Читать книгу Minu Uganda. Eestlaste kohvik Aafrikas - Siisi Saetalu - Страница 8

Kottpimeduses külalismaja verandal istudes ilmub põõsaste vahelt nähtavale kaks kuju: üks pisut pikem, teine lühem. Nad astuvad julgelt verandal reas istuvate vabatahtlike juurde ning alustavad vestlust.

Pikem mees tundub tuttav. Sobran mällu salvestunud, Jüri tehtud Uganda fotodes ning meenubki, et tegu on Godwiniga, Bluesky kooli juhatajaga. Kohtuksin nagu vana tuttavaga, sest olen juba kuid näidanud inimestele Godwini pilti ja rääkinud temast kui enda projektipartnerist.

Kogu kohviku avamise plaan ja annetuste kogumine on tuginenud suuresti eeldusele, et kaks kohalikku partnerit – Godwin ja teise partnerkooli KSPH õppealajuhataja abi Sam – mängivad kohvikut käivitades suurt rolli ning võtavad juhtimise minu naastes enda peale. Jüri kirjeldas Godwinit kui tagasihoidlikku meest, kes talle Ugandas kohatud inimestest oma asjaajamise stiili poolest kõige euroopalikuma mulje jättis. Ometi oli paar nädalat enne minu väljalendu – kui Jüri püüdis taastada kontakti kõigi kohvikuprojekti jaoks oluliste inimestega – Godwin ainus, kellelt Jüri vastust ei saanud. Ainsa kommentaarina tema osaluse kohta olime kuulnud Samilt, et Godwin plaanib osalemisest ilmselt loobuda. Godwin kartvat, et Bluesky kool jääb oma väiksuse tõttu teise partnerkooli KSPHga koostööd tehes alla ning seega ei võida tema kool ettevõtmisest midagi. Absoluutselt viimasel hetkel, kui mina juba Istanbulis oma Uganda lendu ootasin, Godwin siiski reageeris. Ta saatis Jürile sõnumi, et tuleb projektiga kaasa, mainimata vahepealset plaani loobuda.

Külalismaja ees pimeduses esimest korda kätt surudes tutvustab Godwin end väga ametlikult: „Tere õhtust! Minu nimi on Godwin.“

Ka tema kehakeelest ei loe ma välja kübetki elevust selle üle, et juba ammu planeeritud projekt on liikumas paberilt pärisellu. Katsun igaks juhuks ka enda ärevuse alla suruda: „Olen sinust palju kuulnud. Ootan põnevusega, et külastada ka Bluesky kooli ja vahetada mõtteid kohvikuprojekti teemal.“

Godwin vastab ugandalastele tavapäraselt ehk mõminaga, millest on esialgu raske välja lugeda, kas tegu on nõusoleku või eitusega või pole vestluskaaslane sinust lihtsalt aru saanud. Kõige sagedamini tähendab „mm“ siiski jaatust. Näiteks vastusena küsimusele „Kas teil banaane on?“ tähendab „mm“, et on küll. Teisalt on mm-vastust väga mugav kasutada lihtsalt vaikuse täitmiseks, kui pole otseselt midagi vestluspartneri jutule lisada või kogud alles mõtteid.

Seekordne Godwini „mm“ on pisut mõlemat – ta nõustub, et oleks põnev mõtteid vahetada, kuid samas valmistub ta sellega ka järgmiseks lauseks: „Ma käisin täna sind siin otsimas, kuid UPA juht härra Wadimba ütles, et pead enne Uganda eluga kohanema ning võime projektist rääkida alles paari päeva pärast.“

„Kas tõesti?“ olen üllatunud, kuid samas meelitatud, et Godwin kokkulepet rikkus ja siiski hetkel minu vastas seisab. Paistab, et Godwin ikkagi on kohvikuprojektist ja minuga kohtumisest huvitatud. Ta on lihtsalt tõepoolest väga häbelik.

