Читать книгу Minu Uganda. Eestlaste kohvik Aafrikas - Siisi Saetalu - Страница 7

Uganda pealinna Kampala kirjusid tänavaid, segast liiklust ja oma uut kodu äärelinnas tunnen fotode ja Jüri lugude kaudu juba ammu. Kõik ümbritsev paistab tuttav, kuid tunne on võõras.

Avan silmad. Palav on. Olen väherdes millegi külge kinni jäänud. Mis toimub? Kus ma olen?

Läbi akna kuulen nutvat last, ja mökitavat kitse. Keegi pühib vist õue. Ja musttuhat inimest vadistab, hõigub, naerab. Seda kõike võõras keeles ja võib-olla natukene liiga valjult. Oleks justkui turuplatsile telgi püsti pannud!

Lükkan näole vajunud sääsevõrgu eemale ning pärast mõningat kohmitsemist suudan end laest kotina alla rippuva võrgu alt vabadusse päästa.

Ai! Leian säärelt hiigelsuure kupla. Hüsteeriliselt sügades upitan end voodi peatsis asuva aknani ning lükkan eest kardina. Vau! Milline valgus! Aafrika päike paistab otse minu tuppa. Olen kohal! Ugandas!

Tunnike hiljem uitame Kullariga Uganda pealinna Kampala äärelinna Nansana ainsal tänaval – peateel. Siseneme garaaži, mille ette paigutatud kahe plastlaua järgi suudab Kullar tuvastada, et tegu on restoraniga. Teed tellides palun proua ettekandjal end kaks korda korrata, kuna mõistan Uganda aktsendiga inglise keelt kehvasti. Võib-olla veel üldsegi mitte. Kullar sekkub ja aitab mind hädast välja.

Tuleb välja, et varjus istudes pole Uganda sugugi liiga kuum. Aafrika ei kõrvetagi. Ehkki tegu on ekvaatoril asuva riigiga ning päike paistab 12 tundi päevas seniidis, asub Kampala merepinnast üle 1000 meetri kõrgusel, mis muudab ilma meeldivalt pehmeks. Temperatuur püsib 25 kraadi lähedal ning pole seega Lõuna-Euroopa suve lämmatava kuumusega võrreldavgi.

Vaatan ümberringi. Tänava ääred on täis putkasid, poekesi ja kauplevaid inimesi. Õhk on punasest tolmust tihke. Igast suunast kostab muusikat ja mis peamine, absoluutselt igal pool on inimesed. Kõik on nii, nagu oodata võis. Täitsa normaalne!

Raske on hinnata, kui suur Nansana olla võiks, sest asula veereb mööda tee äärt ning seda, mis teeäärsete majade taga on, me veel ei tea. Ilmselt teised majad ja veel rohkem inimesi.

Meie koduks on pisikene külalismaja, kus peatuvad vabatahtlikud üle maailma. Elamistingimused on külalismajas sellised nagu väikesena suviti vanaema juures. Maja taga on välikäimla ning jooksvat vett ei ole, sest ehkki vihmaperiood pidi juba kuu aega tagasi algama, sadas eile alles esimest korda korralikult vihma. Peamine erinevus on ehk see, et kui väikesena sai vanaema metsades päris mitu päeva pesemata lipata, siis ei kujuta ette, et suudaksin siinse tihkelt keha katva kleepuva punase tolmuga poolt päevagi end mugavalt tunda.

Külalismaja peab Uganda Pioneeride Assotsiatsioon ehk UPA^[1.], mis muuhulgas korraldab ja vahendab rahvusvahelisi vabatahtlikke Ugandasse tegutsema. Assotsiatsioon suunab neid projektidesse ning aitab neil kohaliku eluga kohaneda. Olen üks UPA vabatahtlikest, nagu meid siin kutsutakse.

Organisatsiooni juht härra Wadimba peab mulle esimesel pärastlõunal sissejuhatava loengu. Ugandas räägitakse ligi viitkümmet erinevat hõimukeelt, riigikeeleks on kunagise Inglismaa kolooniana inglise keel, mida kõik siiski ei oska. Pealinnas Kampalas elab 1,7 miljonit inimest ning president on võimul olnud alates 1986. aastast. Ei midagi uut, mida ma juba Wikipediast poleks lugenud. Olulise infona jääb meelde kaks nõuannet: miniseelikuid ei kanta ja boda-boda ehk mootorrattatakso peale istuda Kampala hullumeelse liikluse tõttu ei soovitata.

Tulin Ugandasse üsna ainulaadse ülesandega. Minu missioon on avada kohvik, mis pakuks esmast töökogemust kohalikele erivajadustega noortele ning peaks toimima hüppelauana, kust noored saaks edasi liikuda tavatöökohtadele. Missiooni täitmiseks on mul aega üheksa kuud ning kasutada Eesti annetajatelt kogutud 9600 eurot.

