Читать книгу 12 aastat orjana - Solomon Northup - Страница 9

ÜHEL HOMMIKUL 1841. AASTA MÄRTSIKUU TEISES POOLES oli parajasti selline aeg, kus ükski töö polnud minu tähelepanu hõivanud. Jalutasin mööda Saratoga Springsi ringi ja mõtisklesin selle üle, kust võiks leida tööd kuni selle ajani, kui saabub külastajaterohkem hooaeg. Anne oli, nagu tal tavaks, läinud Sandy Hilli, mis jäi sealt umbes kakskümmend miili eemale, et hoolitseda toitlustamise eest asutuses nimega Sherrill’s Coffee House, sest parajasti oli kohtuistungite hooaeg. Ma arvan, et Elizabeth oli vist seal temaga kaasas. Margaret ja Alonzo olid tädi juures Saratogas.

Kohtasin Congress Streeti ja Broadway nurgal, selle kõrtsi kohal, mida pidas siis, ja kuna mind pole vastupidisest informeeritud, siis küllap peab endiselt mister Moon, kahte härrasmeest, kes nägid igati lugupeetavad välja, kuid olid mõlemad mulle täiesti võõrad. Mulle on jäänud mulje, et neile soovitas mind keegi minu tuttavatest, kuid kes täpsemalt, seda olen ma asjatult püüdnud meelde tuletada, keegi, kes oli maininud neile, et ma olen väga kogenud viiulimängija.

Igatahes alustasid nad kohe minuga selleteemalist vestlust ning esitasid arvukalt küsimusi minu vilumuse kohta sel alal. Minu vastused paistsid neid igas mõttes rahuldavat, mistõttu nad tegid ettepaneku, et võiksid mõnda aega minu teeneid kasutada ning mainisid ühtlasi, et ma olen täpselt selline inimene, keda nende ettevõtmine vajab. Nende nimed, nagu nad hiljem mulle ütlesid, olid Merrill Brown ja Abram Hamilton, kuigi mul on tõesti põhjust arvata, et need ei pruukinud olla nende õiged nimed. Esimene nimetatutest oli pealtnäha umbes neljakümneaastane mees, lühemapoolne ja jässaka kehaehitusega, ning näoga, mille ilme viitas terasele mõistusele ja intelligentsusele. Ta kandis seljas musta värvi pikk-kuube ja peas musta kübarat ning ütles oma elukoha olevat kas Rochesteri või Syracuse’i. Teine oli noor mees, heleda jume ja heledate silmadega, minu hinnangu kohaselt ei saanud tal vanust olla üle kahekümne viie eluaasta. Ta oli pikka kasvu ja sale, kandis tubakakarva kuube ja uhket kübarat ning sinna juurde elegantset mustriga särki. Tema riietus oli tervikuna äärmiselt moekas. Ta väljanägemine oli mõnevõrra naiselik, kuid siiski meeldiv, ja tema olekus oli mingit muretust, mis viitas sellele, et ta oli ilmas ringi rännanud. Nagu nad mulle teada andsid, olid nad seotud ühe tsirkusekompaniiga, mis tol hetkel viibis Washingtonis, ning nad olidki parajasti teel sinna, sellega taasühinema pärast seda, kui nad olid mõne aja selle juurest eemal viibinud, et käia korraks ära põhja pool, mille eesmärgiks oli nende paikadega tutvumine, kusjuures nad olid katnud selle reisi jooksul oma kulusid aeg-ajalt etendusi andes. Nad mainisid ka, et eriti raskeks on osutunud muusiku leidmine nende meelelahutuslike etenduste juurde, mida nad korraldasid, ning et kui ma oleksin nõus tulema nendega kaasa New Yorki, siis maksaksid nad mulle iga nende teenistuses oldud päeva eest ühe dollari ning kolm dollarit iga õhtu eest, mis ma etendustes pilli mängin, lisaks veel piisavalt suure summa, mis kataks New Yorgist tagasi Saratogasse sõitmise kulutused.

