Читать книгу Punane aadressiraamat - Sofia Lundberg - Страница 2

SOOLATOOS. RAVIMIJAOTUSKARP. Tops kurgutablette. Ovaalses plastkarbis vererõhumõõtja. Suurendusklaas, mille külge on kolme jämeda sõlmega seotud jõulukardina küljest pärit punane niplispitsist pael. Eriti suurte numbritega telefon. Punasest nahast kulunud aadressiraamat, mille kaardunud nurkade alt paistab koltunud paber. Ta paneb asjad hoolikalt köögilaua keskele. Need peavad korralikult rivis olema. Et helesinisele triigitud linasele laudlinale kortse ei jääks.

Siis natuke aega vaikust, kui ta aknast välja vihmast hallile tänavale vaatab. Inimesed tõttavad mööda, vihmavarjudega või ilma. Raagus puud. Asfaldil kruusane löga, vesi imbub sellest läbi.

Ühele oksale ilmub orav ja naise silmis vilksatab rõõmusäde. Ta kummardub ettepoole, saadab pilguga toda ähmast väikest olendit. Kohev saba käib küljelt küljele, kui loom nõtkelt okste vahel liigub. Siis hüppab ta teele ja kaob uusi seiklusi otsima.

Varsti peaks söögiaeg käes olema, mõtleb naine ja silitab kõhtu. Väriseva käega võtab ta suurendusklaasi ja hoiab seda kullast käekella kohal. Numbrid on ikka liiga pisikesed ja ta peab alla vanduma. Ta paneb vaikselt käed rüppe ja suleb hetkeks silmad, oodates välisukse juurest kostvat tuttavat häält.

„Doris, kas sa magad?”

Liialdatult vali hääl raputab ta järsku tukastusest üles. Ta tunneb õlal kellegi kätt, püüab enda kohale kummardunud noorele hooldustöötajale unesegaselt naeratada ja noogutada.

„Ma vist suigatasin natuke.” Sõnad jäävad kurku kinni ja ta köhatab kergelt.

„Võta, joo veidi vett.” Hooldustöötaja ulatab kärmesti klaasi ja Doris rüüpab paar lonksu.

„Aitäh … Vabandust, aga mul pole meeles, mis su nimi on.” Piiga on jälle uus. Vana läks ära, pidavat edasi õppima.

„Aga Doris, see olen ju mina, Ulrika. Kuidas sa täna ennast tunned?” küsib naine, kuid ei jää vastust ootama.

Seda ei tulegi.

Doris vaatab vaikides, kuidas Ulrika kärmelt köögis toimetab. Näeb, kuidas ta musta pipra välja võtab ja kuidas ta soolatoosi sahvrisse viib. Temast jääb maha kortse täis laudlina.

„Ma ju ütlesin, et ei mingit liigset soola,” ütleb Ulrika, toidukarp käes, ja vaatab talle rangel pilgul otsa. Doris noogutab ja ohkab, kui Ulrika kile ära rebib. Kaste, kartulid, kala ja herned kummutatakse kõik segamini pruunile keraamilisele taldrikule. Ulrika paneb toidu mikrolaineahju ja keerab osuti kahe minuti peale. Masin hakkab vaikselt surisedes tööle ja korteris levib tasapisi kalalõhn. Toitu oodates hakkab Ulrika tema asjades tuustima: paneb ajalehed ja posti lohakalt hunnikusse, võtab nõud nõudepesumasinast välja.

„Kas väljas on külm?” Doris pöörab pilgu õues valitsevale tihkele rõskusele. Ta ei mäleta, millal ta viimati uksest välja sai. Siis oli suvi. Või ehk kevad.

„Jah, huh, varsti on talv käes. Täna olid vihmapiisad peaaegu nagu jäätükid. Mul on hea meel, et mul on auto ja ma ei pea jala käima. Leidsin kohe välisukse ees parkimiskoha. Eeslinnas, kus mina elan, on parkimiskohtadega lood paremad. Siin, kesklinnas, on asi lootusetu, aga mõnikord veab.” Sõnad voolavad Ulrika suust ja lähevad siis üle vaikseks üminaks. Mingi poplaul, Dorisele on see raadiost tuttav. Ulrika sahmerdab edasi. Pühib magamistoas tolmu. Doris kuuleb, kuidas ta kolistab, ja loodab, et ta vaasi maha ei pilla, seda käsitsi maalitut, mida ta nii väga hoiab.

