Читать книгу Võitlustuhin. Kesk-Euroopa mõiste XX sajandil - Simona Škrabec - Страница 7

1989 oli ümberkorralduste aasta. Euroopa hakkas taas kord ilmet muutma. Seekord oli muutus lõpuks ometi positiivne. Kadus Vana Maailma elanike teadvuses sügavalt juurdunud jaotus idaks ja lääneks. Kahe maailma vaheline piir varises kokku, hävis sõna otseses mõttes haamrilöökide all, mis purustasid tolle irreaalse, olematu ja ometi nii sügava eraldusjoone sümboli, Berliini müüri. Tolle mitte just kõrge ja kaugeltki mitte monumentaalse müüri napid kilomeetrid ei paista kosmosest kätte nagu väidetavalt paistab Hiina müür. Kes teab, võib-olla need, kes otsustasid jagada linna müüriga kaheks, et seda oleks lihtsam valvata, teadsid, et neil on tarvis vaid sümbolit; ülejäänud osa pikast piirist joonistub küllap niigi mõlema poole elanike teadvuses. Loomulikult läks vaja ka piirivalvureid, okastraati, miinivälju, kuid selleks, et tõmmata piir Läänemerest Aadria mereni ja nimetada see raudseks eesriideks ei olnud tarvis traditsioonilist reaalset kivimüüri. Võib-olla olid müüri ehitajad lugenud Kafkat ja võtnud õppust tema novellist “Hiina müüri ehitamisel”, mõistes, et kui nad tooksid ehitusele tõelised ehitajad ja laseksid püstitada vahitornid ja müüri, mida võiks isegi kosmoselaevalt imetleda, kukuks ehitus läbi ega saaks kunagi valmis: monumentaalse, igavese müüri ehitamise järele ei oleks võimalik valvata, see väljuks kontrolli alt. Tõepoolest jääb mulje nagu võtnuksid nad tõsiselt Kafka hoiatust, et valmis jõutaks ehitada vaid üksikud vahitornid ja müürilõigud, suutmata neid iialgi tervikuks ühendada. Kuid poolikust füüsilisest piirist poleks sugugi kasu. Vaja oli vaid tillukest sümbolit, pisikest lõiku tegelikust müürist, sest tänapäeva ehitajad on õppinud kasutama teisi materjale. Euroopa jagamine idaks ja lääneks põhineb identiteetide, kujutletud kogukondade loomisel ning just seetõttu ongi jaotus inimeste kujutluses nii kaua püsinud ning püsib ka edaspidi, võib-olla veel pikka aega.

2004. aasta suvel võtsid kaks Kataloonia noort filmikaamera ja sõitsid kaubikuga läbi kõik äsja Euroopa Liitu astunud Läänemere ja Aadria mere vahele jäävad riigid. Nende ettevõtmine oli vaid üks paljudest poliitilisest olukorrast ajendatud katsetest Läänele peaaegu tundmatut Euroopa osa avastada. Reisi ajaks ei olnud nad veel kolmekümnesedki, mis tähendab, et nad võtsid ekspeditsiooni ette vaimustusega, nagu need, kes raudsest eesriidest on vaid “kuulnud kõneldavat”. Kui Berliini elanikud haarasid müüri lammutamiseks haamrid ja kirkad, olid nemad alles lapsed. See tähendab, et nad on esimene põlvkond, kelle jaoks ideoloogiliselt jagatud Euroopa kehastab vaid minevikku.

Tundidepikkuse filmimaterjali hulgas, mis nad Barcelonasse tõid, leidub pikk intervjuu üheksakümneaastase vanahärraga, kes on elanud kogu oma elu Kobaridi või kui soovite, Caporetto lähedal talus, paigas, mis omandas nukra kuulsuse Esimese Maailmasõja lahingus. Selle järelkajasid peegeldavad mitmed tuntud teosed nagu Ernest Hemingway “Hüvasti relvad” või Italo Svevo novellid ja romaanid. Asjaolu, et härra Alojz ehk Luiggi, nagu ta ise end välismaa reporteritele tutvustas, on elanud üheksakümmend aastat seal, kus ta on elanud, näitab, et ta sündis austerlasena, sai kohe seejärel itaallaseks, siis jugoslaavlaseks ning 1991. aastal omandas veel ühe riigi, Sloveenia, kodakondsuse, olemata seejuures kordagi elukohta vahetanud. Ometi ei jäänud seegi oluline muutus tema pika elu jooksul viimaseks, olid ju ajakirjanikud tulnud talle külla eesmärgiga teada saada, mida arvab vanahärra Sloveenia astumisest Euroopa Liitu.

