Читать книгу 12 aastat orjana - Solomon Northup - Страница 7

MA SÜNDISIN VABA MEHENA JA SAIN ÜLE KOLMEKÜMNE aasta nautida vabaduse rõõme vabas osariigis. Seejärel mind rööviti ja müüdi orjusesse, kuhu ma jäin kuni oma õnneliku pääsemiseni 1853. aasta jaanuaris. Selle ajani olin ma orjuses elanud kaksteist aastat. Sellest tulenevalt on arvatud, et jutustus minu elust ja saatusest võiks huvi pakkuda ka laiemale üldsusele.

Pärast vabadusse pääsemisest pole mulle sugugi märkamata jäänud üha kasvav huvi, mida kõigis põhjaosariikides orjanduse teema vastu tuntakse. Ilukirjanduslikke teoseid, mis väidavad end kujutavat selle süsteemi iseloomulikke jooni nii nende kõige meeldivamast kui ka kõige vastumeelsemast küljest, on lastud seninägematul hulgal ringlusse ja minu arvamust mööda on need kergitanud viljakaid küsimusi, mida tasub kommenteerida ja mille üle tasub arutleda.

Mina oskan orjandusest rääkida ainult seda, mida mul avanes võimalus ise näha ja ainult nii palju, kui ma olen seda omal nahal tunda ja kogeda saanud. Minu eesmärgiks on esitada fakte avameelselt ja tõepäraselt – jutustada veel kord oma elust liialdamata, ning jätta teiste otsustada, kas võiksid ehk mõne ilukirjandusliku teose leheküljed maalida pildi veelgi julmemast ülekohtust või rängemast orjapõlvest.

Nii palju, kui minul on tuvastada õnnestunud, olid minu isapoolsed esivanemad Rhode Islandil orjad. Nad kuulusid perekonnale nimega Northup, kellest üks kolis New Yorgi osariiki ning seadis end sisse Hoosicis Rensselaeri maakonnas. Sinna võttis ta endaga kaasa minu isa, Mintus Northupi. Kui see auväärt härra viiekümne aasta eest suri, sai minu isa vabaks, sest sellise korralduse oli ta teinud oma testamendiga.

Henry B. Northup, Esq., pärit Sandy Hillist, kes on igati lugupeetud õigusnõunik ja see mees, kellele ma olen Jumala armust tänu võlgu oma praeguse vabaduse ning selle, et sain naasta oma naise ja laste juurde, on suguluses selle perekonnaga, kelle teenistuses minu esivanemad olid ja kellelt nad said nime, mida minagi kannan. Selle fakti teeneks võib lugeda tema püsiva huvi, millega ta minu eest seisab.

Millalgi pärast vabakslaskmist kolis minu isa New Yorgi osariigi Essexi maakonnas asuvasse linnakesse nimega Minerva, kus sündisin mina, ja see juhtus 1808. aasta juulikuus. Kui kaua ta Minervas elas, selle kindlakstegemiseks puuduvad minul võimalused. Sealt kolis ta edasi Granville’i Washingtoni maakonnas, mis asub Slyborough’ nimelise koha läheduses, kus ta töötas mõnda aega oma endise peremehe teise sugulase, Clark Northupi farmis; sealt liikus ta edasi Aldeni farmi Moss Streetil, mis jääb Sandy Hilli nimelisest külakesest natuke maad põhja poole; ja sealt edasi farmi, mille omanikuks on praegu Russel Pratt, ja mis jääb Fort Edwardist edasi, Argyle’i viiva tee äärde, kus ta elas kuni oma surma päevani, milleks oli 22. november 1829. aastal. Temast jäi maha lesk kahe lapsega – kelleks olime mina ja minu vanem vend Joseph. Viimane elab endiselt Oswego maakonnas, sama nime kandva linna lähedal; minu ema suri sel ajal, kui mind vangistuses peeti.