Võtsin selle ahvatleva pakkumise kohe vastu, nii loodetava tulu pärast kui ka soovist külastada metropoli. Nad soovisid ilmtingimata otsekohe teele asuda. Arvates, et minu äraolek jääb lühiajaliseks, ei pidanud ma vajalikuks Anne’ile kirjutada, kuhu ma lähen. Tegelikult oletasin ma, et võin sealt isegi tagasi jõuda enne, kui tema tagasi jõuab. Niisiis võtsingi kaasa vahetuspesu ja viiuli ning olin valmis teele asuma. Toodi ette tõld. See oli kinnine tõld, mida vedas kaks uhket kõrbi, mis kokku moodustasid igati elegantse sõiduvahendi. Nende pagas, mis koosnes kolmest suurest reisikohvrist, seoti pagasivõrele, mina ronisin kutsaripukki ning nemad võtsid kohad sisse taga, ning nii sõitsin ma Saratogast minema mööda Albany maanteed, üleval oma uuel ametikohal istudes ja nii õnnelikuna, nagu ma iial varem polnud veel olnud.

Me sõitsime läbi Ballstoni ning siis, kui mu mälu mind ei peta, pöörasime mööda kõrgemat seljandikku kulgevale teele ja sõitsime seda mööda Albanysse välja. Sellesse linna jõudsime enne pimeda saabumist ning peatusime ühes hotellis, mis jääb muuseumist veidi lõuna poole. Samal õhtul avanes mul võimalus olla tunnistajaks ühele nende etendustest – ainsale kogu selle aja jooksul, mis ma nende seltskonnas veetsin. Hamilton võttis sisse koha sissepääsu juures, mina moodustasin orkestri ning Brown pakkus meelelahutust. See koosnes pallide loopimisest, köiel kõndimisest, kübaras pannkookide praadimisest, nähtamatute sigade ruigama panemisest ning teistest sarnastest kõhurääkija ja taskukunstniku tükkidest. Publikut oli erakordselt hõredalt, seejuures ka mitte just kõige valitumat sorti, ning Hamiltoni teadustus meie teenistusest oli, et „kontoseisuks on kerjuse tühjad kastid”.

Järgmisel hommikul jätkasime varakult teekonda. Korduvaks jututeemaks nende vestluses oli nüüd soovi väljendamine jõuda viivitamatult tsirkuse juurde. Nad kiirustasid edasi ega teinud rohkem esinemisteks peatusi ning üsna pea jõudsimegi New Yorki, kus jäime öömajale ühes kohas linna lääneserval, ühe tänava ääres, mis kulgeb Broadwaylt jõeni. Oletasin, et minu teekond on sellega lõpule jõudnud, ja arvasin, et hiljemalt päeva või paari pärast sõidan ma tagasi Saratogasse oma sõprade ja pere juurde. Kuid Brown ja Hamilton hakkasid mulle peale käima, et ma läheksin koos nendega Washingtoni. Nad väitsid, et nüüd kohe, sest suvine hooaeg on varsti käes, asub niipea, kui nad kohale jõuavad, tsirkus teele põhja poole. Nad lubasid mulle tööd ja suurt palka, kui ma nendega kaasa sõidan. Väga pikalt ja laialt rääkisid nad sellest, millist kasu see kõik võiks mulle tuua, ning meelitavad kujutluspildid, mis nad mulle sellest maalisid, olid sellised, et ma lõpuks nõustusin nende pakkumise vastu võtma.

Järgmisel hommikul käisid nad välja mõtte, et kuna me siseneme orjandusega osariiki, siis oleks hea muretseda enne New Yorgist lahkumist mulle vaba mehe paberid. Mõte tundus mulle täiesti mõistlik, kuigi ma kahtlustan, et vaevalt see mulle endale oleks pähe tulnud, kui nemad poleks seda välja pakkunud. Me läksime kohe mingisse kohta, mis minu arusaamist mööda oli tolliamet. Nad tunnistasid seal vande all seda, et ma olen vaba mees. Koostati dokument, see anti meile üle ning meil kästi minna sellega ühe ametniku juurde. Seda me tegimegi, ning see ametnik lisas sinna midagi, mille eest talle maksti kuus šillingit, ja me pöördusime tagasi tolliametisse. Seal tuli läbi teha veel mõningaid formaalsusi, enne kui kõik korda sai, ning kui ma olin maksnud ametnikule kaks dollarit, panin ma paberi taskusse ja asusin oma kahe sõbra seltsis hotelli poole teele. Pean tunnistama, et arvasin tol ajal, et see paber pole küll väärt seda raha, mis tema hankimise eest maksti – arusaamine minu isiklikku turvalisust ähvardada võivatest ohtudest polnud isegi kõige ebamäärasemal kujul mulle üldse kohale jõudnud. Mäletan, et see kontoriametnik, kelle juurde meid saadeti, tegi selle kohta isegi sissekande ühte suurde raamatusse, mis, ma oletan, on selles asutuses endiselt alles. Kindlasti võiks selle 1841. aasta märtsi lõpus või aprilli esimesel päeval tehtud sissekandega tutvumine rahuldada uskmatuid vähemalt selles osas, mis seda konkreetset tehingut puudutab.

