Читать книгу Meie Kalkunid. Viidik, Supikalkun, Emakesed… ja teised - Solovjova Ülle - Страница 4

Muidugi elas ka Supikalkun talve õnnelikult üle – kuidas ma oleksin saanud teda nüüd supiks teha! Ja kui kevadel algas pesapunumise aeg, oli temagi hoolas ja õnnelik abikaasa.

Kalkunid ei ole väga monogaamsed linnud ja kui jõuvahekorrad on paika pandud, siis paarituvad emaslinnud üsna valimatult mitme isaslinnuga. Kui just ei ole peremees teinud valikut ja eraldanud plaanitud partnereid omaette territooriumile. Meie seda ei teinud. Seega käis meie lauda naiskalkunil hoogne kahemehepidamine, veel enam: meie laudas elas pereelu õde Emake koos oma kahe vennaga, Ilusa Poisi ja Supikalkuniga.

Esimene kurn mune läks meie kalkuniperel paraku luhta, mitte ühtki tibu ei koorunud. Olin üdini õnnetu, aga kalkunid ei heitnud meelt. Ilmselt otsustas Emake, et eelmine pesakoht oli süüdi, miks asi luhta läks, või otsis ta niisama uudishimulikult vaheldust: kähku anastas ta koerakuudi, tegi sinna uue pesa ja istus jälle munadele. Perekoer Lobo oli küll veidi imestunud, aga kuna ta ise magas köögis ja seda sviiti eriti ei kasutanud ning kalkunitesse suhtus samas sümpaatiaga, siis jättis ta asjad nii, nagu need olid.

Mis siis meie esimese kurna munadega juhtus? Olin selleks ajaks hakanud lugema linnukasvatuse kohta ja teada saanud, et tibud võisid jääda tulemata sellepärast, et vanemad olid lähisugulased ja tibud olid lihtsalt nii nõrgad, et ei suutnud end munast välja toksida. Aga kui ma oma lugemisega sinnani jõudsin, oli juba hilja, uus kurn mune oli uues pesas tiksumas. Loetu tuli tallele panna edaspidiseks ja lihtsalt loota, et koerakuudis hauduval Emakesel tulevad seekord tugevamad tibud.

Emaskalkuneid olen alati hellitavalt nimetanud Emakesteks ja ka munad pole neil lihtsalt munad, vaid on munakesed. Nii südamlike sõnade peale lubas koerakuudis hauduv Emake alati mul oma pesa vaadata, ise end kergitades ja munakesi nokaga keerutades, justkui näidates: sa vaata vaid, kui ilusad! Mul pole olnud ühtki teist nii lahket kodulindu kui kalkun – tavaline kana võib isegi näpu veriseks peksta, kui haudepesa uurida soovin, kalkunid aga ei ole kunagi protesteerinud.

Et Emake haudumise käigus muudkui juurde munes, otsustasin kontrollida kirjandusest leitud fakti – kalkunitel nimelt pidavat haudumisega hakkama saama ka isaslind. Panin Ilusa Poisi ja Supikalkuni ehk Isakesed koos munadega eraldi kitsasse kasti, ja oh imet! Kui tublid Isakesed! Ööpäeva möödudes ei tulnud kumbki lind enam pesalt ära. Jäi nad vaid avaramasse kasti ümber kolida. Üks sai alla kalkuni-, teine pardimunad. Kahjuks läks see katse küll nurja, munad olid lihtsalt liiga õrnad haudujate kaalu jaoks, peale munapudru sealt midagi ei tulnud… Osa mune sai otsa juba esimese ööga. Lootsin, et edaspidi läheb paremini, ehk olid vangistatud linnud rahutud ja kippusid rabelema… Kontrollisin pesasid iga päev, aga kahjuks jäi terveid mune aina vähemaks. Kuni lõpuks sai katki istutud ka viimane. Umbes nädalaga olid usinad linnud kahe peale kolmkümmend muna katki haudunud.

MIDA TEHA RIKNENUD HAUDEMUNADEGA?

