Читать книгу #Tegijatüdruk - Sophia Amoruso - Страница 3

Kui ma olen üdini aus – ja ma olengi siin üdini aus – siis Nasty Gal sai alguse sellepärast, et mul oli song. Ma elasin töötuna San Franciscos, kui avastasin ühtäkki, et mul oli kubemesong. Ma kandsin sel ajal sageli ülikitsaid pükse ja song paistis välja isegi siis, kui mul olid riided seljas – mu pisike mügarik kerkis esile nagu väike muhuke. Kord raseerisin isegi kubeme paljaks, välja arvatud mügariku peal olevad karvad. Ilmselgelt oli mul sellest jumala kama. Aga kui tõsiselt rääkida, siis ma teadsin, et song oli tervisehäire, mida oli vaja ravida, ja et selle ravi jaoks oli mul vaja tervisekindlustust. Tervisekindlustuse jaoks oli vaja tööd. Tõelist tööd.

Kust kõik alguse sai: kunstikooli fuajee, UFO-soeng ja internetiühendus.

Ma leidsin töökoha, kus pidin kunstikooli fuajees dokumente kontrollima, ning hakkasin ära istuma 90 päeva, mis oli nõutud ooteaeg enne seda, kui töökoha hüved kehtima hakkasid. Nagu oskad ilmselt ette kujutada, polnud dokumentide kontrollimine eriti stimuleeriv töö, seega oli mul palju aega, et internetis ringi kolada. MySpace oli sel ajal kõva hitt (mu kasutajanimi oli WIG-WAM). Mingil hetkel hakkasin märkama, et ma sain palju sõbrakutseid eBay müüjatelt, kes tahtsid reklaamida oma vintage-poode minusugustele noortele naistele.

90 päeva järel sain tervisekindlustuse, mu song raviti terveks ja ma viskasin sealt varvast. Taastumise ajal kolisin oma korterist välja ning nii minu kui ka mu ema meelehärmiks elasin kuu aega kodus. Mul polnud ei sissetulekut ega ka plaani. Kuid aega oli mul jalaga segada. Mulle meenus vintage’i-müüjatelt saadud sõbrakutsete kuhi ja ma mõtlesin: „Pagan võtaks, ka mina suudaksin seda teha!” Ma olin fotograafiaga kokku puutunud. Mul oli kenasid sõpru, keda modellidena kasutada. Ma ise kandsin ainult vintage-rõivaid ja olin selle alaga kursis. Ja ma oskasin hästi pahna sees tuhnida.

Kõigepealt ostsin raamatu „Tohmanite teejuht – kuidas eBays oma äri avada”, mis andis näpunäiteid, kuidas oma äriga algust teha. Esimene ülesanne oli valida nimi. Paljud eBay vintage-poed olid juba valusalt boheemlaslikud, selliste nimedega nagu Daam Kõrges Rohus Vintage või Hingekuu Kaarnaõe Vintage. Minus pesitsev vastuvoolu ujuja haaras klaviatuuri ja pani oma tulevasele poele nimeks Nasty Gal Vintage3, mille inspiratsiooniks oli mu lemmikplaat legendaarselt funklauljalt ja metsikult naiselt Betty Daviselt.

Teda tunti kõige rohkem selle järgi, et ta oli Miles Davise endine naine, aga minust sai tema fänn tänu ta muusikale (tal oli üks parimaid taustabände), tema häbitult seksikale suhtumisele ja avameelsele keelekasutusele. Ta kandis laval pesu ja võrksukki, tema firmamärk oli kõrge löök jalgadega, mida ehtisid platvormkingad, ning see tegi temast tõelise #TEGIJATÜDRUKU. Tal olid laulud „Your Mama Wants You Back”, „Don’t Call Her No Tramp” ja „They Say I’m Different”4. Ta kirjutas ise muusika ja sõnad ning oli oma lugude produtsent, mis oli 1970ndatel naismuusikute puhul ennekuulmatu. Betty Davis oli hämmastav, aga ta oli oma ajast nii palju ees, et teda ei saatnud laiade masside seas edu. Ma arvasin, et valin vaid eBay poele nime, aga selgus, et ma immutasin terve kaubamärgi mitte ainult enda, vaid ka selle uskumatu naise hingega.