Kui Ulrika tagasi tuleb, on tal kleit käsivarrel. See veinipunane villane, mille varrukad on topilised ja all servas ripneb niit. Kui see Dorisel viimati seljas oli, katsus ta niiti katki tõmmata, aga ei saanud seljavalu tõttu kummarduda. Ta sirutab käe, püüdes niidist kinni haarata, kuid kobab paljast õhku, sest Ursula keerab kähku selja ja viskab kleidi toolikorjule. Astub siis Dorise juurde ja hakkab tema hommikumantlit lahti nööpima. Tõmbab ettevaatlikult käed varrukast välja ja Doris oigab kergelt, seljavalu kiirgub õlgadesse. See on alati olemas, päeval ja öösel. Meeldetuletus, et tema keha vananeb.

„Sa pead nüüd püsti tõusma. Ma loen kolmeni ja tõstan, eks?” Ulrika võtab tal ühe käega ümbert kinni, aitab ta püsti ja tõmbab hommikumantli seljast. Ta jääb kalgis päevavalguses ainult aluspesu väel keset kööki seisma. Ka see tuleb ära vahetada. Kui rinnahoidja lahti päästetakse, varjab Doris ennast ühe käega. Rinnad vajuvad lõdvalt vastu kõhtu.

„Oi, vaeseke, sul on ju külm! Tule, lähme vannituppa.”

Ulrika võtab tal käest kinni ja Doris järgneb talle ettevaatlikul kobaval sammul. Ta tunneb, kuidas rinnad lotendavad, hoiab neid käega kõvasti kinni. Vannitoas on soojem, kahhelplaatide all on küttespiraalid. Ta lükkab tuhvlid jalast ja naudib soojust taldade all.

„Nii, nüüd saad kleidi selga. Tõsta käed üles.”

Ta kuulab sõna, kuid käed kerkivad ainult rinna kõrguseni. Ulrika pusib rõivatüki kallal ja tõmbab tal kleidi üle pea. Ta naeratab, kui Doris pea välja pistab.

„Kuku, kui ilus värv. See sobib sulle. Kas tahad natuke huulepulka ka? Ja võib-olla veidi põsepuna?”

Jumestusvahendid on kraanikausi kõrval lauakesel. Ulrika võtab huulepulga, ent Doris raputab pead ja pöörab näo ära.

„Kuidas söögiga on?” küsib ta kööki tagasi minnes.

„Söök! Oi! Mihuke tobu ma olen, see läks mul täitsa meelest ära. Pean uuesti soojaks tegema.”

Ulrika läheb kähku mikrolaineahju juurde, avab ukse ja lööb uuesti kinni, keerab osuti ühe minuti peale ja vajutab nuppu. Valab siis klaasi pohlajooki ja paneb taldriku lauale. Doris krimpsutab seda möksi nähes nina, kuid tühi kõht sunnib kahvlit suu juurde tõstma.

Ulrika sätib ennast tema vastu istuma, kruus käes. See roosade roosidega, käsitsi maalitud. See, mida Doris ise kunagi ei kasuta, sest kardab seda katki teha.

„Kohv, see on argipäeva kuld,” naeratab Ulrika, „on ju, eks?”

Doris noogutab, pilk ainiti kruusil.

Ära seda maha pilla.

„Oled sa söönud?” küsib Ulrika, kui nad on veidi aega vaikinud. Doris noogutab ning Ulrika tõuseb ja koristab taldriku ära. Ta naaseb, käes veel üks kruusitäis auravat kohvi. Höganäsist ostetud tumesinine kruus.

„Ole lahke. Nüüd tõmbame natuke hinge, eks ole?”

Ulrika naeratab ja võtab taas istet.

„Mis ilm see küll on, aina vihm, vihm ja vihm. Paistab, et sellel ei tulegi lõppu.”