Kui tõend minu vaba mehe staatuse kohta oli minu valdusesse jõudnud, sõitsime järgmisel päeval pärast New Yorki saabumist praamiga üle jõe Jersey linna ja sealt liikusime mööda maanteed Philadelphiasse. Sinna jäime üheks ööks ning jätkasime teekonda järgmisel varahommikul Baltimore’i suunas. Mõne aja pärast jõudsimegi linna ning peatusime raudteedepoo lähedal ühes hotellis, mida kas pidas mister Rathbone või siis tunti seda asutust Rathbone House’i nime all. Kogu selle teekonna vältel alates New Yorgist paistis nende soov võimalikult kiiresti tsirkuse juurde jõuda üha suuremaks muutuvat. Me jätsime tõlla Baltimore’i ning istusime sealt rongi peale ja sõitsime Washingtoni, kuhu jõudsime täpselt pimeduse saabumiseks kindral Harrisoni^[1.] matuste eelõhtul, ning peatusime Gadsby hotellis Pennsylvania Avenuel.

Pärast õhtusööki kutsusid nad mu oma tuppa ja maksid mulle nelikümmend kolm dollarit, mis oli rohkem, kui minu palk oleks pidanud olema. Suuremeelsus tulenes nende sõnade kohaselt sellest, et nad ei olnud kogu meie reisi vältel alates Saratogast esinenud nii palju, nagu nad olid mulle lubanud. Lisaks teatasid nad, et nende tsirkusekompanii oli kavatsenud juba järgmisel hommikul Washingtonist lahkuda, kuid et matuste tõttu otsustati veel üheks päevaks sinna jääda. Nad olid tookord äärmiselt lahked, nagu nad olid meie esimesest kohtumisest peale olnud. Ei lastud mööda ühtegi võimalust kõnetada mind tunnustavalt. Samas olin ma kahtlemata meelestatud nende suhtes soosivalt. Nad olid võitnud minu täieliku usalduse ning ma oleksin usaldanud neid ükskõik milles. Nende pidev jutustamine ja see, kuidas nad minuga suhtlesid – nende ettenägelikkus, kui nad tegid ettepaneku, et tuleks hankida vaba mehe paberid, ning sajad muud pisiasjad, mida pole siinkohal tarvidust korrata – viitasid kõik sellele, et nad olid tõepoolest minu sõbrad, kes muretsevad siiralt minu heaolu pärast. Nüüd tean ma, et see polnud nii. Tean, et nad ei olnud ilma süüta selle suure kurjuse juures. Usun, et just nemad olid selles süüdi. Kas olid nad kaasosalised minu õnnetuses – kavalad ja ebainimlikud koletised inimese kehas, ettekavatsetult meelitamas mind eemale minu kodu ja perekonna juurest, vabaduse juurest, tehes seda kulla pärast – selles osas on neil, kes neid lehekülgi loevad, sama palju võimalusi ise otsust langetada nagu minul. Kui nad olid süütud, siis pidi minu ootamatu kadumine näima neile tõepoolest seletamatuna, kuid oma mõtetes kõiki sellega kaasnenud asjaolusid vaagides ei suuda mina siiski veel endale nende suhtes nii suuremeelset arvamust lubada.

Kui ma olin saanud neilt raha, mida neil paistis olevat rohkesti, soovitasid nad mul õhtul mitte välja minna, ja seda põhjusel, et ma pole selle linna kommetega tuttav. Lubadusega nende nõuannet meeles pidada jätsin ma nad oma tuppa ja õige pea juhatas üks segavereline teener mu teise tuppa, mis asus hotelli tagaküljel ja esimesel korrusel. Heitsin puhkama, mõeldes oma kodu ja naise peale, ja laste peale, ning selle vahemaa peale, mis meid lahutas, kuni jäin magama. Kuid mitte ükski halastav ingel ei tulnud minu voodi kõrvale ega käskinud mul põgeneda – mitte ükski halastuse hääl ei hoiatanud mind unes nende katsumuste eest, mis olid juba käeulatuses.

