüdistuste vastu võidelnud. Ta ei suudaks taluda, et teda peetaks selles süüdlaseks. Tal oli peaaegu patoloogiline vajadus, et teda peetaks heaks inimeseks. Olime oma teatraalse alkohoolikust ema kõrvalsaadused, kes alatasa tema heakskiitu otsisid, kuigi tegime seda erinevalt. Mina tahtsin rohkem muljet avaldada kui meeldida, aga Lucasele oli meeldimine palju olulisem, ta püüdis tõesti olla kutt, keda kõik oma sõbraks tahavad, ja nii see oligi alati olnud.

Kui just.

Kui just ka tema pole surnud. Ma ei teeselnud Prudeni ees. See oli tõeline hirm. Lucasele võis kallale minna mõni tõbras – kas või seesama tõbras, kes ta auto põlema pani. Sedasorti kaabakas, kelle soov oli igas baaris uhkeldada, et just tema oli see, kes karistas toda koolitüdrukuid ahistavat pervost õpetajat. Võiksin kohe siinsamas ette lugeda pool tosinat nime. Selliseid tüüpe, kes vähemalt väidaksid, et kui nad saaks Haasi kätte, siis lõikaksid ta tilli maha, kuid kes tegelikult ei pruugi sõnadest tegudeni jõuda. Tüüpe, kes peksaksid ta auto sodiks, ründaksid teda netis, kuid silmast silma seistes julgeks vaid endamisi poriseda.

Ma ei suutnud selle peale mõelda. See oli liiga karm. Kui mõni isehakanud korravalvur oleks viimastel päevadel hoobelnud, et andis Lucasele elu karmima koosa (mis tegi ta elule lõpu), siis oleks ju Pruden pidanud asjast nüüdseks kuulnud olema. Prudenist võis muidugi uskuda, et ta vaikis selle maha, aga kas ta läheks tõesti nii kaugele, et vaevuks sellisel juhul jätkama Lucase otsimist? Kas ta oleks üldse minu siia kutsunud?

Persse. Aitab.

Lucas helistas mulle reedel. Ükskõik, kas tegu oli taskukõnega või ei, kuid ta helistas mulle ja see tähendab, et ta oli elus. Mõistsin, et see pole just kõige loogilisem arutelu, aga mis mul muud üle jäi? Ei tulnud kõne allagi mõelda, et mu vend on surnud.

Läksin ta magamistuppa. Ka siin valitses segadus, aga ma teadsin, et tema hullumeelsuses valitseb teatud metoodika. Viimati elasime koos viie aasta eest. Lucas tuli minu juurde suurte plaanidega Chicagosse kolida. Ta tegeles mingil määral näitlemise ja modellitööga. See oli tal esimene katse midagi teha pärast seda, kui oli leppinud, et temast ei saa profihokimängijat. Pärast seda, kui esimene elevus ühes teleseebis saadud statistirolli üle oli lahtunud – Lucas mängis seal tuletõrjujat –, logeles ta juhuslike kelneriotste vahel peamiselt minu tillukeses korteris, võlus mu korterikaaslasi, keda ta puutuda ei tohtinud, vahtis spordikanaleid ja sõi tainasegamiskausist hommikuhelbeid. Ta elus puudus siht ja ta väitis, et tal on tõsine esimese veerandsaja kriis, samal ajal kui mina olin just lõpetanud farmaatsiaõpingud ja lappasin erinevate Ivy liiga ülikoolide magistriprogramme. Mul olid säravad fantaasiad, kuidas ma kõvakübaras ja sabakuues farmaatsiatööstuse korporatiivredelist üles ronin. Kujutasin ette, kuidas mind kutsutakse hüüdnimedega Konglomeraat, Kõikvõimas või lihtsalt Ärihai.

Ja siis otsustas Lucas ühtäkki tagasi Wayoatasse kolida ning taotleda õpetaja kutsetunnistust.

Käisin talle peale, et ta jääks Chicagosse, tõin välja, et ta oli kogu sellele näitlemise värgile kõigest kaheksa kuud aega andnud ja et kui ta otsustakski teha oma eluga midagi muud, siis oli Chicagos selleks märksa rohkem võimalusi, aga mul ei õnnestunud teda ümber veenda. Tema tõi, saba jalge vahel, kojunaasmise ettekäändeks ema. Ema on täiesti üksi. Suurema osa aastast ei käi keegi teda vaatamas.