Kui ma poe avamiseni jõudsin, oli vintage juba tükk aega olnud osa mu elust. Mulle on vanad asjad ja nende räägitavad lood alati südamelähedased olnud. Mu vanaisal oli Lääne-Sacramentos motell ning mu isa oli üks seitsmest lapsest, kes aitasid seda pidada. Kui ma olin väike laps, käisime seal külas ning seal oli üks võlutuba, mis oli tuubil täis pahna – vana ouija-laud5, väikeste varrukate ja pööraste pealetriigitud piltidega T-särgid 1970ndatest, mu tädi vana mündikogu. 1960ndatel ja 1970ndatel kasvanud lapsed jätsidki endast sellist kraami maha, aga minu jaoks oli see põnev.

Üks polüestris jubedik teise polüestris jubediku süles.

Teismelisena eelistasin kasutatud rõivaid uutele ja see tekitas mu emas suurt hämmingut. Ta proovis mind tulutult riidesse panna ja talus selle nimel lõputuid käike kohalikku ostukeskusesse, kus ma hoidsin käes 50-dollarilist särki ja teatasin talle, et see pole oma hinda väärt. Kui Nasty Gal oleks sel ajal olemas olnud, oleks ma leidnud palju kraami, mille peale ema oleks saanud raha kulutada, aga ostukeskus oli igav koht. Mulle ei piisanud käputäiest poodidest, mille vaateaknad olid karjuvalt „tavalised”, ja mõte sellest, et pean teistega sarnanemise eest maksma, tundus olevat üdini naeruväärne. Lõpuks jõudsime kompromissile. Kuigi mu ema pidas teise ringi poode „haisvateks”, oli ta nõus väljas ootama, kuni mina sisseoste tegin. Aga see ei tähendanud, et ta mu valikud alati heaks kiitis. Ma mäletan hästi, kuidas mind alandati sõbra nähes, kui ema käskis minna tagasi ülakorrusele, et särk ära vahetada – mitte seetõttu, et ta pidas seda kuidagi liiga paljastavaks või sobimatuks, vaid kuna tema meelest oli mu pruun neerumustriline polüesterpluus lihtsalt inetu.

Selleks ajaks, kui ma olin 20ndates eluaastates, ei kandnud ma suurt muud peale vintage’i. San Franciscos valisime sõpradega välja kindla kümnendi ja jäime sellele truuks. Me kuulasime vana muusikat, sõitsime vanade autodega ja kandsime vanu rõivaid. Minu aastakümme oli 1970ndad. Mul olid pikad keskelt lahus rokijuuksed ja mu vormiks olid uued eBayst saadud kõrge värvliga polüesterpüksid, platvormkingad ja varrukateta vintage-särgid.

Uue poega seoses viisin ma pahna taaskasutuse täiesti uuele tasemele. Ma leidsin Craigslistist teatritrupi, mis plaanis tegevuse lõpetada, ja kauplesin autotäie vintage’it väga soodsalt endale. Ma lisasin villasest kangast keepidele ja Gunne Saxi kleitidele oma rõivatükke ja ühtäkki oli mul kaup olemas. Ma läksin Targetisse ja ostsin Rubbermaidi kaste, pesupulki, riiete aurutaja ja riidestange ning hakkasin valmistuma oma esimesteks oksjoniteks. Ma värbasin oma ema ja moodustasin algelise koosteliini: mina hõikasin mõõtusid, mu ema pani need paberilipikule kirja ja kinnitas selle siis rõivaesemele.

Mu esimene modell oli Emily, imeilus tüdruk, kes oli sel ajal mu sõbra pruut. Ohtrate tätoveeringute, pikkade juuste ja armsa tukaga oli ta ebatavaline, aga samas suurepärane valik. Ma pildistasin umbes kümmet asja, mis ma olin kokku kuhjanud, sisestasin kirjelduse, mõõdud ja muu info eBaysse ning hoidsin oksjoneid kümme päeva aktiivsena ja vastasin selle käigus esimeste klientide ütlemata põnevatele küsimustele. Ma muutusin iga nädalaga kiiremaks ja targemaks ning tajusin paremini, mida naised tahavad. Mu oksjonitel läks iga nädalaga paremini. Kui müük õnnestus, oli lahe – ma läksin kohe otsima müüdud esemega sarnaseid rõivaid. Kui müük ei õnnestunud, käisin ma taolistest asjadest suure kaarega mööda. Rabav, aga tundub, et armsad tüdrukud ei taha kanda „narkonartse”, rannatolguste dressipluuse, mida mõned nimetavad baja-pusadeks. See tekitas sõltuvust – minusuguse adrenaliinisõltlase jaoks pakkus oma oksjonite jälgimine vaimustavat ja kiiret rahuldust.

