Читать книгу Minu Uganda. Eestlaste kohvik Aafrikas - Siisi Saetalu - Страница 6

Sõidan mööda Kopli tänavat roosal jalgrattal MTÜ Mondo kontorist kodu poole ning äkitselt jõuab reaalsus minuni. Tund aega tagasi sülitasin pihku ja lõin käed, et kogun nelja kuuga annetustena 5000 eurot ning sõidan seejärel aastaks Ugandasse. Ja mitte lihtsalt elama, vaid avan seal kohviku, kus hakkavad tööle kohalikud erivajadustega noored. Ma olen küll Amsterdamis restoranis kuu aega ettekandja olnud, aga pole kunagi erivajadustega inimestega kokku puutunud, kohvikut pidanud ega Aafrikas käinud. Ja seda kõike nüüd, mil kolm kuud tagasi taas Eestisse naastes tõotasin iseendale, et jään mõneks ajaks paikseks. Pole just kõige ootuspärasem samm, kuid sisetunne ütleb, et just nii peabki elama.

Pärast neli aastat kestnud antropoloogiaõpinguid ning paariaastast laia maailma murede ja rõõmude koolilasteni vahendamise kogemust on aeg sõita Aafrika südamesse. Mitte lihtsalt reisima, vaid ikka ise katsuma ja kogema, kas kõik koolis õpetatu ja raamatutest loetu ka kohapeal veel sisukas ning loogiline tundub. Ja kui juba tahta kogeda, siis ikka nii, et saaks täiel rinnal nutta ja naerda.

Tahan end ja teisi veenda, et Aafrikas saab asju ajada, seda suurt hukatuse poole veerevat maailmamuna pisikeste tõugete haaval tagasi paremuse poole lükata. Ning et seda saab just teha kõige paremini algatustega, mis utsitavad abivajajaid iseseisvuse ja annetustest sõltumatuse poole.

Viis kuud hiljem, 2012. aasta märtsis saabungi Kampalasse: kotis märkmik võimalike kohalike partnerite kontaktidega, krediitkaart annetustena kogutud rahaga ning kaaslaseks Eesti dokumentalist Kullar Viimne, kes plaanib minu suurejoonelise plaani teostumist või läbikukkumist üheksa kuud läbi kaamerasilma jälgida. Läheb lahti!

Mai 2015,

Kampala, Uganda