Читать книгу Lõõmav maailm - Siri Hustvedt - Страница 8

Kust need küll pärit olid? Tiibadega peenis, tema peenis, tühjad pintsakud ja püksid, mis lehvisid kõrgel koos Felixi isiklike asjadega: lugemisprillide, odekolonni, läikiva küüneviili (toimik X), tühja lõuendiga (lootus) – hiiglaslik Felix pressis end ühte minu tuppa nagu Alice, tillukesed Felixid hanereas taga, üll mitmesugused rõivad, nukk-abikaasad, nagu ma neid nimetasin. Kuidagi hakkas ka minu isa mängu tulema. Raamatumees, magamas Spinoza leheküljel, jätnud Leibnizi vahele (ta armastas Leibnizi), väike issi Luftmensch heljumas otse trepi kohal, kusjuures tema kaheosalisele ülikonnale on üleni kirjutatud mingid sõnad. See hoomamatu, mõlemad minu hoomamatud hakkasid joonistustel ja skulptuuridel segunema; nende näod ja nende riided, ühtesulanud ihad, hulluksajavad armsamad olid Harry meeltes segunenud. Ning samuti viha selle võimu vastu, mis neil minu üle oli. Sellepärast nad kasvasid ja kahanesidki.

Ma ei osanud oma ema teha. See juhtus hiljem. Oli keeruline kujutada inimest, kelle sees ma kunagi olin olnud.

Ma ei pidanud teda jahtima.

Ma jahtisin mehi, huilates: „Vaata mind!”

Meie mõtteid täidavad kogu aeg olematud, võimatud, kujuteldavad objektid, ent kunstis liiguvad need seestpoolt väljapoole, sõnad ja kujundid ületavad piiri. Lugesin noil päevil kõrgete akende ja veele avaneva vaatega suure toa diivanil lebades palju Husserlit: cogitationes on esmased absoluutsed antused. Husserl armastas Descartes’i ja tal olid omad teadvusevood, nagu ka William Jamesil (kellest ta oma loengutes rääkis), mis jooksid üksteisest mööda ja üle ja läbi, ning Husserl kinnitas, et empaatia on teadmiste sügavam vorm.^[1.] Husserli õpilane Edith Stein on parim seda teemat käsitlenud filosoof ja ta elaski oma sõnade järgi.^[2.] Filosoofiat on raske kujutada. Hakkasin mõtlema, kas ma oskaksin esitada näiteks empaatiat, ehitada empaatiakasti. Sirgeldasin paberile selle sisu võimalikud vormid. Tegin märkmeid. Ümisesin. Kuulasin palju „Matteuse passiooni”. Mõistsin, et mu vabadus on saabunud. Minu teel polnud ees midagi ega kedagi peale Burdeni enda koorma. Tulevik ees valla, pani puuduva haigutav tühik mul pea ringi käima, muutis mind rahutuks ja tõstis aeg-ajalt pilvedeni, otsekui oleksin kanepit tõmmanud, kuigi ei olnud. Olin omaenda väikese Brooklyni lääni valitseja, rikas lesknaine, tited ja põngerjad ja teismelised ammu minevikku jäänud, ning minu aju kubises ideedest.

Kuid siis saabus öine üksildus, rahutu igatsus millegi järele, mis meenutas mulle minu üksioleku aastaid oma esimeses linnakorteris, kui ma Cooper Unionis käisin. Paiskusin tagasi oma noorema mina, üksildase kunstitudengi juurde, kelle tulevikuihalused olid ebamäärased, hõlmates miskil moel nii kuulsust kui ka armastust. Hakkasin mõistma, et tunded, mida olin omistanud oma noorusele, ei kuulunud tegelikult selle eluperioodi juurde. Erutus, mida ma tundsin pärast pikka tööpäeva, oli sama rahutus, mida olin tundnud inimesena, kes on alles lapsepõlve selja taha jätnud. Igatsesin Kedagi, mingit võimalikku tegelast, kellega allesjäänud tunde veeta. Felix, vana sõber ja vestluskaaslane, peenetundeline, puiklev, salvav, flirtiv, lahke Felix oli läinud. Sa oled mind täiesti hulluks ajanud! (Olin puhuti hüsteerik.) Aga ega selleni kunagi ei jõutud. Minu mõistus oli alles jäänud ja tema oma ka ning me olime püüdnud tehtud kahju pidevalt heastada. Enam polnud midagi heaks teha. Midagi parandada. Polnud Felixit. Püüdsin meeleheitlikult seda tühimikku hoomata ning asjaolu, et olin hakanud seda teadvustama kui tegelikkust, võttis tolle teise tühja olendi vormi, täitis lünga, augu meeltes, kuid selle augu nimi polnud Felix.

