Читать книгу Aino Kallas. Maailma südames - Silja Vuorikuru - Страница 6

Kümneaastane Aino Krohn kirjutas 1888. aasta sügisel oma tädile niisuguse kirja:

Selle kirjaga saadan Sulle lilli, mida korjasin papa haualt. Sa kindlasti ei pahanda, et ma ei kleepinud neid ilusasti kaardile, sest ma ei oska neid nii hästi sinna sättida, nagu peaks. Ma käin juba koolis; tüdrukud on palju kordi küsinud minult isa surma kohta. Paar päeva tagasi nägin imelikku und. See käis nii: „Papa tuli koju ja ütles, et ta ei olegi uppunud. Ta rääkis oma teekonnast pärast vette kukkumist. Ta rääkis: „Kui olin hõiganud tädi Ottale „hüvasti”, minestasin, ja kui ma toibusin, olin Porkansaare kaldal. Sealt ujusin ma Koprasaarele ja sealt Katajasaarele, kuni jõudsin Tilkoaneemele. Kuid oma suureks imestuseks ei leidnud ma ...”” ¹

Kiri jääb pooleli. Õlgvalge paberipoogna üks pool on kauni käekirjaga täidetud, kuid teisel poolel on vaid paar rida. Koolilapse poolik kiri on hiljem jõudnud Soome Kirjanduse Seltsi kirjandusarhiivi, kirjanik Aino Kallase personaalkogusse. Tõenäoliselt ei jõudnud see kiri kunagi Aino isa kummagi õe, ei Ottilie ega Emilie kätte.

Kirjas nimetatud „papa” oli Aino isa, 53-aastasena purjetamisel ootamatult õnnetusse sattunud ja uppunud Julius Krohn. Ta oli 19. sajandi lõpul tuntumaid ja valjuhäälsemaid soomluse eest võitlejaid, kelle kogu elu kujundas isamaaline aade. Rahvaluule- ja keeleuurijana oli ta süvenenud „Kalevala” uurimisse. Peale selle töötas ta ajakirjanikuna, tõlkis maailmakirjandust ja õpikuid ning kirjutas populaarseid rahvavalgustuslikke tekste. Julius Krohn määrati Helsingi ülikooli soome keele ja kirjanduse erakorraliseks professoriks aastal 1885 – kolm aastat enne oma surma. Tähtsaima fennomaani ja rahvusvaheliseltki tuntud teadlase enneaegse surma järel avaldati ajalehtedes pikki artikleid, kus ei välditud suur sõnu.

Meie eelmises numbris mainitud kuulujutt on kahjuks tõsi. Professor Krohn oli möödunud teisipäeva õhtul kella 6 ja 7 vahel olnud koos oma õe, koloneliproua Belitskiga purjetamas „Uura” faarvaatrist idas. Kui puri oli pisut kohalt ära liikunud, oli ta läinud seda kohendama ja libisenud sealjuures millegipärast vette. Paat liikus nii kiiresti, et õde ei suutnud teha muud, kui visata talle aer vette järele. Selle abil oli kadunuke suutnud olla vee peal veel umbes pool tundi ja alguses isegi õpetanud õde, mismoodi paati juhtida, kuid õde oli ehmunud ega suutnud paati pöörata ning ka appikarjed ei toonud abi lähedal olevalt Pitkäsaarelt. Kadunu viimased sõnad olevat olnud: hüvasti, armas õde, mu jõud lõpeb, tervisi kõigile. (Savo-Karjala 4.9.1888)

28. augustil 1888 hukkunud Julius Krohni matused Helsingis Hietaniemi vanal luteri kalmistul olid juba poolteist nädalat hiljem, 7. septembril 1888. Matusetseremoonia äratas suurt rahvuslikku huvi ja kaasaegsetes ajalehtedes kirjeldati seda niisama pikalt ja voolavalt nagu tema uppumistki. Lehtedes toodi ära pikki katkendeid hauakõnedest, mida olid pidanud tema lähimad kaastöölised, teiste seas muuseas ka Matti Äyräpää ja rahvahariduse ning karskusliikumise juhtiv tegelane A. A. Granfelt.² Julius Krohni oli ära saatmas tuhandeid inimesi, nende seas Soome Kirjanduse Seltsi liikmed, Helsingi ülikooli õppejõud ning üliõpilasorganisatsioonide esindajad. Leinajate ees kõndis kadunu 46-aastane lesk Minna (Maria Vilhelmina) Krohn, käekõrval kaks väikest tütart, kümneaastane Aino ja tema seitsmeaastane õde Aune.