Kuigi mu isa sündis orjana ja töötas ebasoodsates oludes, millesse minu rassi esindajad on surutud, peeti temast väga lugu, sest ta oli töökas ja ausameelne, mida võivad teile kinnitada paljud, kes veel praegugi elus on ja teda hästi mäletavad. Kogu tema elu möödus rahulikult põllutöid tehes ja mitte kunagi ei püüdnud ta saada tööd mõnes orjalikumas ametis, millisesse just nimelt Aafrika lapsi sageli määratakse. Lisaks sellele, et ta andis meile hariduse, mis kaugelt ületas seda, mis sellistes tingimustes lastele tavaliselt osaks langeb, omandas ta ka tänu oma usinusele ja heale majandamisoskusele piisaval hulgal vara, et see andis talle õiguse valimistel hääletada. Ta tavatses meile oma noorusest rääkida, ja kuigi ta alati ilmutas kõige soojemaid ja heatahtlikumaid tundeid, isegi kiindumust selle perekonna vastu, kelle juures ta oli orjana elanud, mõistis ta sellele vaatamata orjapidamise olemust ja rääkis kahetsustundega oma rassi allakäigust. Ta püüdis istutada meie peadesse moraali ning õpetada meid usaldama Jumalat ja lootma Jumala peale, kes vaatab ühtmoodi nii kõige tühisemaid kui ka kõige tähtsamaid. Hiljem meenutasin sageli tema isalikke nõuandeid, kui lamasin Louisiana kauges ja ebatervislikus piirkonnas orjade hurtsikus, ebainimliku peremehe poolt teenimatult saadud haavad valutamas, ning ihkasin pääseda hauda, mis oli isa juba oma rüppe võtnud, et see võiks ka mind rõhuja piitsahoopide eest kaitsta. Tagasihoidlik kivi Sandy Hilli kirikusurnuaial tähistab kohta, kuhu ta sängitati puhkama pärast seda, kui ta oli auväärselt täitnud need kohustused, mis kuulusid sellesse vähenõudlikku valda, kuhu Jumal oli ta käima määranud.

Selle ajani olin ma enamasti teinud koos oma isaga neid töid, mida farmis vaja oli. Vabad tunnid veetsin enamasti kas raamatuid lugedes või viiulit mängides – viimati mainitud lõbustus oli minu peamine kirg kogu mu noorusaja. Viiulimäng on lohutust pakkunud nii mulle kui ka neile lihtsatele olenditele, kellega saatus mind kokku viis. See on aidanud mul mõtted mitmeteks tundideks eemale viia valulikest mõtisklustest mind tabanud kurja saatuse üle.

1829. aasta esimesel jõulupühal astusin ma abiellu Anne Hamptoniga, segaverelise tüdrukuga, kes elas tol ajal meie elukoha lähedal. Tseremoonia viis Fort Edwardis läbi Timothy Eddy, Esq., kes oli siis selle linnakese kõrge ametnik ja on praegugi selle linnakese silmapaistev elanik. Anne oli varem elanud Sandy Hillis, Eagle’i kõrtsi omaniku mister Bairdi juures, ja ka Salemi vaimuliku, kõrgeaulise Alexander Proudfiti perekonnas. See auväärne isand juhtis Sandy Hillis palju aastaid presbüterlaste kogukonda ning teda austati tema tarkuse ja vagaduse tõttu. Ikka veel meenutab Anne tänulikult selle tubli mehe ülimat lahkust ja tema suurepäraseid nõuandeid. Anne ei ole suuteline oma põlvnemisliini täpselt kindlaks tegema, kuid tema soontes on segunenud kolme rassi veri. Raske öelda, kas on temas kõige rohkem punast, valget või musta rassi. Kuid nende kõigi kolme ühendus tema päritolus on andnud talle eriliselt meeldiva välimuse, mida kohtab harva. Kuigi ta meenutab kvaterooni^[1.], seda inimtüüpi, kelle hulka kuulus ka minu ema – seda olen ma unustanud mainida –, ei saa teda päriselt siiski selleks pidada.