Lepime kokku, et lähen järgmisel päeval külalismajast vaid paarisaja meetri kaugusel asuvasse Bluesky kooli selle õpilastega tutvuma. Härra Wadimbale me seda ei maini.

Bluesky erivajadustega noorte kool on kui pisike oaas keset muidu liialt kaootilist Kampalat ja selle äärelinnu. Juba väravas tervitavad mind kooliõpilased kannatlikult oma järge oodates käepigistustega: „Tere, Sissi^[1.], kuidas sul läheb?“ ning igaüks tutvustab end nimepidi.

Koolis elab ja õpib 12 noort, vanuses 13–30 aastat. Neist enamik on poisid. Kui hiljem Godwinilt pärin, miks koolis vaid paar tüdrukut on, siis ei oska ka tema päris selget vastust anda: „Meie kooli lihtsalt tuuakse peamiselt poisse.“

„Kas võib olla, et erivajadustega tüdrukuid ei pandagi kooli? Pole ju võimalik, et erivajadustega poisse on lihtsalt rohkem kui tüdrukuid?“

„Ilmselt on sul õigus.“

„Aga mille alusel kooli õpilasi vastu võetakse ja kes selle eest maksab?“ uurin.

Olen kuulnud, et põhiharidus on Ugandas tavakoolides tasuta. See tähendab, et õppemaksu tasuma ei pea, ent kuna koolis käimiseks tuleb osta siiski koolivorm ja õppe-materjalid, siis kõik lapsed haridust omandama ei pääse. Samuti kipub tasuta riigikoolide tase õpetajate puuduse tõttu erakoolidele tugevalt alla jääma. Näiteks võib riigikoolis olla saja lapse jaoks vaid üks õpetaja. Selle tagajärjel astuvad kogu põhikooli läbi käinud lapsed teinekord ellu, oskamata veel korralikult lugeda ja kirjutadagi. Seega, kui vähegi võimalik, püüavad vanemad oma lapsed saata erakooli.

Ka erakoole on väga erineval tasemel. Väga hea mainega linnalähedastest koolidest kaugete üksikute maakoolideni, kuhu riigi haridussüsteem ei ulatu, kuid mille tingimused võivad riigikoolidestki kehvemaks osutuda. Kohalike erakoolide õppemaks jääb 60–250 euro vahele kolm kuud kestva semestri kohta.

Erivajadustega laste ainsaks valikuks on erakoolid. Sama kinnitab Bluesky kohta ka Godwin: „Peamiselt tasuvad õppemaksu lapsevanemad, kuid mõned meie õpilased on orvud. Tegelikult oleneb uue õpilase vastuvõtt väga palju kandidaadi individuaalsest olukorrast, vanemate maksevõimekusest ning kooli võimalustest.“

„Kas Uganda valitsus toetab teid?“ uurin.

„Ei, absoluutselt mitte. Valitsusel on küll ette nähtud raha erivajadustega inimeste toimetuleku toetamiseks, kuid erinevaid projekte on väga palju ja ilma tutvusteta on seda raha tegelikult võimatu saada. Peale selle kulub taotlemise hetkest reaalse toetuse saamiseni kolm aastat. Kui lähed KSPHsse, siis näed, et seal on asjad hoopis teistmoodi. KSPH on väga vana ja heade kontaktidega kool. Nemad saavad osaliselt ka riiklikku toetust.“

Oleme unustanud end vestlema õue majanurgale, kust aeg-ajalt mööduvad õpilased. Nad panevad parasjagu pesu kuivama, kannavad musti nõusid kööki või tegelevad muude igapäevaste toimetustega. Ehkki Godwin on end täielikult minuga vestlemisele pühendanud, siis jälgib ta silmanurgast asjade käiku ning jagab aeg-ajalt juhiseid: „Mark, pane see särk nöörile, siis alles võtad teise särgi kätte“ või „Mercy, miks sa jalanõudega kööki lähed? Võta enne jalanõud ära ja siis sisene kööki“.

