Читать книгу Aino Kallas. Maailma südames - Silja Vuorikuru - Страница 5

Aino Kallas (sünd. Krohn, 1878–1956) on Soome ja Eesti ühine kirjanik. Ta kirjutas soome keeles ja avaldas oma teosed Soomes, kuid kujutas neis peamiselt Eestit. Eesti Aino Kallase loomingus on ennekõike müütiline Eesti: muistne, ajalooline, suulise pärimuse ja uskumuste Eesti.

Kirjaniku lähedane kolleeg ja tema usaldustõlkija Friedebert Tuglas esitas 1922. aastal küsimuse, kas Aino Kallast tuleks pidada rohkem soome või eesti kirjanikuks. Küsimus sai hiljem väga tuntuks; seda on tsiteeritud paljudes uurimustes. 2010. aastatel on vastus selge: Kallas on mõlema maa kirjanik – nii soomlased kui ka eestlased peavad teda omaks. Tänapäeval kuulub ta mõlema maa kirjanduslukku.

Kirjanik Aino Kallase eluloo kirjutamine on minu jaoks tõstnud uue küsimuse – kas on olemas kaks Aino Kallast – Soome Kallas ja Eesti Kallas? Kui süvenesin eesti kirjandusuurimisse, panin tähele, et seal on Kallast käsitletud teisiti kui Soomes.

Eestis kujutatakse Kallast rahvusluuletaja Lydia Koidula kirjanikumüüdi keskse uuendajana. Teda mäletatakse ka Noor-Eesti rühmituses aktiivselt tegutsenud naiskirjanikuna. Paljude soome lugejate jaoks on tema loomingu need perioodid ja sel ajal kirjutatud teosed „Tähelend. Eesti luuletaja Koidula elu” (1915) ning „Noor Eesti. Näopilte ja sihtjooni” (1918) kauged, kuigi Kallase loomingut üldiselt tuntakse.

Soomes on Kallast nähtud eelkõige vastuoluliste naistegelaste ja nende ühtesobimatute elusaatuste kujutajana. Sageli rõhutatakse autori erandlikkust muu soome kirjandusega võrreldes: nii tema aineid kui arhailist keelt on peetud eksootiliseks. Eestis on Kallase looming kindlamini seotud rahvusliku kirjandustraditsiooni osaks. Aino Kallast on iseloomustatud kui mässuliste talupoegade ning 1905. aasta revolutsioonisündmuste kujutajat. Teda on võrreldud oma aja kesksete kirjanike, näiteks Eduard Vildega, keda Kallas pidas avalikult oma eeskujuks, kui kirjutas 20. sajandi alguses varaseid realistlikke novelle Eesti ainetel.

Aino Kallase loomingut on uuritud nii Soomes kui Eestis, Soomes siiski palju rohkem. Seda uurimist valitses pikka aega professor Kai Laitinen, kes alustas oma uurimistööd siis, kui Kallas veel elas. Laitinen alustas Kallase biograafina, kuid ütles lahti traditsioonilistest elulookirjutamise meetoditest ja eesmärkidest juba oma uurimuse esimese, 1973. aastal avaldatud osa eessõnas. Laitinen nimetas oma laia ja mitmeosalist uurimust eelkõige uurimuseks autori loomingu peajoontest ja taustast.

2000. aastatel on räägitud Aino Kallase loomingu uuesti avastamisest, mõnikord lausa „Aino Kallase renessansist”. On avaldatud palju uusi uurimusi, kuid klassikaline kirjaniku elulugu ilmub alles nüüd. Selle aluseks on eelnev teaduslik uurimistöö, paljus mu oma väitekiri (2012), kuid raamat ise on kirjutatud üldarusaadaval moel laiale lugejaskonnale.

Need aastad, mil uurisin Aino Kallase elu ja loomingut, alguses väitekirja jaoks, siis biograafiat kirjutades, on viinud mind Eestisse nii otseses kui ka kaudses mõttes. Aino Kallase elulugu ei oleks saanud kirjutada ilma õppimata eesti keelt ja süvenemata eesti kultuuri, ajalukku ja kirjandusse. Olen väga rõõmus selle üle, et mu raamat jõuab nüüd eesti lugejateni.

Tänan südamest raamatu tõlkijat, kunagist Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadurit doktor Sirje Oleskit. Tänan ka Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi töötajaid asjatundliku abi eest mu töö erinevatel perioodidel. Tänan aastate jooksul kohatud eesti kolleegidest kirjandusloolasi ja teisi Aino Kallase sõpru inspireerivate vestluste eest. Ja lõpuks kuulub mu tänu kirjastusele Varrak otsuse eest avaldada see raamat.

Helsingis 31. mail 2018,

Eesti 100. sünnipäeva ja Aino Kallase 140. sünniaastapäeva aastal

Silja Vuorikuru