Читать книгу Lõõmav maailm - Siri Hustvedt - Страница 4

„Kõik intellektuaalsed ja kunstipärased püüdlused, isegi anekdoodid, pilked ja paroodiad, on rahvale rohkem meelt mööda, kui rahvas teab, et kuskilt selle suure töö või suure kelmustüki tagant võib leida riista ja paari mune.” Sellise väljakutsuva lause peale sattusin 2003. aastal üht toimetajale saadetud kirja lugedes, mis avaldati ühes The Open Eye numbris – tegemist on valdkondadevahelise ajakirjaga, mille ustav lugeja olin juba mitu aastat olnud. Kirja autor Richard Brickman polnud seda lauset ise kirjutanud. Ta tsiteeris Harriet Burdenit, kunstnikku, kelle nime ma polnud trükimustas varem kohanud. Brickmani väitel oli Burden kirjutanud talle pika kirja ühest projektist ja palunud temal see avalikustada. Kuigi Burden oli oma töid 1970. ja 1980. aastatel eksponeerinud New Yorgis korraldatud näitustel, oli ta selles, kuidas need vastu võeti, pettunud ja kunstimaailmast täiesti eemale tõmbunud. Millalgi 1990. aastate lõpu poole alustas ta eksperimenti, mis kestis viis aastat. Brickmani sõnul palkas Burden kolm meest, kes pidid esinema tema loomingu autoritena. Kolmel New Yorgi galeriides välja pandud isikunäitusel, mille autoriks arvati olevat Anton Tish (1999), Phineas Q. Eldridge (2002) ja kunstnik, keda tunti vaid Rune nime all (2003), näidati tegelikult Burdeni teoseid. Burden nimetas kogu projekti „Maskeeringuteks” ja kuulutas, et sellega ei tahtnud ta paljastada mitte ainult kunstimaailma eelarvamuslikku suhtumist naistesse, vaid tõestada avalikkusele, et inimtaju toimib kompleksselt ning kuidas teadvustamata ideed soost, rassist ja kuulsusest mõjutavad vaataja arusaama konkreetsetest kunstiteostest.

Ent Brickman läks veelgi kaugemale. Tema väitel rõhutas Burden, et pseudonüüm, mille ta oli võtnud, muutis tema loodava kunsti iseloomu. Teisisõnu, mees, keda naine maskina kasutas, mõjutas seda, millist kunsti Burden lõi: „Iga kunstnikumask muutus Burdeni jaoks „poetiseeritud isiksuseks”, „hermafrodiitse iseenda” visuaalseks edasiarenduseks, mida ei saanud pidada osaks ei temast ega tema maskist, vaid „nende vahel loodud läbipõimunud tegelikkuseks”.” Esteetikaprofessorina olin projektist otsekohe lummatud nii selle ambitsioonikuse kui ka filosoofilise komplekssuse ja peenuse tõttu.

Ühtaegu ajas Brickmani kiri mind hämmeldusse. Miks polnud Burden ise oma seisukohta avaldanud? Miks lasi ta Brickmanil enda nimel rääkida? Brickman väitis, et kuuekümneleheküljeline kiri, mida Burden nimetas „Läkituseks väljamõeldud olemise vallast”, oli tema kirjakasti saabunud ootamatult, ja et enne seda polnud tal kunstniku olemasolust aimugi. Ka Brickmani kirja toon pakub huvi: see on vaheldumisi üleolev ja imetlev. Ta sarjab Burdeni kirja liialdusi ja peab seda akadeemilises ajakirjas avaldamiseks sobimatuks, siis aga tsiteerib justkui heakskiitvalt teisi kunstnikule omistatud lõike. Mulle jäi kirjast segane mulje ning samuti ärritas mind Brickman, kelle märkused hägustasid suuresti Burdeni esialgset teksti. Vaatasin kohe järele, mida need kolm näitust endast kujutasid: Tishi „Lääne kunsti ajalugu”, Eldridge’i „Lämmatavad toad” ja Rune „Pealispinna all” olid kõik üksteisest silmanähtavalt erinevad. Sellest hoolimata avastasin kõigi kolme näituse juures mingi „perekondliku sarnasuse”. Tishi, Eldridge’i ja Rune tööd, mille oli väidetavalt loonud Burden, olid kõik taiestena mõjusad, kuid erilist huvi äratas minus just Burdeni eksperiment, sest see haakus mu enda intellektuaalsete huvidega.