Doris on just valmis kommenteerima, kuid Ulrika jätkab muretult:

„Ma mõtlen, kas ma ikka panin lapsele lasteaeda tagavarasokid kaasa. Arvatavasti on kõik pisikesed täna läbimärjad. Nojah, ju neid saab ka laenata. Muidu pean õhtul paljasjalgse pahura lapsukese koju tooma. See igavene mure laste pärast. Ma arvan, et sa vist tead, mis tunne see on. Kui palju sul lapsi on?”

Doris raputab pead.

„Oi-oi, mitte ühtegi? Aga vaeseke, siis ei käi sul ju keegi külas? Kas sa pole kunagi abielus olnud?”

Hooldustöötaja pealetükkivus hämmastab teda. Tavaliselt nad niisuguseid asju ei küsi, vähemalt mitte nii otse.

„Aga sõpru sul ju ikkagi on? Kes vahetevahel siin käivad? See paistab igatahes paks olevat.” Ta osutab laual olevale aadressiraamatule.

Doris ei vasta. Kõõritab Jenny pildi poole, mis on esikus, aga hooldustöötaja pole seda üldse märganudki. Jenny on nii kaugel, kuid tema mõtetes siiski alati nii lähedal.

„Ei, kuule,” jätkab Ulrika, „ma pean nüüd edasi lippama. Järgmine kord räägime pikemalt.”

Ulrika paneb kohvikruusid nõudepesumasinasse, isegi tolle käsitsi maalitu. Äigab siis lapiga paar korda üle kapipealse, paneb masina käima, ja enne kui Doris jõuab ringigi vaadata, on ta uksest väljas. Läbi akna näeb ta, kuidas Ulrika käigu pealt jopet selga tirib ja kaob väikesesse punasesse autosse, mille uksel on omavalitsuse logo. Väikeste sammudega läheb Doris nõudepesumasina juurde ja jätab selle seisma. Ta võtab käsitsi maalitud kruusi välja, loputab hoolega puhtaks ja peidab kappi, kaugele sügavate magustoidukausside taha. Ta vaatab iga nurga alt. Nüüd pole seda näha. Rahulolevalt istub ta uuesti laua taha ja silub käega lina. Sätib asjad hoolikalt paika. Jaotuskarp, kurgutabletid, plastkarp, suurendusklaas ja telefon leiavad jälle oma õige koha. Aadressiraamatuni jõudnud, jätab ta käe sellele puhkama. Ta ei ole raamatut enam ammu lahti teinud. Nüüd avab ta kaane ja näeb nimesid esimesel leheküljel. Kõik on maha tõmmatud. Serva peale on ta seda mitu korda kirjutanud. Ühte sõna. SURNUD.

Punane aadressiraamat

A. ALM, ERIC

NII PALJU ON NIMESID, mis eluaja jooksul mööda libisevad. Oled sa sellele mõelnud, Jenny? Kõik nimed, mis tulevad ja lähevad. Mis südame lõhki rebivad ja pisaraid toovad. Kellest saavad armastajad või vaenlased. Ma lehitsen vahel oma aadressiraamatut. Sellest on saanud otsekui minu elu tutvustav kaart. Ma kirjutan sulle sellest natuke. Nii et sina, kes sa ainsana mind mäletama jääd, mäletaksid ka minu elu. Omamoodi testament. Ma annan sulle oma mälestused. Kõige kaunima, mis mul on.

Oli aasta 1928. Mul oli sünnipäev ja ma sain kümneaastaseks. Juba siis, kui ma paki sain, teadsin, et selles on midagi tähtsat. Nägin seda sädemest isa silmis. Tema tumedad silmad, mis muidu olid enamasti hõivatud millegi muuga, ootasid innukalt minu reaktsiooni. Kingitus oli mähitud ilusasse õhukesse siidpaberisse. Ma katsusin sõrmeotstega selle struktuuri. Õhuke pealispind, kiud, mis moodustasid segase mustri. Ja pael: lai punane siidpael. See oli kõige ilusam pakk, mida ma üldse näinud olin.

„Tee lahti, tee lahti!” Agnes, mu kaheaastane elevil väikeõde, kummardus söögilaua kohale, mõlemad küünarnukid lina peal, ja sai ema käest noomida.

„Jah, tee nüüd lahti!” Isegi isa paistis kärsitu.

Ma libistasin pöidlaga üle paela, enne kui otstest tõmbasin ja sõlme lahti tegin. Pakis oli siledasse punasesse nahka köidetud aadressiraamat, mis lõhnas kirbelt värvi järele.