Eks valikuid on mitu. Meie valisime selle tee, et viisime need eemale jäätmaale rohu sisse, kus hiired ja metsalinnud oma töö tegid. Peagi polnud seal enam koorukestki. Mis loodusest tulnud, läheb sinna tagasi. Muidugi võib „aia taha läinud“ mune ka matta. Ma ei soovitaks neid põletada ega jäätmete hulka panna, sedasi tekkivad aroomid on kohutavad.

Kui ma nende pesasid kontrollisin, seisid kalkunipapad õnnetute nägudega kõrval, suled tilkumas. Mis nende väikestes peakestes toimus, võisin vaid oletada. Selleks ajaks, kui munad päris otsa said, jõudsid nad kenasti halvaks läinud munapudru järele haisema hakata. Küürisin kurvad kalkunid puhtaks ja pidasin aru: kas ma oleksin pidanud sellist sündmuste käiku ette nägema? Sain selle kirjutada ainult oma rumaluse ning enda ja kalkunite vähese kogemuse arvele. Pardimunadega oli tegemist esimest korda elus ja nende vastupidavusest ei olnud mul aimugi, aga et ka emaskalkuni munad hukka said – siis oli vast süüd ka oskamatul haudujal. Sest looduses peaks isaskalkun suutma hukka saanud ema pesal asendada ja munad lõpuni haududa. Siiski ei hakanud ma uut eksperimenti korraldama. Tagantjärele võin muidugi targutada, et oleksin pidanud rohkem tähelepanu pöörama sellele, kas emaslinnud ikka kõik vajalikud toitained ja mineraalid kätte saavad – sellest oleneb munakoore vastupidavus. Sellest võib tuletada kuldreegli: enne kui alustate mingi linnu-looma kasvatamist, tehke endale selgeks nende vajadused ja pidamisjuhised, muidu läheb nii, nagu siinkirjutajal – mis nässu minna saab, see ka läheb!

KUIDAS PESTA KALKUNIT?

Päris kindlasti see tegevus kalkunile ei meeldi ja tuleb ka veidi jõudu kasutada. Õnneks tavaelus sellist protseduuri vaja ei lähe!

Kui on usaldav ja julge kalkun, siis tuleb ta sättida jalgupidi soojaveevanni seisma, nokk nurga poole, et ta ei saaks avaruse poole lendu minna. Suurt kalkunit ilma abiliseta pesta ei saa, mina seebitan linnu kõhtu ja abiline kallab kannust vett peale.

Aga instinkt oli äratatud, härra Supikalkunile hakkas see haudumise asi meeldima. Ta võttis peagi pesa üle ühelt emashanelt ja haudus uhkesti edasi hanemunasid. See oli tragikoomiline lugu: kuni haneema söömas-joomas käis, ronis õnnelikust leiust elevil isaskalkun munadele ja keeldus neid loovutamast. Hani üritas mis ta üritas, pesale tagasi ta enam ei saanud. Suur ja tugev kalkun ähvardas, isegi lõi vaest Luisat, nii et hanel polnud muud teha kui norguspäi sisisedes ära minna. Oma mehelt Taavilt ta selles võitluses abi ei saanud. Isashani Taavi, kes on muidu vapper laudakaitsja ja asendab koeragi, jättis oma isikliku pesa kaitsmise siiski vaid naise kanda. Aga miks ma ise ei sekkunud? Sest lasin asjadel käia oma rada pidi ja jälgisin huviga lindude talitamisi. Hiljem selgus, et kaklusalused hanemunad olid viljatud, ja alles uue partneriga suutis Luisa lapsed saada.