Minu päevakava oli tol aastal väga tihe. Olin ajutiselt osakonnajuhataja kohusetäitja, nii et ma sain rahuldada oma uudishimu „Maskeeringute” vastu alles kolme aasta pärast, mil võtsin akadeemilise puhkuse, et töötada oma raamatu „Plural Voices and Multiple Visions” kallal, milles ma võtan vaatluse alla Søren Kierkegaardi, M. M. Bahtini ja kunstiajaloolase Aby Warburgi teosed. Brickmani kirjeldus Burdeni projekti ja poetiseeritud isiksuste kohta (viimane on Kierkegaardi väljend) haakus ideaalselt minu enda mõtetega ning nii ma otsustasin Brickmani The Open Eye kaudu üles otsida ja kuulata, mida tal enda kaitseks öelda on.

Ajakirja toimetaja Peter Wentworth otsis välja enda ja Brickmani e-kirjavahetuse – mitu lühikest, igavat, ametlikku teadaannet. Ent kui mina püüdsin Brickmaniga ühendust võtta, avastasin, et aadressi pole olemas. Wentworth tõi lagedale ühe essee, mille Brickman oli ajakirjas avaldanud kaks aastat enne The Open Eyele saadetud kirja, ja mulle meenus hilinemisega, et olin seda lugenud: tegemist oli raskesti mõistetava tekstiga, milles kritiseeriti käimasolevaid arutelusid analüütilise filosoofia kontseptsioonide üle – see teema oli minu huvidest kaugel. Wentworthi sõnade kohaselt oli Brickman saanud Emory ülikoolist filosoofiadoktori kraadi ja töötas Minnesotas Northfieldis St. Olafi kolledžis abiprofessorina. Ent kui ma St. Olafi kolledžiga ühendust võtsin, selgus, et seal ei õpeta ega ole ka kunagi õpetanud ühtki Richard Brickmani nimelist isikut. Pole vist vaja lisada, et ka Emory ülikoolil polnud andmeid ühegi sellenimelise filosoofiadoktorandi kohta. Otsustasin pöörduda otsejoones Harriet Burdeni poole, kuid selleks ajaks, kui ma talle New Yorgis tema tütre Maisie Lordi kaudu jälile sain, oli ta kaks aastat surnud olnud.

Siinse raamatu mõte sündis minu esimese Maisie Lordiga peetud telefonivestluse käigus. Kuigi ta teadis Brickmani kirjast, üllatus ta, kui kuulis, et selle autor polegi seesama inimene, kelleks ta teda pidas, kui too tõepoolest üldse olemas oli. Tema teada oli ema Brickmaniga suhelnud, kuid ta ei teadnud nende lävimise üksikasju. Selleks ajaks, kui mina Maisiega rääkisin, olid Harriet Burdeni kunstiteosed kõik kataloogitud ja säilitatud ning Maisie ise oli juba mitu aastat töötanud emast kõneleva dokumentaalfilmi kallal. Filmis on kasutatud pealeloetud katkendeid kahekümne neljast isiklikust päevaraamatust, mida ta ema hakkas pidama 1995. aastal pärast abikaasa Felix Lordi surma, igal märgistuseks üks tähestiku täht. Niipalju kui Maisie teadis, ei mainitud Brickmani üheski päevikus. (Mina leidsin kaks viidet R. B-le, eeldatavasti Richard Brickmanile, kuid ei midagi paljastavamat.) Maisie aga oli kindel, et ema jättis päevikutesse terve rea „vihjeid” mitte üksnes oma pseudonüümse projekti, vaid ka millegi sellise kohta, mida ta nimetas „minu ema isiksuse saladusteks”.