Väljasõidule eelnevad ettevalmistused olid suurejoonelised. Esimese sammuna kohtusin kohvikuprojekti idee autori Jüri Saarmaga, kes tuli pealtnäha utoopilise mõtte peale 2010. aastal, kui viis kuud Ugandas UPA külalismajas elas ja organisatsioonis vabatahtlikku tööd tegi. Oma töö tõttu puutus Jüri muuhulgas kokku kahe erivajadustega laste kooliga – Bluesky kooli ja Kampala füüsilise puudega laste kooli ehk KSPHga^[2.]. Mõlema kooli ühine probleem on see, et pärast kooli lõpetamist pole noortel oma oskustega midagi peale hakata. Riigis, kus tööpuudus on juba niigi uskumatult suur, on erivajadustega inimestel tööd leida enam-vähem võimatu.

Konkreetselt kohviku püstipaneku idee sai alguse sellest, kui Bluesky erivajadustega laste kooli juht Godwin kutsus UPA vabatahtlikud enne jõuluvaheaega kooli õhtusöögile, mille valmistasid hoole ja armastusega kooli õpilased. Vabatahtlikud leidsid, et tegu oli parima toiduga, mida neile oli seni Ugandas pakutud. Jüri imestas, et nõnda võimekad noored tööd ei saa.

Heast mõttest konkreetse plaani väljatöötamiseni utsitas ka asjaolu, et enne jõuluaegset õhtusööki oli Jüri saanud blogilugejalt kirja, mis teatas, et tema pangakontole on tehtud 10 000kroonine ülekanne. Kandega kaasnes ülesanne teha kogukonna elu Ugandas mingis valdkonnas jätkusuutlikult paremaks.

Jüri, Bluesky kooli juht Godwin ja KSPH kooli õppealajuhataja abi Sam istusid maha ning kirjutasid kohvikule äriplaani, mille järgi peaks kohvik töötama sotsiaalse ettevõtte-na. Teisisõnu on kohviku ainus eksisteerimise põhjus luua erivajadustega inimestele töövõimalus. Kohviku eesmärk pole teenida kasumit, kuid ettevõte peab olema kasumlik, et tagada tegevuse jätkusuutlikkus. Viie lauaga pisikese kohviku käivitamise eelarveks hinnati 9600 eurot. Hetkeks, mil Jüriga kohtusin, oli ta oma tuttavate abiga kogunud vajalikust summast umbes 40%. Minu ülesandeks sai leida puuduv osa.

Aktiivset annetuste kogumist ja projekti elluviimiseks ettevalmistust alustasin alles kolm kuud hiljem, kuna esialgu puudus perspektiiv, kuidas suudaksin katta enda sõidu- ja elamiskulud. Üllatuseks avas Eesti välisministeerium taotlusvooru vabatahtlike lähetamiseks arengumaadesse. Eestis arengukoostööga tegelev MTÜ Mondo, kus töötasin, taotles rahastust vabatahtlike saatmiseks organisatsiooni sihtriikidesse Keeniasse, Ghanasse ning nüüd juba ka Ugandasse. Taotlus läks läbi ning muuhulgas saime raha ka minu sõidu- ja elamiskulude katteks üheksaks kuuks Kampalas. Välisministeeriumi toetus lõi minu lähetusele lisaülesande: Eestisse naastes jagada kogetut teavitustöö kaudu.

Lõin Facebooki lehe, tegin projekti tutvustava video, tutvustasin äriplaani Rotary koosolekutel, kirjutasin erinevatele ärimeestele ja -naistele, kellest mõnega õnnestus kohtuda ning kellest mõni soovis ka projekti toetada. Korraldasime Uganda annetuspeo, kus astusid üles muusikud. Seda kõike MTÜ Mondo, Jüri ning vanade ja uute sõprade abiga.

Valmistasin end ette ka sisuliselt. Töötasin päeva Tallinna ülikooli Kehrwiederi kohvikus, kus juhataja Jaanus tegi mulle põhjaliku koolituse kohvi teemal. Tartu Vilde kohviku ja lokaali omanik Priit aitas kokku panna tegevusplaani ning leida lisatoetajaid. Peale selle kohtusin erivajadustega inimestega tegelevate organisatsioonidega ning veetsin päeva erivajadustega laste koolis.