Bluesky kool pole klassikaline koolimaja. Tegemist on tavalise üürile võetud elumajaga, kuhu 12 õpilast, kolm kohalikku vabatahtlikku ja koolijuht ise vaevu elama mahuvad. Koolipere hoolitseb enda eest ise – ise tehakse süüa, pestakse pesu, koristatakse ruume. Igaühel on oma ülesanded, mida tuleb täita, et kõik vajalik tehtud saaks ja jõuaks ettenähtud ajal ka õppetööga tegelda.

Klassiruumi ja sööklana kasutatakse maja garaaži, poisid magavad kõik koos ühes toas, tüdrukud teises, Godwin kolmandas. Arvestades pisikeses majas elavate inimeste arvu, olen üllatunud, kui hästi hoitud ja puhas on kogu kool. Elutoa seinu kaunistavad pildid, põrandal on vaip, sektsioonkapi vitriinklaasi tagant paistavad teeserviisid.

„Neid nõusid me iga päev muidugi ei kasuta. Võtame need välja, kui näiteks lapsevanemad külla tulevad,“ selgitab Godwin, kui näeb, et mu pilk ruumis nõudele rändab.

Tervikuna jätab kogu kool väga koduse mulje. Hoopis kodusema kui meie kõle ja tühjavõitu külalismaja kolme minuti kaugusel.

„Godwin, aga millest Bluesky üldse alguse sai? Kelle algatus see on?“ uurin huviga.

„Ikka minu,“ vastab koolijuhataja.

Ühiskonnas, kus inimesed pingutavad iga päev, et neil endil kõht uinudes täis oleks, võiks eeldada, et heategevus on vaid nende üksikute privileeg, kel ressursse enda, perekonna ja sugulaste toitmisest, koolitamisest ja ravimisest veel üle jääb. Kuna palgad on madalad, perekonnad suured ja sugulaste ring üüratu, siis selliseid inimesi palju ei leidu. Kindlasti pole vana veninud T-särki kandev Godwin üks neist.

„Aga miks, Godwin? Mis sind motiveerib?“ pärin.

„Pärast ülikooli lõpetamist töötasin Uganda paraolümpia organisatsioonis. Aja möödudes hakkasin mõistma, et erivajadustega inimestele ei piisa vaid spordi tegemisest, et oma eluga väärikalt toime tulla. Haridus on väga oluline. Nii hakkasingi tasapisi Bluesky kooliga tegelema.“

Lühike ja lihtne selgitus, mis siiski ei põhjenda, miks 35aastane mees on otsustanud kogu oma aja erivajadustega laste koolile pühendada: olla korraga kooli juhataja, majandaja, ainus õpetaja ja õpilaste järele valvaja. Aga kas seda, et keegi on hea ja hooliv inimene, peab üldse põhjendama?

„Kas sa oled juba Samiga ka suhelnud?“ uurib Godwin veel enne, kui koolivärava minu selja taga kinni lükkab.

„Ei, ma pole veel üldse kellelegi helistanud, kuigi tahaksin temaga juba kohtuda küll,“ vastan.

„Helistame talle nüüd kohe ning saad ka temaga kohtumise kokku leppida,“ asub Godwin telefonist numbrit otsima. „Levi on viimastel päevadel väga kehv olnud. Kui võrguga mingeid töid tehakse, siis kaob mõnikord mobiililevi lausa mitmeks tunniks ära. Proovime, kas nüüd töötab.“

Pärast paari katset saabki Godwin minu teise projektipartneri Sami kätte ning saame telefoni teel tuttavaks. Lepime kokku, et lähen homme Sami ja KSPH kooliga tutvuma.

1 Kuna pikka i-d pole ugandalastel mugav välja hääldada ning tuntakse nime Cissy, siis tutvustangi end Siisi asemel Sissina. [ ↵ ]