Raske on sõnadesse panna elurõõmu, mida mõni inimene oma kõrgest heast hoolimata kiirgab, seda kaasasündinud optimismi, millega keegi, kes kannab turjal juba üheksat risti (nagu ütleksid sloveenid), üha elule naeratab. Härra Alojz on üks neid inimesi, kes jutustab ühtviisi loomulikult nooruses pidudel korda saadetud tempudest ning tõsiasjast, et tema isa oskas kirjutada vaid saksa keeles, kuna tol ajal õpetati koolis humanitaaraineid just niimoodi, samuti sellest, et tema ise oli kõigepealt tutvunud itaalia tähestikuga, kuid et hiljem ei piisanud ka oma emakeeles, sloveeni keeles kirjutama õppimisest, vaid tutvust tuli teha ka serbohorvaadi keele ja kirillitsaga. Mida ta siis ikkagi vastas küsimusele Euroopa Liidu kohta?

Olen intervjuuga tuttav vaatamata sellele, et üksi telekanal ei ole seda näidanud. Pealegi ei pruugi minu tähelepanu köitnud avaldus kunagi üheski reportaažis kajastuda. Lint filmitud materjaliga jõudis mu lauale seetõttu, et intervjuu oli vaja tõlkida sloveeni keelest katalaani keelde. Ning kuna tõlkimine nõuab harilikult teksti väga täpset lahtimõtestamist, köitis mu tähelepanu väljend, mis televiisori vahendusel oleks ilmselt kõrvust mööda libisenud: “Vaat, Euroopa all…” alustas Alojz.

Euroopa all? Seda väljendit kuuldes ei suutnud ma muiet alla suruda. Räägime ju ometi Euroopa riikide liidust, Euroopa integratsioonist ja too härra, Euroopa kodanik, kes päevast päeva kuuleb neidsamu sõnavõtte, mida me kõik, kasutab ometi, ehkki mitte tahtlikult, sõna all kui märki möödunud aegadest. Tegu ei ole lapsus linguae’ga, vaid sidusa mõttekäiguga. See tuli ilmsiks automatismi tõttu, mis aeg-ajalt takistab meil öeldut täielikult kontrollimast. Tolle ebahariliku Euroopa kontseptsiooni taga peituva mõtteahela võiksime kokku võtta enam-vähem järgmiselt: kui Sloveenia oli Austria all, valitses keiser Viinist, olemata isegi teadlik, et tema hiigelvalduste piirides elasid ka sloveenid^[1.] Kui Alojzi küla oli Itaalia all, asus valitsus Roomas ning rahvast sunniti rääkima itaalia keeles. Järgnes Belgradis resideeriv kuningas, kes asus sama kaugel kui eelmised, kuid ei liitnud neid oma valdustega, siiski võttis nad oma alamaks föderaalse vabariigi marssalimundrisse riietunud president samast linnast. Kõik see juhtus Jugoslaavia all. Ja nüüd kus elatakse Euroopa all, võetakse otsused lehmadelt lüpsta lubatava piimakoguse kohta vastu Brüsselis, mis samuti ei asu kuigi lähedal, ja kes teab, kas elukutselised poliitikud ja sõnaosavad diplomaadid teavad või tahavadki kuulda, millised on Alojzi vajadused tema pisikeses talus kõrgmägedes Isonzo orus.

Andestage mulle iroonia, millega kõnelesin vägagi tõsistest küsimustest. Ent pole ainsatki poliitikut ega filosoofi, kes võiks tollele auväärses eas härrale piiridest ja rahvaste kooselust midagi uut öelda. Ta on omal nahal nii palju kurja kogenud, et jõudis lõpuks väga lihtsale järeldusele. Võetagu poliitilisi otsuseid vastu kus tahes, elu elatakse, nauditakse ja kannatatakse kohalikul tasandil. Fašistliku Itaalia ikke all möödunud noorusaastatest mäletab härra igal õhtul ise majas toimunud kooriproove. Kõrvalistes külades hoitakse tänaseni elus kommet laulda kadestamisväärse meisterlikkusega vanu laule, mida on põlvest põlve edasi pärandatud väljapool igasuguseid ärihuvisid^[2.] Kuna itaallased olid keelanud sloveeni keeles mitte ainult laulda, vaid seda ka üldse kasutada, pandi Isonzo mägedes lauluproovide ajaks üks inimene maja ette vahti pidama, kehtestatud reegleid eirates.