Olin just jõudnud jätta selja taha lapseea ja saanud eelmises juulikuus täisealiseks ehk kakskümmend üks aastat vanaks. Kuna olin jäänud ilma isa nõuannetest ja abist ning mul oli nüüd vaja üleval pidada naist, kes minust sõltus, siis otsustasin astuda tööellu. Vaatamata takistavale nahavärvile ja teadlikkusele oma madalast ühiskondlikust positsioonist hellitasin meeldivaid unistusi ees ootavatest headest aegadest, kui minu omandiks saanud tagasihoidlik elupaik koos paari aakri maaga selle ümber oleks tasuks tehtud töö eest ning annaks mulle kõike, mida õnneks ja mugavaks eluks tarvis läheb.

Abielu sõlmimisest kuni tänase päevani on armastus, mida ma oma naise vastu tunnen, olnud siiras ja raugematu, ja vaid need, kes on saanud kogeda seda hõõguvat õrnust, millega isa lapsi oma südames kannab, oskavad hinnata minu tundeid nende armsate laste vastu, kes meile sestpeale on sündinud. Seda pean ma kohaseks ja vajalikuks rääkida praegu just sellepärast, et need, kes neid lehekülgi loevad, võiksid mõista nende kannatuste teravust, mida kuri saatus sundis mind taluma.

Kohe pärast abielu sõlmimist asusime majapidamise eest hoolt kandma ühes vanas kollases majas, mis tol ajal paiknes Fort Edwardi küla päris lõunapiiril ja mis hiljem muudeti moodsaks häärberiks, kus viimati elas kapten Lathrop. Seda maja tuntakse Fort House’i nime all. Seal korraldati pärast maakonna moodustamist mõnikord ka kohtuistungeid. 1777. aastal võttis selle enda hoole alla Burgoyne^[2.], kuna maja paiknes vana kindluse lähedal Hudsoni jõe vasakul kaldal.

Talvel sain koos teistega tööd Champlaini kanali parandustöödel selles lõigus, kus töödejuhatajaks oli William Van Nortwick. David McEachron oli see mees, kes otseselt vastutas nende tööliste eest, kellega koos mina seal töötasin. Selleks ajaks, kui kanal kevadel avati, olin ma palgast kõrvale pandud raha eest suuteline ostma paari hobuseid ja kõik muu vajaliku, mida laevatamise alal tegutsemiseks vaja läheb.

Kui olin mitu tubli kätepaari endale appi palganud, sõlmisin lepingud suurte puidust parvede transportimiseks Champlaini järvelt Troysse. Mitmel korral käisid minuga sellel teekonnal kaasas Dyer Beckwith ja mister Martemy Whitehallist. Selle hooajaga said parvetamise kunst ja saladused mulle suurepäraselt selgeks – need teadmised aitasid mul hiljem osutada kasulikke teeneid auväärsele peremehele ning tekitada hämmastust Bayou Boeufi kandi lihtsameelsetes metsatöölistes.

Ühel reisil Champlaini järve äärde avanes mul võimalus külastada ka Kanadat. Ma käisin Montrealis, kus tutvusin katedraali ja teiste selle linna huvitavate paikadega, ning sealt jätkasin teekonda Kingstoni ja teistesse väiksematesse linnadesse, kus tutvusin kohalike oludega, millest samuti mulle hiljem tulu tõusis – sellest saate kuulda jutustuse lõpuosas.

Kuna ma olin lõpetanud töö kanalil nii mulle kui ka minu tööandjale rahuldust pakkuvate tulemustega, kuid ei soovinud siiski tegevusetult istuda sel ajal, kui laevatamine kanalil oli järjekordselt ajutiselt peatatud, sõlmisin ma lepingu Medad Gunniga suuremahuliseks metsalangetamisetöödeks. Selle äriga tegelesin 1831.–1832. aasta talvel.