Kuni Emake istus kalkunimunade ja Supikalkun hanemunade peal, jalutas Ilus Poiss üksi kurvalt kanade hulgas. See otsustas ka tema saatuse: ühe turismitalu pererahvas otsis isaskalkunit. Ma ei oleks tahtnud Ilusast Poisist loobuda – ta oli ju ilus! –, aga et ta vennas parasjagu haudus ja oli varem ka muude kangelastegudega hakkama saanud, siis otsustasin, et las Ilus Poiss minna pealegi, see tehing garanteerib talle elu. Nii ka läks, Ilus Poiss sai uue pere, uue nime ja palju tänulikku publikut: ta oli tõeline tõmbenumber, hullutas külalisi ja sai palju tublisid järglasi, kuni jäi teenitud pensionile ja paarituseks enam ei sobinud.

Kalkuni eluiga on küll kuni kümme aastat, aga sugulinnuna saab teda kasutada kolm aastat, sedagi juhul, kui tema kaal ei ole ohtlikult suureks muutunud, nii et ta võiks emaslinnule viga teha. Ilus Poiss oli küll väga raske, aga tal ilmnes üks kummaline omadus, hea oskus, mis lubas teda lasta kokku ka noorte kalkunineidudega. Nimelt ronib kalkuniisa tavaliselt emaslinnule selga ja enne paaritumist tallab naist kogu hinge ja südamega, vahel võib see eelmäng kesta veerand tundi. Ilus Poiss oleks aga justkui aru saanud, et oskuslik sugutöö võib päästa elu: tema ei läinud emaslinnule ealeski jalgadega peale, vaid sättis oma võimsad sääred kahele poole emast ja asus siis sõtkuma. Ka noorukesed preilid ei saanud tema eelmängu tõttu haiget. Siiski ei tähenda see, et niimoodi oleks Ilus Poiss saanud mängelda aastaid – peale kolmandat suve eraldati ta emastest täielikult ja tema eluülesandeks jäi vaid ilus olla. Põhjus on sellelgi: keskikka jõudnud lindude munade viljastumisprotsent on väike. Sealt siis ka pensionäri austav nimetus.

MIS KUUDEL KALKUNID MUNEVAD?

Kui hilissügisel läheb külmaks, siis lõpetavad kalkunid munemise. Eelmise aasta emad tulevad oma talvepausist välja juba veebruaris. Noorlinnud alustavad umbes seitsme kuu vanuselt, aga ikka siis, kui õues soojemaks läheb ja nende instinktid ellu ärkavad, olenevalt aastast: märtsis, aprillis, mais… Soojas laudas hakkavad linnud varem munema kui meie kütteta laudas.

Kuidas kalkunimune haudumiseks koguda?

Kalkunimune on mõistlik varuda kuupäevaga varustatult: kui emaslind avaldab soovi hauduma minna, on tema jaoks värsked munad võtta. Kuna need munad on ülimaitsvad, siis pole ka hirmu, et üle kümne päeva ootel olnud munad raisku lähevad: need sööme lihtsalt ära. Mune korjan kõigilt lindudelt iga päev, et saada täiesti värsked. Eriti oluline on see haudemune korjates, sest need peavad olema kasutamiseni ühtlasel temperatuuril, öösel võib laudas aga külm olla. Kui ilm on vihmane ja porine, siis korjan mune mitu korda päevas, et linnud neid oma poriste jalgadega ei määriks või kogemata ära ei lõhuks.

Mitu päeva kalkun haudub?

Kalkun ja pärlkana hauduvad 28 päeva, hani 30 päeva, kana ja part saavad hakkama 21 päevaga. Kui all on värsked oma hoovi munad, siis võib kalkun haududa päev-kaks kiiremini. Kui on aga kusagilt kaugemalt saadetud või toodud munad, võib minna päev-kaks kauem.

Kust ma tean, et lind tahab hauduma minna?

Haududa sooviv kalkun jääb kangekaelselt pesale istuma, isegi siis, kui munad on sealt ära võetud. Tema kehatemperatuur tõuseb. Tal on sõna otseses mõttes palavik.

Kuidas kalkunit hauduma saada, kui mul see soov on?