Optimism toob Alojzi näole särava naeratuse, ning see on nakkav. Nüüd kus tulevikuväljavaated on avardunud, mäletavad inimesed minevikust vaid seikluse ja mässuvaimuga vürtsitatud lugusid. Igal juhul pärineb siinsete paikade elanikele harjumus peale surutud piirangutele ja keeldudele vilistada ammustest aegadest. Nii ei pane imestama seegi, et ühe või teise võimu all elamine ei lähe siinsele rahvale suuremat korda. Et aimu saada, kuivõrd harjunud on siinsed inimesed eluga kusagil eemal asuva võimukeskuse all, mis mäletab sind vaid siis, kui tal sind vaja on, tuleb tutvust teha sloveenia kirjanduse tuntuima tegelaskuju Martin Karpaniga.

Nagu vanades rahvalauludes ikka, sattus Martin Karpan lahinguväljale, nimelt oli õukond kutsunud ta Viini võitlema Bardausi nimelisest hiiglase vastu, kellest keegi teine polnud jagu saanud. Kuid nimetatud stseenis puudub eepiline võiduhiilgus, samuti pole seal ainsatki kangelast. Karpani taktikaks on kasutada tervet mõistust ning mitte end jõudemonstratsioonidest pimestada lasta. Vahe mõõk, küütlev kiiver, tuline ratsu – kõik see on Karpani jaoks vaid sisutühi atribuutika, mida ta sugugi vajalikuks ei pea. Karpan ratsutab kidural, luidral märal ning tema relvadeks on isesepistatud hiiglaslik kirves ja salapärane pärnapuust sõjanui. Loomulikult üllatab säärane groteskne kuju Bardausi, ent kui võitlustes karastunud rüütel tõstab mõõga, et tal pea maha raiuda, pareerib laia äärega kübarat kandev kangelane löögi sõjanuiaga. Mõõk tungib sügavale pehmesse puitu ning Bardaus jääb sellest ilma. Edasine on juba lapsemäng.

Kuid sellega ei ole juhtumised veel lõppenud. Karpanil seisab ees pikk sõnasõda õukonnas, kus ta püüab tehtud töö eest vaevatasu välja nõuda, sest au ning kangelasekuulsus ei lähe talle vähimatki korda. Minister Gregori keeldub otsustavalt ning vaja läheb rohkesti talupojakavalust, et pöörduda lõpuks koju kuldmüntidest pungil koti ja väga erilise loaga. Nimelt allkirjastab keiser isiklikult kaitsekirja, mis lubab Karpanil müüa vabalt Trieste sadamast ostetud ning salaja Austria sisemaale toimetatud Inglise soola. Võitlus hiiglasega annab Karpanile võimaluse muuta legaalseks salakaubaäri, millega ta elatist teenis. Ometi on mees kogu oma elu piiri ületanud, kord loaga, kord ilma.

Karpan on äärmiselt üksildane tegelane, kes ei sulandu õieti sellessegi maailma, kus ta sõna otseses mõttes väljaspool paika pandud piire elab ja tegutseb. Martini tegelaskuju vastandub täielikult tüünele, maalähedasele külaelule. Maksudest kõrvale hiiliv Karpan tegutseb seadusevastaselt, ning õigupoolest pole ta muud kui osav ärimees. Tolle kirjandusliku tegelasega tahtis Fran Levstik 1858. aastal mõista anda, et emakeele kasutamine ei alanda veel kedagi piiratud silmaringiga talupoja seisusse. Ühe või teise keele lahutamine ühiskondlikust positsioonist ei olnud sugugi lihtne ülesanne. Sellal kui ühelt poolt laiendati sotsiaalset ruumi, kus sloveen pidi koha kätte võitlema, edendati paralleelselt ka teist, mitte vähem olulist suunda: nimelt asuti väärtustama kõiki valdkondi, millega sloveeni keele kõnelejad traditsiooniliselt tegelesid. Talupojad, käsitöölised ja väikekaupmehed nägid, et neilegi avanevad uued väljavaated. Ligipääsuga kooliharidusele ning esimeste tagasihoidlike võimalustega osaleda poliitikaelus tunnistati lõpuks talupoegade vaimseid võimeid. Ka XIX sajandil alguse saanud ajakirjanduse eelduseks oli kohelda rahvast mitte võhikliku pööblina, vaid päevasündmusi mõistvate ning nende üle arutleda suutvate inimestena. Novice väljaandja Janez Bleiweis ütles 1856. aastal, et rahvas, “kes ise oma keelt vägisi kodukolde ääres peab, ei tohiks imestada, kui ka teised seda väärikamale kohale ei tõsta”.

