Читать книгу Kolme neljandiku mõistatus - Sophie Hannah - Страница 6

Kui Hercule Poirot’ autojuht sõiduki kiiduväärt sümmeetrilisusega seisma jättis, tõi see detektiivi näole rahuloleva muheluse. Puhtuse ja korra armastajana oskas Poirot hinnata automobiili paigutust täpselt kohakuti tema elukohaks oleva Whitehaven Mansionsi välisuksega. Auto keskkohast oleks saanud tõmmata sirge joone punktini, kus maja kahe poolega uksed kokku puutusid.

Lõunasööki, millelt ta parajasti saabus, võis iseloomustada sõnadega tres bon divertissement − täiuslik nii kehakinnituse kui ka seltskonna poolest. Poirot väljus autost, tänas südamlikult sohvrit, ja kavatses juba majja minna, kui teda valdas eriskummaline taju (nii ta ise seda endale nimetas) millestki oma selja taga, mis otsekui püüdnuks tõmmata endale ta tähelepanu.

Ringi keerates ta siiski ei oodanud, et näeb midagi erakordset. Veebruarikuu kohta oli ilm isegi mahe, see võis olla kerge tuulehoog, mis õhu ta ümber värelema pani.

Õige pea nägi Poirot, et süüdi polnud kliima, kuigi talle kiirel sammul lähenev hästi riietatud naisterahvas meenutas oma moekale helesinisele mantlile ja kübarale vaatamata loodusnähtust. „Ta on tuulepöörise purustava võimsusega,” pomises Poirot enda ette.

Kübar ei meeldinud talle üldse. Linnas ringi liikudes oli ta näinud samasugust ka teiste naiste peas: minimalistlik, ilma ühegi kaunistuseta, peadligi hoidev nagu kangast tehtud ujumismüts. Kübaral peaks olema äär või mingi ilustus, leidis Poirot. Kübar peaks ometi olema midagi enamat kui ainult pea soojendaja. Küllap harjub ta nende modernsete naistekübaratega varsti ära ja niipea kui tema on need mõttes heaks kiitnud, teeb mood uuesti täispöörde, nagu alati.

Sinisesse riietatud naise huuled tukslesid ja kõverdusid, kuigi hääletult. Ta oleks justkui harjutanud sõnu, mida saata üle huulte kohe, kui on Poirot’le järele jõudnud. Polnud vähimatki kahtlust, et naine oli just nimelt Poirot’ sihikule võtnud. Paistis, et ta kavatses teha midagi ebameeldivat, kui on sihtmärgile piisavalt lähedal. Ähvardav tuulepööris pani Poirot’ sammukese taganema, kuigi tema poole tuhises üksainus naisterahvas.

Naise juuksed olid tumepruunid ja läikivad. Kui ta viimaks detektiivile ebamugavalt lähedal seisma jäi, taipas Poirot, et naine polegi nii noor, nagu eemalt vaadates oli paistnud. Üldsegi mitte, ta oli kindlasti üle viiekümne. Ehk koguni kuuekümnene. Keskealine daam, kes oskas meisterlikult oma kortse varjata. Silmad olid sügavsinised, ei heledad ega tumedad.

„Teie olete Hercule Poirot, on mul õigus?” ütles naine võimalikult valju sosinaga. Poirot mõistis, et naise eesmärk oli väljendada oma raevu, ilma et möödakäijad võiksid teda kuulda, ja ometi polnud läheduses kedagi.

„Oui, Madame. See ma olen.”

„Kuidas te julgete! Kuidas te julgete saata mulle sellist kirja?”

„Madame, ma vabandan, aga meie vist ei tunne teineteist.”

„Ärge mitte püüdkegi minu ees süütukest teeselda! Ma olen Sylvia Rule. Nagu te väga hästi teate.”

„Nüüd ma tean seda, sest teie ise ütlesite mulle. Hetk tagasi ma veel ei teadnud. Te viitasite mingile kirjale ...”

