Читать книгу Lõõmav maailm - Siri Hustvedt - Страница 7

Pärast seda, kui ema Brooklyni kolis, hakkas ta kodutuid kokku korjama – kodutuid inimesi, mitte loomi. Iga kord, kui tal külas käisin, paistis ühes tema tubadest elavat juba järgmine „assistent”: luuletaja, hulkur või lihtsalt mõni tavaline ligimesearmastuse juhtum, ning ma olin mures, et nad võivad teda ära kasutada, ta röövida või isegi une pealt tappa. Ma muretsen liiga palju, see on krooniline. Minust on saanud meie pere muretseja – see on jäänud minu ülesandeks. Ema juures elas kaua aega mees, kes nimetas ennast Baromeetriks. Veidi enne seda, kui tüüp ema ukselävele maandus, oli too veetnud kaks nädalat Bellevues. Ta patras muudkui tuulte toodud sõnumitest ja tegi kummalisi liigutusi, et õhuniiskust vähendada. Kui mainisin, et ta teeb mind murelikuks, vastas ema: „Aga Maisie, ta on vagur inimene ja ta joonistab väga hästi.” Nagu selgus, oli emal tema suhtes õigus. Temast sai ühe mu filmi peategelane, kuid oli ka teisi, põgusamaid ja ebameeldivamaid tegelasi, kes mind öösiti ärkvel hoidsid, kuni saabus Phineas ja sättis ema juures korra majja, kuid see juhtus hiljem. Ema elas vanas ja tohutu suures laohoones. Sellel oli kaks korrust: üks elamiseks ja teine töötamiseks. Kui ta hoones remonti tegi, hoolitses ta selle eest, et seal oleks palju magamistube „kõikidele mu tulevastele lastelastele”, aga mina arvan, et ta unistas juba siis sellest, et saaks noori kunstnikke otseselt aidata, neile elukohta ja töötuba pakkuda. Mu isal oli oma fond. Mu emal oli oma ad hoc Red Hooki kunstnike koloonia.

Üsna varsti pärast seda, kui ema sinna kolis, ütles ta mulle: „Maisie, ma oskan lennata.” Tema energia oli ülevoolav – pehmelt öeldes. Ma lugesin kuskilt hüpomaaniast ja küsisin endalt, ega mu emal seda ei ole. Närvisüsteemi kõiksugused tõusud ja mõõnad võivad ju leinamist raskendada ning pärast isa surma oli ta tõesti haige. Ta oli nii nõrk ja kõhn, et suutis vaevu liikuda, kuid pärast seda, kui ta paranes, ei peatunud ta ikkagi. Ema töötas iga päev pikalt oma ateljees ja pärast seda luges kaks või kolm tundi, ühe raamatu teise järel: nii romaane kui ka teoseid filosoofiast, kunstist ja teadusest. Ta pidas päevikuid ja märkmikke. Ta ostis endale suure ja raske poksikoti ning palkas Wanda-nimelise naise endale poksitunde andma. Mõnikord tundsin end üksnes ema vaadates jõuetuna. Temas oli alati olnud mingit raevukust – ta võis äkitselt mingi tühja asja peale plahvatada. Ükskord, kui ta oli palunud mul hambaid pesta ja mina venitasin sellega – olin ehk seitsme ringis –, kaotas ta enesevalitsuse. Ta kriiskas ja karjus ja pressis terve tuubitäie hambapastat kraanikaussi. Ent enamasti oli ta minu ja mu venna emana kannatlik. Tema oli see, kes meile luges ja laulis, kes mõtles välja pikki lugusid, mis meeldisid nii mulle kui ka Ethanile, mis ei olnud just kerge ülesanne, sest mina tahtsin haldjaid ja mäekolle ning tema tahtis sõidukeid, mis paiskavad välja relvi, ja roboteid, nii et ema tekitas neist tavaliselt mingi ristsugutise. Aasta otsa jutustas ta meile pikka saagat tulipeadest, kes elasid Tulimaal. Palju võluväge ja võitlusi ja keerulisi relvi. Kogu keskkooliaja aitas ta meil koolitöid teha. Ma helistasin talle isegi kolledžist ja küsisin nõu oma tundide või kirjalike tööde jaoks. Ema oli kõigest huvitatud ja näis, et ta on kõike lugenud. Tema oli see, kes käis meie mänge, kontserte ja näidendeid vaatamas. Isa tuli siis, kui sai, kuna ta reisis palju. Väiksena läksin ma mõnikord ema juurde magama, kui isa ära oli. Ema rääkis unes. Ma ei tea, miks ma seda mäletan, aga ükskord ta röögatas: „Kus Felix praegu on?”

