Читать книгу Aino Kallas. Maailma südames - Silja Vuorikuru - Страница 8

Mu süda on täis õnne ja eluiha. On, nagu oleks päike välja tulnud pärast mitmeid süngeid aegu. Elu naeratab mulle, see on nagu põnev raamat, mille iga lehekülg toob kaasa uut veetlust. (Aino Kallase päevikust 15.5.1897)³⁸

Kas tuleb kunagi veel samasugune kevad? Olin armunud, esialgu küll vaid kevade imesse. (Aino Kallas 1947: „Kaasa- ja möödakõndijad” (Kanssavaeltajia ja ohikulkijoita), lk. 227)

Aino Kallase avaldatud päevik algab 1897. aasta kevadel, kui ta on 18-aastane. Selle aja päevikut kirjutab noor õnnelik neiu, kes tunneb, et on heitnud haiguse koorma oma õlgadelt – hoolimata ka sellest, et habras tervis nõuab selle parandamist kodus või Hyvinkää sanatooriumis. Päevik algab mais, kui Ainole sai osaks ootamatu au: otsiti ülempärjapunujat Helsingi ülikooli filosoofia teaduskonna promotsioonile ja Aino valiti üheks kandidaadiks.

Selleaegse akadeemilise tava järgi pidi ülempärjapunuja olema keegi teaduskonnas õpetanud professori tütar – praeguste kommete järgi pole pärjapunuja sugu enam oluline, selleks võib olla professori või mõne muu olulise töötaja laps. Fennomaan Julius Krohni tütre valimine ülempärjapunujaks oli tugev keelepoliitiline liigutus ajal, kui rootsi keel oli kindlalt esimene õpetuskeel ja Helsingi ülikool oli Keiserlik Aleksandri ülikool Soomes. Soomemeelsed üliõpilased olid küll võitnud üliõpilaskonna esimehe valimised juba kümme aastat tagasi, kuid ülempärjapunuja oli ikka olnud rootsikeelsete seast.

Aino kodus kaaluti selle auameti nõudeid. Pärjapunujaks olemine nõudis rahalisi väljaminekuid ja mitmepäevased pidustused eeldasid tugevat tervist, mis Ainol oli ikka veel habras. Kuid et neiu ise seda soovis ja lootis kindlalt, et peab vastu, ei kahelnud ka teised pereliikmed enam. Pidi olema nõus, sest niisugust ettepanekut ei tehtud iga päev.

Patsidega koolitüdrukust oli kasvanud tumedate kulmudega kaunis neiu, keda pandi tähele mujalgi kui soomemeelsete üliõpilaste seas. Lisaks veetlevale välimusele äratas Aino huvi kadunud, kuid maineka professori tütrena, kelle mõlemad vennad olid ülikoolimaailmas tuntud. Pärjapunujaks valimisega kaasnenud poliitiline põnevus tõstis omakorda Ainot teiste kandidaatide seast esile. Kui lähenes maikuine valimisõhtu, oli Aino tõusnud favoriidiks.

Laste- ja noorsookirjaniku Raili Mikkase Noorsookirjanduse Finlandia preemiaga pärjatud romaan „Pole mulle lubatud” (Ei ole minulle suvannot!) 2002) kujutab Aino noorust. Romaan tugineb kirjaniku päevikutele ja selleaegsetele uurimustele ning algab sellega, kuidas Aino tunneb endas kutsumust saada kirjanikuks ja lõpeb tema kahekümnendal eluaastal. Pärjapunuja valimist kirjeldatakse perekonna fiktiivse koduabilise Liisa silmade läbi:

Noored kandidaadid pidid lippude lehvides tulema suure rongkäiguga meie akende alla ja kaks akadeemilist koori pidid juba tulles üheskoos Ainole laulma. Selleks ajaks pidid valimised olema juba möödas, kuid millegipärast neid ei tulnud. Vestlus hakkas katkema, sõrmed näppisid laudlina või kohendasid juukseid. Lõpuks läks Helmi trepile vaatama, kas nad juba ei tule Albertinkatu poolt. Ta tuli segaduses tagasi ja ütles, et ei näinud kedagi peale paari juhusliku möödakõndija. Helmi jalg toksis ägedalt vastu lauajalga. Minna-proua ei saanud enam istuda, vaid alustas oma tavapärast kõndimist. Aino istus ja toetas pea kätele. Närvlikkus söögilaua ümber oli käegakatsutav. Mis ometi oli juhtunud? (Raili Mikkanen 2002: „Pole mulle lubatud”, lk. 114–115.)