Ja nii oli mul tekkinud harjumus minna Sunny baari, istuda seal ja vaadata inimesi ja kuulata neid rääkimas, saada nende häältest lohutust. Mõnikord mängiti muusikat. Kord kuulsin, kuidas loeti luulet, ja pärast vesteldi luuletajaga, kellel olid suured silmad ja punaseks värvitud suu, kes oli isegi Ethanist palju noorem, ning kuigi minu meelest olid tema värsid kohutavad, meeldis ta mulle siiski. Ta ütles oma nime olevat April Rain ja ma arvasin, et ta oli selle nime peale tulnud luuletades. Tüdrukul oli kaasas suur lahtise lukuga õlapaun ning ta oli selle külge paar sviitrit ja kübara sidunud, ning kui ta oma laadungi üles tõstis ja end minekule sättis, ütlesin talle, et ta näeb välja nagu sisserännanu, kes komberdab 1867. aastal kailt maale, ja tema selgitas mulle, et magab sõbra juures diivanil, sest tal hetkel päris kodu ei ole, ning ma tõin ta oma koju.

April Rain, väike valge tüdruk, kellel olid küünarvartel linde kujutavad tätoveeringud ja kelle luuletustes oli hunnikute viisi klaasikilde, mis aeg-ajalt lõikasid sisse ja panid verd jooksma, oli esimene kunstnik minu residentsis. Ta ei jäänud kauemaks kui nädalaks. Ühel õhtul leidis ta Sunny baarist mingi sasitud olekuga dändi ja tagasi ta ei tulnudki, kuid kuni ta minu juures elas, meeldis mulle tema lähedus ning tema juuresolek aitas ära hoida õhtul peale tükkivaid piinu. Vaadates preili Raini pehmet palet ja ümaraid põski, kui me sõime läätsi või küpsetatud juurvilju (ta oli taimetoitlane) ning lobisesime Bingeni Hildegardist või Christopher Smartist, unustasin, milline ma ise välja näen. Unustasin, et mul on kortsud, rinnad, mis vajavad ülevalhoidmiseks tugevat rinnahoidjat, ja keskealise kõht, mis tungib esile nagu melon. Selline mälukaotus on meie igapäevaelu fenomenoloogia: me ei näe iseennast ja see, mida me näeme, muutub meiks endiks alles siis, kui me seda vaatame. Ühel õhtul pärast seda, kui olin oma kahekümne kahe aastasele poetessile head ööd soovinud, heitsin enne voodisseminekut pilgu peeglisse, mu oma nägu üllatas mind ja ma puhkesin nutma. Felix armastas seda vananevat lõusta, mõtlesin. Ta ülistas ja silitas seda. Nüüd ei ole kedagi, kes seda armastaks.