Ma otsisin Craigslistist kohti, kus müüdi lahkunute vara, koostasin kaardi ja alustasin sealt, kus tundus, et lahkunud olid kõige eakamad. Ma läksin kohale kell kuus hommikul. Ja ma seisin sabas koos inimestega, kes olid minust vähemalt kakskümmend aastat vanemad. Kui uksed avanesid, hakkasid kõik teised välja nuhkima linikuid, aga mina sööstsin otsejoones kapi juurde, et sealt välja kaevata vintage-mantleid, mod-minikleite, Halstoni-aegseid diskokleite ja mitmeid „Kullakeste” telesarja stiilis dresse. Ma kuhjasin kraami kokku, tingisin, maksin ja lahkusin. Ma olin kaltsukate tavakunde ning ootasin, et töötajad tooksid tagaruumist kärutäite viisi värskelt hinnasiltidega varustatud kaupa, ja kui nad võtsid ühe portsu, mida stangele riputada … hüppasin ma kallale! Ma lippasin kohale ja uurisin, millised saladused mind seal ootavad. Ükskord leidsin ühest poekärust kaks Chaneli jakki. Tuhnin, tuhnin, tuhnin – Chaneli jakk – tuhnin, tuhnin, tuhnin – veel üks! Ma maksin nende eest 8 dollarit tükk! Ma panin need müüki alghinnaga 9.99 dollarit ja müüsin maha rohkem kui 1500 dollari eest. Ma ei teadnud, mis on kasumimarginaal, aga ma teadsin, et olen sattunud millegi suure otsa.

Tagasi vaadates tundub, et ma olin ilmselt kaltsuka kõige halvem klient, sest lisaks sellele, et ma olin salakaval, kippusin ma ka tingima. „Selles kampsunis on auk,” ütlesin ma, kui olin leti juurde marssinud. „Kas ma saan kümme protsenti hinnaalandust?” Isegi kui see tähendas ainult 50 senti, oli asi minu jaoks seda väärt. Iga sent oli arvel.

22-aastaselt läksin tagasi eeslinna, kohta, kust pelgalt neli aastat varem olin ummisjalu põgenenud. Põrandapind oli San Franciscos kulla hinnaga, seega panin poe püsti Californias Pleasant Hillis, tunni kaugusel oma sõpradest. Ma elasin basseinimajas, kus polnud kööki – ma maksin 500 dollarit kuus ning täitsin selle maast laeni vintage’iga. Ma tegin tööd oma voodis, mis oli kaetud riietega ja mida ümbritsesid pakkematerjalid. Pahn oli pahna otsas: karbid olid ebakindlalt minipliidi peal, mis oli omakorda minikülmiku peal nagu Jenga tornimäng, mille klotsideks olid majapidamises leiduvad esemed.

Mina ja mu pealaele kruvitud krunn sõitsime iga päev Starbucksi ning tellisime ühe Venti soja-chai ilma vee ja vahuta. Ilmast sõltuvalt oli see kas jääga või siis kuum, aga umbes viis aastat järjest jõin ma seda iga päev vähemalt ühe tassitäie. Kui tahtsin süüa, tõmbasin selga kopitanud kampsuni, mille külge oli klammerdatud hinnasilt 4.99, unustades, et tavaliselt nii ei tehta, ja läksin Burger Roadi, mis oli mu lemmikpaik terves linnas. Ma ei juurelnud eriti selle üle, et kulutasin Starbucksis 100 dollarit kuus või et jäin millestki ilma, sest mu elu erines sellest elust, mis mul oli linnas. Ma olin sõltuvuses oma ärist ja selle kasvu jälgimisest.