Närviline ootus lõppes sügava pettumusega, kui valimistulemus selgus – nii Mikkase romaanis kui ka mais 1897. Kandidaatide seis oli valimisõhtul pöördunud vastupidiseks. Soomemeelsed ja Aino perekond olid juba pidanud valimisvõitu peaaegu kindlaks, sest Aino populaarsus kasvas iga päevaga. Rootsimeelsed promovendid olid aga viimase võimalusena leidnud omade seast kaheksa uut hääletajat ja tulemus pöördus nende kandidaadi kasuks. Ülempärjapunujaks valiti Flora päeval, 13. mail 1897 Ester Lindelöf, matemaatikaprofessori L. L. (Lorenz Leonard) Lindelöfin tütar.

Kaotusesse jäänud soomemeelsed magistrandid otsustasid pakkuda oma kandidaadile osavõttu promotsioonist isikliku pärjapunujana. Isikliku pärjapunuja ülesanded olid tagasihoidlikumad ja vähem silmapaistvad kui ülempärjapunuja omad: kui ülempärjapunujaks valiti vaid üks neiu, kes võitis avalikud valimised, siis isikliku pärjapunuja rollis oli seitsekümmend noort naist. Kui Aino oli saanud üle esimesest pettumusest, oli ta meelsasti nõus ameti vastu võtma. Tema kavaleriks nimetati Edvard Rein, ülikooli kantsleri Thiodolf Reini poeg.

Aino arvas hiljem, et tema kaotus valimistel oli lõppude lõpuks perekonnale suurem pettumus kui talle endale. Olles Edvard Reini pärjapunuja, sai ta osa elamuslikest promotsioonipidustustest, ilma et sellega oleks käinud kaasas ülempärjapunuja kohustused. Kuigi neiu oli lubanud kandideerida ülempärjapunujaks hoolimata oma tervisest, oli tema tervislik seisund siiski kõikuv: kutse tulla Edvard Reini pärjapunujaks võttis ta vastu Hyvinkää sanatooriumis. Valimiskaotusest sündinud pettumusse segunes varsti kergendustunne. Ainole oli meele järele soomemeelsete magistrantide tähelepanu: nad tegid valimiskaotuse heaks sellega, et saatsid talle korvitäie punaseid roose ja korraldasid talle serenaadi, mida laulis tuntud koori Ylioppilaskunnan Laulajiat kahekordne kvartett.

Suured akadeemilised pidustused toimusid 1897. aasta maikuu viimastel päevadel. Tseremoonia avas pidulik pärgamine, mis toimus Korkeasaares 29. mail. Promotsioon ise toimus ülikoolis kaks päeva hiljem. Pidu jätkus magistrilõunaga Seurahuones ja sellele järgnes lõbusõit aurulaeval Villingi saare ees asuvale Myrskyluote laiule. Promotsioonipeo krooniks oli suur ball vanas üliõpilasmajas, mille järel magistrid saatsid oma pärjapunujad koju.