See võis olla enesehaletsus – tunne, et olin muutunud liiga inetuks, et ühegi mehe voodit soojendada –, mis ärgitas mind mõttele, et mõningatel minu loodud olenditel on vaja veidike soojendust. Minu ema armastas elektrilisi madratsikatteid, mis soojendasid teda öö otsa; probleem, nagu ta seda seletas, oli tema aeglases vereringes ja kangestunud jalgades. Mu veri ei voola, vaid roomab ringi, ning tundub, et varvasteni see ei jõuagi. Mu vanemate madratsikate oli kaheosaline, üks kummagi voodipoole jaoks. Ema keeras alati enda osa termostaadi kuue pügala peale ja jälgis, et isa pool oleks välja lülitatud, et too magades ära ei hauduks. Pärast isa surma tõstis ema oma poole kuumuse kümne peale, kuid jättis isa poole külmaks, umbes nagu mälestusjaheduseks. Minu figuuride jaoks polnud eritehnoloogiat tarvis, kuigi ma jändasin juhtmestikuga kaua, enne kui sellega päris rahule jäin. Alustasin Felixi elusuurusest kujutisest, see oli idee temast, mitte tema koopia: katsin ta täistopitud kõhetu kuju kangaga, mille värvisin sinise-rohelisekirjuks, lisades veidi kollast ja tupsutades peale punast – inimene kui lõuend –, ning tema pealaele kinnitasin lühikesed valged juuksetutid. Kui ma ta vooluvõrku lülitasin, tõusis tema pehmes kehas palavik.

Sellest saadud nauding oli naeruväärne. Ma ei osanud siis öelda, miks see kuum olend mind rõõmuga täitis, kuid nii see oli. Puudutasin ettevaatlikult ta värvitud külgi ja tunnetasin tema soojust. Võtsin tal ümber kinni. Sättisin ta diivanile enda kõrvale. Kutsusin teda oma üleminekuobjektiks. Aven jumaldas teda. Ethan vihkas. Maisie talus. Rachelit Felix ja teised kujud küll lõbustasid, ent ühtlasi muutsid tõsiseks. Ta tahtis, et ma prooviksin jälle midagi galerii jaoks teha, üritaksin nagu Willy Loman, müüksin toodangu maha ja saaksin tähelepanu, suure tähelepanu osaliseks. Kuid kas polnud nad oma arvamust juba palju kordi avaldanud? Mitte keegi ei tahtnud proua Lordi käsitööd ja nukukesi. Kes ma ometi olin, mingi püha Sebastian või?

Rääkisin oma figuuridele mõeldud küttemehhanismist parasjagu doktor Fertigile, kui mulle torkas pähe mu vaimustuse tõenäoline põhjus. Anima. Animeerimine.

Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse; nõnda sai inimene elavaks hingeks.^[3.]

See oli jabur. Harry Burden, selle ateljee pooljumal, püüdis ikka ja jälle taaselustada oma surnud abikaasat ja isa, leinamasinavärk aina vurisemas, kui ta seal õmbles ja toppis ja juhtmestas ja saagis ja vormis ja tinutas, aga see aitas. See aitas, ja ma olin jõudnud olukorda, kus võtsin vastu igasugust abi.

Pärast palavikuliselt pöörast aastat abikaasa ja isa, võiks ehk öelda, et abikisa kujudega mässamist hakkasin mõtisklema nende olendite üle, kes elasid minu mälestustes ja kes ei olnud mitte tegelikud isikud, vaid laenatud minu suurest raamatukogust. Ma ei pea silmas üksnes tegelaskujusid, vaid ka ideid, hääli, vorme, figuure, sõnastatud mõtteid, sõnastamata tundeid. Nimetaksin neid metamorfideks ning need võiksid olla jahedad või soojad või kuumad või toatemperatuuril.

See võis olla April Rain, kes rääkis teistele meie kandis ringi liikuvatele noortele vandersellidele, et mul on vabu tube ja voodeid, kuid tõenäolisemalt oli see Edgar Holloway III, põgenik Upper East Side’ist ja Ethani muusikust sõber, kellel oli kolledži lõpetamisest mitu aastat möödas ja kes otsis tööd, et jõuda lähemale oma unistustele rokkstaarielust. Edgarist sai minu abiline ehitustöödel. Ta oli jässakas poiss püstise ninaga, mis näis tema näo jaoks liiga väike ning tugev, kuulekas ja kiire õppija, kui asi puudutas ehitamist ja ehitusmaterjale. Mis aga puudutas vestlemist, siis selles oli ta üsnagi tuhm, ent see vabastas mind igasugusest vajadusest tema meelt lahutada või seletada lahti oma tubade või neisse paigutatud olevuste tähendusi. Ma polnud ju isegi kindel, mida ma täpselt teen.

