Читать книгу Koertepark - Софи Оксанен - Страница 3

Võib-olla oleks kõik läinud teisiti, kui ma oleksin ta kohe ära tundnud ja taibanud põgeneda. Ja ometi ei teinud ma seda; ma ei pööranud isegi pead, kui pingi teise otsa istus tundmatu naine, kelle liigutustes oli üksindusele vihjavat aeglust. Lootsin, et ta mõistab minu soovimatust vestlusse laskuda, ja lappasin kuuldavalt oma süles lebava raamatu lehti. Ma ei olnud tulnud parki seltsi otsima.

Raamat oli pärit raamatukogust, mis asus kiviviske kaugusel pargist ja selle sees aiaga piiratud koerte jalutamise alast. Tänu romaanidest pungil kotile ei paistnud minu pargis viibimine kuidagi imelik. Juhuslikele küsijatele vastasin, et armastan loomi ja mulle meeldib väga nende askeldamist vaadata, aga kahjuks ei saa ma ise allergia tõttu endale lemmiklooma võtta. Ka minu kõrval istet võtnud naisel ei olnud koera, nii palju ma märkasin, aga muidu oli minu tähelepanu pööratud parki ääristavale tänavale. Heitsin vargsi pilke kellale, kuigi olin varakult kohal. Kartsin, et olin tulnud ilmaasjata.

Naine sirutas jalgu ja ringutas, nagu inimestel on sageli kombeks teha, kui nad mõtlevad, kuidas vestlust alustada: haigutus, riiete kohendamine või kätega žestikuleerimine valmistas ette märkust ilma või millegi muu igapäevase kohta. Küsimust raamatu kohta siiski ei kõlanud ega ka banaalsusi õhutemperatuuri aadressil.

Nihutasin end pingi teise otsa, kutsumata külalisest kaugemale. Viimasel ajal olin hakanud teisi pargis ajaviitjaid uue pilguga vaatama. Aeglaselt liikuvad pensionärid ja töötud vajasid põhjust väljas käimiseks. Võib-olla olen ma ise ühel päeval samasugune, siis kui pole enam midagi, mille pärast parki tulla, ja minu elu ei valitse enam kalender. Minagi tahaksin, et naabrid kuuleksid korteri välisukse kolksatust, märki, et ka minul jagub asjatoimetusi ja sõpru, kelle juurde minna, ning ma tuleksin siia, et tunda end teiste elusid vaadates osana maailmast.

Koertepargile lähenevat valget kääbusšnautserit saatsid möödujate imetlevad pilgud. Pingi teises otsas istuja muutus valvsaks. Ta kummardus kergelt ettepoole ja ma ootasin, et ta lõpuks julguse kokku võtaks, midagi ütleks, võib-olla just selle fotogeeniliseks pöetud šnautseri või tema eeskujuliku käitumise kohta, aga naine vaikis endiselt.