Читать книгу Punane aadressiraamat - Sofia Lundberg - Страница 4

„Hi, auntie Doris!”

Lapsuke naeratab ja vehib ägedalt nii ekraani lähedal, et ainult sõrmeotsad ja silmad paistavad.

„Hi, David!” Doris lehvitab vastu ja tõstab siis käe suu juurde, et õhumusi saata. Samal hetkel keerab kaamera kõrvale, nii et musi satub emale. Ta naeratab, kui Jenny naeru kuuleb. See on nakkav.

„Kullake! Kuidas on, Doris? Kas sa tunned ennast üksikuna?” Jenny paneb pea viltu ja on kaamerale nii lähedal, et ainult silmad paistavad. Doris naerab valju häälega.

„Oh ei, pole hullu.” Ta raputab pead. „Mul oled ju sina. Ja veel piigad, kes käivad iga päev. Paremat ei oska tahtagi.”

„On see tõesti tõsi?” Jenny paistab kahtlevat.

„Muidugi! Räägime nüüd hoopis sinust, mida sa teinud oled? Kuidas raamat edeneb?”

„Oh ei, ära nüüd jälle sellest rääkima hakka. Ma ei jõua kirjutada. Lapsed hoolitsevad selle eest, et mul tegemist oleks. Ma ei saa aru, miks sa pead alati seda korrutama. Miks see nii tähtis on?”

„Sest sa ju tahtsid, sest sa oled alati tahtnud kirjutada. Mind sa juba ninapidi ei vea. Katsu aega leida.”

„Jah, ühel päeval, võib-olla. Praegu pole midagi olulisemat kui lapsed. Vaata, nüüd sa näed midagi. Tyra tegi eile oma esimesed sammud, vaata, kui armas ta on.”

Jenny keerab kaamera allapoole oma väikese tütre poole, kes istub põrandal ja närib ajalehenurka. Ta viriseb, kui Jenny ta üles tõstab. Keeldub jalul seismast, vajub istuli, niipea kui jalad põrandat puudutavad.

„Come on, Tyra, walk, please. Show auntie Doris. Seisa nüüd püsti, näita, et sa oskad.”

„Jäta ta rahule, kui inimene on aastane, on ajaleht palju lõbusam kui üks vana tädi teisel pool maakera,” naeratab Doris.

Jenny ohkab. Läheb siis kööki, arvuti käes.

„Kas te olete üle värvinud?”

„Jah, kas ma pole rääkinud? Jäi ju ilus?” Ta keerleb koos arvutiga ringi, nii et mööbli piirjooned hajuvad kriipsuks. Doris jälgib pilguga.

„Väga ilus. Sul on sisustuse jaoks silma, on alati olnud.”

„Njah, ma tean. Willie arvates jäi liiga roheline.”

„Ja sinu arust …”

„Mulle meeldib. Ma armastan kahvaturohelist. Ema köök oli sama värvi, kas mäletad? Seal väikeses New Yorgi korteris.”

„New Yorgis see vist küll ei olnud?”

„Oli küll, kivimajas, tead ju? Seal, kus imepisikeses aias oli ploomipuu.”

„Kas sa pead silmas Brooklynit? Jah, seda ma mäletan. Seal oli suur söögilaud, mis hästi ära mahtuda ei tahtnud.”

„Jah, seal jah. Mul oli täitsa meelest läinud. Kui ema tollest juristist lahutas, keeldus ta sellest loobumast, seega tuli see äramahutamiseks pooleks saagida. See oli nii seina ääres, et ma pidin kõhu sisse tõmbama, et saaksin teisele poole istuda.”

„Jah, jestas, selles kodus oli palju pöörast.” Doris naeratab meenutades.

„Ma tahaksin, et sa saaksid jõuludeks siia tulla.”

„Seda tahaksin mina ka. Pole enam ammu käinud. Aga mu selg on liiga vilets. Ja süda. Minu reisimised on vist reisitud.”

„Ma kavatsen siiski loota. Ma igatsen sind.”

Jenny keerab arvuti köögikapi poole ja seisab seljaga Dorise poole.

„Vabandust, aga ma pean natuke söögipoolist otsima.” Ta võtab kapist saia ja võileivakatet, tõstab viriseva Tyra ühele puusale.

Doris ootab kannatlikult, kuni ta võileiba teeb.

„Sa paistad väsinud. Kas Willie ikka aitab sind vahel?” küsib ta, kui Jenny ekraani ette naaseb. Tyra istub nüüd rahulikult tema süles ja surub võileiba vastu nägu, või läheb põskedele laiali ning ta püüab seda keelega lakkuda. Jenny hoiab teda ühe käega, võtab teisega veeklaasi ja rüüpab suure lonksu.

