Читать книгу #Tegijatüdruk - Sophia Amoruso - Страница 2

Nii et sa tahad olla #TEGIJATÜDRUK? Ma ütlen algatuseks kaht asja. Esiteks: suurepärane! Kui sa soovid elada vinget elu, oled sellega juba astunud esimese sammu taolise elu suunas. Teiseks: see on ainus samm, mida on lihtne astuda. #TEGIJATÜDRUKUKS olemise kohta tuleb märkida, et see ei ole lihtne. Selleni jõudmiseks pead palju tööd rabama ning kui sa kohale jõuad, on vaja veel rohkem tööd rabada, et seal püsida. Aga kes siis töörabamist pelgab? Mina kohe kindlasti ei pelga ja ma usun, et sina ka mitte. Või kui pelgad, muudab raamat kindlasti su meelt ning viimase peatüki lõpuks sa juba peaaegu karjud: „Kus töö on?! Ma tahan tööd teha ja ma tahan seda kohe!”

#TEGIJATÜDRUK on inimene, kes on oma saatuse sepp. Ta saab, mida ta tahab, sest ta näeb selle nimel vaeva. Õige #TEGIJATÜDRUK haarab ohjad ja vastutab oma tegude eest. Sa oled võitleja, sa tead, millal hoope jagada ja millal nende eest kõrvale põigata. Vahel sa rikud reegleid, vahel järgid neid, aga alati oma tingimustel. Sa tead, kuhu sa lähed, aga sa teed seda tingimata lustiga. Ausus on sinu jaoks tähtsam kui täiuslikkus. Sa esitad küsimusi. Sa võtad oma elu tõsiselt, aga sa ei võta iseennast üleliia tõsiselt. Sa vallutad maailma ning muudad seda selle käigus. Sa oled karm tegija.

Miks sa peaksid mind kuulama?

Kui #TEGIJATÜDRUKUKS olemisel oleks reeglid – kuigi ei ole – siis üks neist peaks olema, et kahelda tuleb kõiges, ka minus. Algus on meil igatahes väga hea.

Ma olen Nasty Gali asutaja, tegevdirektor ja loovjuht. Ma rajasin äri enne 30-aastaseks saamist, üksipäini ja pelgalt seitsme aastaga. Ma polnud rikkast perest, ma ei käinud prestiižsetes koolides ja ma ei saanud nõu üheltki täiskasvanult. Ma nuputasin ise kõik välja. Nasty Gali kohta on palju kirjutatud, aga seda esitletakse tihti muinasjutuna. Nutikas näitsik, kes suutis end üles töötada? Olemas. Võluv prints? Kui jutt käib mu investorist, Danny Rimerist firmast Index Ventures, siis olemas. Mitu kingapaari? Olemas. Mul pole selle vastu midagi, sest meediakajastus on ju hea, aga ma ei taha kinnitada ettekujutust, et see kõik juhtus üleöö ja et see juhtus minuga. Ära saa valesti aru, ma tunnistan ausalt, et olen mitmes mõttes olnud õnnega koos, aga pean toonitama, et see ei juhtunud sugugi kogemata. Selleni jõudmiseks pidin taluma palju – mul olid mitu aastat küünealused mustad, sest tuhnisin vanades asjades; ma sain valusaid põletushaavu rõivaste aurutamisest ja mu mantlitaskud olid täis kasutatud pabertaskurätte.

Üsna hiljuti öeldi mulle, et mul on kohustus viia Nasty Gal nii kaugele kui vähegi võimalik, sest ma olen eeskujuks tüdrukutele, kes tahavad oma eluga midagi lahedat ette võtta. Ma pole veel kindel, mida ma sellest arvan, sest suurema osa oma elust ei uskunud ma eeskujude kontseptsiooni. Ma ei taha, et mind pjedestaalile tõstetaks. Mu tähelepanuhäire ei laseks mul seal püsida: pigem tahan korraldada jamasid ja teha selle käigus ajalugu. Ma ei taha, et sa üles vaataksid, #TEGIJATÜDRUK, sest kui sa vaatad üles, püsid sa ise all. Ära raiska oma energiat, et keskenduda kellegi teise elule, kasuta seda parem enda elu jaoks. Ole iseenda iidol.

Ma tahan oma looga meelde tuletada, et korralik käitumine pole ainus viis edu saavutada. Nagu sa raamatust näed, ei saanud ma kasvades eriti au ja kiitust. Ma olen olnud koolist väljakukkuja, rändur, varas, nigel õpilane ja laisk töötaja. Mul oli lapsena kogu aeg pahandusi. Ma näitasin pidevalt halba eeskuju, alates sellest, et virutasin oma parimale sõbrale kõhtu, kui ta mu plastiliini maha pillas (ma olin neljane), kuni selleni, et minu peale kanti keelt, kui ma pereüritusel juukselaki põlema panin (ma olin süüdi). Teismelisena olin ma ängi võrdkuju ja täiskasvanuna olen ma nagu noor pooleldi kreeka verd Larry David2 – kõrgetel kontsadel – ma ei suuda varjata ebamugavust, rahulolematust ega kahtlust, ma olen vääramatult mina ise ning tihti liigagi aus.

Ma olen proovinud ka tunnitöö ja rahvaülikooli ilmselget rada, aga need ei sobinud mulle. Mulle räägiti aastaid, et edu saavutamiseks tuleb astuda teatud sammud, alustades teaduskraadi ja töökoha saamisest, seega ma proovisin ja põrusin ning vahel tundus, et minu saatuseks on elada kaotajana. Aga ma kahtlustasin, et ma olen loodud ja võimeline millekski enamaks. See miski oli Nasty Gal, aga tead, mis? Ma ei leidnud Nasty Gali. Ma ise lõin selle.

