Читать книгу Võitlustuhin. Kesk-Euroopa mõiste XX sajandil - Simona Škrabec - Страница 5

Kafka novell “Jahimees Gracchus”, mille leiame oktaavkaustast, kuhu kirjanik aastatel 1916 ja 1917 märkmeid tegi ning mis sisaldab mõjukat osa tema loomingust, lõpeb peategelase avaldusega: “Ma olen siin, muud ma ei tea, muud ei suuda ma teha. Minu paadil puudub tüür, teda ajab tuul, mis puhub maa alumistes regioonides.” Jahimees, kes need sõnad lausub, on Schwarzwaldis mägikitse jälitades kaljult alla kukkunud ja surma saanud. Ta ei ole aga suutnud leida teed teise ilma. Tõenäoliselt on selles süüdi surmalaeva tüürimehe hetkelisest tähelepanematusest tingitud vaevumärgatav roolipööre. Tüürimehe pisikesest eksimusest aga piisas, et Gracchus ei suudaks leida oma paika surnute riigis. Nii rändabki jahimees mööda ilma, tuvid kuulutamas tema saabumist, ning kui ta kusagil randub ja temalt küsitakse, kas ta ka pikemaks jääb, vastab Gracchus lihtsalt, et praegu on ta siin, rohkemat ta ei tea ning et ta ei saa sinna midagi parata.

Kafka püstitatud küsimus on keeruline, liiga mahukas, et püüda sellele siin ja praegu vastata. Siiski käin selle välja, et järgnevatele probleemiasetustele laiemat kandepinda leida. Laenan Kafkalt absoluutsuse dimensiooni, mida ta nii lihtsalt suudab edasi anda. On elu ja on surm, kaks kategooriat, mille kaudu adume maailma. Aga mis siis, kui nende kahe kindlapiirilise seisundi vahel on veel mingi ruum? Mis siis, kui on olemas surmalaev, võimalus kahe absoluutse kategooria vahele pidama jääda? Kafka küsimus kuulub ulatuselt laste maailma, kes alles õpivad maailma tundma ning kes kuidagimoodi ei taha leppida vastusega oma alalisele küsimusele “miks?”, nende väikeste umbusklike olendite maailma, kes pärast selget, loogilist ja lõplikku vastust alustavad ikka vana laulu: “aga mis siis, kui...”.

Kategooriate üle mõtisklemine ja sõnade tähendustes sobramine on meetodiks, millest olen selle raamatu kirjutamisel lähtnud. Tunnistan, et aeg-ajalt kiikasin pidepunkte otsides ilukirjandusteostesse, nagu praegugi Kafka näite puhul, leides ikka ja jälle jõudu mõttest, et kui on neid, kes suudavad esitada küsimusi elu ja surma kategooriate kohta, ei tohiks minulgi nappida jõudu sootuks lihtsamate küsimuste püstitamiseks, nagu seda on Kesk-Euroopa mõtteline geograafia, rahvuse kujutletav kokkukuuluvus ning õnnetud poeedid, kirjanikud ja mõtlejad, kes seda sõnakindluste raskust kandma peavad.

Teise tugipunkti küsimustele, mida püstitada tahan, pakkus mulle katkend Friedrich Nietzsche “Lõbusast teadusest”, mis kujutades endast selget põhimõtete deklaratsiooni, lõpetab siinse uurimuse. “Ka armastama tuleb õppida, ” ütleb Nietzsche; armastus ei tule iseenesest. Muusikaski tuleb kõigepealt treenida kuulmist, et kõrv suudaks eristada ja taluda uut, kummalist ning tundmatut heli. Alles siis, kui kõrv on harjunud mingit heli kuulama, võib ta sellest puudust tunda, seda igatseda ja armastada. Raamatu eesmärgiks ongi näidata, et Kesk-Euroopa kultuuride paljuräägitud mitmekesisuses on aspekte, mille kõla on paljudele kõrvadele seniajani tundmatu ning mida tutvustades on ehk mõeldav, et ühel päeval ei peetaks nende puudumist enesestmõistetavaks.

Kesk-Euroopa mõiste võimaldab vaatevälja riigipiiridest kaugemale avardada. Niisuguses kontekstis saame minevikku vaadelda laiema nurga alt. Kuid selleks, et suunata pilk kodusest ja tuttavast ümbrusest kaugemale, läheb vaja julgust. Niisiis seisame sama väljakutse eest, mille ette asetab meid ühtaegu nii igapäevane ja käestlibisev Euroopa mõiste. Seesama soov piirduda küsimustes vaid kontinendi keskosaga näitab, et me ei suuda veel kaugeltki määratleda Euroopa olemust ega tunnistada tema mitmekesisust.