„Ta aitab niipalju, kui saab. Tead ju küll, tal on palju tööd, ta ei jõua.”

„Ja kas teie kahekesi ikka jõuate teineteisega kokku saada?”

Jenny kehitab õlgu.

„Peaaegu mitte kunagi. Aga küll läheb paremaks. Peame lihtsalt selle üle elama. Need aastad, kui lapsed pisikesed on. Ta on hea, temagi pingutab. Pole kerge peret üleval pidada.”

„Palu, et ta aitaks. Siis saad natuke magada.”

Jenny noogutab. Annab Tyrale pealaele musi. Vahetab jutuainet.

„Ma tõesti ei taha, et sa peaksid jõulude ajal üksinda istuma. Kas sul pole kedagi, kellega koos jõule pidada?” Jenny naeratab.

„Ära sina selle pärast muretse. Ma olen palju kordi jõulude ajal üksinda olnud. Sul on endalgi küllalt asju, mille peale mõelda. Hoolitse lihtsalt selle eest, et lastel oleksid toredad jõulud, siis on mu süda rahul. Need on ju ikkagi laste pühad. No nii, Davidile ja Tyrale olen ma tere öelnud, aga kus Jack on?”

„Jack!” Jenny hüüab valjusti, kuid vastust ei saa. Ta keerab kähku ringi, Tyra võileib kukub põrandale. Tüdrukuke hakkab nutma.

„JACK!” Ta on näost punane. Raputab pead ja võtab võileiva maast üles. Puhub natuke peale ja annab Tyrale tagasi.

„Ta on lootusetu. Ta on üleval, aga … Ma lihtsalt ei saa temast sotti. JACK!!!”

„Ta hakkab suureks saama. Nagu sa ise teismelisena, on sul meeles?”

„Kas mul on meeles? Ei, mitte üks raas.” Jenny naerab ja tõstab käed silmade ette.

„Küll sul on, sa olid ikka paras põrguline. Aga vaata, kui hästi läks. Ka Jackil läheb hästi.”

„Loodan, et sul on õigus. Mõnikord on õudselt raske lapsevanem olla.”

„See käib asja juurde, Jenny. Nii peabki olema.”

Jenny kohendab valget pluusi, näeb võiplekki ja püüab seda maha nühkida.

„Äh, mu ainuke puhas pluus. Mis ma nüüd selga panen?”

„See ei paista välja. See pluus sobib sulle. Sa oled alati nii ilus!”

„Praegu pole mul kunagi aega ennast ilusasti riidesse panna. Ma ei taipa, kuidas naabrid jõuavad. Neil on ka lapsed, aga nad on ikkagi täiuslikud. Värvitud huuled, lokitud juuksed, kõrged kontsad. Kui mina kõike seda teeksin, näeksin ma päeva lõpuks välja nagu odav libu.”

„Aga Jenny! Sul on iseendast lihtsalt vale pilt. Kui mina sind vaatan, näen ma loomulikku ilu. Sa oled selle oma emalt pärinud. Ja tema päris selle minu õelt.”

„Omal ajal olid ju sina see tõeline iludus.”

„Jah, kunagi võib-olla küll. Peaksime vist mõlemad rahul olema, kas sulle ei tundu?”

„Kui ma järgmine kord tulen, siis pead jälle pilte näitama. Ma ei tüdine kunagi vaatamast, kuidas sinu ja vanaema noorusajal asjad olid.”

„Kui ma nii kaua elan.”

„Ei, ära räägi niisugust juttu! Sa ei tohi surra. Sa pead olemas olema, kallis Doris, sa pead …”

„Kullake, sa oled ikkagi küllalt suur saamaks aru, et kõik seondub surmaga? Me kõik sureme, see on ainus asi, milles võime täiesti kindlad olla.”

„Uhh. Palun, ära räägi nii. Ma pean nüüd lõpetama, Jack peab trenni minema. Ole veel arvuti juures, siis saad talle tere öelda, kui ta alla tuleb. Helistame järgmine nädal jälle. Musi sulle.”

Jenny paneb arvuti esikusse tabureti peale ja hüüab uuesti Jacki. Seekord tuleb too esimese katse peale. Tal on jalgpallidress seljas, õlad laiad nagu uks. Ta hüppab kaks astet korraga, pilk trepil.

„Say hi to auntie Doris.” Jenny hääl on kindel. Jack tõstab silmad ja noogutab väikesele aknale, kust paistab Dorise uudishimulik nägu. Ta lehvitab.

„Tere, Jack, kas sul on kõik hästi?”

„Jah, kõik on fine,” vastab poiss, „must now minema. Head aega, Doris!”

Doris tõstab käe suu juurde, et õhumusi saata, kuid Jenny jõuab ühenduse katkestada.

San Francisco valge õhtupoolik, täis juttu, lapsi, naeru ja kisa, asendub pimeduse ja üksindusega.