Kui ma parasjagu uut kaupa kokku ei ajanud, olin kodus ja lisasin MySpace’is sõpru. Mu rõivavalik tulenes mu vast leitud elustiilist, kus puudus igasugune vajadus duši all käia, riidesse panna või hea välja näha. Hale Jänku, nagu mu tolleaegne kallim Gary seda nimetas, oli suur ja kohev „ema” hommikumantel, mis ulatus maani. Vahel panin lisaks veel pähe roosa rätiku – kui olin sel päeval tundnud tungi duši all käia –, nii et kui sa oled üks kuuekümnest tuhandest tüdrukust, keda ma tol ajal MySpace’is oma sõbraks lisasin, palun vabandust. Nasty Gal Vintage’it juhtis töönarkomaanist mutant, kes käis riides nagu lihavõttejänes.

Mul oli sõprade lisamise tarkvara, kuigi see käis mu MySpace’i-poliitika vastu. Ma otsisin välja popi tüdruku sõbrad ja lisasin ainult teatud vanuses tüdrukuid, kes elasid teatud linnades. Iga kümne tüdruku järel pidin sisestama CAPTCHA koodi tõestamaks, et ma olen tõeline inimene, mitte spämmiv arvuti. Tegelikult olin ma mõlemat. Kui olin ammendanud ühe ajakirja, muusiku, kaubamärgi või popi tüdruku, liikusin järgmise juurde. Mina ja Hale Jänku olime hoos, me sisestasime CAPTCHA koode ja jälgisime, kuidas meile tuli sõpru juurde, kui tüdrukud sõbrakutse vastu võtsid. Varsti oli mul MySpace’is kümneid tuhandeid sõpru ja ma kasutasin seda ära, et suunata neid oma eBay poodi. Ma kirjutasin MySpace’is teate ja blogipostituse iga viimase kui oksjoni kohta, mis Nasty Gal Vintage’is algas. Siis ma veel ei teadnud seda, aga minu tegevuses oli eduka äri juhtimise kaks võtmeaspekti: oma kliendi tundmine ja oskus teha tasuta reklaami.

Ma vastasin ka igale viimasele kui kommentaarile, mis mu lehele jäeti. Mulle tundus, et nii on viisakas. Paljud firmad kulutasid miljoneid dollareid, et sotsiaalmeediat hästi ära kasutada, aga mina kasutasin oma vaistu ja kohtlesin oma kliente, nagu nad oleksid mu sõbrad. Mind ei jälginud juhataja, kes oleks kuldseid tähekesi jaganud, aga mulle oli ikkagi tähtis anda endast parim. Keda huvitab, et puu langeb metsas ja keegi seda ei kuule? Puu langeb ikkagi. Kui sa usud, et su tegevusel on positiivsed tulemused, siis ongi – isegi kui seda otsekohe ei näe. Kui sul on endale tööl sama suured nõudmised nagu iseendale kui sõbrale, pruudile, õppurile või kellele tahes, tasub see end ära.

Kui modellidele ei õnnestunud hamburgerites tasuda, astusin ise kaamera ette.

Ma veetsin iga nädal ühe päeva sissesõiduteel pildistades, taustaks garaaži sinine uks. Eelneval õhtul panin kokku huvitava vintage-kogu ja hoolitsesin selle eest, et korraga poleks müügiks sarnaseid asju. Sedasi ei konkureerinud mu asjad üksteisega ning ma sain kõikide potentsiaalist viimase välja pigistada. Modellid leidsin MySpace’ist ja ma tasusin neile fotoseansile järgnenud käiguga Burger Roadi. Kuna ma olin nii stilist kui ka fotograaf, arenes mul välja eriline anne nööpida ühe käega rõivaid, samal ajal kui teine käsi hoidis kaamerat.

Ma tegin nii, et modellid nägid välja nagu tõelised tüdrukud, kes on tulnud moefotode sessioonile. Kui mina käed külge lõin, sai suurest jakist Comme Des Garçons ja suusapükstest Balenciaga. Siluett oli alati mu fotode kõige tähtsam element. See oli eBays elutähtis, sest köitis tähelepanu, kui potentsiaalsed kliendid pisikesi pilte kiiruga läbi kerisid ja keskendusid igale esemele vähem kui sekundi murdosa. Aga mida rohkem ma moefotograafiale tähelepanu pöörasin, seda rohkem mõistsin, et siluett on alati edu võti. Kui siluett näeb kena välja, siis pole tähtis, kui rõivaeseme kandja pole moelavade modelli mõõtu.