Читать книгу Punane aadressiraamat - Sofia Lundberg - Страница 3

IGA VÄIKSEMGI LIIGUTUS nõuab sama palju mõttejõudu kui füüsilist pingutust. Ta nihutab jalga mõne millimeetri ettepoole ja peab siis vahet. Paneb käed käetugedele. Ükshaaval. Paus. Toetab jalad vastu maad. Haarab ühe käega käetoest kinni ja küünitab teise söögilaua poole. Kõigutab ülakeha edasi-tagasi, et hoogu võtta. Tool, millel ta istub, on kõrge ja pehme seljatoega, jalad plastist topsides, mis sellele mõne sentimeetri kõrgust juurde annavad. Ometi kulub palju aega, enne kui ta püsti saab. Kolmandal katsel läheb õnneks. Siis peab ta veel natuke aega paigal seisma, pea kumaras ja mõlemad käed laual, et pööritus üle läheks.

Igapäevane liikumine. Korteri kahes toas kõndimine. Köögist läbi esiku, tiiruga ümber elutoa diivani, peatus, et aknalaual olevalt begoonialt närbunud lehed ära korjata. Siis edasi magamistuppa kirjutusnurka. Nii oluliseks muutunud arvuti juurde. Ta istub ettevaatlikult toolile, ka sellel on jalad plastist topsides. See on nüüd nii kõrge, et kintsud mahuvad vaevu laua alla. Ta tõstab arvutiekraani üles. Kõvaketas sahiseb vaikselt ja tuttavlikult, kui arvuti ellu ärkab. Ta klõpsab töölaual Exploreri ikoonil ja näeb avalehel Dagens Nyheterit. Iga päev imestab ta, et selles väikeses arvutis on terve maailm. Et tema, Stockholmis elav üksik naine, saab tahtmise korral ühendust võtta inimestega terves maailmas. Tehnika täidab tema päevi. See teeb surma ootamise pisut talutavamaks. Ta istub seal igal õhtupoolikul, vahel isegi varahommikul ja hilja õhtul, kui uni tulla ei taha. Eelmine hooldustöötaja Maria oli see, kes talle õpetas, kuidas kõik toimib. Skype, Facebook, meilid. Ta ütles, et keegi pole millegi uue õppimiseks liiga vana. Doris oli nõus ja ütles, et keegi pole oma unistuste teokstegemiseks liiga vana. Varsti pärast seda andis Maria lahkumisavalduse, et õppima minna.

Ulrikale ei paista asi niisama palju huvi pakkuvat. Ta pole iialgi arvuti kohta midagi öelnud ega küsinud, mida Doris teeb. Pühib ainult möödaminnes sellelt tolmu, kui läbi toa tuhiseb, tegemist vajavate tööde nimekiri peas keerlemas. Võib-olla on ta siiski Facebookis. Enamik paistab olevat. Dorisel on konto, Maria tegi selle. Ja kolm sõpra. Maria on üks. Ja siis San Franciscos elav õetütre tütar Jenny ning Jenny vanem poeg Jack. Aeg-ajalt piilub ta nende ellu, jälgib sündmusi, vaatab pilte teisest maailmast. Ja mõnikord kiikab isegi nende sõprade ellu. Nende, kelle konto on avalik.

Sõrmed töötavad endiselt. Need on natuke aeglasemad kui vanasti ja mõnikord on tal valus ning ta peab puhkama. Ta kirjutab, et mõtteid koguda. Et oma elust, olnust aru saada. Ta soovib, et see oleks Jenny, kes kõik üles leiab, kui Doris ise surnud on. Et tema on see, kes loeb ja fotosid vaadates naeratab. Et tema pärib kõik need ilusad asjad: mööbli, maalid, käsitsi maalitud kruusi. Ega neid ju ometi otse konteinerisse ei loobita? See mõte ajab talle judinad peale, ta paneb sõrmed klahvidele ja hakkab kirjutama, et mõtteid hajutada. Õues ronisid mööda tumepruuni puitfassaadi roosid, valged pargiroosid, kirjutab ta täna. Üks lause. Siis vaikus ja mälestustemerel seilamine.