Teadsin vaid, et olin aastaid iseennast maha surunud ja et minuga oli midagi juhtunud. Doktor Fertig kasutas sõna „pärsitus”. Olin muutunud vähem pärsituks, olin sõlmed lahti päästnud ja köidikuist vabanenud. Peaksin kogu seda oksendamist tänama. Sellest sümptomist sai alguse minu julgus rääkida ja muutuda. Minust oli saanud Vabastatud Harriet, siis alles viiekümne viiene, kuigi loendasin aastaid, ning ma mõtisklesin muude eluradade, alternatiivsete eksistentside, teise Harry Burdeni üle, kes oleks võinud, oleks saanud, oleks pidanud ennast varem valla päästma, või siis sellise Harry Burdeni üle, kes oli nagu April Rain, väike ja rõõsk, või Harry üle, kes on sündinud poisina ja oleks tegelikult ka Harry, mitte Harriet. Oleksin võinud oma pikkuse ja tõrksate juustega olla tugeva kondiga noormees. Kas polnud ma siis kuulnud, kuidas ema halas kõikide nende sentimeetrite pärast, mis olid tüdruku peale raisatud? Mind painas mõte teisest kehast, teisest olemise viisist. Kas tegemist oli mingit sorti kahetsusega? Arutlesin omaette, mis tunne võiks olla minu teadvusel Edgari kehas. Kindla peale ei tahtnud ma endale Edgari meeli, mis olid ääretasa täis tehnobände ja pidevat jutumula, milles torkas pidevalt tähenduseta sidesõnana kõrva täheühend „krt”. Fantaasia hakkas kuju võtma ja keerles kõikvõimalikke trajektoore mööda ümber minu, paljutahulise kunstniku.

Kahtlustasin, et kui ma oleksin sündinud teistsuguses pakendis, oleks minu tööd omaks võetud või neisse oleks vähemalt tõsisemalt suhtutud. Ma ei uskunud, et minu vastu oleks sepitsetud vandenõu. Suur osa eelarvamustest on alateadlikud. See, mis pinnale ilmub, on mõistetamatu vastumeelsus, mida siis püütakse kuidagi mõistuspäraselt õigustada. Vahel on eiramine hullemgi – igavus teise inimese silmis, kinnitus, et ükski osa minust ei saa kuidagimoodi huvi pakkuda. Sellest hoolimata olin kogunud kokku mulle suunatud otsesed hoobid ja alandused ning need olid mind pauku kartma pannud.

Minu selja taga: See on Felix Lordi naine. Ta teeb nukumaju. Naerukihin.

Näost näkku: Kuulsin, et Jonathan pani su tööd välja, sest ta on Felixi sõber. Lisaks oli neil kollektsiooni naist vaja.

Rämpslehes: Legendaarse kunstikaupmehe Felix Lordi abikaasa Harriet Burdeni näitus Jonathan Palmeri galeriis koosneb väikestest arhitektuuriteostest, mis on risustatud mitmesuguste kujude ja tekstidega. Taiesel puudub igasugune korrastatus või fookus ning tundub, et see on veider segu pretensioonikusest ja naiivsusest. Jääb vaid imestada, miks oli need tööd vaja näitusele panna.^[4.]