Kaks nädalat pärast meie telefonivestlust lendasin New Yorki, kus sain kokku Maisie, tema venna Ethan Lordi ja Burdeni elukaaslase Bruno Kleinfeldiga, kes kõik vestlesid minuga pikalt. Nägin sadu kunstiteoseid, mida Burden polnud kusagil eksponeerinud, ja ta lapsed teatasid mulle, et tema tööd viidi just New Yorgis asuvasse mainekasse Grace Gallerysse. Burdeni 2008. aasta retrospektiiv pälvib tunnustust ja kiidusõnu, mida kunstnik meeleheitlikult igatses, nii et tema tõeline karjäär algas alles postuumselt. Maisie näitas mulle katkendeid oma lõpetamata filmist ja, mis eriti oluline, lubas mul märkmikke uurida.

Lugedes sadu Burdeni kirjutatud lehekülgi, olin kord lummatud, kord ärritatud või masenduses. Ta pidas ühel ja samal ajal mitut eri päevaraamatut. Mõnele sissekandele kirjutas ta kuupäeva juurde, teistele mitte. Tal oli märkmike jaoks ristviidete süsteem, mis mõnikord oli üheselt arusaadav, teinekord näis aga oma ülimas keerukuses absurdne või komplitseeritud. Lõpuks loobusin ma selle lahtiharutamisest. Mõnel leheküljel kahaneb ta käekiri loetamatuks ja teistel kasvab niivõrd suureks, et lehele mahub vaid paar lauset. Kohati hägustavad teksti joonistused, mis katavad ka valmis teksti. Mõned märkmikud olid tihedasti täis kirjutatud, teised sisaldasid vaid üksikuid lõike. Märkmik A ja märkmik U olid peamiselt autobiograafilised, kuid mitte täielikult. Ta oli teinud hoolikalt märkmeid kunstnike kohta, keda armastas ja kellest mõned võtsid päevikus enda alla terveid lehekülgi. Näiteks Vermeer ja Velázquez on koos V-tähe all. Louise Bourgeois’l on oma märkmik L-tähe ja mitte B-tähe all, kuid L hõlmab ka kõrvalepõikeid lapsepõlve ja psühhoanalüüsi. William Wechsler, märkmik W, sisaldab tähelepanekuid Wechsleri tööde kohta, aga ka üksikasjalikke kõrvalepõikeid Lawrence Sterne’i „Tristram Shandy” ja Eliza Heywoodi „Fantomina” kohta ning samuti märkusi Horatiuse teemadel.

Paljud päevaraamatud sisaldavad peamiselt märkmeid tema loetava lektüüri kohta, mis oli mahukas ja hõlmas paljusid valdkondi: kirjandust, filosoofiat, keeleteadust, ajalugu, psühholoogiat ja neuroteadust. Teadmata põhjustel jagasid John Milton ja Emily Dickinson G-tähega märkmikku. Kierkegaard on märkmikus tähisega K, kuid Burden kirjutab selles ka Kafkast ja samuti on seal mitu lõiku kalmistutest. Märkmikus H, kus käsitletakse Edmund Husserlit, on mitmeid lehekülgi Husserli „objektiivsuse intersubjektiivse ülesehituse” idee ja selle mõju kohta loodusteadustele, aga see sisaldab ka puutepunkte Maurice Merleau-Ponty ja Mary Douglasega ning fantaasiastsenaariumi tehisintellekti teemal. Q on pühendatud kvantteooriale ja võimalusele kasutada seda aju teoreetilise mudelina. Märkmiku F (ilmselt femina järgi) esimesel leheküljel kirjutab Burden „Ülistuslaulu õrnemale soole”. Järgneb lehekülgede viisi tsitaate. Maigu saamiseks piisab vaid mõnest näitest. Hesiodos: „Mees, kes usaldab naist, usaldab ka petist.” Tertullianus: „Teie [naine] olete värav kuradi juurde.” Victor Hugo: „Jumal sai meheks, see on kindel. Kurat sai naiseks.” Ezra Pound (Canto XXIX): „Naine / on element, emasloom / on kaos, kaheksajalg / bioloogiline protsess.” Selliste jultunud misogüünia näidete kõrvale on Burden üheainsa lehe külge klammerdanud tosinate kaupa ajalehe- ja ajakirjaartikleid, millel on kiri „maha vaikitud”. Neil eri tekstidel puudus igasugune ühine teema ja ma ei mõistnud, miks need ühte patta olid pandud. Ja siis mulle koitis, et neid ühendasid nimekirjad. Iga artikkel sisaldas kaasaegsete kujutavate kunstnike, romaanikirjanike, filosoofide ja teadlaste loetelu, milles ei esinenud ainsatki naisenime.