XXI sajandi hakul on härra Alojz Kobaridist tolleagsete kirjameeste väärikas järeltulija, kes teab, et Euroopa Liitu astumisega jääb kõik oluline püsima. Osavõtt esimestest europarlamendi valimistest pärast uute riikide liitumist oli vägagi tagasihoidlik, ning seda mitte ainult vanades liikmesmaades, vaid ka äsja liitunud riikides, olgugi et just sellega oli täitunud üks nende suuri unistusi. Kolmekümnest allapoole jäänud osalusprotsent näitab, et Euroopa Liidul puudub vabatahtlik ja vaimustunud poolehoid. Ning ei maksa unustada, et jutt käib riikidest, kus vaid kümne aasta eest suutis rahvas moodustada enam kui miljonit inimest ühendanud inimketi (Baltimaad) või tuua isiklikud veo- ja sõiduautod maanteedele, et takistada sõjaväe edasipääsu (Sloveenia).

Läänele piisas 2004 aasta kevadel toimunud valimiste madala osalusprotsendi selgitamiseks ebatäpsest väitest, justkui ei mõistaks uue Euroopa kodanikud veel päris hästi demokraatia toimemehhanisme. Sellega solvati just nende riikide ilmutatud oskust kommunismist rahumeelselt lahti öelda. Seevastu Sloveenias aktsepteeriti hääletamisest kõrvalehoidmist isegi rõõmuga: sündimus üha kahaneb, üha rohkem inimesi lahkub põllumajandusest ja ka valimised ei lähe meile korda. Euroopa klubisse astumine on niigi enam kui kindel. 1985. aastal ilmus Kesk-Euroopa teisitimõtlejate mõjukas häälekandjas Cross Currentsis György Konrádi avaldus: “Kesk-Euroopa on veider klubi, kuhu ometi tasub kuuluda”^[3.] Täna näib, et Konrádi pihtimus võtab kokku kõik eurooplaste ambitsioonid. Oluline pole mitte ühinenud Euroopas koos elamise sisu ega olemus, tähtis on vaid klubisse kuuluda ning mitte kõrvale jääda.

Ühinenud Euroopa kaksteist tähte sinisel taustal sümboliseerivad müütilist ühtsuseihalust, eshatoloogilist eesmärki^[4.] Arv kaksteist väljendab meie maailmakäsituses täiust, mis ei ole seotud pelgalt ristiusu ja kaheteistkümne apostliga kui ühe näitena sellest, vaid arvu sümboolne tähendus ulatub hoopis kaugemasse minevikku, arvutame ju aegagi selle mõõdu abil: ööpäevas on kaks korda kaksteist tundi, aastas kaksteist kuud… On päris kindel, et kaheteistkümne tähe ringi ei saa lõhkuda sedamööda, kuidas uued riigid liiduga ühinevad: sümbol kui niisugune on lõplik.

Kahjuks on tolle suletud ringi lõplikkusest sündinud väga lihtne duaalsus, täiuslik müüt: Euroopa eristamine mitte-Euroopast. See annab nii Euroopa sees kui ka tolle kujutletava kindluse müüridest väljapool üha alust rääkida, et tšehhid, ungarlased, mustlased, sloveenid, albaanlased jt. astusid või soovivad astuda Euroopasse paigast, mis justkui ei olekski Euroopa! Just nagu tuleks eurooplaseks saamiseks sooritada mingi eksam või nagu kuuluks eurooplase eneseteadvus vaid neile, kes seda väärivad.

Olles aktsepteerinud seda müütilist diskursust, mis kõlab läbi meedia võimsate kõlarite üle kogu kontinendi, lepivad nimetatud rahvad asjaoluga, et neil tuleb taga ajada midagi, mida neil ei ole ning mis on olemas vaid Euroopas, ja mida võib seega kätte saada vaid neid Euroopast lahutava müüri tagant. Otsitakse aaret, mis asub kusagil, kuhu neil pole asja. Ning lepitaksegi tõsiasjaga, et elatakse perifeerias, parandamatus ajaloolises peetuses. Ligipääsmatuse müüt, müüt Euroopast, mis näeb end tuhandete lampide valgussäras hiilgava kaubanduskeskusena, kus on kohta vaid õnnele ning kus täituvad kõik soovid, on juba sündinud.

“Olin veendunud, et tähtsad asjad, nagu õnn, asuvad ikka mingis kauges paigas, mu peas keerlesid plaanid, kuidas neid kätte saada, kuidas jõuda hetkeni, kus elust saab, nagu öeldakse, unenägu,” selgitab Miljenko Jegorović ühes oma üheksakümnendate aastate Bosnia elu kirjeldavas lühijutus. Kannatused on andnud kirjanikule teadmise, kui vale on püüda tabada teadaolevast maailmast väljapoole jäävaid unistusi.