Ajaga läksid emotsioonid hullemaks, mitte paremaks. Hoolimata Racheli ennustusest, et ma naasen lahingukära juurde, teadsin mina, et noorus on ihaldatud vara ja et vaatamata geriljatüdrukute tegevusele on ikkagi parem, kui sul on peenis.^[5.] Minul oli parim enne möödas ja peenist polnud mul kunagi olnud. Minu jaoks oli liiga hilja omaenda nime all esineda. Olin lõplikult kadunud ja see, kui kergesti see juhtus, oli mulle selgeks teinud, kui pinnapealsed olid olnud minu ja nende kõikide vahelised suhted. Nad tulid mälestusteenistusele – või vähemalt mõned neist. Selleks ajaks, kui Felix suri, oli tema kõrgpunkt möödas. Ta oli läinud ajalukku P. ja L-i ja T. möödunud aegade teoste vahendajana. Tema naisel polnud millegagi ajalukku minna, aga mis siis, kui ma saaksin naasta teise isikuna? Hakkasin välja mõtlema lugusid geniaalsetest maskeeringutest. Nagu nüüdisaegne Sherlock Holmes, sulandusin oma kostüümidesse ning lollitasin isegi lapsed ja Racheli oma kavalate persona’dega ära. Joonistasin kavandeid kõikvõimalikest Harrydest: Superman Harry, keep seljas; kodutu ja ebaselge seksuaalse orientatsiooniga, pudeleid tariv Harry; lühikese ja klanitud valge habemega dändist vanamees Harry; meessoost transvestiit Harry (üsna veenev); itsitav Harry mehe suguelunditega, mis on hellenistlikku traditsiooni järgides tagasihoidliku suurusega. Ja ma ammutasin inspiratsiooni minevikust:

„Ajalooline ja füüsiline väitekiri Catterina Vizzani juhtumi kohta, mis sisaldab Roomas sündinud noore naise seiklusi; naine veetis kaheksa aastat mehe kombel, tapeti armuloo pärast noore daamiga, ning kui lahkamisel leiti, et ta on neitsi, pääses ta vaevu sellest, et rahvas oleks teda pühakuks pidama hakanud. Mõningate kurioossete ja anatoomiliste märkustega neitsinaha olemuse ja olemasolu kohta. Koostanud Giovanni Bianchi, Siena ülikooli anatoomiaprofessor, teda lahanud kirurg. Millele inglise keele toimetaja on lisanud teatavaid vajalikke märkusi.” (Tlk John Cleland, London: Meyer, 1751)

Natuke aega pärast seda, kui Inglismaal avaldati professor Bianchi uurimus, mille oli tõlkinud ja toimetanud John Cleland, „Fanny Hilli” kurikuulus autor, hakkas Charles d’Eon de Beaumont, Prantsuse diplomaat, spioon ja tragunite kapten, avalikult naisterõivais ringi käima. Ta selgitas, et teda kasvatati poisina, kuid tegelikult on ta naine. Ta avaldas memuaarid pealkirja all „La Vie militaire, politique et privée de Mademoiselle d’Eon”. Tema surma järel avastati, et tal on meesterahva suguelundid.

Oli ka üks märkimisväärne juhtum doktor James Barryga, kes astus 1809. aastal Edinburghi ülikooli meditsiini erialale, sooritas 1813. aastal Inglismaa Kirurgide Kuningliku Kolledži eksami, sai sõjaväekirurgiks, reisis ühest teenistuskohast teise ja edutati järjest kõrgematele auastmetele. Karjääri lõppedes oli ta Kanada sõjaväehaiglate peainspektor. Ta suri 1865. aastal Londonis düsenteeriasse. Alles siis avastati, et ta oli naine. Kuna oma soo tõttu ei tohtinud ta meditsiiniga tegelda, siis oli ta sugu vahetanud.

Edukal džässmuusikul Billie Tiptonil, sündinud 1914. aastal kui Dorothy Lucille Tipton, keelati keskkoolibändis esineda, sest ta oli tüdruk; ta hakkas esinema mehena ja hakkaski siis elama mehe elu; tal oli pikaajaline suhe endise strippari Kitty Oakesiga ja nad lapsendasid koos kolm poega. Ükski neist ei teadnud kuni tema surmani 1989. aastal, et anatoomiliselt oli Billie olnud naine.