Üks paar kõndis tasa mööda hääletuid tänavaid. Vahtrate ja pärnade ladvus kõlas lindude sädin ja toomed heitsid õhusuudlusi. Palju ei kõneldud: selleks oli keel liiga väsinud, meeled liiga täitunud. /---/ Kui jõuti neiu koduuksele, saabus lahkumishetk, pidi jätma jumalaga ja ühe pilk muutus imelikult niiskeks ning teise silmas helkis pisar – või oli see siiski vaid hommikune uduloor ja tõusev hommikukaste. („Muisto promotsioonista 1897”, lk. 68–69)

Niimoodi tundles Aino kavaler Edvard Rein promotsioonialbumis. Pidustusi põhjalikult kajastanud ajalehed kirjutasid, et ilm ei soosinud pidutsejaid, sest vihma oli sadanud veel hetk enne promotsiooniakti algust.³⁹ Noorte osavõtjate mälestust vihmapilved ei rikkunud. Nii vastne magister Rein kui ka tema pärjapunuja meenutavad 1897. aasta promotsioonipidustusi helge elamusena noorusest, ja mõlemad on sellest hiljem ka kirjutanud. Aino on kirjeldanud promotsioonieelseid dramaatilisi sündmusi ja ka pidupäeva ennast oma päevikus ning veel oma hilisemas mälestusraamatus „Kolmas saattue kanssavaeltajia ja ohikulkijoita”, mis avaldati 1947 – viiskümmend aastat promotsiooni järel.

Tema kavaler Edvard Rein oli Aino esimene armumine, kellega ta vahetas kirju pärast kevadisi pidupäevi. Oma päevikus kirjeldas ta Edvardit mehena, kellele „võiksin anda kõik” – oma kirjades oli ta siiski ettevaatlikum. Nagu sageli esimesed armumised, oli see ühepoolne ja jäi lühikeseks. 24-aastane noor filoloog võttis üheksteistkümnendale eluaastale läheneva Aino arglikud tähelepanuavaldused vastu leebelt lõbustatuna, mis ühelt poolt solvas ja teiselt poolt jahutas neiu tundeid. Kui Edvard määrati sügisel Helsingi ühisgümnaasiumi ladina keele õpetajaks, oli kirjavahetus nende vahel juba lõppenud.

Aasta lõpupoole olid ka Aino tunded vahetanud objekti. Selleks sai Kuopiost pärit abikohtuniku poeg (Kaarlo) Herman Stenberg, kes oli üks kevadel promoveeritud soomemeelsetest magistritest. Teisiti kui Edvard, vastas tema eakaaslane Herman Aino tunnetele. Noorte vahe tekkis suhe, millest Aino kirjutas oma päevikus palju rohkem kui kevadisest armumisest. „Hermaniga võiksin ma elada kas või maailma äärel, ükskõik kui kitsastes oludes,” kinnitas ta endale päevikus 20. novembril 1897.⁴⁰

Kuid väike kahtlus siiski oli. Oma päevikus kaalub Aino korduvalt, kas ta suudab kohaneda eluga, mis on mitu korda kehvem, kui ta on harjunud oma lapsepõlves, kui just vaene Herman ei saa hiljem rikkaks. Kõige ägedamad armutõotused võttis vastu päevik, mitte nende tunnete objekt. Kui noored olid juba mitu kuud kohtunud, hakkas Aino ootama kosimist, kuid tundis siiski kergendust, kui seda ei juhtunud.

1897. aasta sai Aino jaoks verstapostiks. Mitte esimese armastuse pärast, mitte ka nende elamuste tõttu, mida tõid eluks ajaks promotsioonipidustused. Temast sai nimelt aasta lõpul kirjanik, kelle luulekogu „Laule ja ballaade” (Lauluja ja ballaadeja) avaldas Werner Söderströmi kirjastus novembri-detsembri vahetusel.