V-s tsiteerib Burden ka teaduslikke raamatuid, nii viidetega kui ka ilma. Ma leidsin tsitaadi: „Kuvand „naine kui koletis”, milles kujutatakse naisi madude, ämblike, tulnukate ja skorpionidena, on väga levinud poistele mõeldud kirjanduses ja mitte üksnes Ameerika Ühendriikides, vaid ka Euroopas ja Jaapanis (vt T, lk 97).” Sulgudes olev viide osutab Burdeni enda märkmikule T, millega tähistatakse teratoloogiat, teadust värdjatest, mis, nagu Burden märkmiku esimesel leheküljel selgitab, on „kategooria, mis ei olegi kategooria, kategooria, et käsitleda seda, mida ei saagi käsitleda”. Burden oli soerditest täielikult haaratud ja kogus nende kohta viiteid nii teaduslikest kui ka ilukirjanduslikest teostest. Märkmiku T leheküljel 97 tsiteerib Burden Rabelais’d, kelle koomilised koletised muutsid kirjanduse palet, märkides, et Gargantua ei sünni läbi tavapärase avause: „Selle takistuse tõttu laienesid ülalpool emakakaela veenid, laps hüppas otseteed õõnesveeni, liikus läbi rindkere õlgade kõrgusele, kus seesinane veen kaheks hargneb, pöördus vasakule ja tuli välja vasakust kõrvast.”^[1.] (I raamat, 6. peatükk). Kohe pärast tsitaati kirjutab ta: „Kuid värdjas ei kehasta alati rabelais’likku uudishimu mõõtmatu isu ja piiritu lõbujanu vastu. Sageli on see naine üksildane ja vääriti mõistetud (vt M ja N).”

Kahes tihedalt täis kirjutatud märkmikus (M ja N) käsitletakse Newcastle’i hertsoginna Margaret Cavendishi (1623–1673) teoseid ja materialistlikku organitsismi, mille see mõttetark oma küpsusaastail välja töötas. Ent neis kahes märkmikus on kõne alla võetud ka Descartes’i, Hobbesi, More’i ja Gassendi tööd. Burden seob Cavendishi selliste nüüdisaegsete filosoofidega nagu Suzanne Langer ja David Chalmers, aga teiste hulgas ka fenomenoloogi Dan Zahavi ja neuroteadlase Vittorio Gallesega. Pärast kõnealuste lõikude läbilugemist teatas minu neurobioloogist kolleeg Stan Dickerson, kes polnud kunagi varem kuulnud ei Burdenist ega Cavendishist, et Burdeni väide „on natuke metsik, ent veenev ja tark”.

