Читать книгу Meie Kalkunid. Viidik, Supikalkun, Emakesed… ja teised - Solovjova Ülle - Страница 5

Talvekuud on vanas talulaudas probleemne aeg, eriti kui suvega paljunenud linnud on eri liiki ja formaati.

Kõigepealt valmistasid mulle ootamatult suure probleemi veelinnud. Et kasvatan linde ainult enda tarbeks ja silmarõõmuks, siis ei ole mul mingeid toetusi hoone renoveerimiseks kusagilt küsida, hakkama tuleb saada oma raha- ja arunatukesega. Mingisuguse veesüsteemi äravoolu rajamine ei tulnud kõne allagi. Seega tuli kõigepealt eraldada veelinnud, et nad tervet lauta igapäevaselt märjaks ei lödistaks. Kanad kannatavad kenasti ka natuke külma, aga märjal põrandal paterdamine neile ei sobi. Haned said seega omaette aediku, mis tagas ka kanadele rahuliku munemise, sest haneema kippus muidu liiga usinasti kanade pesakastides sebima, mune üle lugema ja valjuhäälselt õiendades korda looma. Kohe läks kergemaks ka puhtuse hoidmine, sest allapanu pidi vahetama nüüd ainult ühes laudanurgas, ses hanede omas.

Haned on üsna isekad linnud ja suured korraarmastajad. Nemad teavad alati paremini, kuidas peavad asjad käima ja teised linnud end ülal pidama. Kuidas siis peavad teised linnud end ülal pidama? Muidugi suure austusega kõige tähtsamate lindude, hanede vastu! Kes neist hanemaailma reeglitest ei hoolinud, need kutsuti sulgi sakutades ja õiendades korrale. Tihti juhtus, et haned lehvitasid võidukalt tiibu, endal suu sulgi täis. Kalkunid käisid aga räsitud sabaga arglikult mööda seinaääri.

Huvitaval kombel meie kõige esimesed kalkunid – Supikalkun ja Ilus Poiss – hanesid ei kartnud, hakkasid vapralt vastu ja tegid kähku hanedele selgeks, et neilgi pole nokk lihtsalt ilu pärast keset nägu. Küllap olid ka haned veel noorukesed ja rumalad, igatahes läks meie lauda ülemvõim esimesel talvel kalkunite kätte. Edaspidi haned enam sellist viga teha ei lasknud ja selgitasid kalkunipoegadele maast madalast, kuidas hanede jumal on asjad maailmas seadnud ja et kõigil on targem sellest korrast kenasti kinni pidada.

Meie lauta oli suve jooksul kolinud ka suur hulk varblasi. Pidasime nende kui võimalike haigusekandjatega pikka võitlust, aga visad värvukesed leidsid ikka üles iga prao ja augukese, kust toiduküna juurde pääses, nii et sügiseks täienes varblaste koloonia uskumatute mõõtmeteni. Nad omandasid ülbe ja nõudliku käitumisviisi: istusid õrrel reas nagu kanad ja nõudsid häälekalt oma toiduportsjonit. Kui talvel ukse kinni panime, sulgesime ehitusvahuga ka ventilatsiooni-avad, et varblased ei saaks talvituma jääda. Võta näpust: kahe päevaga olid avad lahti nokitud ja üürilised kohal, kehitasid aga uhkelt tiibu ja nõudsid kõva häälega süüa: hulk tööd ju tehtud ja kõhukesed tühjad. Lõpuks andsime alla – kust nemadki vaesekesed kõhutäie ja sooja koha leiavad, laudas kasvanud ja omamoodi meist sõltuvad. Ju nad meie linnud on! Kalkunid ei teinud varblastest väljagi, küll aga olid kanad päris vihased: kui mõne värvukese kätte said, siis ainult sulgi lendas: paar piiksu ja varblast enam ei olnud. Aga kanad ongi julmad. Nii on jäänud meie laudas tänase päevani: varblased elavadki koos teiste kodulindudega ja vahel jääb mõni uimasem linnuke kanadele saagiks.