Punane aadressiraamat

A. ALM, ERIC SURNUD

OLED SA KUNAGI tõelist põrgukisa kuulnud, Jenny? Meeleheitest valla pääsenud röögatust? Karjatust, mis tuleb südame põhjast ja kaevub igasse pisemassegi aatomisse, mis ei jäta kedagi ükskõikseks? Mina olen mitu korda kuulnud, aga kõik meenutasid mulle toda esimest, kõige kohutavamat.

See kostis hoovist. Seal ta seisis. Isa. Tema röögatus kajas kiviseinte vahel ja käest purskuv veri värvis kahutanud muruvaiba punaseks. Puur oli läbi randme tunginud. Kisa vaibus ning ta vajus maha. Me jooksime mitmekesi trepist alla õue tema juurde. Ema sidus oma põlle tema randme ümber ja hoidis kätt üleval. Tema appihüüd oli sama vali nagu isa karjumine. Isa nägu oli kohutavalt valge, huuled sinakaslillad. Kõik järgnenu on udu sees. Mehed, kes ta tänavale kandsid. Auto, mis ta ära viis. Üksik kuivanud valge roos majaseina vastas ja seda ümbritsev härmatis. Kui kõik olid läinud, istusin mina maas ja vahtisin seda. See roos oli ellujääja. Ma palusin jumalat, et minu isal oleks sama palju jõudu.

Edasi tulid nädalad täis ootust. Nägime iga päev, kuidas ema pärast hommikusööki ülejäänu – pudru, piima ja leiva – ära pakkis ning haiglasse läks. Tihti tuli ta avamata toidupakiga tagasi.

Ühel päeval, kui ta koju tuli, toidukorv endiselt täis, olid selle peal isa riided. Ema silmad olid nutust paistes ja punased. Punased nagu isa mürgitatud veri.

Kõik peatus. Elu lõppes. Mitte üksnes isa, vaid meie kõigi jaoks. Too kahutanud novembrihommikul kostnud põrgukisa tegi minu lapsepõlvele jõhkra lõpu.

Punane aadressiraamat

S. SERAFIN, DOMINIQUE

ÖISED PISARAD EI olnud minu omad, aga need olid mul nii sügavalt hinges, et ärkasin mõnikord üles ja uskusin seda. Kui meie oma voodites lamasime, istus ema köögis kiiktoolis. Ma olin harjunud tema nuuksumise saatel magama jääma. Ta õmbles ja nuttis, nuuksed tulid lainetena ja kandusid lae all läbi toa meieni, lasteni. Ta arvas, et me magame. Me ei maganud. Ma võisin kuulda, kuidas tatt tema ninatiibadele kleepus, kui ta seda tagasi ninasse tõmbas ja alla neelas. Ma tajusin tema meeleheidet üksijäämise pärast, sellepärast, et enam ei saa ta nii turvaliselt isa varjus olla.

Ka mina tundsin isast puudust. Ta ei istu enam kunagi raamatusse süvenenuna oma tugitoolis. Ma ei saa enam kunagi tema sülle pugeda ja koos temaga laia maailma minna. Kallistused, mida ma oma lapsepõlvest mäletan, sain ma isalt.

Need olid rasked kuud. Puder, mida me hommikul ja õhtul sõime, muutus üha vesisemaks. Metsast korjatud ja kuivatatud marjad hakkasid otsa lõppema. Ühel päeval laskis ema isa püssiga tuvi. Sellest jätkus raguuks, ja see oli pärast isa surma esimene kord, kui meil kõigil kõht täis oli, esimene kord, kui toit pani põsed õhetama, esimene kord, kui me koos naersime. Aga naer pidi varsti vaikima.