Lapsed on isekad. Ma teadsin, et mu ema on kunstnik, kes teeb keerukaid majakesi täis nukke ja vaime ja loomi, keda ta lubas mul mõnikord katsuda, kuid ma ei mõelnud kunagi tema tööst kui ametist. Ta oli mu ema. Isa kutsus teda oma Mõistuse Madonnaks. Tagantjärele mõeldes tundub kohutav, et mulle ei tulnud siis kunagi pähe, et ema võiks olla pettunud või õnnetu. Lõputu hülgamine, selle ebaõiglus, oli talle tõenäoliselt haiget teinud, kuid ma ei saa öelda, et ma lapsena seda tajusin. Kui ta mõne oma taiese kallal töötas, meeldis talle ümiseda ja end edasi-tagasi kõigutada, ning ta liigutas kuju kohal sõrmi, enne kui seda puudutas. Mõnikord ta nuusutas materjale ja ohkas. Ta sulges aeg-ajalt silmad ja armastas öelda, et tema jaoks ei ole kunsti ilma keha ja keharütmideta. Muidugi siis, kui ma teismeliseks sain, leidsin, et need liigutused ja tõmblused olid piinarikkad, ning jälgisin, et ükski mu sõber neid nägema ei satuks. Kui olin seitseteist, ütles ema mulle ükskord: „Maisie, sul on vedanud, et sul ei ole minu rindu. Suured rinnad väikse naise küljes on võluvad, kuid suured rinnad suure naise küljes on hirmuäratavad – tähendab, meeste jaoks.” Mind rabas tema arvamus, et ta naiselikkus, keha ja suurus häirivad kuidagiviisi tema elu. See oli ammu enne pseudonüüme ning mina tegelesin siis oma esimese keskkooliaegse filmikesega, mida ma nimetasin visuaalseks päevikuks – see oli väga pretensioonikas, paljude pikkade ja tujukate kaadritega sõpradest, kes kõnnivad mööda tänavat või istuvad kodus oma toas eksistentsiaalse ängi küüsis, sedasorti lood. Mis mu rindadel sellega pistmist oli?

Palju-palju hiljem, kui see välja tuli, ajas mind iiveldama mõte, et tal oligi õigus. Selleks ajaks olin ma muidugi täiskasvanuks saanud ning teeninud oma tööga nii halvustamist kui ka eelarvamusi. Uskusin, et ema kasutas neid mehi variisikutena, et ennast kuuldavaks teha, ja see tal ka õnnestus, vähemalt osaliselt, ent kui ma lugesin tema päevaraamatuid ja katkendeid ta mälestustest, mõistsin, kui keerulised olid tema seosed nende maskidega ja et ka need maskid olid olnud tõelised. Teda oli kohtuvalt valesti mõistetud. Ta ei olnud mingi kalkuleeriv elajas, kes valimatult inimesi ekspluateerib. Ma arvan, et keegi tegelikult ei tea, millal ta pseudonüümide peale mõtlema hakkas. Kaheksakümnendatel avaldas ta Roger Raisoni nime all ühes ajakirjas sisutiheda kunstiarvustuse, milles ta tegi maatasa Baudrillardi-hullustuse ja tallas põrmu tolle väited simulaakrumite kohta, ent sellele artiklile pöörasid tähelepanu vaid vähesed. Mäletan, et kui olin viieteistkümnene, käis meie pere Lissabonis ning ema läks ja suudles Pessoa ausammast. Ema käskis mul tolle mehe teoseid lugeda – Pessoa oli ju kuulus selle poolest, mida ta ise oma heteronüümideks nimetas. Ka Kierkegaardil oli emale sügav mõju. Pole kahtlustki, et ema sisemine sund olla keegi teine pärines ta lapsepõlvest. Ema parim sõbranna Rachel Briefman on psühhiaater ja psühhoanalüütik. Tal on tõenäoliselt õigus, et psühhoteraapia päästis valla sellise Harriet Burdeni, keda keegi meist polnud varem näinud, aga ka terve hulga teisi tegelasi või persona’sid, keda ta oli juba mõnda aega enda sees hellitanud. Ma ei pea silmas selliseid, nagu on lõhestunud isiksustel, vaid pigem nagu muutlikel kunstnikuminadel, kelle puhul need äkki ilmnevad ja vajavad olemiseks keha. Ma poleks midagi sellist arvanud isegi aasta eest, kuid nüüd olen pikkamööda hakanud oma ema nägema teistsuguses valguses või pigem, peaksin ütlema, mitmes teistsuguses valguses.