Mõistlikum on oodata linnu oma initsiatiivi. Kui mingil põhjusel on aga vaja saada mitu lindu ühel ajal hauduma, siis kalkunitega ei ole see raske. Vahel näiteks juhtub, et hauduv emaskalkun saab otsa ja ta munad on vaja ruttu päästa, teine lind sinna peale saada. Selleks võetakse kitsas pealt kaetud kast või puur, kus lind saab küll seista, aga mitte keerata, ning pannakse lind sinna munadega kaheks ööpäevaks kinni. Kui ta siis kenasti munadel istub ja enam põgeneda ei ürita, võib ta paigutada ümber avaramatesse tingimustesse.

Seda teooriat olen ise proovinud ainult isaslindude peal, rohkem sel põhjusel, et neil igav ei oleks ja nad hauduvale emadele ligi ei tikuks.

Mis on isaskalkuni haudumise eripärad?

Kirjandusest leidsin viite, et isaskalkuniga tuleb pesa hooldades talitada väga kiiresti, et ta vihastada ei jõuaks. Meie Isakeste puhul see väide küll paika ei pidanud, nad olid väga rahul igasuguse inimtegevusega oma kallite munade kallal.

Et nad on aga raskekaallased, siis sobivad neile alla ainult väga tugeva koorega munad, kas siis kalkuni enda omad või veel parem, hanemunad. Hanemunadega tuleb üks asi meelde jätta: neid tuleb haudeperioodi teisel poolel iga päev pihustist leige veega pritsida.

Kui kalkun on läinud hauduma kehvas kohas, kuidas teda mujale kolida?

Kalkun talub väga hästi oma pesa ümbertõstmist sobivamasse kohta. Selleks valmistan uue pesa ette, lähen linnu juurde, võtan ta kaenlasse, teise käega laon munad korvi ja siis siirdume uue pesa juurde. Laon kalkuni nähes – ning talle tegevust seletades ja kiites, kui tark ta on – munad uude kohta. Tavaliselt ronib Emake ise oma munadele järele, korraldab natuke oma äranägemist mööda munade asetust – ja juba ta istubki. Kui juhtub kangekaelsem isend, panen talle esialgu mingi resti katteks peale, et ta ei saaks välja ronida. Kalkunil on palju jõudu, sellepärast kinnitan resti tugevalt. Üldiselt on selline vastuhakk aga pigem erand kui reegel.

Mida teha, kui ma ei taha, et mul lind hauduma läheks?

Kalkun on visa lind ja kui tal haudumise kihk tuleb, siis tikub ta vägisi ükskõik millise pesa peale. Selle vastu aitab ainult hoolikas munade alt ära korjamine.

Mis on tibu munast väljaaitamise riskid?

Kui end koorest välja toksival linnupojal on veel veresooned lahti, siis ei tohi teda kiirelt aidata, peab ootama: veidi nokkida, siis pausi pidada. See on peamine. Aitajal peavad olema tundlikud näpud ja hea vaist, sest kooruva linnupoja vigastamise oht on suur.

Aga tagasi meie kodusesse koerakuuti, Emakese juurde. Vahepeal oli tibude koorumise aeg kätte jõudnud ja hakkasin hoolega Emakest silmas pidama. Teadsin, et tibude koorumisele kaasa aidata ei tohiks, sest võin sedasi tibusid vigastada, aga teist väljapääsu ma ei näinud – juba oli õnnetus juhtunud esimese munaga, kus oli elujõuline poeg millegipärast surnud. Ei teadnud ei Emake ega ka mina, kuidas on õige talitada. Nõrguke tibu lihtsalt lämbus, sest ei saanud õigel ajal päästvat hapnikku. Emake sai kiiremini aru kui mina ja hakkas tasakesi oma nokaga ülejäänud munadel koort eemaldama; kui nägin, et tema on selle otsuse vastu võtnud, läksin talle appi. Aitasin pojukese ilmale ja kohe oma põues tuppa sooja lambi alla. Niimoodi koorus meil neli kena lapsukest. Oli veel ka viies, aga ilmse väärarenguga, jalakesed olid kasvanud vales suunas, selja poole, ning see tibu suri peagi.