„Sina oled vanem, sina pead nüüd ise hakkama saama,” ütles ema ja surus ühe sedeli mulle pihku. Ma nägin, et tema rohelised silmad täitusid pisaratega, enne kui ta ringi keeras ja hakkas märja lapiga palavikuliselt nühkima taldrikuid, millelt me olime äsja söönud. Köök, kus me toona, nii kaua aega tagasi, seisime, on minu lapsepõlvemälestuste muuseum. Ma mäletan iga pisiasja. Seelik, mida ema parajasti õmbles, see sinine, mis oli tabureti peal. Kartulipott, mis oli keedes üle ajanud ja nüüd oli vaht kuivanud. Ainuke põlev küünal, mis heitis ruumi hämarat valgust. Ema liikumine kraanikausi ja söögilaua vahel. Kleit, mis mähkus jalgade ümber, kui ta ennast liigutas.

„Mida sa sellega öelda tahad?” sain ma suust välja.

Ta jättis nühkimise katki, kuid ei vaadanud mulle otsa.

„Kas sa viskad mu välja?” jätkasin mina.

Vastust ei tulnud.

„Aga ütle siis ometi midagi! Kas sa viskad mu välja?”

Ta vaatas kraanikaussi.

„Doris, sa oled juba suur, sa pead aru saama. Ma otsisin sulle hea töökoha. Nagu sa sedelilt näed, ei ole see kuigi kaugel. Me võime kohtuda.”

„Aga kool?”

Ema tõstis pilgu ja vaatas otse tühjusesse.

„Isa ei lubaks sul iialgi mind koolist ära võtta. Praegu mitte! Ma pole veel lõpetanud!” karjusin ma talle. Agnes vigises rahutult oma toolil.

Ma vajusin laua äärde ja puhkesin nutma Ema istus minu kõrvale ja pani käe mulle laubale. Tema käsi oli nõudepesemisest ikka veel külm ja märg.

„Kallikene, ära nuta, kullake,” sosistas ta ja surus pea vastu minu oma. Oli nii vaikne, et ma peaaegu kuulsin, kuidas rasked pisarad mööda tema põski voolavad ja minu omadega segunevad.

„Sa võid igal pühapäeval koju tulla, see on sinu vaba päev.”

Tema trööstiv sosin muutus mu kõrvus tuhmiks üminaks. Lõpuks jäin ma tema süles magama.

Järgmisel hommikul ärkasin julma ja vääramatusse tõelisusesse, et pean oma kodu ja turvalisuse ühe võõra aadressi pärast maha jätma. Vastu vaidlemata võtsin ma ema käest koti riietega, aga ei suutnud hüvasti jättes talle otsa vaadata. Kallistasin oma väikest õde ja lahkusin siis sõnagi lausumata. Ühes käes oli mul kott, teises kolm isa raamatut, mis olid jämeda nööriga kokku seotud. Jakitaskus oli ema peenutseva käekirjaga kirjutatud nimi Dominique Serafin. Ja siis paar karmi juhtnööri: Tee korralikult kniksu. Räägi ilusasti. Ma lonkisin aeglaselt mööda Söderi tänavaid sihtkoha poole, mille aadress oli nime all kirjas: Bastugatan 5. Seal pidin ma endale uue kodu leidma.

Kohale jõudnud, seisin tükk aega moodsa maja ees. Suurte ilusate akende ümber punased piidad. Fassaad oli kivist ja hoovi viis sile kividega sillutatud tee. See oli kaugel lihtsast päevinäinud puumajast, kus oli siiani olnud minu kodu. Välisuksest tuli välja üks naine. Tal olid jalas läikivad nahkkingad ja seljas läikiv valge ilma vöökohata kleit. Peas oli tal üle kõrvade surutud beež pottkübar ja käsivarrel kõlkus kübaraga ühte värvi väike nahast kott. Ma silusin häbelikult oma põlviniulatuvat kulunud villast seelikut ja mõtlesin, kes ukse lahti teeb, kui ma kella annan. Kas Dominique on mees või naine. Ma ei teadnud, ma ei olnud seesugust nime eluilmaski kuulnud.