Ainole oli see ajalehtedes kiidetud rahvuslik suurmees isa, kelle ta oli äkki kaotanud kesk oma lapsepõlveaastaid. Saatmata jäänud kirjast tädile kiirgas leina ja kaotusvalu, mille lõplikkust väike kirjutaja ei suutnud veel mõista. Tegelikkus oli muutunud painajalikuks; pelgupaigaks sai olla vaid fantaasia või uni, kus isa oli tulnud tagasi.

Julius ja Minna Krohni (sünd. Lindroos) pere oli olnud tavalisel kombel veetmas 1888. aasta suve Kiiskilä mõisas või Kiiskilä Hovis, nii nagu mõisaid üldiselt Karjala kandis kutsuti. Viiburi maakonnas asuv perekonnamõis oli nimetatud samanimelise küla järgi; Viiburi linnast oli sinna umbes kümme kilomeetrit. Aino jaoks oli Kiiskilä sünnikodu. Ta oli siia maailma tulnud 2. augustil 1878 ja pidas oma sünnipäeva kõige sagedamini just Kiiskiläs.

Kiiskilä mõisa on mainitud kirjalikes allikates esimesi kordi juba 1560. aastatel. Aino isaema isa, Viiburis tuntud saksakeelsest peret pärit Friedrich Dannenberg ostis selle 1818. aastal. Kahekümne aasta pärast sai mõisa omanikuks Friedrichi ja tema naise Anna (sünd. Lind) tütar Julie (Juliana Emilie) koos abikaasa Leopold Krohniga. Ainole olid Julie ja Leopold Krohn vanaema ja vanaisa, Mummuli ja Grosspapa. Julius Krohn oli nende esimene poeg, seega mõisa loomulik pärija. Julius oli elanud Kiiskiläs oma üheksandast eluaastast kuni täiskasvanuks saamiseni.

Nii nagu paljusid selleaegseid mõisaid, ümbritsesid ka Kiiskilät eriti suured maavaldused – mõisamaa oli kasvanud kuni kuuesaja hektarini. Sel ajal ebatavaline oli suur aed, mida oli oma nelikümmend hektarit. Aias olid põõsastest kujundatud labürindid ja puud, mis olid lõigatud nii, et neist olid saanud skulptuurid. Aias oli ka suvemaja, mis meenutas Rooma templit: see oli Julius Krohni töötuba ajal, kui ta lõpetas oma väitekirja.³ Aino võis veeta oma lapsepõlve suvesid muinasjutulises ja atmosfäärilt kosmopoliitses ümbruses: perekonnaliikmeid ja vanavanemate sõpru elas maailmas mitmel pool, kuid paljud neist kogunesid suvel perekonnamõisa ajalooliste seinte vahele. Suvistesse argipäevadesse tõid vaheldust aiapeod ja lõunasöögid. 1884. aasta suvel peeti Kiiskiläs suurejooneliselt Mummuli ja Grosspapa kuldpulmi, mis sööbis sügavasti kuueaastase tüdruku mällu. Aino seltsilisteks olid õde Aune ja nõbud Eugenie (s. 1877) ja Mary (s. 1888), kes olid isa õe Ottilie ehk tädi Otta ja tema abikaasa Constantin von Pellesskyni väiksed tütred.