Aino Kallas ei ole kirjanduslukku jäänud luuletajana, kuid just luuletajana ta debüteeris. „Laule ja ballaade” oli 92-leheküljeline luulekogu, mis koosnes kolmest osast. Esimeses osas oli 29 luuletust, teise osa moodustas ambitsioonikas „ajalooliste ballaadide sari” pealkirjaga „Edvi ja Elgiiva”, kolmandas osas olid autori luuletõlked soome keelde, tõlgitavate autorite seas muuhulgas ka Sakari Topelius ja Heinrich Heine. Tiitellehte kaunistas autorinimi Aino Suonio, mida noor autor oli otsustanud kasutada pereringi vastuseisust hoolimata. Need, kes olid vastu – ja neist kõige rohkem vend Kaarle – arvasid, et selline nimevalik rõhutab tarbetult Aino positsiooni Julius Krohni tütrena ning sunnib isa ja tütre loomingut võrdlema, mis kindlasti ei tule kasuks tütrele. Aino ei andnud siiski järele; ta pidas oma kirjanduslikku kutsumust isa pärandiks ja tahtis sellepärast kirjanikuna esineda oma isa pärijana. Täiskasvanuks saav tütar oli siiski pooleldi orb, kelle jaoks oli side lahkunuga tähtsam kui nendega, kes olid tema lähedal.

Vend Kaarle oli Aino esikkogu ristiisaks, kes nägi sügise jooksul vaeva, et leida kirjastaja ja lõpuks pidas Aino asemel ka läbirääkimisi Werner Söderströmiga. Niisugune abi oli kogenematule algajale tarvilik, kuid see vähendas Aino uhkust saavutatu üle. Kaarle oli halastamatu siseretsensent, kes tõmbas maha, kirjutas ümber ja viimistles väikeõe luulekogu karmi käega. Kuigi Kaarle oli olnud vastu isa kirjanikunime kasutamisele, käitus ta Ainoga kui Suonio tütrega, keda isa pärand kohustab olema täiuslik. Perekonna vanim poeg oli pärast isa surma võtnud üle tema rolli perepeana ja käitus sellena ka siis, kui õed olid saanud täiskasvanuks.⁴¹

„Laule ja ballaade” äratas palju suuremat huvi kui Aino oleks julgenud loota. Vaid paar päeva pärast ilmumist oli raamat juba Akadeemilises raamatupoes läbi müüdud. Aasta lõpuks oli läbi müüdud kogu trükk, mis oli küll üsna tagasihoidlik. Aino oli hämmastunud ja rõõmus, kuigi teadis, et tema teed oli tasandanud kuulsa isa mälestus: noore ja tundmatu naiskirjaniku esikteos oleks vaevalt huvitanud sellist lugejate hulka.

Kriitikute lemmikuks „Laule ja ballaade” siiski ei saanud. Mõnesid luuletusi kiitsid kriitikud ettevaatlikult, kuid suurem osa neist pidasid raamatut algajalikuks. „Aino Suonio vaatab maailma „Läbi looride”, mis muuseas on luulekogu üks terviklikumaid luuletusi,” algas arvustus ajalehes Nykyaika. Selle järgi avalduvad kirjaniku kalduvused „alles tärkavaina, üleüldise noorusliku tundlemisena”. Niisuguse soosiva hoiakuga kirjutab oma esikkogu eelmisel aastal avaldanud luuletaja Eino Leino, ise sel ajal 19 aastat vana. „Kuid ka vanu tutvusi võib olla võluv uuendada, eriti kui see sünnib nii kena „luuleneiu” kaudu nagu on seda Aino Suonio ja tema tööd,” jätkab noor kriitik lahkelt.⁴² Leino oli Aino eakaaslane, kuid nad olid kohtunud üksnes põgusalt.

„Luuleneiu” kuvandit kordas ka Leino vanem vend Kasimir Leino, kes patsutas „luuleneiut” õlale veelgi isalikumalt. Jõululaupäeval 1897 Päivälehtis avaldatud arvustus iseloomustas „Laule ja ballaade” kui kogenematu kirjaniku lihtsaid luuletusi, mis ei jää lugejaile kauaks meelde. „Noor, vaevalt paarikümnene neitsike ei saa muidugi kuigivõrd elukogemusi pakkuda,” arvas kriitik ja iseloomustas luuletusi niiviisi: „Nendes on midagi pooliti lapselikku, pooliti naiselikku koketeerimist vormis, mis annab neile nende meeldiva lõhna.”⁴³ Aino ei vaielnud oma luulekogule osaks saanud kriitiliste märkustega, kuid teda solvasid viited tema noorusele ja soole.