Kui palju on meil üldse õigust looduslikku valikusse sekkuda? Öeldakse, et kui tibu on nii nõrk, et ise munast välja tulla ei suuda, siis ei olegi ta elule määratud. Sellele väitele saan küll vastu vaielda: suurtootmises ei ole muidugi selline abi otstarbekas, väikeses majapidamises on aga lindudel surra lasta ebainimlik. Ei ole loomulik ka pealt vaadata, kuidas ema poolt juba lahti kooritud, ainult nahk-kotis siplev tibu ei suuda sealt välja ronida, kuigi liigutab ja piiksub… Ema on suure hoolega teinud kõik, et lapsuke kooruda võiks – ja valmistada talle seda pettumust, et lasta tibul lihtsalt surra, seda ma ei suutnud.

Need tibud olid tõepoolest algul väga loiud ja jõuetud, aga sellised on ka loomulikul teel koorunud linnupojad. Mõne tunni möödudes olid nad jalul, järgmisel päeval hakkasid sööma ega olnud millegi poolest viletsamad või haigemad teistest lindudest. Kosusid nad vägagi edukalt ja kasvasid kiiresti. Esialgu kasvasid nad meil toas suures mustas plastkastis, allapanuks kasutasin tavalist liiva ja päikese asemel soojendas neid meie vana laualamp. Tibud õppisid väga kähku, et magada on parem lambi all, mille kõrgust ma kogu aeg reguleerisin, kui märkasin, et tibudel on liiga jahe või palav. Ohutuse mõttes katsin kasti pealt metallrestiga: kalkunitibud on väga osavad hüppajad ja ronijad. Kauaks nad tuppa hüppama ei jäänud, mõne päeva möödudes viisin lapsukesed murelikele vanematele tagasi. Nad võeti rõõmuga vastu. Abiks oli kindlasti see, et Emakesel oli all paar koorumata jäänud muna, ta haudus neid vapralt edasi ja mingit probleemi pojukeste tagasipanekuga ei tekkinud. Palju oleneb emaslinnu iseloomust – mina tundsin oma Emakest, ei teinud mingit tseremooniat ega pannud lapsukesi ema alla õhtupimeduses, nagu soovitatakse. Viisin nad lihtsalt mamma juurde ja lind ise nügis nad kenasti endale tiiva alla. Ka hiljem olen viinud inkubaatoritibusid kalkunitele ja nad lapsendavad need kohe, pikemalt mõtlemata. Minu kogemuse kohaselt on kalkuniemad väga usaldusväärsed ja nõnda oli ka see Emake.

Siis aga algasid katsumused ja südamevalu.

Kalkunipojad olid alles paarikuused, kui Emakesega juhtus õnnetus.

Lapsi kasvatades munes ta ikka hoolega edasi, ja kalkunil juba kord on komme oma pesa peita… Kuni tema pesal munel käis, jalutas isa lastega õues ringi. Nii ma harjusingi sellega, et kalkuniema uitas sageli omapäi.

Ma ei teagi, kas õnnetus juhtus juba õhtul või olin mina süüdi, et laudaust kinni pannes linde hoolega üle ei lugenud. Igatahes hommikul avastasin, et Emakest ei olegi laudas. Hakkasin otsima, kuni leidsin oja ääres põõsas üksiku munakese, ümberringi sulgi ja lihatükke. Tundus, et võitlus oli olnud pikk, selle jäljed olid igal pool.

Raske oli vaadata mahajäänud peret. Isa oli nagu mõistuse kaotanud, käis ja otsis ja kutsus… Käis ära ka seal mõrvapaigal oja ääres, hulkus ringi päris arutult… Aga teatavasti ei oska lind seostada asju nii nagu inimene – isegi kui ta võitluskohta nägi, ei tekkinud tema peas kindlasti mingeid seoseid, et need seal võisid olla tema kaasa jäänused. Linnud õnneks ei mõtle nagu inimesed ja temale tundusid need suled seal lihtsalt mingi praht. Tema otsis elavat kaasat, kes millegipärast enam ei vastanud…

Lapsed, omaette kobaras, nutsid ka. Mitu päeva kestis see hingelõhkuv vaatepilt, siis tuli Supikalkunile meelde, et lapsed on vaja üles kasvatada leinast hoolimata. Ta kutsus oma pere jäänused kokku ja asus teise ilma läinud ema kohuseid täitma.