Kuid selleks kulus aastaid. Kui ma nägin „Mälestusunenägu” esimest korda, olin ette valmistamata. See šokeeris mind. Ühel pühapäeval läksime tütar Aveniga Red Hooki hilisele hommikusöögile. Mu abikaasa Oscar ei tulnud kaasa. Ma ei mäleta, miks. Tõenäoliselt pidi ta kirjutama aruannet mõne jõmpsika kohta, kellega ta töötab. (Tal on psühholoogias doktorikraad ja ta peab erapraksist, kuid ta tegeleb ka kasuperedesse sattunud lastega, mille eest saab üksnes sandikopikaid.) Kui emal oligi sel ajal kodutuid kostil, ei olnud kedagi parasjagu kohal. Aven oli siis just käima hakanud, nii et see pidi juhtuma 1996. aasta kevadel, ning meil oli sündmusrikas eine, sest mu tütar ei teinud muud kui kõndis, õigemini kõndis ja kukkus, jälle kõndis ja jälle kukkus. Ema plaksutas ja naeris ning Aven sattus vaimustusse ja eputas üha rohkem, kuni väsis ära ja hakkas virisema ning mina sättisin ta uinakuks diivanile, padjad ümberringi, et ta põrandale ei kukuks. Emal oli palju patju, nii pastelsetes kui ka erksates värvitoonides. Ta armastas rääkida värvidest ja nende tähendusest. Värvil, ütles ta, on füüsiline tähendus. Enne kui anname sellele värvile, mida me näeme, nime, on see olemas meie sees.

Kuhu ma jäingi? Kui Aven üles ärkas, ütles ema, et tahab mulle näidata midagi, mille kallal ta on töötanud, ning viis mind oma ateljee teise otsa, kus remont oli veel pooleli. Ta oli ehitanud väikese toa, millel olid piimjad poolläbipaistvad seinad. Märkasin läbi seina üht kuju ja ühtäkki mõistsin, et näen oma isa toolil istumas. Sarnasus pidi olema kuju asendis, sest kui ema lükkas peaaegu nähtamatu ukse lahti, olid pehmel täistopitud kehal, mis oli olnud nii väga isa moodi, üksnes töntsid piirjooned, kuid seljas oli üks minu isa ülikondadest ja süles oli avatud „Don Quijote” – raamat, mida isa kõige rohkem armastas. Kui ma maha vaatasin, nägin, et põrand oli kaetud mu isa paberite, paljundusmaterjalide, märkmete ja meelespeadega ning et ema enda käekirjaga oli kritseldatud midagi punastele linoleumiruutudele. Veel oli seal kolm miniatuurset treppi, mis viisid ülespoole ja lõppesid kolme seina najal. Ühele seinale oli rohmakate joontega visandatud viis ust. Ma puhkesin nutma. Siis hakkas ka Aven tönnima ja ema püüdis olukorda parandada. „Palun vabandust, palun väga vabandust.” See oli nii tema moodi. Ta ei suutnud näha, kui inimesed olid mures. See mõjus talle füüsiliselt halvasti. Ta haaras siis oma rindkerest kinni, otsekui oleks keegi teda löönud.

Me kõik toibusime, aga enne kui ma Aveniga takso peale läksin, vaatas ema mulle silma. See oli tõsine pilk, mitte külm, vaid range, selline, millega ta mulle mõnikord otsa vaatas, kui ma olin väike ja olin valetanud või petnud või Ethanit löönud.

Mäletan seda, sest tundsin end süüdlasena, kuigi ma ei taibanud, miks. Ema pani silmad korraks kinni ning neid uuesti avades ütles rahulikul ja vaiksel häälel: „Mul on kahju, et see sind rööpast välja viis, Maisie, kuid ma ei palu vabandust selle eest, et ma ta valmistasin. Kahjuks on unenägusid rohkemgi ja need tuleb välja lasta.” Ta naeratas nukralt ja saatis meid ootava auto juurde.

Pilt temast, kui ta ümber pööras, on mul ikka veel silme ees. Soovin, et oleksin teda tol hetkel filminud. Seal veepiiri lähedal, kust avaneb vaade Vabadussambale, on ilus, kuid tol ajal oli see vaade ka üksildane, kõledam kui praegu, ning vaatepilt mu emast, kes sammub avara pilvise taeva all meist eemale telliskivihoone poole, tekitas minus tunde, et olen teda kaotamas. Samamoodi tundsin tavaliselt ka noil aegadel, kui olin talle suvelaagrisse jäädes head aega soovinud. Ja siis – vaid pisiasjana – märkasin, et ta oli lasknud juustel pikemaks kasvada ja need nägid välja nagu väike metsik põõsas tema pealael.