Selle kohta, miks naissoost loobutakse ja hakatakse meheks või vastupidi, vastavalt vajadusele, on palju lugusid ja sellel on sama palju põhjuseid. On olnud naisi, kes järgnesid oma abikaasale sõtta ja võitlesid, et tema lähedal olla, ning naisi, kes võitlesid puhtalt patriootlikust õhinast ja pärast lahingut hakkasid uuesti naiseks. On olnud naisi, kes esinesid mehena, et pärida oma isa vara, ja naisi, kes olid kaotanud kõik – abikaasa ja lapsed ja raha – ning tundsid, et on naisena liiga haavatavad, ja hakkasid meheks. Paljudel neist olid osavõtlikud emad-isad, õed-vennad ja sõbrad, kes nende saladust hoidsid. Riided, nimi, muudetud häälevarjund ja sobivad liigutused olidki kõik, mida vaja. Aja möödudes polnud enam vaja pingutada, et mees olla. Enamgi veel – see sai nende tegelikkuseks.

*

Ent kas mina olin huvitatud omaenda kehaga eksperimenteerimisest, oma rindade kinnisidumisest ja millegi püksi toppimisest? Kas ma tahtsin elada mehena? Ei. Mind huvitas vaid taju ja selle muudetavus, asjaolu, et me näeme tavaliselt seda, mida näha tahame. Kas mitte see Harry, keda ma peeglist nägin, ei olnud juba piisavalt muutunud? Ma arutlesin tihti endamisi, kas ma ennast üldse päriselt ka näen. Ühel päeval leidsin, et näen täitsa hea välja ja olen suhteliselt sale, tähendab, enda kohta, aga järgmisel päeval nägin lõtva, pirnikujulise kerega groteskset kuju. Kuidas sai muutust selgitada muu kui mõttega, et minapilt on parimal juhul ebausaldusväärne? Ei, ma tahtsin oma keha sellest välja jätta ja teha kunstipäraseid kõrvalepõikeid kellegi teise nime all ning ma tahtsin enamat kui vaid kattevari nimega George Eliot. Tahtsin luua iseenda kaudseid sidekanaleid à la Kierkegaard, kelle maskid põrkusid ja võitlesid omavahel teostes, kust võis leida nii jämedat, peent kui ka vaevu märgatavat irooniat. Kust ma leiaksin omaenese Victor Eremita, A ja B, Kohtunik Wilhelmi, Johannes de Silentio, Constantin Constantiuse, Vigilius Haufniensise, Nicolaus Notabene, Raamatuköitja Hilariuse, Inter et Interi, Johannes Climacuse ja Anti-Climacuse?^[6.] See, kuidas selliseid transformatsioone minu puhul saavutada, oli parimal juhul hägune: polnud rohkemat kui mõttes tehtud märkmed, kuid ma leidsin need viljakad olevat.

Kas mitte polnud S. K. varjunime Notabene all kirjutanud terve rea eessõnu, millele ei järgnenud mingit teksti?^[7.] Mis oleks, kui ma leiutaksin kunstniku, kelle kohta on ohtralt kunstiarvustusi, terve kataloog, aga kellel pole ühtegi taiest? Kui palju kunstnikke oli lõppude lõpuks saanud otsekui katapulteeritult tähtsaks tühja loba abil, mille olid kirja pannud kõik need kirjatsurad, kes olid viitsinud midagi keelealast ette võtta? Ah, see écriture! Too kunstnik peaks olema noormees, enfant terrible, kelle tühisusest luuakse üks lehekülg teksti teise järel. Oo, kui lõbus! Tegin proovi:

X-i töödes avalduv apooria on saavutatud autoinduktsiooni kulgemisel absentsini. Sellest tulenevad ja seetõttu nähtamatud seksuaalse päritoluga autoerootilised aktid hõlbustavad põhjatut kollapsit, illusioone katkestustest ja ihaluse objektist tagasitõmbumist.

Tupik. Teadsin, et sellise pretensioonika, banaalse teksti koostamisel annaksin ma otsad.