„Te siis tahate, et ma kordaksin teie alatut laimu avalikus kohas? Nagu soovite, ma teen seda. Täna hommikul sain ma kirja − uskumatult jälestusväärse kirja, mis kannab teie allkirja.” Naine suskas õhku terava sõrmega, mis oleks tabanud Poirot’d rindu, kui detektiiv poleks jõudnud kõrvale hüpata.

„Non, Madame,” püüdis Poirot vastu vaielda, kuid süüdistaja vaigistas ta ägeda sõnavalinguga.

„Selles armetus kirjas te süüdistate mind mõrvas. Mõrvas! Mind! Sylvia Rule’i! Te väidate, et suudate mu süü tõestada ja soovitate mul kohe politseisse minna oma tegu üles tunnistama. Kuidas te julgete? Te ei saa minu vastu mitte midagi tõestada sel lihtsal põhjusel, et ma olen süütu. Ma pole mitte kedagi ära tapnud. Ma olen kõige vähem vägivaldne inimene, keda ma iial kohanud olen. Ja Barnabas Pandy nime kuulen ma esimest korda!”

„Barnabas ...”

„See on lihtsalt ennekuulmatu, et te süüdistate mind, kõigist inimestest just mind! Lihtsalt ennekuulmatu! Ma ei kavatse sellist asja taluda. Ma võtaksin meelsasti ühendust oma advokaadiga, ainult ma ei taha, et ta kuuleks sellest alatust laimust. Ma pöördun pigem politseisse. Millise näruse rünnaku ohvriks ma olen langenud! Milline solvang! Minu positsiooniga naine ei pea seda taluma!”

Sylvia Rule jätkas samas vaimus veel mõnda aega. Tema ärritunud sosinas oli ohtralt sisinat ja visinat. See tõi Poirot’le meelde valju kohinaga mäslevad kosed, mida ta oli näinud oma reisidel: muljet avaldav vaadata ja samas häirivalt purustava jõuga. Voog, mida on võimatu peatada.

Kui Poirot’l õnnestus viimaks sõna sekka poetada, ütles ta: „Madame, palun lubage mul kinnitada, et ma pole teile sellist kirja kirjutanud. Kui teie olete taolise kirja saanud, siis ei ole mitte mina seda teile saatnud. Ma ise pole samuti kunagi kuulnud Barnabas Pandy nime. Kas see on mees, kelle mõrvas teid süüdistati inimese poolt, kes on kirja autor?”

„Teie olete kirja autor ja ärge vihastage mind veel rohkem välja oma süüd eitades. Eustace õhutas teid seda tegema, on mul õigus? Te mõlemad teate suurepäraselt, et ma pole mitte kedagi tapnud, et ma olen süüst nii puhas kui üldse saab olla! Teie ja Eustace haudusite selle plaani välja, et mind hulluks ajada! See on täpselt tema moodi ja muidugi püüab ta hiljem väita, et tegi ainult nalja.”

„Ma ei tunne mitte ühtegi Eustace’it, Madame.” Poirot ei lakanud üritamast, kuigi mõistis, et öelgu tema mida tahes, Sylvia Rule’i arvamust see ei kõiguta.

„Ta vist arvab, et on nii äraütlemata nutikas − kõige nutikam mees tervel Inglismaal! Oma vastiku sarkastilise muigega, mis tal ringi käies alati näol on. Kui palju ta teile maksis? Olen kindel, et see oli tema idee. Ja teie hakkasite tema käsilaseks. Teie, kuulus Hercule Poirot, usaldatud meie truult ja ausalt riiki teeniva politsei poolt. Te olete petis! Kuidas te võisite? Laimata minusugust laitmatu kuulsusega naist! Eustace on valmis kõigeks, et mind hävitada. Kõigeks! Mida iganes ta teile minu kohta rääkis, see kõik on vale!”

Oleks naine lasknud tal rääkida, oleks Poirot võinud talle kinnitada, et ta ei teeks mitte iialgi koostööd mehega, kes peab end kõige nutikamaks tervel Inglismaal, mille pealinnas elab ometi Hercule Poirot.

„Palun näidake mulle seda kirja, Madame.”