MILLINE LAUT KALKUNITELE SOBIB?

• Ideaalis on see laut ainult kalkunitele, ilma teiste linnuliikideta.

• Avar, et kalkunid saaksid õrrele lennata.

• Kindlasti kuiv! Kuivus on kalkunikasvatuse põhitingimus. Linnu jalad on väga tundlikud niiskuse suhtes. Korraliku mikrokliima säilitamiseks on lauta vaja õhutussüsteemi. Väiksemas laudas piisab akendest ja ventilatsioonitorust (ristlõige 25 cm). Kui linnud käivad päeval õue ja laudauks on avatud, siis võib piisata ka avatud uksest.

• Temperatuur pole kalkuneile nii oluline kui kuivus. Nad suudavad külmas laudas talve üle elada, kui neil on seal kuiv allapanu. Aga tuleks arvestada, et jahedas aeglustub lindude kasv ja samas tarbivad nad rohkem sööta. Optimaalne temperatuur on 15 kuni 20 soojakraadi, temperatuuri ei tohiks lasta langeda alla kolme plusskraadi.

• Lauda valgus pole kalkunite pidamisel nii tähtis kui kanade puhul, teisisõnu ei pea kalkunite laut olema nii eredalt valgustatud.

• Kalkunid armastavad vabadust ja liikumist, nii et korralik õueala on kohustuslik!

• Allapanuks sobib kalkuneile mis tahes puidu saepuru, samuti õled ja hein. Valitud materjali on soovitatav panna põrandale vähemalt 30 cm paksune kiht, seda aeg-ajalt täiendades ja vajaduse korral ka vahetades. Allapanu tuleks täiesti vahetada kaks korda aastas.

Kui kõrge aed hoiab kalkuneid kinni?

Kalkunitel (eriti noortel ja emastel) on säilinud lennuvõime, nii et nad saavad kerge vaevaga aia peale lennata, isegi kahe meetri kõrgune ei ole takistus. Kui kalkunit on vaja aias kinni pidada, siis on kaks võimalust: aed pealt võrguga katta või kärpida lendajate tiivasulgi otsast kaks sentimeetrit.

Varblased õppisid meie lauta käima ilmselt suviste pääsukeste järgi. Juba ammust aega on meil oma laudapääsukesed ja nende üle oleme olnud väga õnnelikud, kuigi nad on üsna ropu suuga ja sõimavad kõvasti, kui inimene või kass lauta julgeb tulla. Inimeselt tulevad nad aga abi otsima, kui kõuts nende pesa lähedale juhtub – siis on hädakisa taevani ja lendavad või aknast sisse, et appi kutsuda. Teavad ju, et tulen ja aitan…

Laudas elavad meil ka kitsed, kes saavad kodulindudega suurepäraselt läbi. Nendega samadele ruutmeetritele sain paigutada kalkunipere, eraldades lindudele magamisosa, kuhu kitsed ei pääsenud. Kitsede ja kalkunite aial oli ühine piire ja sinna ma laeni võrku ei seadnud, sest kitsed kodulindudele liiga ei teinud. Kalkunitele meeldis magada pigem sellel aiapiirdel kui oma õrrel. Kitsed olid seltskonna suhtes ülimalt uudishimulikud ja nõudsid valju häälega mökitades tähelepanu, ise aia najal seistes. Kui kalkunid end aga juba magama seadsid, ei seganud kitsed neid kunagi. Piilusid aia vahelt ja mögisesid vaikselt. Ma ei näinud kunagi, et kalkunid ja kitsed omavahel tülitsenud oleksid. Kitseaeda sattunud kalkuneid ei löödud, hoopis tehti ruumi, kui lind hoogu võttis, et teiste juurde tagasi lennata. Muidu jonnakad ja tüütud sarvekandjad olid oma korterinaabritega väga viisakad ja kannatlikud.