Kui saabus kevad, siis tegime Anne’iga sellise plaani, et võtame seal kandis enda hoole alla mõne farmi. Mina olin juba varasest lapsepõlvest peale harjunud talutöid tegema ning need tööd olid mulle igati meele järele. Sellest tulenevalt sõlmisin ma lepingu ühe osa peale Aldeni farmist, kus ka minu isa oli varem elanud. Kaasas üks lehm, üks siga, paar toredaid härgi, kelle ma olin hiljuti ostnud Lewis Brownilt Hartfordist, ning muud isiklikku varandust ja kraami, kolisime sisse oma uude koju Kingsburys. Tol aastal istutasin viis aakrit maisi, külvasin suure põllu kaera ning jätkasin talupidamist nii suures ulatuses, kui minu vahendid võimaldasid. Anne oli hoolas koduseid asju korras hoidma ning mina tegin tublisti tööd põllul.

Seal elasime kuni 1834. aastani. Talvisel ajal kutsuti mind sageli viiulit mängima. Kui nooremad inimesed kokku tulid ja tantsida tahtsid, olin ka mina peaaegu alati kohal. Minu viiulimäng oli kuulus kõigis ümberkaudsetes külades. Ka Anne oli Eagle’i kõrtsis elatud aastatega saanud üsnagi kuulsaks kokaks. Kohtuistungite toimumise nädalatel ja avalike ürituste ajal palkas Sherrill’s Coffee House teda hea tasu eest kööki appi.

Neilt oma oskuste demonstreerimise üritustelt pöördusime koju tagasi alati hea teenistusega, nii et tänu viiulimängule, söögivalmistamisele ja maaharimisele jõudsime peagi päris heale järjele, õigupoolest elasime me siis õnnelikult ja jõukalt. Jah, ilmselt oleks meie elu selliseks ka jäänud, kui oleksime Kingsbury farmi elama jäänud, kuid siis jõudis kätte aeg astuda järgmine samm selle kurja saatuse poole, mis mind ees ootas.

1834. aasta märtsis kolisime Saratoga Springsi. Me asusime elama Washingtoni tänava põhjaküljel asuvasse majja, mis kuulus Daniel O’Brienile. Sel ajal pidas Isaac Taylor Broadway põhjapoolses otsas suurt pansionaati, mida tunti Washington Halli nime all. Ta võttis mu tööle üüritõlla kutsarina, ja selles ametis olin tema juures kaks aastat. Hiljem palgati mind ja Anne’i United States Hotelisse, ja ka teistesse selle kandi külalistemajadesse enamasti siis, kui külalisi oli väga palju. Talvel sõltusid minu sissetulekud viiulimängust, kuigi Troy ja Saratoga raudteede ehitamise ajal tegin ma ka seal paljudel päevadel rasket tööd.

Saratogas elades oli mul kombeks osta perele vajaminevaid asju poodidest, mis kuulusid mister Cephas Parkerile ja mister William Perryle, härrastele, kes oma paljude lahkete tegudega minu suure lugupidamise ära teenisid. Just sel põhjusel adresseerisin ma just neile kaksteist aastat hiljem selle kirja, mis tagapool on jutustuse juures ära toodud, ning millest sai mister Northupi käes see vahend, mis võimaldas minu õnneliku vabastamise täide viia.