Mina, Harriet Burden, tunnistan siinkohal, et minu mitmesugused fantaasiad on lähtunud:

1 üldisest soovist maksta kätte näägutajatele, puupeadele ja lollpeadele,

2 kestvast ja moonutavast intellektuaalsest isolatsioonist, mille tulemuseks on üksildus, sest ma uitasin läbi liiga paljude raamatute, millest keegi ei osanud minuga rääkida,

3 järjest kasvavast tundest, et mind ei ole kunagi õigesti mõistetud ja ma tahtsin alati hullupööra, et mind nähtaks, tõeliselt nähtaks, kuid mida iganes ma ka tegin, olukorda see ei muutnud.

Oma masenduses ja viletsuses keerasin end iga päev üles, otsekui oleksin omaenda vana taldrikuid taguv mänguahv, kuulasin, kuidas ma neid vastamisi taon, ning siis, nota bene, hakkasin tavaliselt nutma, ja kui ma nutsin, tundsin puudust emast, mitte sellest haiglas surevast väikesest emast, vaid mu lapsepõlve suurest emast, kes mind kallistas ja kiigutas ja kussutas ja paitas ja kraadis ja mulle ette luges. Emme tüdruk, kuigi emme ei olnud hiigelmõõtmetes, vaid lühike ja vormikas ja kandis kõrgekontsalisi kingi. Tead, su isale meeldivad mu jalad, kui mul kõrged kontsad all on. Ent kui olin veidi aega ulgunud, meenus mulle kahest pisarast jäänud niiske läige ema sisselangenud põskedel ja kanüül tema siniste veenidega käeseljal, mis juhtus aastaid hiljem. Ma ei öelnud: Sa saad terveks, emme, sest tervekssaamist polnud ju loota. Kes teab, kui kaua ma vastu pean? Mitte kaua. Kuid isegi hospiitsis tõstis ema toidu, linade, pidžaama, õdede pärast kära. Nädal enne surma palus ta mul oma ridikül lahti teha ja värvida veidi ta huuli, sest ta ise oli selleks liiga nõrk, ning kui ta lõpuks morfiinihämusse vajus, võtsin kullakarva kestast huulepulga ja tupsutasin ta õhukesed huuled roosikarvaliseks.

*

Orvuks jäänud.

*

Ma püüan sõnastada mõtet, et mu vabatahtlik eksiil Red Hookis polnud sisemisest vaatevinklist sugugi sündmustevaene. Aeg murdus pidevalt mu kohal. Surnud ja kujuteldavad inimesed mängisid mu igapäevaelus suuremat rolli kui elavad. Vaatasin tahapoole, et taasavastada mälestuste killukesi, ja ettepoole, et vormida kujuteldavat tulevikku. Mis puudutab minu jaoks tegelikult olemas olevaid ja elusaid inimesi, siis pidasin täpselt kinni iganädalastest vastuvõttudest doktor Fertigi juures, kellega tegin „edusamme”, ja pärast seda sain tavaliselt kokku Racheliga, et juua kuskil tema kontori lähedal Park Avenue ja Ninety-first Streeti kandis tassike teed või klaas veini, ning paistis, et meievaheline ammune lähedus ei kao kuhugi, isegi siis, kui me nääklesime ja ta süüdistas mind „kinnisideedes”. Maisie muretses minu pärast. Nägin seda tema silmist, aga valjusti muretses ta Aveni ja Oscari pärast ning mina muretsesin omakorda, et ta loobub liiga paljust oma perekonna heaks ja tema enda töö võib kannatada, ning Ethan kirjutas kohvikutes lühijutte ja andis koos Leonard Rudnitzky, oma hea sõbraga Oberlini kolledži aegadest, välja omaenda väga väikest ajakirja The Neo-Situationist Bugle. Mu poeg rääkis palju kaubastumisest ja vaatemängust ja võõrandumisest ja visionäär Guy Debordist, oma romantilisest kangelasest.^[8.]