Püüdlen alati selle poole, et lindude iseloomud sobiksid ja nende omavahelised kaklused-tülid oleks välistatud. Sellepärast olen loonud laudas kanadele eri kohti, kuhu ööunele minna. Enamasti hoiavad nooremad omaette, samas kui vanad tähtsad daamid on ennast kukkede vahele lae alla ritta sobitanud. Kõik see nõuab muidugi palju planeerimist ja vähese ruumi läbimõeldud kasutamist.

Aga linde on sügiseks ikka liiga palju…

Ongi aeg rääkida linnukasvatuse kõige ebameeldivamast aspektist. Valiku tegemisest. Suvega on lisandunud palju mittevajalikke linde: noori isaseid.

Kõige rohkem on mul kahju kalkunitest, aga just nende tapmisega tuleb talvehooaega alustada, sest lauda ruuminappus kimbutab. Karja tervise huvides tuleb kevadel paarituseks tuua uus isaslind, sest eelmise aasta isa ei saa oma tütardega kokku lasta, tuleksid haiged tibud, nüüd ma juba tean. Ka ei ole nii palju linde üle talve mõtet pidada sööda kokkuhoiu mõttes. Suvel saab lindudele rohelist ette anda, talvel tuleb sööta rohkem arvestada.

Püüan alati leida võimalikult paljudele lindudele uue kodu, aga see pole niisama lihtne: sügisel vähendavad oma karja kõik linnupidajad. Veab vaid vähestel noortel isastel…

KUIDAS KANAD JA KALKUNID LÄBI SAAVAD?

Selle kohta on üks kena lugu.

Õuetööd olid äsja tehtud, istusin rahulikult korraks köögilaua taha, kui mu tähelepanu köitis kummaline plagin, siis mürtsud. Kalossid varba otsa ja vaatama!

Midagi erilist ma ei näinud, tuul oli värava kinni lükanud. Tegin selle uuesti lahti, et linnud vabalt käia saaksid, lükkasin kivi toeks ette. Tahtsin juba ära minna, kui värava taga hakkas üks kana ärritatult karjuma: mitte kaagutama, vaid karjuma, suures hädas ja hirmus, nagu ründaks teda keegi.

Vaatasin värava taha, ja oh issand! Minu kõige ilusam suur kalkun rippus, pea alaspidi, jalgapidi aialippide vahel kinni. Rippus vaikselt, ilmselt olles juba saatusega leppinud.

Mult nõudis suurt jõupingutust, et suutnuksin suure lõdva linnu tõsta nii kõrgele, et jalg kuidagi aia vahelt kätte saada. Linnuke vajus hingeldades mulle sülle ja oli tükk aega oimetu, kuulsin vaid, kuidas ta süda kiiresti peksab ja kurgus viliseb. Ei tahtnudki ta enam üles tõusta, ehmatus oli viinud kogu jõu.

Aga kana! Ta käis ümber meie, valjusti kaagutades ja vahepeal nokaga sõpra togides, nagu tahtes veenduda, kas kalkun on ikka elus. Hiljem, kui kalkun juba oma marraskil jala vastu maad toetas ja minema lonkas, liikus kana tema kõrval, ikka valjusti kogu maailmale kuulutades, et peaaegu oleks suur õnnetus juhtunud, aga tema, näete, ei lubanud sellel nii minna.

Siis alles tulid ligi teised kalkunid, kes olid täielikus arusaamatuses sealsamas jõllitanud, ja haned, kes olid hoopis ohutusse kaugusesse pagenud.

Et ma linnuliha ei müü ja kasutan ainult oma pere tarbeks, siis pole euronõudeid vaja täita ja nii aitab selle töö juures ikka vana hea terav kirves ja kasepakk.

Olen kuulnud, et kalkunitel on täheldatud „jõulustressi“: kui ühe lauda lindude tapmine jaotada pika aja peale, siis hakkavad allesjäänud kiiresti kaalus alla võtma. Targem on tapale määratud linnud võtta ette korraga ja kiiresti, et nad ei jõuaks hirmu tunda, kaalu kaotada… ning ka endal on lihtsam kogu see ebameeldivus ühe päevaga üle elada.