„Sellesse kogud sa oma sõbrad,” ütles isa naeratades, „kõik, keda sa elus kohtad. Kõikides põnevates kohtades, kus sa käid. Et sa ära ei unustaks.”

Ta võttis mu käest raamatu ja tegi selle lahti. A-tähe alla oli ta juba kirjutanud oma nime. Eric Alm. Ning siis aadressi ja töökoja telefoninumbri. Telefoni, mis oli äsja sisse pandud ja mille üle ta nii uhke oli. Kodus meil veel telefoni ei olnud.

Minu isa oli suur mees. Mitte kehaliselt. Üldsegi mitte. Aga näis, et tema mõtetel ei ole kodus iialgi ruumi, need otsekui lendasid pidevalt üle maailma kaugele tundmatutesse kohtadesse. Mul oli sageli tunne, et tegelikult ei taha ta meie juures olla. Talle ei meeldinud väiksus, ei meeldinud argipäev. Ta janunes teadmiste järele ja täitis meie kodu raamatutega. Ma ei mäleta, et ta oleks palju rääkinud. Isegi emaga mitte. Ta lihtsalt istus oma raamatute seltsis. Mõnikord pugesin ma lugemistooli tema sülle. Ta ei pahandanud kunagi, lükkas mu lihtsalt kõrvale, et ma tähti ja talle huvi pakkuvaid pilte ära ei varjaks. Ta lõhnas magusasti puidu järele ja tema juukseid kattis alati lihvimistolmu kiht. Tema käed olid krobelised ja lõhenenud. Igal õhtul määris ta neid hoolikalt vaseliiniga ja magas siis, õhukesed puuvillased kindad käes.

Minu käed. Neid hoidsin ma ettevaatlikult kallistades tema kaela ümber. Me istusime seal omaenda maailmas. Ma järgnesin tema mõtterännakutele lehtede keeramise taktis. Ta luges maadest ja kultuuridest, torkas nõelu seinale naelutatud suurele maakaardile. Otsekui oleksid need kohad, kus ta on käinud. Ühel päeval, ütles ta, ühel päeval sõidab ta laia maailma. Ja kinnitas siis nõelte kõrvale numbreid. Ühtesid, kahtesid ja kolmesid. Selles järjekorras, kuidas ta kohti reastas. Võib-olla oleks ta paremini maadeavastajaks sobinud?

Kui poleks olnud vanaisa töökoda. Pärandust, mida valitseda. Kohustust, mida täita. Ta läks truult hommikuti töökotta ka pärast vanaisa surma ja seisis oma õpipoisi kõrval vängelt tärpentini ja lakibensiini järgi lõhnavas hämaras ruumis, mille seinu ääristasid lauahunnikud. Meie, lapsed, tohtisime enamasti ainult ukselävelt vaadata. Õues ronisid mööda tumepruuni puitfassaadi roosid, valged pargiroosid. Kui lehed maha kukkusid, korjasime need kokku ja panime veenõudesse: valmistasime endale ise parfüümi, mida kaelale piserdasime.

Ma mäletan virnalaotud poolvalmis toole ja laudu; lihvimistolmu ja saepuru; tööriistu seinal konksude otsas; peitleid, tikksaage, puusepanuge, haamreid. Kõigel oli oma kindel koht. Isal oli oma kohal kruupingi juures kõigest ülevaade. Tal oli pliiats kõrva taga ja paks pruunist pragunenud nahast põll ees. Ta töötas alati niikaua, kuni pimedaks läks, nii suvel kui ka talvel. Siis läks ta koju. Koju oma tugitooli.

Isa. Tema hing on ikka veel minuga. Ajalehehunniku all tema valmistatud toolil, mille istmekatte kudus ema. Kõik, mida isa tahtis, oli maailmas reisimine. Ja kõik, mida ta tegi, jättis jälje kodu nelja seina vahele. Käsitöö mälestussambad: peente kaunistustega ehitud kiiktool, mille ta emale meisterdas. Puidust dekoratsioonid, mida ta hoolikalt käsitsi välja nikerdas. Raamaturiiul, kus mõni tema raamat siiani alles on. Minu isa.