Читать книгу Meie Kalkunid. Viidik, Supikalkun, Emakesed… ja teised - Solovjova Ülle - Страница 2

Ma ei oska rääkida teaduslikku juttu, pigem on mu lugu emotsionaalne pilguheit nende uhkete ja vaprate lindude maailma. Kalkun ei tähenda mulle mitte liual auravat praadi (kuigi ka sellest aspektist ei saa päris mööda vaadata), vaid uhket olendit, kelle sisemine ilu on võrdne välisega. Me kipume neid kartma. Mõnikord põhjusega. Aga enamasti põhjuseta. Inimloom peab end maailma nabaks ja kipub oma mõttelaadi omistama kõigele ümbritsevale, vaevumata süvenema. Kui lind ei käitu nii, nagu inimene ootab, annab see kohe põhjust lindu naerda, torkida, kiusata… ja kurjaks pidada.

Kalkuni ajaloolisel kodumaal Mehhikos pidasid asteegid ja maiad kalkunit jumalaks lindude seas. Kaks korda aastas korraldasid nad kalkunite auks festivale. Kalkunitega seotud rituaalid käisid kaasas sünni, surma ja abieluga, kalkunimaagiat kasutati kaitseks ikalduse ja haiguste eest.

Kui kalkunit hakati umbes kaks tuhat aastat tagasi kodustama, siis tehti seda kõigepealt tema sulgede pärast. Liha tuli alles hiljem mängu. Indiaanlaste peaehted ei olnud tehtud mitte kotkasulgedest, nagu paljud arvavad, vaid esialgu kasutasid nad selleks just kalkunisulgi.

Kalkunid numbrites

Täiskasvanud kalkuni tiibade kogulaius on poolteist kuni kaks meetrit. Kalkun elab umbes kümne aasta vanuseks (kui tal nii kaua elada lastakse)…

Oma kehamassi kasvab kalkun täis tavaliselt viie kuuga.

Emaslindude täielik suguküpsus saabub tavaliselt 16. elukuuks, isastel mõni kuu varem.

Hauduma võib emaslind minna juba kümnekuuselt.

16. sajandi alguses tõid inglased esimesed kalkunid Ameerikast Inglismaale ja hispaanlased omakorda Ameerikast Hispaaniasse. 16. sajandi keskel jõudis kalkun sealt edasi Põhja-Euroopasse. Tõsi, on ka hüpotees (ühed säilinud killud maalidest), mille kohaselt jõudsid esimesed kalkunid meie kanti juba 13. sajandil – siis, kui viikingid Ameerikas käisid.

Läbi paljude sajandite on kalkun olnud nii Ameerika pärismaalastele kui ka sinna sisserännanutele toiduallikas. Aastaks 1800 oli metsikute kalkunite olukord nende kodumaal väga kurb, nii metsade hävitamise kui kontrollimatu jahi tõttu olid linnud väljasuremise ohus. Alles poolteist sajandit hiljem, 1947. aastal hakkasid kalkunid kerkima üldise tähelepanu keskpunkti, kui USA presidendile kingiti sümboolne kalkunipaar. Kahjuks aga tõmbas see žest käima hoopis uue massilise moe: ameeriklaste tänupühaõhtusöökide peategelaseks sai… muidugi vaene kalkun. Siiani kuulub see ilus uhke lind sealse rahva tänupüha- ja jõulumenüüsse.

Tänapäeval on USAs, Kanadas ja Mehhikos kokku üle seitsme miljoni metsiku kalkuni. Loodud on organisatsioonid, kes võitlevad kalkuneile sobivate elupaikade säilitamise eest. Vastukaaluks on kalkunijahist saanud aga populaarne spordiala.

Kirjutades teile neid fakte, vaatan oma aiaväraval loojuva päikese kiirtes istuvaid suuri uhkeid linde. Kui avan ukse, hüppavad nad sealt maha ja hakkavad minu ees lauda poole astuma. Väärikalt ja mõõdetud sammul. Kiikavad vahepeal üle õla: kas ikka järgnen?

Muidugi järgnen. Nagu igal õhtul.

Minnes mõtlen, kui palju avaramaks ja rikkamaks on need tegelased muutnud minu igapäevaelu, kuidas nad on lisanud emotsioonide keeriseid, pakkunud naeru ja pisaraid. Mõtlen, kui väga ma neid armastan ja kuidas tean kindlalt isegi kõige raskematel hetkedel: loobuda neist ma ei suuda. Sest ilma kalkuniteta jääks mu elu tühjaks.