Ma läksin aeglaselt, puhkasin läikiva marmortrepi igal astmel mõlemat jalga. Kaks korrust ülespoole. Tumedast tammest kahepoolne uks oli kõrgem kui kõik varem nähtud uksed. Astusin sammukese edasi ja koputasin lõvipeakujulise koputiga. See kajas tuhmilt vastu ja ma vahtisin lõvile silma. Mustas kleidis ja valge põllega naine avas ukse ning tegi kniksu. Ma voltisin sedeli lahti, et näidata, kuid ei jõudnudki tekstini, enne kui nähtavale ilmus üks teine naine. Musta rõivastatu astus kõrvale ja jäi seisma, selg sirgelt vastu seina.

Teise naise punakaspruunid juuksed olid punutud kahte pikka patsi, need olid kuklas laiaks sõlmeks keeratud. Kaela ümber rippus mitu rida valgeid eri kujuga pärleid. Tema kleit oli sädelevast smaragdrohelisest siidist, kolmveerandpikkusega ja plisseeritud seelikuosaga, see kahises, kui naine ennast liigutas. Ma nägin otsekohe, et ta on rikas. Ta silmitses mind pealaest jalatallani, tõmbas siis pika musta pitsi otsas olevast sigaretist mahvi ja puhus suitsu viltuselt lae poole.

„No mis sa ütled,” tema prantsuse aktsent oli tugev ja hääl suitsust kähe, „nii kena tüdruk. Sa võid jääda. No nii, tule nüüd sisse.”

Siis keeras ta ringi ja kadus korteri sügavusse. Ma seisin esikuvaibal, kott jalge ees. Musta riietatud naine andis peanoogutusega märku, et ma talle järgneksin. Ta viis mu läbi köögi selle taga olevasse teenijatuppa, kus minu tulevane kitsas voodi seisis kahe teise kõrval. Panin koti voodile. Võtsin ilma käskimata voodilt kleidi ja tõmbasin üle pea. Siis ma seda veel ei teadnud, aga ma olin kolmest teenijatüdrukust noorim ja pidin seepärast olema see, kes teeb kõiki neid töid, mida teised teha ei tahtnud.

Istusin voodile ja jäin ootama. Jalad tihedasti koos ja kokkupõimitud käed süles. Ma mäletan veel praegugi üksindustunnet, mis mind tolles pisikeses toas valdas, kui ma ei teadnud, kus ma olen ja mis mind ees ootab. Seinad olid lagedad ja tapeet koltunud. Iga voodi kõrval oli väike öökapp ja sellel küünlajalg steariinküünlaga. Kaks pooleldi ära põlenud, üks uus, vahatatud tahiga.

Ei möödunud kuigi palju aega, kui kuulsin taas põrandalaudadel kostvaid valje samme ja naise seeliku kahinat. Mu süda põksus tugevasti. Naine jäi ukselävele seisma ja ma ei julgenud talle otsa vaadata.

„Tõuse püsti, kui ma tulen. Näe, nii. Selg sirgu.”

Ma tõusin püsti ja tema sirutas kohe käed mu juuste järele. Tema peenikesed külmad sõrmed tungisid igale poole, ta kummardus ja astus ligemale, uuris iga millimeetrit mu nahka.

„Puhas ja kena. See on hea. Ega sul täisid ei ole, plika?”

Ma raputasin pead. Ta otsis edasi, kergitas ühte juuksesalku teise järel. Ta tõmbas sõrmega kõvasti üle mu kõrvataguse, ma tundsin, kuidas tema pikk küüs mu nahka kriimustas.

„Siin nad tavaliselt elutsevad, siin, kõrva taga. Ma jälestan satikaid,” pomises ta ja tema keha läbistas judin. Aknast paistis sisse päikesekiir, mis tõi nähtavale tema näol heleda puudrikihi all püsti tõusnud heledadd karvaudemed.