28. augustil 1888 oli suvi lõppemas. Aino vanavanemad olid juba läinud oma linnakoju Viiburis ja Kiiskilät haldas ajutiselt järgmine generatsioon. Julius, Minna ja Ottilie nautisid viimaste suvepäevade päikest, juba hommikul võis aimata, et päev tuleb palav. Et Julius ja Minna pidid juba kahe päeva pärast minema koju Helsingisse, tahtis Julius minna purjetama. Vanemad olid oma esimesele pojale kevadel kinkinud sünnipäevaks kolmemastilise kiire centre-purjeka, mida viimane oli juba ammu soovinud. Suvel oli Julius oma jahiga käinud palju kordi Viiburi lahel sõitmas. Minnat purjetamine ei huvitanud, nii meelitas Julius retkele kaasa oma noorema õe. Ottilie nõustus venna sooviga üsna vastumeelselt: ta oli kogenematu purjetaja, pealegi väga lühinägelik ja eelistas jätta purjesõidud pigemini teistele.

„Tühjus, päikesesära, lainetav avameri,” kirjeldas Aino Kallas aastakümneid hiljem kirjanikuna oma isa surmamaastikku Viiburi lahe avaveel.⁴ Tädi Otta oli õnnetuse ainus pealtnägija, kuid temagi ei suutnud hiljem meenutada, kuidas saatuslikud sündmused arenesid. Ilmselt kukkus Julius paaditekil, mis oli mereveest märg, kui teda ei tõuganud vette just see lisapuri, mille ta oli heisanud, kui tuul avamerel oli vaibumas. Hiljem on ka purjekas tunnistatud ebakindlaks.⁵ Ottilie mäletas, et ta oli proovinud tõmmata purjesid alla, et ta oli visanud ühe aeru veesolevale vennale ja proovinud paati juhtida teise aeruga. Paadi järel ujunud Julius oli õpetanud paanikas õde, kuid jaht tormas edasi ja vahemaa ujujaga vaid kasvas. Kõige selgemalt olid Ottiliele meelde jäänud need sõnad, mida ta vend lõpuks karjus: „Ma ei jaksa enam, tervita mu peret, jää jumalaga.” Aastatega kristalliseerusid need sõnad perekonna pärimuses dramaatilisteks lauseteks, mida sageli korrati.⁶

Juhitamatult liikunud purjepaat äratas läheduses kala püüdnud meeste tähelepanu, kuid nad jõudsid õnnetuspaigale siiski alles paarikümne minuti pärast. Siis oli juba liiga hilja: tundmatute kalurite ülesandeks jäi peatada jaht ja saata vapustatud Ottilie tagasi perekonnamõisa, kus osati juba karta halbu uudiseid.

Viimaste hetkede pealtnägijaks olnud Otta-tädi lohutas hiljem vennatütart sellega, et aeg parandab haavad. Kui Aino nägi öösiti unes seda, kuidas isa tagasi tuli, jutustas Ottilie oma lähedastele öisest ilmutusest, kus Julius tuli tagasi ja andis talle andeks. Keegi ei saanudki kadunuga näost näkku jumalaga jätta, sest Julius Krohni surnukeha leiti merest alles nädal pärast õnnetust.

Purjepaadi kinkinud Julie ja Leopold Krohn ei toibunud oma südametunnistusepiinadest ja vanima poja kaotusest kunagi. Nad tegid kohe raske otsuse, mis tehti teoks varsti pärast Juliuse matuseid: Kiiskilä ajalooline perekonnamõis pandi müüki ja sealne vallasvara müüdi oksjonil. Julie Krohn suri kiiresti edenenud maksavähki 20. augustil 1889, enam-vähem aasta pärast Juliuse surma, kui oli just saanud 71-aastaseks.⁷ Vähem kui pool aastat pärst seda suri ka 84-aastane Leopold. Rohkem kui pool sajandit koos elanud abielupaar jättis selle maailma, mida nende jaoks varjutas suur lein, peaaegu käsikäes.

Aino oli sellel ajal 11-aastane koolitüdruk. Pooleteise aasta jooksul oli ta kaotanud oma isa, vanaema, vanaisa ja oma lapsepõlvesuvede Kiiskilä.