Hoolimata asjaolust, et Cavendish elas seitsmeteistkümnendal sajandil, oli ta Harriet Burdenile alter ego eest. Oma eluajal avaldas Newcastle’i hertsoginna luulet ning ilukirjanduslikke ja loodusfilosoofilisi teoseid. Kuigi nii mõnigi inimene kaitses ja imetles tollal tema töid – eelkõige tema abikaasa William Cavendish –, tundis hertsoginna, kuidas tema sugu ta võimalusi pärsib, ning avaldas korduvalt lootust, et ta leiab oma lugejad ja nende heakskiidu järeltulevate põlvede seast. Tõrjutuna paljude poolt, kellega ta oleks soovinud dialoogi astuda, lõi Cavendish kirjatükkides omaenda vestluskaaslaste maailma. Usun, et nii nagu Cavendishi, ei suudeta mõista ka Burdenit tema mõtete ja kunsti dialoogilist väärtust arvesse võtmata. Kõiki Burdeni märkmikke saab lugeda dialoogi vormis. Ta liigub pidevalt esimeselt isikult teisele ja siis kolmandale. Mõni lõik on kirjutatud tema enda kahe mina vahelise vaidlusena. Üks hääl esitab väite. Teine vaidlustab selle. Tema märkmikest sai lahinguväli, millel sõdivad tema enda konflikti sattunud viha ja lõhestunud intellekt.

Burden kurdab kibedasti kultuuris, eelkõige kunstimaailmas vohava seksismi üle, kuid kaebleb ka oma „intellektuaalse üksilduse” üle. Ta mõlgutab mõtteid oma eraldatusest ja valab välja viha paljude kujuteldavate vaenlaste vastu. Samal ajal ilmestavad tema (nagu ka Cavendishi) kirjatükke ekstravagantsus ja suurejoonelisus. „Ma olen ooper. Mäss. Ähvardus,” kirjutab ta ühes sissekandes, kus ongi arutluse all tema ja Cavendishi vaimne sugulus. Nagu Cavendishi puhulgi, muutus Burdeni ihalus eluajal saavutatud tunnustuse järele lõppkokkuvõttes lootuseks, et tema töid viimaks siiski märgatakse, ja kui mitte tema elupäevil, siis vähemalt pärast surma.

Burden kirjutas nii palju ja nii erinevatel teemadel, et toimetajana seisis minu ees dilemma põhimõttelises küsimuses: mida raamatusse panna ja mida välja jätta? Mõned märkmikud sisaldavad esoteerilisi materjale, mis on mõistetavad üksnes neile, kes on hästi kursis teaduse ja filosoofia ajaloo või kunstilooga. Nii mõnigi viide viis mu täielikku ummikusse, ja isegi kui suutsin nende päritolu kindlaks teha, jäi mulle nende tähendus tema teksti kontekstis tihtipeale ikkagi hämaraks. Koondasin tähelepanu „Maskeeringutele” ja valisin välja ainult need lõigud, mis olid otseselt või kaudselt seotud pseudonüümide projektiga. Esimesed selles raamatus ette tulevad katkendid valisin Burdeni päevikust C (nagu confessiones? confidentiae?), memuaarid, mida Burden hakkas kirjutama millalgi 2002. aasta alguses pärast oma kuuekümne teist sünnipäeva, kuid millest ta nähtavasti loobus, et pöörduda tagasi teiste märkmike ja fragmentaarsema stiili juurde.

Sellest hoolimata leidsin, et oleks asjakohane püüda konstrueerida Burdenist maha jäänud mitmekesistest materjalidest mingisugune lugu. Ethan Lord tegi mulle ettepaneku koguda kirjalikke ja suulisi ülestähendusi tema emaga lähedalt seotud inimestelt, et lisada „Maskeeringutele” täiendavaid vaatenurki, ja ma kiitsin selle mõtte heaks. Seejärel otsustasin püüda üht-teist välja meelitada ka nendelt, kes pseudonüümide projektist midagi lähemalt teadsid või sellega mingil moel seotud olid.