Euroopasse kuulumist ei tohiks võtta kui auhinda, mida jagatakse vaid neile, kes seda “väärivad”. Ärgem unustagem, et Euroopa kontinent, kus rahvaid ühendab sama (mitte küll päriselt üks ja ainus) usk, ühised kombed ja traditsioonid, kus inimesi on mõjutanud ühine ajalugu, on eksisteerinud juba sajandeid.

Pole olemas sümbolit, mille võiks kuulutada a priori sallivaks või sõjakaks. Ühtegi märki ei tohiks juba ette tituleerida koostöö- või vaenuembleemiks. Sümbolid ei ole ei halvad ega head, neil puuduvad nii head kui ka halvad kavatsused. Sümbolite positiivsuse või negatiivsuse määravad ära praktilised teod, mille tarbeks neid rakendatakse või kuidas tõlgendatakse. Seega, kes võiks kinnitada, et Euroopa tähelipu all ei panda toime ainsatki kuritegu?

Ent tähed, mis juba iidsetest aegadest nii maal kui merel ränduritele teed näitavad, võivad juhtida ka vaimuradu. Rainer Maria Rilke alustab oma üheteistkümnendat “Sonetti Orfeusele” küsimusega, kas taevalaotuses leidub ratsaniku nimelist tähtkuju. Poeet imetleb mööda teed kappava hobuse ja ratsaniku täiuslikku harmooniat ning loodab leida tolle kujutise peegeldust kauges tähistaevas. Ta otsib jälge kahest olendist, kes tegelikult on üks. Kuid mehe ja tema hobuse peegeldust taevakaarelt ei leia, näeme vaid joont, mis tähistab nende koos läbitud teed. Poeet mõistab, et just koos läbitud tee lasebki neil näida nii ühtsena, et eemalt paistavad üheainsa olendi piirjooned. Luuletaja jõuab järeldusele, et tähed valetavad, lastes meil ometi hetkeks uskuda, et kujutis on tõeline.

Luuletus on mõistatuslik ning valmistab tõlgendamisraskusi isegi Paul de Mani mõõtu kirjandusteooria asjatundjale^[5.] Kuid samas on võimalik, et too Aadria mere kaldal sündinud luuletus sai inspiratsiooniallikaks ühele teisele Duino lähistel kirjutatud poeemile just nende üksikute fraasidega, mis annavad end arusaadavaks mõtteks kokku seada: hobune ja ratsanik moodustavad terviku tänu koos läbitud teekonnale.

Edvard Kocbeki poeem “Lipica hobused” leidis Sloveenia esimestel iseseisvusaastatel laialdast kõlapinda^[6.] Luuletuse ingliskeelne tõlge on avaldatud antoloogiates At the Door in the Evening (Quebec, 1993) ja Terra Incognita (New York, 1997). Nagu pealkirigi ütleb, kõneleb luuletaja Karsti piirkonnas asuva Lipica hobusekasvanduse hobustest, kellega varustati ainuõiguslikult kuulsat Viini õukonna Hispaania Ratsakooli. Lipitsa tõugu hobune sünnib süsimustana ning täiskasvanuna saab temast valge graatsiline loom. Luuletaja pöördub oma poja poole, selgitades talle, et Viinis kõnelevad keisrid diplomaatidega prantsuse keeles, võluvate näitlejannadega itaalia keeles, piiritu jumalaga hispaania keeles ning teenritega saksa keeles, kuid sloveeni keelt kasutatakse Viini õukonnas hobustega suhtlemiseks. Selline kokkuvõte katkestab välgunoolena igasuguse enesega rahulolu.

Nii nagu nägime Martin Karpani puhul, kes vallutas madalaimast astmest alates õukonnapüramiidi, purustades paljaste kätega rauast saableid ja nooli kui mängukanne ning taltsutades keisri tuliseimadki hobused, kirjeldab ka Edvard Kocbek oma rahva vaikset kohalolekut võõra impeeriumi konglomeraadis. Ollakse küll alandatud, kuid samas hädavajalikud.

Vaid väga kaugelt tulnud hobuse seljas võime edasi minna, ütleb Kocbek. Tee on pikk, mootoritel on omadus katki minna, elevandid aga söövad liiga palju. Meie teele sobibki vaid hobune ning tuleb tunnistada, et ratsa-reisijad sünnivadki hobuse seljas, veedavad seal oma elu ning ka surm tabab neid tolle aastatega värvi muutva lipitsa hobuse hüpleval turjal.