Järgmisel päeval toimus Washingtonis uhke rongkäik. Õhk oli täis kahurite kõminat ja kirikukellade helinat, paljud majad olid ehitud leinakrepiga ja tänavad kihasid inimestest. Päeva edenedes ilmus nähtavale ka leinarong, mis kulges mööda avenüüd aeglaselt edasi, tõld tõlla järel pikas reas, ning tuhanded järgnesid neile jalgsi – kõik liikumas melanhoolse muusika taktis. Nii kanti president Harrisoni surnukeha hauda.

Varahommikust peale viibisin kogu aeg Hamiltoni ja Browni seltskonnas. Nemad olid ainsad, keda ma terves Washingtonis tundsin. Me seisime koos, kui uhke matuserong meist möödus. Mul on selgelt meeles see, kuidas iga kahuripaugu peale, mida surnuaiast lasti, mõni aknaklaas purunes ja klirinal maha kukkus. Me läksime Kapitooliumile ning jalutasime pikalt sealsetel aladel ringi. Pärastlõunal lonkisid nad presidendihoone poole, kuid hoidsid mind kogu aeg enda juures, juhtides minu tähelepanu mitmesugustele huviväärsustele. Ikka veel polnud ma tsirkust näinud. Õigupoolest polnud ma selle päeva elevuste keskel selle peale eriti mõelnud, võib-olla polnud ma üldse selle peale mõelnud.

Selle õhtupooliku jooksul astusid minu sõbrad mitmel korral sisse joogibaaridesse ja tellisid märjukest. Kuid ei saa siiski mingil juhul öelda, vähemalt nii palju, kui mina neid tundsin, et neil oleks kombeks olnud jookidega liialdada. Neil kordadel, kui nad olid endale valanud, valasid nad välja veel ühe klaasi ja ulatasid selle mulle. Ma ei jäänud sellest purju, mida võiks ehk oletada selle põhjal, mis järgnevalt juhtus. Õhtu kuludes ning varsti pärast ühe sellise joogi ärajoomist hakkasin tundma üht väga ebameeldivat tunnet. Tundsin end äärmiselt halvasti. Mu pea hakkas valutama – see oli tuim ja raske valu, mis oli ärarääkimata ebameeldiv. Õhtusöögi ajal polnud mul üldse isu – toidu nägemine ja selle lõhn ajasid iiveldama. Umbes pimeduse saabumisel juhatas seesama teener mu samasse tuppa, mis oli olnud minu käsutuses eelmisel ööl. Brown ja Hamilton soovitasid mul puhkama heita, haletsesid mind heatahtlikult ja väljendasid lootust, et hommikuks on mul parem. Ma võtsin ära ainult kuue ja saapad ning heitsin voodile pikali. Magada oli võimatu. Peavalu läks üha hullemaks, kuni see oli peaaegu talumatu. Varsti hakkas mind vaevama janu. Mu huuled kuivasid. Ma ei suutnud mõelda muust kui ainult veest – järvedest ja voolavatest jõgedest, ojakestest, mille kohale ma jooma kummarduksin, ja ühest tilkuvast ämbrist, mis kaevusügavusest kerkiks, jahedat nektarit pilgeni täis. See võis olla kesköö paiku, nii hästi või halvasti kui ma seda hinnata oskan, kui ma end püsti ajasin, suutmata enam kauem kannatada nii tugevat janu. Maja oli mulle võõras, ma ei teadnud midagi selle ruumide paigutusest. Mitte kedagi polnud üleval, vähemalt nii palju, kui mina nägin. Kobamisi ringi liikudes, sest ma ei teadnud, kus ma olen, jõudsin ma viimaks välja keldris asuvasse kööki. Seal liikus ringi kaks-kolm segaverelist teenijat, üks neist, üks naine, andis mulle kaks klaasi vett juua. See tõi hetkelise leevenduse, kuid kui ma olin oma tuppa tagasi jõudnud, oli tagasi ka seesama põletav iha juua, seesama piinav janu. Janu oli veelgi piinarikkam kui enne, ja sama võib öelda ka metsiku peavalu kohta, kui selline asi üldse saab võimalik olla. Olin kohutavas ahastuses – see oli kõige piinavam agoonia! Oleksin nagu hulluksminemise veere peal seisnud! Mälestus tolle öö hirmsatest kannatustest jääb minuga kuni mu surmatunnini.