„Te ometi ei arva, et ma hoidsin selle alles? Mul oli vastik seda isegi käes hoida! Ma rebisin kirja väikesteks tükkideks ja viskasin tulle. Lükkaksin hea meelega Eustace’i sinnasamasse kirjale järele! Küll on kahju, et seadus sellist asja ei luba. Võin vaid oletada, et seadusetegijad pole kunagi kohanud Eustace’it. Kui teie peaksite veel kunagi mind niimoodi solvama, lähen ma otsejoones Scotland Yardi − aga mitte midagi üles tunnistama, vaid esitama süüdistust teie vastu, härra Poirot!”

Enne kui Poirot oleks jõudnud ennast vastamiseks koguda, oli Sylvia Rule kannal ringi keeranud ja minema marssinud.

Poirot ei hõiganud teda tagasi. Ta seisis veel hetke pead vangutades paigal. Ukseesisest trepist üles astudes pomises detektiiv enda ette: „Kui see naine oli kõige vähem vägivallale kalduv, siis ma ei tahaks kohata tema vastandit.”

Poirot’ avaras hästi sisustatud korteris ootas teda kammerteener. Kui harilikult tervitas George oma peremeest pisut puise naeratusega, muutis Poirot’ ilme nägemine ta nüüd nähtavalt murelikuks.

„Kas te tunnete ennast halvasti, söör?”

„Non. Ma olen segaduses, George. Öelge mulle teie, kes te teate nii palju Inglise seltskonna kõrgema kihi kohta ... Kas teile on tuttav Sylvia Rule’i nimi?”

„Ainult kaudselt, söör. Ta on hiljuti manalateele läinud Clarence Rule’i lesk. Tähelepanuväärsete sidemetega. Minu teada kuulub ta mitme heategevusorganisatsiooni juhatusse.”

„Aga Barnabas Pandy?”

George raputas pead. „Seda nime ma ei tunne. Minu eriteadmised piirduvad Londoni seltskonnaeluga, söör. Kui härra Pandy elab kusagil mujal ...”

„Ma ei tea, kus ta elab. Ma ei tea sedagi, kas ta elab või ta hoopiski mõrvati. Vraiment, ma ei saaks teada Barnabas Pandy kohta veel vähem, kui ma tean − see oleks ilmvõimatu! Aga ärge ainult püüdke seda selgeks teha Sylvia Rule’ile, kes kujutab ette, et mina tean kõike tolle mehe kohta! Madame usub, et ma kirjutasin talle kirja, milles süüdistan teda nimetatud mehe mõrvamises, kuigi ma kinnitasin, et pole midagi niisugust kirjutanud. Mina ei kirjutanud talle. Ma pole proua Sylvia Rule’ile mitte ainsamatki kirja saatnud.”

Poirot vabastas ennast kaabust ja mantlist kärsitumalt kui talle omane ja ulatas need George’ile. „Ei ole sugugi meeldiv saada süüdistatud milleski, mida sa teinud ei ole. Peaks ju olema lihtne valesid kõrvale tõrjuda, aga kuidagimoodi heidavad need süütunde varju su mõtetele, jäävad sinna ringi uitama nagu kummitused, mis laimavad su südametunnistust! Keegi on veendunud, et sa oled teinud midagi koletut ja sinul tekib viimaks tunne, justkui see oleks tõsi, isegi kui sa mõistusega tead, et see nii ei ole. Ma saan nüüd paremini aru, George, mispärast inimesed tunnistavad üles kuritegusid, mida nad pole sooritanud.”

George’i ilme oli kahtlev ja seda tuli sageli ette. Poirot oli tähele pannud, et inglase diskreetsus näeb pahatihti välja nagu igas asjas kahtlemine. Paljud kõige viisakamad inglased ja inglannad, keda ta oli aastate jooksul kohanud, jätsid mulje, nagu neid oleks hoiatatud, et nad ei usuks mitte ühtegi sõna, mida keegi neile ütleb.

„Kas te sooviksite midagi juua, söör? Klaasike sirop de menthe’i, kui tohib soovitada?”