Heida oma elus kõrvale kõik, mis sind tagasi hoiab. Õpi ise oma võimalusi looma. Tea, et ei ole mingit finišijoont, õnn soosib tegutsemist. Torma uljalt hämmastava elu suunas, millest oled alati unistanud või millest sa pole veel unistada jõudnudki. Ja pane end valmis selleks, et sind ootab pagana vahva teekond.

Selle raamatu nimi on #TEGIJATÜDRUK.

Kas see tähendab, et tegemist on feministliku manifestiga?

Jeerum. Me peame vist sellest rääkima.

#TEGIJATÜDRUK on feministlik raamat ja Nasty Gal on feministlik firma selles mõttes, et ma julgustan sind kui tüdrukut olema, kes sa tahad olla, ja tegema, mida sa tahad teha. Aga ma pole padufeminist, kes süüdistab oma hädades mehi.

Ma pole kunagi arvanud, et tüdrukuks olemine on mingi raskus, mis tuleb ületada. Mu ema pidi lapsena süüa tegema ja koristama, samal ajal kui ta vennad said lapsepõlvest rõõmu tunda. Mu ema koges, et tüdrukuna sündimine pani ta kehva seisu. Vahest seetõttu, et mõlemad mu vanemad töötasid täiskohaga või et mul polnud õdesid-vendi, aga ma ei näinud kunagi kellegi soosimist. Ma tean, et terved põlvkonnad naisi võitlesid õiguste eest, mida mina pean enesestmõistetavaks, ja et maailmas leidub paiku, kus selline raamat iialgi ei ilmuks. Ma usun, et parim viis austada naiste õiguste minevikku ja tulevikku on teha tegusid. Ma ei passi niisama ega räägi, kuidas mulle miski korda läheb, ma olen hoopis tegija ja ma tõestan seda.

Mu esimene reaktsioon peaaegu kõigele on olnud „ei”. Et midagi tõeliselt hinnata, pean ma selle kõigepealt tagasi lükkama. See võib ju olla kangekaelsus, aga teisiti ei saa ma midagi enda omaks teha. Ma pean selle oma maailma kutsuma, mitte laskma sellel sülle langeda. 17-aastaselt valisin kõrgete kontsade asemel karvased jalad ja mu pesemisharjumusi võiks kirjeldada väljendiga „räpane nolk”. Ma kandsin Wal-Martist ostetud meesterõivaid. Kui vahel harva mõni mees mulle ukse avas, ei läinud ma sealt läbi ja solvusin, sest „ma olen võimeline ka ise ust avama, tänan väga”. Olgem ausad, selline käitumine pole feministlik, vaid lihtsalt ebaviisakas.

Ma tean nüüd, et kui lasen kellelgi endale ukse avada, ei ole ma selle tõttu vähem iseseisev. Ja kui ma end meigin, ei tee ma seda selleks, et järgida naiseliku ilu iganenud patriarhaalseid ideaale. Ma teen seda, sest see tekitab hea tunde. See ongi Nasty Gali hing – me soovime, et sa riietuksid enda jaoks ja teaksid, et välimuse eest hoolitsemine ei muuda sind pinnapealseks. Ma tahan öelda, et sa ei pea valima, kas olla tark või seksikas. Sa võid olla mõlemat. Sa oledki mõlemat.

Kas 2014 on feminismi uus ajastu, kui me ei pea sellest enam rääkima? Ma ei tea, aga ma tahan teha nägu, et on. Kui ausalt üles tunnistada, siis on solvav, kui sind kiidetakse selle eest, et sa oled kõrghariduseta naine. Aga samas ma tean, et see on ka minu pluss – ma võin koosolekul inimesi rabada ainuüksi sellega, et olen elutark. Mina ja paljud teised #TEGIJATÜDRUKUD, kellest raamatus juttu on, tüdrukud, kes seda raamatut loevad, ja tüdrukud, kellest alles saavad #TEGIJATÜDRUKUD, ei kasuta selleks vingumist, vaid hoopis võitlemist. Sind ei võeta tõsiselt, kui sa palud, et sind tõsiselt võetaks. Sa pead kohale minema ja ohjad haarama. Kui see on meeste maailm, siis mis sellest? Mul on ikkagi hea meel, et olen selles maailmas tüdruk.

Punase nööri teooria

Ma astusin täiskasvanuellu veendumusega, et kapitalism on pettus, aga ma olen aru saanud, et see on hoopis omamoodi alkeemia. Kui kokku panna töökus, loovus ja vaba tahe, hakkab üht-teist juhtuma. Kui sa hakkad seda alkeemiat mõistma või lihtsalt ära tundma, siis näed maailma varsti hoopis teise nurga alt.

Aga ma arvan, et olen alati maailma pisut teise nurga alt näinud. Mu ema väidab, et kui ma olin 5-aastane, võtsin punase nööri ja jooksin sellega mööda mänguväljakut ringi. Teised lapsed küsisid, mis see on, ja ma vastasin, et tuulelohe. Varsti olid kõikidel punased nöörijupid ja me lippasime ringi, tuulelohed kõrgel lendamas.

Kui minul ja sellel raamatul on midagi tõestada, siis seda, et kui sa endasse usud, siis usuvad sinusse ka teised.

„Kui mina käed külge lõin, sai suurest jakist Comme Des Garçons ja suusapükstest Balenciaga.”

2

oma mürgise ja neurootilise huumorimeele poolest tuntud New Yorgi koomik, stsenarist ja näitleja