Selle peale polnud mul midagi kosta, kuigi me mõlemad teadsime, et ta ajab jama. Enne seda, kui asjad muutusid pisut raskeks ja sihituks, ei tundnud ta Mimi pärast mingit erilist muret, nii et jätsin ta rahule, mõeldes, et küllap ta tüdineb Wayoatas peagi ära. Nagu näha, seda ei juhtunud.

Avasin sahtlid, leidsin sokisahtli tagumisest otsast nahkkinda, mis oli arvatavasti see Mimi autost pärit kinnas. Selle nägemine tekitas jubeda iivelduse, mis valdas mind alati Mimi „õnnetuse” peale mõeldes. Lõin sahtli kinni. Vajusin maha, võtsin kätega põlvede ümbert. Hingasin iiveldusega võideldes paar korda sügavalt sisse ja mõtlesin siis, et see pole sugugi esimene kord, kui me Wayoata politsei ebakompetentsusega kokku peame puutuma.

Olime ema õnnetusse sattumise ajal seitsmeteistaastased. Ema vigastused olid rasked (ta joomisest nüri aju potsatas, plärtsti, vastu koljut nagu märg vetsupaber vastu laeplaate). Aga kui meile Lucasega anti luba tema beežikaskuldne LeSabre tühjaks teha (Lucas nõudis, et me peame seda ise tegema, nagu oleks tegu mingi pseudo-matuseriitusega), märkas ta, et ema peenraha oli endiselt mündihoidjas, päikeseprillid päikesesirmi küljes. Mõlk vastu puud sõitnud auto eesmisel kaitseraual polnud üldse märkimist väärt. Kuid autos oli ka meesterahva nahkkinnas. Ainult üks. Miski siin ei klappinud. Vähemalt Lucase meelest mitte. Mina olin teisel arvamusel. Üritasin talle rääkida, et Mimi auto oli täielik seapesa ja et pole midagi imelikku selles, et me leiame kviitungite, lamedaks litsutud sigaretipakkide, katkiste sukkpükste ja huulepulgajuppide alt üksiku nahkkinda. Aga Lucas tahtis ikkagi asja uurida. Kinnas ei andnud talle rahu.

Läksin vastumeelselt, süda rinnus pekslemas, koos temaga politseisse nõudma, et politsei uuriks juhtumit, mida Lucas pidas lavastuseks, kuid õnneks polnud Pruden nagu Marge Gunderson „Fargos”. Veel enne, kui Lucas oma avakõnega – nagu ta ise selle kohta ütles – ühele poole jõudis, veel enne, kui ta jõudis vehkida musta kindaga, katkestas teda politseiülem Pruden. „Teed olid libedad. Teie ema oli joonud ega kasutanud turvavööd. Ärme hakka tegema nägu, nagu poleks ta kunagi varem sellises seisundis autot juhtinud. Olge õnnelikud, et ta sõitis puu otsa ega tapnud mõnd kena perekonda.”

Juhtum lõpetatud.

Ainult et ülikooli minemisele eelnenud kuude jooksul mõõtis mu vend Prudenit linnas kohates teda iga kord pealaest jalatallani. Tegi ähvardavaid, kuigi ohutuid žeste: näiteks hõõrus keskmise sõrmega ninaselga ja ühel korral imiteeris tulistamist. Ta rääkis kõigile, kes kuulata jaksasid, et Pruden on üks ebakompetentne siga. Ta oli seitseteist ja vihane ning tundis, et teda ignoreeriti. Nüüd mõtlesin paratamatult, kas Pruden kandis Lucase vastu vimma ja nautis seda, et sai mu vennale midagi kaela määrida.

Tõusin taas püsti, avasin kapiukse ja otsisin kohta, kust oleks võidud võtta kohver, kuhu ta pakkis varuhambaharja ja varupardli. Mitte midagi polnud kadunud peale Lucase.

Ja tema pangakaardi. Selle meenumine mõjus nagu hoop kõhtu. Põhimõtteliselt võis ta kõik asjad osta: nii hambaharja, T-särgi kui ka teksad. Ta võis pärast Kanada piiri ületamist konto ühe liigutusega tühjendada ja siis tõepoolest kaduda. See oleks ju loogiline, et ta läheks Kanadasse? Kanada on ju siinsamas. Üksnes siis, kui ta oleks süüdi, aga ta ei ole.

Vajusin ta voodile. Mis kurat siin toimub? Ma olin täielikus šokis. Nüüd sain tõeliselt aru, mis tunne see on. Mul oli külm ja tundus, nagu oleks mul palavik. Hämar laetuli vilkus. Keerasin end kõhuli ja nutsin patja, mis lõhnas endiselt venna juuksegeeli järele.