Grace’i näitusest saadik on huvi Harriet Burdeni teoste vastu hüppeliselt kasvanud, seda hoolimata tõigast, et tema „maskid” tekitavad jätkuvalt vastuolulisi reaktsioone, eriti mis puudutab tema seotust kolmest viimase ja neist vaieldamatult kõige kuulsama kunstniku – Runega. Kui Tishi „Lääne kunsti ajaloo” ja Eldridge’i „Lämmatavate tubade” suhtes ollakse üldiselt üksmeelel, et tegu on Burdeni töödega, siis selle koha pealt, mis tema ja Rune vahel tegelikult juhtus, lähevad arvamused lahku. On neid, kes usuvad, et Burdenil ei ole näitusega „Pealispinna all” mingit pistmist, või kui, siis väga vähe, ja teisi, kes on veendunud, et Burden lõi selle ilma Rune osaluseta. Kolmandad on seisukohal, et „Pealispinna all” oli koostöö tulemus. Võib-olla ei olegi võimalik täielikult kindlaks teha, kes teose autor on, kuigi on selge, et Burden tundis, nagu oleks Rune ta reetnud, ja pöördus tema vastu. Lisaks sellele oli Burden veendunud, et Rune varastas tema ateljeest neli tööd, kuigi keegi ei suuda selgitada, kuidas ta seda teha sai. Hoone oli lukus ja häiresüsteem sisse lülitatud. „Aknad”, kaheteistkümnest osast koosnev sari, müüdi maha kui Rune kunstiteos. Tosin kasti sarnanevad Burdeni loodud konstruktsioonidega ja on võimalik, et vähemalt neli neist olid tema ja mitte Rune omad.

Rune versiooni juhtunust ei ole võimalik valikkogusse kaasata. Tema surm 2004. aastal, mis võis, ent ei pruukinud olla enesetapp, leidis ajakirjanduses laia kajastust ja tekitas ohtralt meediakära. Rune karjääri on põhjalikult dokumenteeritud. Tema looming on leidnud rohket käsitlemist ning huvilistele on kättesaadavad mitmed temast ja tema töödest kirjutatud kriitilised artiklid ja raamatud. Sellest hoolimata tahtsin, et käesolevas kogumikus oleks esindatud ka Rune seisukoht, ning ma palusin ajakirjanikul, Rune sõbral ja biograafil Oswald Case’il, sellesse teosesse oma panus anda. Ta oli lahkesti nõus. Teised abilised olid Bruno Kleinfeld, Maisie ja Ethan Lord, Burdeni lähedane sõber Rachel Briefman, Burdeni teine „mask” Phineas Q. Eldridge, Alan Dudek (tuntud ka kui Baromeeter), kes elas Burdeni juures, ning Sweet Autumn Pinkney, kes töötas „Lääne kunsti ajaloo” loomise juures assistendina ja tundis Anton Tishi.

Titaanlike ponnistuste kiuste ei suutnud ma ühendust saada Tishiga, kelle selgitused enda ja Burdeni kontaktide kohta oleksid olnud hindamatud. Siiski on kogumikus üks temaga tehtud lühike intervjuu. 2008. aastal kirjutasin Rune õele Kirsten Larsen Smithile ja palusin intervjuud tema venna kokkupuudetest Burdeniga, kuid ta keeldus, öeldes, et kuna ta on venna enneaegsest surmast vapustatud, ei suuda ta Runest rääkida. Ent 2011. aasta märtsis, kui olin raamatu jaoks kõik materjalid kokku kogunud ja toimetanud, helistas Smith mulle ja selgitas, et on otsustanud minu intervjuusoovile vastu tulla. Meie vestlus on raamatule lisatud. Olen talle südamest tänulik söakuse ja aususe eest, millega ta oma vennast rääkis.