Korter oli suur ja täis kunsti, skulptuure ja tumedast puidust ilusat mööblit. Lõhnas suitsu ja millegi muu järele, millegi, millele ma ei osanud nime anda. Päeval oli vaikne ja rahulik. Naine oli üks neist õnneliku saatusega inimestest, kellel pole kunagi vaja tööd teha, ja ikkagi oli ta heal järjel. Ma ei tea, kust tema raha pärit oli. Mõnikord kujutasin ma ette, et tal on mees. Et ta hoiab teda kusagil pööningul luku taga.

Õhtuti käis tihti külalisi. Kaunites kleitides ja teemantidega ehitud naised. Ülikonda ja kaabut kandvad mehed. Nad jätsid kingad jalga ja kolasid salongis ringi, nagu oleks see mõni restoran. Õhk oli täis suitsu ning inglis-, prantsus- ja rootsikeelset juttu.

Selles korteris veedetud ööd tutvustasid mulle mõtteid, millest ma polnud iial enne kuulnud. Naistele võrdsed palgad, õigus haridusele. Filosoofia, kunst ja kirjandus. Ja uutmoodi käitumine. Vali naer, vihane tülitsemine ja aknaorvas või kusagil nurgas avalikult suudlev paarike. See oli järsk pööre.

Ma tõmbasin ennast kühmu, kui inimeste vahel loovides klaase kokku korjasin või põrandale loksutatud veini ära kuivatasin. Kõrgetel kontsadel ebakindlad jalad liikusid tubade vahel, litrid ja paabulinnusuled pudenesid maha ja jäid esikupõranda laiade laudade vahedesse kinni. Mina pidin varaste hommikutundideni käpuli maas olema ja väikese kööginoaga kõik peojäljed ära kraapima. Selleks ajaks kui proua ärkas, pidi kõik jälle laitmatu olema. Meil oli kõvasti tööd, igal hommikul pidid linikud olema värskelt triigitud. Lauad läikima ja klaasid ühegi plekita olema. Proua magas alati peaaegu lõunani. Kui ta viimaks magamistoast välja tuli, käis ta ringi ja kontrollis kõik toad ükshaaval üle. Kui leidis midagi, mille kohta märkus teha, jäi süü alati minu kaela. Alati oli süüdi kõige noorem. Ma sain üsna pea selgeks, mille peale tal silma oli, ja tegin hommikuti enne tema ärkamist korterile tiiru peale, et teiste vead ära parandada.

Vähestest unetundidest kõval jõhvmadratsil ei jätkunud kunagi. Mu keha oli pidevalt kurnatud pikkadest päevadest mustas vormikleidis, mille õmblused nahka hõõrusid. Ning tollest hierarhiast ja kõrvakiiludest. Ja meestest, kelle käed mu keha puudutasid.

Punane aadressiraamat

N. NILSSON, GÖSTA

MA OLIN SELLEGA harjunud, et mõni, kes oli liiga palju joonud, magama jäi. Minu töö oli nad üles äratada ja minema saata. Aga see mees ei maganud. Ta vahtis otse enda ette. Pisarad valgusid ükshaaval aeglaselt mööda tema põski, pilk oli suunatud tugitoolile, kus magas üks teine mees – noor, kuldpruunid juuksed pea ümber nagu nimbus. Noore mehe päevasärgi nööbid olid lahti ja kollakaks tõmbunud alussärk paistis. Tema päevitunud rinnal oli ankur, rohekassinise tindi jooned ebakindlad.

„Teie meel on kurb, vabandust, ma …”

Ta pööras pead, toetas õla vastu tugitooli nahkset käetuge, nii et jäi poollamakile.

„Armastus pole võimalik,” lausus ta pehme keelega ning ta noogutas tühjusesse, mida ta oma põrnitseva pilguga täitis.