United States Hotelis elamise ajal kohtusin ma sageli orjadega, kes olid Lõunast oma isandatega kaasa tulnud. Nad olid alati hästi riietatud ja hästi hooldatud ning elasid pealtnäha mugavat elu, kus polnud vaja peaaegu üldse millegi pärast muretseda. Palju kordi alustasid nad minuga vestlust orjust puudutavatel teemadel. Peaaegu alati kuulsin ma neilt, et salajas hellitavad nad lootust vabaks saada. Mõned neist väljendasid oma kõige palavamat soovi põgeneda ja konsulteerisid minuga küsimuses, milline võiks olla parim meetod selle plaani teostamiseks. Kuid hirm karistuse ees, millest nad teadsid, et see peaaegu kindlasti järgneks nende tabamisele ja peremehe juurde tagasi toomisele, osutus kõigi juhtumite puhul piisavaks heidutuseks, mis ei lasknud neil seda katsetust ellu viia. Mina, kes ma olin kogu oma elu hinganud Põhja vaba õhku, olin teadlik, et ka mulle on omased samasugused tunded ja kiindumused, mis on leidnud endale koha valge inimese rinnus; ja veelgi enam, ma olin teadlik ka sellest, et minu vaimne võimekus on võrdne vähemalt mõnede meestega nende seast, kellel on heledam nahk. Olin liiga rumal, võib-olla ka liiga sõltumatu, et mõista, kuidas üldse võiks üks inimene rahulduda orja armetute elutingimustega. Ma ei mõistnud nende seaduste ega selle religiooni õiglust, mis pooldab või peab õigeks orjapidamist; ja mitte kunagi, ning seda võin ma õigusega väita, ei jätnud ma soovitamata mitte kellelegi, kes minu poole pöördus, et hoidku võimaluste osas silmad lahti ja püüelgu vabaduse poole.

Elasin Saratogas 1841. aasta kevadeni. See lummav eelaimdus, mis oli meelitanud meid seitse aastat tagasi vaiksest talumajast Hudsoni jõe idakaldale, ei saanud tõeks. Kuigi me elasime alati lahedalt ära, ei olnud see toonud meile jõukust. Tööstusest ja majandusest tulenev lihtsam eluviis, millega mina olin harjunud, ei jäänud selles ilmakuulsas kuurordis püsima. Vastupidi, see asendus teistsuguse elustiiliga, mis kaldus laiskusele ja ekstravagantsusele.

Selleks ajaks oli meie peres juba kolm last – Elizabeth, Margaret ja Alonzo. Kõige vanem neist, Elizabeth, käis kümnendat aastat, Margaret oli temast kaks aastat noorem ja väikesel Alonzol oli just olnud viies sünnipäev. Nad täitsid meie kodu rõõmuga. Nende noored hääled olid kui muusika meie kõrvadele. Palju õhulosse ehitas nende ema ja ehitasin ka mina nendele väikeste süütute lapsukeste õlgadele. Kui ma parajasti tööga hõivatud polnud, siis käisin alati nendega jalutamas, lastel parimad riided seljas, ja me kõndisime mööda Saratoga tänavaid ja varjulisi salusid. Nendega koosolemine tegi mulle rõõmu ning ma surusin neid oma rinnale sellise sooja ja õrna armastusega, just nagu oleks nende tõmmu nahk niisama valge nagu lumi.

Niisiis ei sisalda minu kaugem minevik mitte midagi ebatavalist – mitte midagi peale tavapäraste lootuste, armastuse ja tööde, nagu ikka ühel mitte millegagi silma paistval segaverelisel mehel, kes oma tagasihoidlikul moel selles maailmas ringi liigub. Kuid nüüd olen ma jõudnud pöördepunktini oma eksistentsis – jõudnud sõnades kirjeldamatu väärkohtlemise ja kurbuse ja meeleheite lävele. Nüüd olen ma jõudnud selle pilve varju alla, selle tihke pimeduse äärele, mille sisse ma peagi ära kaon, millest peale olen ma varjatud kõigi mulle kallite inimeste pilkude eest, ning paljudeks kurnavateks aastateks jääb vabaduse sulni valguse uks minu ees suletuks.

1 Kvateroon – mulati ja valge järglane, veerandneeger. [ ↵ ]

2 John Burgoyne (1722–1792), Briti armee ohvitser, kes sõdis Ameerika Iseseisvussõjas iseseisvuslaste vastu. Ta juhatas seda väeüksust, mis saadeti mässajaid maha suruma, kuid oli sunnitud 1777. aasta oktoobris koos oma 6000 mehega ameeriklaste vägedele alistuma. [ ↵ ]