Olen lisanud raamatusse ka lühikese essee kunstikriitik Rosemary Lernerilt, kes töötab praegu Burdenit käsitleva raamatu kallal, intervjuud kahe kunstikaupmehega, kes eksponeerisid Burdeni „maske”, ja paar lühiarvustust, mis avaldati pärast „Lämmatavate tubade” avamist – see näitus sai märksa vähem tähelepanu kui teised kaks „Maskeeringute” triloogias. Lisasin valikkogule ka Timothy Hardwicki artikli, mis avaldati pärast Rune surma, sest selles käsitletakse Rune vaateid tehisintellektile – teemale, mis ka Burdenit väga huvitas, kuigi tema selleteemalised märkmed viitavad asjaolule, et nad olid kõnealuses küsimuses eriarvamusel.

Tunnen endal kohustust puudutada vaimuhaiguse teemat. Kuigi ühes Art Lightsis ilmunud Burdenit käsitlevas essees kutsus Alison Shaw kunstnikku „terve mõistuse musterkujuks hullumeelsusele kalduvas maailmas”, väidab Alfred Tong artiklis ajakirjale Blank: A Magazine of the Arts vastupidist:

„Harriet Burden oli rikas. Pärast seda, kui ta abiellus tuntud kunstikaupmehe ja -koguja Felix Lordiga, ei pidanud ta kunagi enam töötama. Kui mees 1995. aastal suri, varises Harriet vaimselt täielikult kokku ja sai psühhiaatrilist ravi. Ta jäi psühhiaatri hoole alla kogu oma ülejäänud eluks. Burdenit peeti ekstsentriliseks, paranoiliseks, sõjakaks, hüsteeriliseks ja isegi vägivaldseks. Mitu inimest nägi, kuidas ta Red Hookis mere ääres Runet füüsiliselt ründas. Üks pealtnägijatest rääkis mulle eraviisiliselt, et Rune oli sündmuskohalt lahkudes verevermeis. Ma ei suuda hästi mõista, kuidas saaks keegi uskuda, et Burden oli piisavalt stabiilne, loomaks teost „Pealispinna all” – ranget ja keerulist installatsiooni, mis võib küll olla Rune parim töö.”

Järgnevates päevikukatketes kirjeldab Burden abikaasa surma järgseid kannatusi ja kirjutab doktor Adam Fertigist, kelle ees ta ennast tänuvõlglasena tundis. Tongil on õigus, et Burden käis psühhiaatri ja psühhoanalüütiku Fertigi juures edaspidigi oma viimase kaheksa eluaasta jooksul. Tal olid psühhoteraapiaseansid kaks korda nädalas. Tõele vastab seegi, et ta virutas Runele suure hulga tunnistajate juuresolekul rusikaga. Järeldused, mida Tong neist asjaoludest aga teeb, on siiski suuresti põhjendamatud. Märkmike autor on tundlik, piinatud, vihane ja, nagu enamik meist, pime oma varjukülgede suhtes. Näiteks tundub Burden tihti unustavat, et kunstimaailmast lahkuda oli tema enda otsus. Ta eksponeeris oma töid vähemalt kahe, kui mitte kolme mehemaski taga, kuid keeldus näitamast kunsti, millega oli paljude aastate jooksul ühe kunstikaupmehe üle kuhjanud – see viitab selgelt enesesabotaažile.