„Te olete purjus. Palun, tõuske püsti, te peate enne ära minema, kui proua üles ärkab.” Ma püüdsin oma häälele otsustavat kõla anda. Kui ma teda püsti upitasin, haaras ta minust kinni.

„Preili, kas te siis ei näe?”

„Mida ma ei näe?”

„Et ma kannatan!”

„Jah, ma näen, minge koju ja magage ennast välja, siis läheb kannatus natuke kergemaks.”

„Las ma lihtsalt istun siin ja vaatan seda täiuslikkust. Las ma naudin seda eluohtlikku juhatust.”

Ta mässis ennast sõnadesse, katsudes oma meeleolu kirjeldada. Ma raputasin pead.

See oli mu esimene kohtumine tolle hella hingega mehega. Aga neid ootas ees veel palju. Kui korter inimestest tühjenes ja hommik Södermalmi katuseharjade kohal koitma hakkas, jäi tema sageli mõtteisse vajununa istuma. Tema nimi oli Gösta. Gösta Nilsson. Ta elas lähedal selsamal tänaval, Bastugatan 25.

„Kulla Doris, inimene mõtleb niimoodi ainult öösel,” oli tal kombeks öelda, kui ma palusin tal koju minna. Seejärel tuikus ta minema, õlad longus ja pea norus. Soni oli tal viltu peas ja kulunud pintsak, mida ta kandis, liiga suur, üks hõlm rippus natuke rohkem, otsekui oleks tal selg kõver. Ta oli kena. Tema nägu oli klassikaliste joontega ja sageli päevitunud, nina sirge ja huuled õhukesed. Tema pilgus oli palju headust, aga ta oli enamasti kurvameelne. Tema rõõmusäde oli kustunud.

Alles mitu kuud hiljem taipasin, et ta oli kunstnik, keda proua jumaldas. Gösta maalid olid proua magamistoas – suured, erksates värvides neli- ja kolmnurkadega lõuendid. Motiividest rääkida ei saanud, üksnes värvi- ja vormiplahvatused. Tundus peaaegu, nagu oleks mõni laps pintsli kätte saanud. Mulle need ei meeldinud. Üldsegi mitte. Aga proua muudkui ostis. Sest prints Eugen ostis. Ja sellepärast, et sürrealistlikus kaasaegsuses oli mingi laeng, mida keegi teine ei mõistnud. Prouale meeldis, et Gösta on outsider, täpselt nagu ta isegi.

Proua oli see, kes mulle õpetas, et inimesel on palju erinevaid palgeid. Et oodatu pole alati see õige, et meie kõigi rännakul ühe ja sama surma poole on palju teid, mida mööda minna. Et meil tuleb seista keerulistel ristmikel, aga edasi võib tee taas sirge olla. Ja et kurvid pole üldsegi ohtlikud.

Gösta küsis alati palju.

„Kas sulle meeldib rohkem punane või sinine?”

„Missugusesse riiki sa läheksid, kui sul oleks võimalus minna siin ilmas ükskõik kuhu?”

„Kui palju üheööriseid iiriskomme sa ühe krooni eest osta saaksid?”

Pärast viimast küsimust viskas ta mulle alati ühekroonise.

Ta nipsutas selle nimetissõrmega õhku ja mina püüdsin naeratades kinni.

„Anna ausõna, et ostad kogu raha eest komput.”

Ta nägi, et ma olen pisike. Et ma olen ikka veel laps. Ta ei sirutanud kunagi käsi, et mu keha kobada nagu teised mehed. Ta ei poetanud kunagi ühtegi märkust minu huulte või tärkavate rindade kohta. Vahel ta isegi aitas mind salaja, korjas klaasid kokku ja viis need sahvrisse. Kui proua seda märkas, andis ta mulle pärast alati vastu kõrvu. Tema paksud kuldsõrmused jätsid mu põskedele punased jäljed. Ma tupsutasin neile natuke nisujahu peale.