Umbes tunni või enama aja möödumisel minu köögist tagasijõudmisest sain ma teadlikuks sellest, et keegi oli minu tuppa sisenenud. Jäi mulje, et neid oli mitu – mitu häält sulasid kokku –, ent kui palju neid oli või kes nad olid, seda ei oska ma öelda. Kas nende seas olid ka Brown ja Hamilton, seda võin ma vaid oletada. Mäletan mõningase selgusega vaid seda, et mulle öeldi, et vaja on käia arsti juures ja tuua rohtu, ning et ma tõmbasin saapad jalga ning ilma kaabu ja kuueta järgnesin ma neile mööda pikka vahekäiku või kitsast tänavat laiale tänavale. See kulges Pennsylvania Avenue suhtes täisnurga all. Tänava vastasküljel põles ühes aknas tuli. Mul on tunne, et sel ajal oli minuga koos kolm inimest, aga see tunne on tõesti väga ebamäärane ja ähmane, nagu mälestus valusast unenäost. Liikumine selle valguse poole, mis minu kujutlustes tundus paistvat arsti vastuvõturuumi aknast ja tundus kaugenevat sedamööda, kuidas ma sellele lähenesin, ongi viimane veiklev mälestuskild, mida ma praegu meenutada suudan. Sellest hetkest peale olin ma teadvusetu. Kui kauaks ma sellisesse olekusse jäin – kas ainult selleks üheks ööks või mitmeks ööpäevaks, seda ma ei tea; aga kui ma teadvusele tulin, leidsin ma end üksi täielikust pimedusest, ja ma olin ahelates.

Valu peas oli mingil määral järele andnud, kuid ma olin väga nõrk ja jõuetu. Istusin madalal pingil, mis oli tehtud hööveldamata laudadest ning mul polnud ei kuube ega kaabut. Mu käed olid raudus. Minu pahkluude ümber olid rasked vangirauad. Ahela üks ots oli kinnitatud põrandas paikneva suure rõnga külge, teine minu pahkluude ümber olevate vangiraudade külge. Asjatult püüdsin end püsti ajada. Nii valulisest transist üles ärgates läks üksjagu aega, enne kui ma suutsin mõtteid koguda. Kus ma olin? Mida need ahelad pidid tähendama? Kus olid Brown ja Hamilton? Mida olin ma teinud, et see võiks väärida vangistust sellises vangikoopas? Ma ei suutnud seda mõista. Oli mingi määramatu pikkusega lünk, mis eelnes minu ärkamisele selles üksildases kohas, mingid sündmused, mida isegi mälu viimase piirini pingutamine ei suutnud mulle meelde tuua. Kuulatasin pingsalt, et tabada mingitki elumärki, kuid rõhuvat vaikust ei katkestanud mitte miski peale minu ahelate, mis kõlisesid alati, kui ma juhtusin end liigutama. Püüdsin valjusti rääkida, kuid mu oma hääle kõla ehmatas mind. Kobasin taskutes, nii palju kui vangirauad võimaldasid – õigupoolest ulatusid need piisavalt kaugele tegemaks kindlaks, et minult polnud võetud mitte ainult vabadust, vaid ka mu raha ja vaba mehe paberid olid kadunud! Siis hakkas mulle tasapisi koitma üks mõte, esialgu ähmaselt ja segaselt – ma olen röövitud. Kuid ma arvasin, et see ei ole võimalik. Kusagil pidi olema juhtunud mingi vääritimõistmine, mingi õnnetu viga. Polnud võimalik, et nii ebainimlikult oleks võimalik kohelda New Yorgi osariigi vaba kodanikku, kes polnud kellelegi kurja teinud ega ühtegi seadust rikkunud. Ent mida enam ma oma olukorra üle järele mõtlesin, seda enam hakkasin oma kahtlusi uskuma. See oli tõesti lohutamatult kurb mõte. Tundsin, et südametutes inimestes pole halastust ja neid ei saa usaldada, ning usaldades end rõhutute Jumala hoole alla langetasin ma oma pea raudu pandud kätele ja nutsin kõige kibedamaid pisaraid.

1 William Henry Harrison – Ameerika Ühendriikide 9. president, kes suri 1841. aasta 4. aprillil, olles jõudnud ametis olla vaid 32 päeva. [ ↵ ]