Mina ei suuda oma linde süüa enne, kui nad on korra sügavkülmast läbi käinud. Ja isegi siis käib lihatükk suus ringi. Aga loodus on nii seadnud, et see valik tuleb teha, ja austusest linnu vastu tuleb kasutada ära kõik, mis kasutamist leiab.

Kuidas ma neid siis kasutan?

Et korraga tekib palju linnuliha, siis eraldan kohe toore liha kontidelt ja pakendan otstarbe järgi portsjonite kaupa kottidesse. Allesjäänud kontidest teen supikomplektid, mille paigutan sügavkülma oma aega ootama. Vahel keedan ka puljongit, mida saab omakorda külmutada. Kõige parem on kasutada Minigripi kotikesi, aga väga hea on ka puljong enne silikoonvormides külmutada ja siis puljongikuubikud külmutuskotti puistata. Kodutingimustes peab alati mõtlema ruumi kokkuhoiu peale, sellepärast valmistan pooltooted portsjonikaupa ette. Rinnafileed jäävad paremateks ja pidulikumateks toitudeks, ülejäänud liha käib läbi hakklihamasina, osalt ka sel põhjusel, et kotletti on mul hiljem tunduvalt lihtsam süüa kui liha, mis alles kõndis ja armas oli. Praadidest kipun ausalt öeldes täiesti mööda vaatama.

Kui kõik valikud on tehtud, saab tali tulla. Väikeste külmakraadidega käivad meil linnud väljas, aga alla miinus kuue kraadi ma neid õue enam ei lase. Mitte et linnud ei tahaks! Aga vana laut jahtub liiga maha ja öösel on seal siis väga külm. Väga suure pakase saabudes viin lauta vana õliradiaatori, seon selle kindlalt metallposti külge ja juhtme viin välja lae alt, et linnud seda nokkida ega sellele peale istuda ei saaks. Just väikest kasvu kergemad kanad kipuvad otsima selliseid võimalusi.

KAS KALKUN VAJAB SOOJA LAUTA?

Kalkun ei vaja tegelikult soojemaid ruume kui kana, ta saab kütteta laudas kenasti hakkama. Olukord muutub kohe, kui tegemist on broilerkalkunitega, kes külma ei talu. Ja teine on lugu ka siis, kui Emake soovib hauduma hakata. Haudumiseks on vajalik, et laudas oleks vähemalt kümme soojakraadi, muidu munad ei kooru. Kui ei ole võimalik ruume kütta, ei tohi kalkuneid hauduma lasta, enne kui õues piisavalt soojaks läheb.

Kas laudas võivad olla miinuskraadid?

Jaa, kui nende eranditega arvestada, siis võib muul puhul laudas väike miinuskraad olla. (Ideaalne see pole, parem oleks hoida ka talvel lauda temperatuuri kolme plusskraadi juures.) Miinuskraadidega külmub laudalindudel joogivesi ära, aga ma lisan neile värsket vett nagunii kaks korda päevas.

Vahel juhtub, et munad saavad laudas natuke külma. Paar miinus-kraadi ei tee neile midagi, aga kui koor on juba pragunenud, tuleb see külmunud muna kohe ära tarvitada.

Kuidas talvel laudas jootmist korraldada?

Kui on soe laut, on üsna lihtne teha lindudele automaatjooturite süsteem, selle kohta leiab palju materjali internetist. Külmlaudas kipuvad torud aga külmuma ja süsteem ei õigusta end. Meie laut on külm. Minul on jootmise tarbeks vanad supipotid, mille seon laudas aedikute külge kinni ja kuhu panen ka korralikud kivid keskele, et veelinnud ei saaks vett laiali pritsida. Vett vahetan iga päev, kuuma veega sulatan jää, pesen ja täidan poti uuesti. Aga kui on miinuskraadid, ei tohi joogi-vesi olla soe: soe vesi jäätub kiiremini! Küll aga lasen lindudel vahel juua sooja vett nõust, mille hiljem laudast ära viin – ikka tahaks ju neid kuidagi hellitada ja soojendada.