Taaskohtusin dokumentalist Kullar Viimsega, kellega olin oma elu esimese vestluse pidanud paar aastat varem Tartus Maailmafilmi festivali avapeol tünnisaunas. Toonasel festivalil näidati Kullari filmi Põhja-Uganda lapssõduritest. Kalamaja kohvikus tegi Kullar pudeli veini kõrvale ettepaneku sõita minuga koos üheksaks kuuks Ugandasse ning panna kohvikuprojektist kokku dokumentaalfilm. Kaalusin tema ja kaamera kohaloleku plusse ja miinuseid ning otsustasin lõpuks ta tuleku kasuks. Seda peamiselt pragmaatilistel põhjustel – kahekesi koos tundmatusse sõitmine paistis hulga toredam olevat. Lisaks lootsin, et Kullari varasem Ugandas elamise kogemus aitab mul kiiremini sisse elada.

Siin me nüüd oleme. Päike paistab taas seniidis, olen lõpetanud aeganõudva, kausside ja kopsikute abiga käiva juuksepesu ning oleme valmis sõitma Kampalasse.

„Tõstke oma kotid kõhu peale!“ kamandab meid külalismaja majahoidja Eddy.

Kullar pöörab seljakoti kõhule ning leiab selle kaamerasahtli juba pärani vastu haigutavat. Õnneks ripub ka kaamera haigutava suu seest välja ning ilmselt sai Kullar vaid sekundi murdosa enne jaole, kui tema kaamera, millega ta tuli Ugandasse filmi tegema, oleks uue omaniku leidnud.

Oleme jõudnud Kampala ülerahvastatud all-linna. Kui mulle tundus, et Nansanas on palju inimesi, siis siin paistab üksmeelselt üht ruutmeetrit jagavat vähemalt kaks täiskasvanut, paar seljas rippuvat beebit ning pea peal kantavad vaagnad.

„Muzungu, muzungu,“ haarab keegi mul käsivarrest. Tõm-ban ehmunult käe tagasi.

„Mis see muzungu tähendab?“ uurin meile linna tutvustavalt Eddylt.

„Muzungu tähendab valget inimest. Aga ära muretse, keegi ei tee sulle liiga! Inimesed on lihtsalt uudishimulikud,“ selgitab majahoidja.

Õnneks pole all-linn väga suur ala ning eemale mäkke tõustes mahume paarikümne minuti pärast taas kõrvuti kõndima. Kõik bussid, millega Nansanast linna saab, suunduvad otse siia ülerahvastatud auku, kust siis kotist küüntega kinni hoides ja silmad kinni teid ületades aegamööda kõrguste poole tuleb ronida. Üks võimalus sellest august välja saada on minna Kampala Roadi ehk linna peatänava suunas.

Laia tänava ääres asuvad postkontor, pangahooned, kuid ka kohvikud ning euroopalikud poed. Joome ühes kohvikus oma esimese kohaliku kohvi. Minu tellitud piimakohv tuuakse lauda võrdlemisi kiiresti, kuid üllatuseks serveeritakse see suures õllekannus. Kahjuks pole ka kohvi maitse piisavalt ahvatlev, et suudaksin seda õllekannu jagu alla kallata.

Ehkki Uganda on väga suur kohvitootja – ning mõningatel andmetel Robusta kohvisort just siit pärinebki –, kohalikud kohvi ei joo. Rikkamad pistavad hoopis teepaki kuuma piima sisse, valavad sinna juurde rohkelt suhkrut ning joovad seda. Ometi pole ma kaotanud usku, et hakata kohvikus kohvi pakkuma. Otsustan linna avastada, külastades erinevaid kohvikuid ja maitstes erinevaid kohvisid. Esimese kogemuse põhjal tundub, et linna parima kohvi pakkumine ei tohiks väga keeruliseks osutuda.

Programmi järgi peab Eddy meid järgmisena viima Ugan-da ainsasse muuseumi. Ta paistab kohmakate valgetega ühis-transpordis istumisest ja mööda tänavaid hulkumisest väsinud olevat. Ilma et jõuaksin silmagi pilgutada, on ta juba peatanud kaks mootorratast ning utsitab Kullarit ja mind neist ühe istet jagama.

„Oot-oot, aga UPA juht härra Wadimba ju ütles, et boda-boda’ga ei tohi sõita!“ püüan sekkuda.

Eddy naerab irooniliselt: „Ilma boda-boda’ta sa küll Kampalas üheksa kuud hakkama ei saa. Istu nüüd peale!“

Soovimata ainsa kohaliku sõbraga tülli minna, istun vaikides mootorrattale ning juba kihutamegi osavalt autode, teiste mootorrataste ja inimeste vahel manööverdades tundmatusse. Kui kohe järgmisel päeval pärast UPA sissejuhatavat loengut boda-boda’l istun, kas äkki ei tasu siis ka miniseelikute kandmise keeldu tõsiselt võtta? Või mida üldse uskuda ja mida mitte?

1 UPA – Uganda Pioneers’ Association. (inglise k) [ ↵ ]

2 KSPH – Kampala School for the Physically Handicapped. (inglise k) [ ↵ ]