Читать книгу Võitlustuhin. Kesk-Euroopa mõiste XX sajandil - Simona Škrabec - Страница 6

Küsigem niisiis, kuidas üldse sünnib mõiste, termin? Kust ta tekib? Selle küsimuse olengi endale esitanud, sellest saab kogu järgnevat mõtisklust läbiv teema. Kuidas läheneda Kesk-Euroopa mõistele? Kuidas takistada sel laiali valgumast, muutumast erinevate asjaolude sasipuntraks, millest polegi enam võimalik aru saada? Selleks, et eri päritolu tegurite virvarr ei väljuks kontrolli alt, reastavad ajaloolased harilikult hulga põhjusi ja tagajärgi, lähtudes kaugeimast minevikust ning ulatudes veel kätte jõudmata tulevikku, kus seda luua aidanud minevikunägemusel on oma kindel koht.

Kesk-Euroopa niisugust lähenemist ei võimalda, kuna paratamatult tekib oht omistada tolles geograafilises piirkonnas ette tulevatele erinevatele maailmanägemise ja -kogemise viisidele ühine lähtekoht ja ühine tulevik. Ometi ei paista Kesk-Euroopa erinevate identiteetide tagant ainsatki ühist eesmärki, millest ühtse ajaloo põhjuste ja tagajärgede ahela loomisel abi võiks olla. Ka ei tundu mõttekas püüda otsida välistavat definitsiooni, et määratleda, mida üldse lugeda Kesk-Euroopaks ja mida mitte. Ma ei tahaks anda terminile ühest definitsiooni, kuna sel juhul jääksid piirkonna mitmed tahud paratamatult täiesti varju.

Seda metodoloogilist komistuskivi on õigupoolest lihtne vältida. Kesk-Euroopa mõiste tähenduse määratlemiseks tuleb vaid muuta ajalooteaduse loogikat ning alustada kõige viimastest jälgedest, mille aeg on mingisse konkreetsesse paika jätnud. Alles siis, kui lähim materjal on läbi töötatud, võib süvitsi edasi minna. Niisiis on vaatluse alla võetud dokumendid reastatud laskuvas kronoloogilises järjestuses. Kuid see ei ole ainus nähtav eripära, mida tuleb arvesse võtta. Mind huvitab ka nimetatud uurimistehnikaga kaasnev hoopis varjatum tagajärg: ajaloonarratiivi ümberpööramine, ajaloo kui sündmuste dešifreerimisel aegade algusest lähtuva teadusharu uurimismeetodi ümberpööramine.

“Õigusfilosoofia” sissejuhatuses räägib Hegel Minerva öökullist, kes tõuseb lendu hämariku saabudes, etendades ühe ajajärgu filosoofilist mõistmist. Alles mingi ajajärgu lõppedes võib analüütiline vaim sellest üle lennata. Ehkki on küll tõsi, et järelduste tegemiseks tuleks ajalugu vaadelda teatud distantsilt, võimaldab tagasipilk ka manipulatsioone. Võimalus, et minevik muutub jäigaks sündmuste ahelaks, mis loob ideoloogiliselt sõltuva ajaloonägemuse, ei ole mitte hüpoteetiline oht, vaid XX sajandi karm õppetund. Nii nägid ajalugu XX sajandi kaks suurt totalitaarset süsteemi: fašism ja stalinism. XX sajand pakkus meile näite kahe ühtlustava alge äärmuslikust kuritarvitamisest. Euroopa sai tunda, mida tähendab rassipuhtuspoliitikast kantud Saksa natsionaalsotsialismi taandamine üheleainsale rahvusidentiteedile. Ent teiselt poolt laotas möödunud sajand suure osa Vana Maailma üle kommunistliku revolutsiooni loosungi, mille sihiks oli ühendada kõikide maade proletaarlasi ning hävitada igaveseks inimkonna häda, edasist arengut takistav pidur – maailma jaotumine iseseisvateks kogukondadeks. Natsismi on lihtne defineerida hullunud rahvuslusena, ning kommunismi, selle algperioodi kõrvale jättes, hullunud internatsionalismina, mis ei tahtnud tunnistada rahvaste loomupärast iseseisvuspüüdlust. Hiljem lisandus võrdsustamisusule domineeriva grupi – Nõukogude Liidu puhul vene – natsionalism.