Lugesin hoolega läbi kõik kakskümmend neli märkmikku, samuti nende inimeste tekstid ja ülestähendused, kes teda hästi tundsid, ning see kõik andis mulle Harriet Burdenist, kunstnikust ja naisest, nüansirikka ülevaate, ent siis, kui ma kogumiku kallal töötasin, mis kestis vahelduva hooga kuus aastat – tõlgitsesin tema käekirja, andsin endast parima, et tema viidetel ja ristviidetel järge hoida, ning püüdsin mõista tema mõtete eri tähendusi –, oli mul, pean tunnistama, mõnikord ebamugav tunne, nagu jälgiks Harriet Burdeni vaim mind naerdes üle mu õla. Ta vihjas oma päevaraamatutes mitu korda endale kui triksterile ning tundub, et ta tundis rõõmu igasugustest vempudest ja mängudest. Burdeni märkmike tähestikust on puudu vaid kaks tähte: I ja O. Täht I tähistab inglise keeles muidugi esimest isikut ja mind hakkas painama küsimus, kuidas suutis Burden vastu panna kiusatusele selletähelist märkmikku pidada ja et äkki on ta selle kuskile ära peitnud, lihtsalt selleks, et õrritada minusuguseid inimesi, kellest ta oli ilmsesti lootnud, et need lõpuks teda ja tema tööd märkavad. Näib, et I kohta on kaks sulgudes viidet, kuigi Burden võis selle asemel mõelda ka number üht. Mis O-sse puutub, siis see on nii täht kui ka number: null, algus, tühjus. Võib-olla jättis ta selle tähe tahtlikult oma tähestikust välja. Ma ei tea. Ja Richard Brickman? Ühendriikides on sadu Richard Brickmane, kuid mina arvan, et Brickman oli veel üks Burdeni pseudonüümidest. Kui Ethan mulle rääkis, et ta ema avaldas 1986. aastal vähemalt ühe arvustuse totra nime Roger Raison all, olin oma hüpoteesile järjest enam kindel, kuigi mul ei ole mingeid tõendeid, millega seda mingilgi moel põhjendada.

Parim viis on ehk lasta lugejal endal otsustada, mida Harriet Burden mõtles või ei mõelnud ja kas tema seletusi enda kohta võib usaldada. Lugu, mis koorub käesolevast eri häälte valimikust, on intiimne, vastuoluline ja pean tunnistama, et üsnagi võõrik. Olen andnud endast parima, et panna tekstid mõistlikku järjekorda ja lisada Burdeni kirjutiste juurde märkusi, kui need selgitusi vajasid, kuid sõnad ise kuuluvad kaasautoritele ja nendesse sekkusin ma toimetajana vaid minimaalselt.

Lõpetuseks pean lisama mõne sõna käesoleva kogumiku pealkirja kohta. Märkmikus R (võimalik, et tähistab reinkarnatsiooni, reanimeerimist või ka revelatsiooni – kõik kolm sõna esinevad arvukalt) on pärast kahtekümmet lehekülge vaimudest ja unenägudest tühi ruum, mille järel on sõnad „koletised kodus”. See oli minu töö pealkirjaks senikaua, kuni olin kõik tekstid kätte saanud, need praegusesse järjekorda seadnud ja läbi lugenud. Siis otsustasin, et pealkiri, mille Burden laenas Cavendishilt ja andis oma viimasele enne surma lõpetatud taiesele, sobib sellele jutustusele tervikuna paremini: „Lõõmav maailm”.

I. V. Hess

Postskriptum

Vahetult enne seda, kui raamat trükki hakkas minema, võtsid minuga ühendust Maisie ja Ethan Lord, kes teatasid, et olid just avastanud veel ühe märkmiku – märkmiku O. Selle sissekanded annavad täiendavat teavet Harriet Burdeni ja Rune suhete kohta ning paljastavad, et Richard Brickman on, nii nagu olingi arvanud, Burdeni enda pseudonüüm. Kõnealuse märkmiku kõige paljutähenduslikumad leheküljed on lisatud käesolevale teosele, kuid et need ei ole minu arvamust kunstnikust oluliselt muutnud, ei teinud ma sissejuhatuses mingeid parandusi. Kui käesolevast tekstist peaks kunagi tehtama uus trükk ja kui leitakse märkmik I (mis on nüüd minu meelest kindlasti olemas), võin vabalt uuesti oma teksti juurde naasta ja seda vastavalt vajadusele muuta.

(I.V.H.)

1 François Rabelais, Suure Gargantua-Pantagrueli isa ülikohutav elulugu, mis on ennemuiste sügav- ja teravmõttelisusse kiindunud magister Alcofribasi poolt kirja pandud raamat täis pantagruelisme. Tallinn: Perioodika, 1996. Tlk Ilotar Aavisto. Tlk. [ ↵ ]