Lastega suheldes kasutavad nii emas- kui isaskalkun sarnaseid häälitsusi, ja kui mõlemal on lubatud koos lastega olla, siis tibud ei teegi enam eriti vahet, kumb on kumb, isakalkunisse suhtutakse samamoodi kui emassegi. Isa küll ei taha poegi heameelega tiiva alla võtta, aga kui väljapääsu pole, siis teeb ta sedagi. Ja seda Supikalkun tegi: valvas ja juhatas sööma, võttis tiiva alla ja karistas… Kasvatas oma emata jäänud lapsed korralikult täisealiseks.

Ja minu hinge jäigi vastamata küsimus: kui palju oli minu süüd selles õnnetuses? Edaspidi loen oma hinged alati korralikult üle, enne kui laudaukse kinni panen. See lugemine pole küll mitte päris tavaline näppude peal lugemine. Igal pesakonnal ja igal linnul on laudas oma koht ja mulle hakkab kohe silma, kui keegi on puudu. Aga kui keegi küsiks, mitu lindu mul kokku on, siis seda ma ei tea.

Aga miks meie koer rebast ei peletanud?

Oijah. Meie Lobost ei ole abi ei kiskjate ega kullide peletamisel. Kõik, mis liigutab, on sõber, ja kui eest jookseb, ei tohi teda liiga palju ehmatada, nii arvab meie Lobo… Pealegi on see 50kilone peni selline hellik, et ei ole iial ühtegi ööd õues veetnud: kardab vist, et keegi tuleb teda ära röövima, ja nii ulub ta südantlõhestavalt, kuni kööki tuttu saab. Karja öise kaitsmise asemel norskab see elukas õndsalt köögilaua all. Ka vabalt kõndima ei saa teda lasta: muidu kuulekas peni muutub täiesti kurdiks, kui suudab minu ja enda vahele põõsa või vähemalt suurema rohututi jätta, ning ma võin karjuda, vanduda või sajatada, tema läheb oma teed, ikka naabrite suure kaukaaslase juurde juttu puhuma.

Esimesed viis eluaastat elas Lobo ketti tundmata, aias vabalt hulkudes. Kuni ükskord avastas ta, et aiavõrk vajub tema raskuse all maad ligi. Edasi oli juba lihtne karu kombel üle kabuda ja pääs vabadusse oli valla… Sealtsaadik tuli tal harjuda ketiga. Kui mina kodunt ära olen või on meile külalised saabumas, ikka tuleb see kole asi välja otsida. Kui silma peal hoida ei saa, on penile ohutum kinni olla. Kohe krundi piiril on maantee ja autosid Lobo karta ei oska.

Just koerale mõeldes ostsime hiljuti ka uue ja kõrgema võrkaia, millel käivad väravad lukku. Aga rõõm vabadusest jäi üürikeseks: nüüd õppis Lobo võrguäärt üles kangutama. Kahju oli koerast, kahju oli kulutatud rahast ja ajast! Pensionäril ei ole võimalik osta elektroonilisi piirdeid, aia tarviski kogusin pikalt. Aga õnneks Lobo ei pahanda, et vahepeal peab ketis olema, ta on ju otse meie hoovi keskel ja linnud sibavad ümberringi, teevad Lobole tsirkust, kipuvad isegi kuuti ja toidukaussi uurima. Elul pole viga! Pealegi saab õhtul tuppa.

Vaat nii palju meie koduvalvurist ja lindude kaitsjast. Suur. Heasüdamlik. Loll.