Seetõttu tekitab minus kahtlusi juba pelk mõte püüda konstrueerida Kesk-Euroopat jäiga ja ühtlustatud identiteedina ning siinkohal ei aitaks ka mistahes ettevaatusabinõud. Alustuseks teen ettepaneku kujutleda Kesk-Euroopa mõistet ladestu representatsioonina. Tundub asjakohane loota, et väljakaevamise edenedes saame teada, milliseid jälgi on aeg selle sõna alla peitnud. See aga viib meid niisuguse dokumendianalüüsini, mis ei vähenda tahes-tahtmata diskursuste mitmekesisust ega otsi ka mõistele ühtainsat, kõikehaaravat tähendust. Säärane metodoloogia peaks lubama näidata, et üksainus sõna sisaldab tervet hulka mõisteid. Sõna sisu täpseks kirjeldamiseks tuleb välja selgitada seegi, kes ja mis tingimustes Kesk-Euroopa regiooni defineerida on püüdnud.

Kesk-Euroopa mõiste ilmumine on puhas ajalooline juhus, see ei kuulu mingisse sündmuste mehaanilisse ahelasse ning ilmselt ei ole seda võimalik paigutada ka mingisse ideaalsesse, loomulikku järgnevusse. Tegemist on mõistega, mis prantsuse filosoof Michel Foucault’ sõnu laenates sündis “võitlustuhinast”. Tema veendumus, mille kohaselt peaks ajalooteadus esitama sündmusi lähtudes nende unikaalsusest, sellest, mis katkestab põhjusliku ahela, aitab mul aru saada, mis on toimunud Kesk-Euroopa mõistega ning võib aidata meil välja selgitada, miks on Kesk-Euroopa tekitanud nii rohkesti poleemikat, miks see on paljudele tähendanud varjupaika ja lohutust, kuid samas kutsunud ellu nii palju tulihingelist hukkamõistu. Foucault vastandas end kindlalt traditsioonilisele historiograafia suunale püüda integreerida hajutatud ajaloosündmused jäika katkematusse skeemi, mille tulemusena ajalugu kui põhjuste ja tagajärgede ahel lähenes oma struktuurilt jutustusele. Nii juhtisidki ajalugu pinnalt nähtamatud, kuid ometi varjatult kohal olevad väärtused.

Minu esialgse hüpoteesi järgi on Kesk-Euroopa vormitud haamrilöökidega, see on tasapind, kuhu sündmused on sisse kirjutatud, see on oriendi ja oktsidendi, ida ja lääne vastasmõjul tekkinud ristumiskoht, paljude läbikukkunud valitsemiskatsete käigus Euroopa kaardile joonistunud lõikumispunkt. Kuigi võiksin tungida veelgi sügavamale ajalukku, et uurida minevikust Kesk-Euroopa alale jäänud jälgi, võtan siinkohal vaatluse alla vaid ajavahemiku, kus Kesk-Euroopa mõiste on olemas ka kõige umbusklikuma ajaloolase jaoks. Liigun mõiste tähenduse jälgedes tänapäevast kuni termini Mitteleuropa ilmumiseni 1915. aastal Saksa poliitik Friedrich Naumanni raamatus, kus mõiste esmakordselt selle nime all tähistab täiesti varjamatult Saksa imperialismi kõige täitmatumat isu. Need peajooned, mis ei piiritle lõppkokkuvõttes ei Kesk-Euroopa lähtekohta ega tulevikku, joonistavad ometi selgelt välja piirkonna näo XX sajandil. Kuuluda neisse piiridesse tähendab olla talunud neidsamu lööke, olla kannatanud ajaloo suurte muutuste tagajärgi. Nüüd aga peatugem ja uurigem ladestu esimest kihti, viimast haamrilööki, et näha, mis jälje see endast maha on jätnud.