Koolitüdrukute lemmikluuletajat Ainost siiski ei saanud – see tiitel anti aastakümneid hiljem Saima Harmajale. Aino siirdus esikkogu järel proosasse. Ta alustas romaani, millest uskus et sellest saab järgmine raamat. See jäi siiski vaid katseks: romaani kirjutamise ajal ja lõpuks romaani asemel hakkas sündima novelle, millest autor pani 1899. aastal kokku raamatu.

Aino ja Herman olid kohtunud umbes pool aastat, kui Herman sai pakkumise uurimistööks Siberis soome-ugri rahvaste juures, mis pidi kestma umbes pool aastat. Aino põdes lahusoleku valu juba enne seda, kui Herman 1898. aasta kevadel tõepoolest lahkus. Armastatu – tegelikult peaaegu peigmees – oli reisimas võõrasse ja ohtlikku kanti pikaks ajaks; tema osaks jäid vaid ootus ja igatsus. Kuid kui ta selle lahusoleku üle elab, ootab tõenäoliselt ees kihlus.

Aino kirjutas Hermanile kirju, kuid ei saanud neile vastust. Ta seletas endale armastatu vaikimist pikka aega erinevate põhjustega: vahest ei läinud kirjad neis kõrvalistes kolgastes kohale, ehk oli nende vahel juhtunud mõni väike arusaamatus. Noore neiu pettumus oli tohutu, kui ta ühel päeval avastas, et Herman on oma reisilt tagasi Helsingis ega ole sellest talle kuidagi märku andnud. Sõbranna Ilona andis selle ebameeldiva sõnumi Ainole edasi. Aino pidi lõpuks aru saama, et see pikk retk oli Hermani jaoks olnud taganemistee suhtest, mis oli läinud kaugemale kui ta oli kavatsenud ja milleks ta ei olnud valmis. Kõrvuni armunud Aino ei olnud tähele pannud ühtegi märki, mis sellele oleks viidanud. Noored kohtusid Aino palvel Helsingis mitu korda ja said mõlemad aru, et nende suhe oli lõppenud.

Selle armastusloo kõige tugevamad emotsioonid on kirjas Aino päevikus. Seal valas ta välja ka lahkuminekuvalu. Aino kirjutas, et on põletanud kõik Hermani kingitused ja tsiteeris sealsamas päevikukatkes Eino Leinot: „Ja kui ta kõik minult võttiski, siis kõik ta ju andiski mulle.” Kibeda sissekande pitseerivad sõnad: „Ainult illusioon!”, mida Aino on kirjutanud suurelt üle terve lehekülje.⁴⁴ Oma esimest südamevalu põdev noor naine võttis oma esimesest draamast kõik, mis sealt võtta oli.

Armuvalu põhjustas aga ka Aino ise. Ta oli 1897. aasta sügisel alustanud kirjavahetust endast kolmteist aastat vanema Into Inhaga; hiljem tuntakse meest kui kirjanikku ja fotograafi I. K. Inhat. Into kuulus Ilmari Krohni tuttavate hulka ja oli esimest korda kohanud Ainot juba siis, kui viimane käis veel koolis. Sel ajal tundus vanusevahe tohutu, kuid suurele promotsionikevadele järgnenud sügisel oli Aino juba 19-aastane noor naine. Into armus meeletult, hoolimata sellest, et Aino kohtus juba sel ajal Herman Stenbergiga. Tähelepanu meelitas Ainot: tema kirjad toitsid teise tundeid, millele ta tegelikult ei mõelnudki vastata.

Aino ei aimanud siiski, kui visa imetlejaga ta on kohtunud. Into pommitas Ainot lillede ja kingitustega, mille kallis hind tegi saaja närviliseks. Into korraldas oma ihaldatule ka serenaadi, mille laul oli loodud tema enda luuletuse sõnadele ja viisi sellele oli teinud Into sõber ja eakaaslane Jean Sibelius.⁴⁵