Ning vaikusega.

Doris sulgeb arvuti. Ta kissitab diivani kohal olevat seinakella vaadata, pendel liigub õõnsalt tiksudes edasi-tagasi. Pendliga ühes taktis õõtsub ta toolil edasi-tagasi. Ta ei saa püsti, jääb istuma, et jõudu koguda. Ta toetab käed lauaplaadile ja võtab uuesti hoogu. Seekord kuulavad jalad sõna ja ta astub paar sammu. Siis ragiseb välisuks.

„Ahah, Doris on üleval ja liigutab ennast? Seda on tore näha. Aga sul on siin nii pime!”

Hooldustöötaja tormab korterisse. Paneb kõik tuled põlema, korjab midagi kokku, kolistab, lobiseb. Doris läheb kööki ja istub akna alla toolile. Korrastab aeglaselt oma asju. Vahetab kohti, nii et soolatoos maandub telefoni taha.

Punane aadressiraamat

N. NILSSON, GÖSTA

GÖSTA OLI VASTURÄÄKIVUSTE mees. Öösiti ja varastel hommikutundidel oli ta õrnahingeline, täis pisaraid ja kõhklusi. Ent neile öödele eelnenud õhtutel nõudis ta tähelepanu. Ta elas sellest. Tal oli vaja vaidluste keskpunktis olla. Ronis laua peale ja laulis mingit laulu. Naeris valju häälega. Ütles otse välja, kui poliitilised vaated lahku läksid. Ta arutles meeleldi tööpuuduse ja naiste õiguste teemal. Aga kõige rohkem rääkis ta kunstist. Loomises sisalduvast jumalikkusest. Niisugusest, millest libakunstnikud iial aru ei saa. Ükskord ma küsisin temalt, kust ta teab, et ta ise on tõeline kunstnik. Et asi pole vastupidi. Siis näpistas ta mind valusasti küljest ja tõi kuuldavale pika tiraadi kubismist, futurismist ja ekspressionismist. Küsiv pilk minu silmis toitis tema kõlavat naeru.

„Tirtsuke, ühel päeval sa mõistad. Vorm, jooned, värvid. See on nii imeline, et saad nende abil kinni püüda kõige elava taga oleva jumaliku põhimõtte.”

Ma arvan, et minu taipamatus meeldis talle. Et talle oli kergenduseks see, et mina ei võtnud teda niisama surmtõsiselt nagu teised. Otsekui olnuks meil ühine saladus. Me võisime kõrvuti läbi korteri kõndida, ta käis mu järel ja vahetas aeg-ajalt jalga, et samas rütmis püsida. Varsti ma ütlen, et preilil on kõige rohelisemad silmad ja siledamad põsed, mida ma üldse näinud olen, oli tal kombeks sosistada, ja minu põsed läksid alati ühtemoodi punaseks. Ta tahtis mulle rõõmu teha. Temast sai minu turvatunne selles võõras ümbruses. Aseaine isale ja emale, keda ma nii hirmsasti taga igatsesin. Saabudes otsis ta mu pilku, otsekui kontrollimaks, kas minuga on kõik hästi. Ja ta esitas küsimusi. Kummaline küll, mõnda inimest tõmbab eriliselt teineteise poole. Nii oli see Gösta ja minuga. Juba mõne napi kohtumise järel tundus ta nagu sõber ja ma ootasin alati tema külaskäiku. Näis, nagu suudaks ta kuulda, mida ma mõtlesin.

Juhtus, et ta tuli koos mõne kaaslasega. Peaaegu alati oli see noor, heas vormis ja pruuniks päevitunud mees, kelle kombed ja taktitunne polnud kaugeltki niisugused nagu kultuurieliidil, kes olid tavaliselt proua vastuvõttude alalised külalised. Need noored mehed istusid harilikult vaikselt tugitoolis ja ootasid, kuni Gösta ühe klaasi tumepunast veini teise järel tühjaks kummutas. Nad kuulasid vestlust alati tähelepanelikult, kuid ei sekkunud sellesse kunagi.

Ükskord ma nägin neid. Läksin hilja õhtul proua magamistuppa, et tema patju enne ööd kohevaks soputada. Nad seisid tihedalt kõrvuti, nägu näo vastas kahe Gösta maali ees, mis toetusid vastu voodit. Gösta käsi oli noormehe puusade ümber. Ta laskis käe lahti, otsekui oleks ennast kõrvetanud. Kumbki neist ei lausunud sõnagi, kuid Gösta tõstis nimetissõrme huultele ja vahtis mulle ainiti otsa. Ma soputasin padjad kohevaks ja lahkusin siis toast. Gösta sõber kadus esikusse ja uksest välja. Ega tulnud enam kunagi tagasi.