„Oui. See on suurepärane mõte.”

„Pean veel lisama, söör, et teid ootab vahepeal saabunud jutulesoovija. Kas ma toon teile kohe teie joogi ja palun tal veel pisut oodata?”

„Jutulesoovija?”

„Jah, söör.”

„Mis on tema nimi? Kas Eustace?”

„Ei, söör. Tema nimi on härra John McCrodden.”

„Ah! Milline kergendus. Ei olegi Eustace. Ma võin vähemalt loota, et luupainaja Madame Rule’i ja tema Eustace’i kujul on haihtunud ega tule enam Hercule Poirot’d tülitama! Kas Monsieur McCrodden teatas teile oma tuleku põhjuse?”

„Ei, söör. Kuigi ma pean teid hoiatama, ta paistis ... rahulolematu.”

Poirot lubas endale kerge ohke. Pärast rohkem kui rahuldust pakkuvat lõunasööki ähvardas pärastlõuna osutuda pettumuseks. Siiski ei saanud John McCrodden olla sama kohutav kui Sylvia Rule.

„Ma lükkan sirop de menthe’i nautimise edasi ja võtan kõigepealt vastu Monsieur McCroddeni,” otsustas Poirot. „Tema nimel on tuttav kõla.”

„Söör, te võib-olla peate silmas üht kliendivolinikku, jurist Rowland McCroddenit?”

„Mais oui, bien sur. Köie-Rowland, timuka parim sõber − kuigi teie, George, olete liiga viisakas, et kutsuda teda hüüdnimega, mille ta on igati välja teeninud. Küll Köie-Rowland juba hoolt kannab, et timukal töö otsa ei lõpeks.”

„Ta on etendanud otsustavat osa paljude kurjategijate süüdimõistmisel, söör,” nõustus George, taktitundeline nagu alati.

„John McCrodden võib olla tema sugulane,” oletas Poirot. „Ma tõmban veidi hinge ja siis võite ta sisse juhatada.”

Kuid vajadus John McCrodden sisse juhatada langes ära, sest McCrodden marssis uksest sisse, ootamata selleks kutset või kombekohast esitlust. Ta möödus kammerteenrist nagu tühjast kohast ja jäi seisma vaibale keset tuba, kus ta raidkujuna paigale tardus.

„Palun, Monsieur, te võite istuda,” pakkus Poirot naeratades.

„Ei, tänan väga,” vastas McCrodden. Tema toon oli üleolevalt põlglik.

Poirot hindas mehe vanuseks neljakümne aasta ringis. Nii kaunist nägu nagu temal kohtas pigem kunstiteostel kui luust ja lihast inimestel. Ainult oma ala meister oleks suutnud midagi nii ideaalset kivist välja raiuda. Poirot’d häiris ebakõla mehe näo ja tema riietuse vahel, mis oli kulunud ja koguni pisut määrdunud. Kas ta polnud mitte veetnud öid pargipingil magades? Kas tal tõesti puudus ligipääs moodsa kodu mugavustele? Poirot mõistatas, kas mitte ei püüa McCrodden oma võimalikult eemaletõukava riietusega looduse poolt talle heldelt kingitut − suuri rohelisi silmi ja kuldseid juukseid − meelega ära nullida.

McCrodden vaatas vihaselt alla Poirot’ peale. „Ma sain teie kirja kätte,” teatas ta. „Hommikuse postiga.”

„Kardan, et pean teile vastu vaidlema, Monsieur. Ma pole teile mingit kirja saatnud.”

Järgnes pikale veniv ebalev vaikus. Poirot poleks tahtnud ette rutata, kuigi ta juba aimas, milliseks kujuneb edasine vestlus. See tundus ilmvõimatu! Kuidas sai selline asi võimalik olla? Seni oli ta üksnes halvas unenäos leidnud end jaburast ja lootusetult väljapääsmatust olukorrast, mida nagunii ei saaks mõjutada, pinguta kui palju tahes.

„Mis seisis kirjas, mille te saite?” küsis ta nüüd.

„Peaksite teadma, mida te ise mulle kirjutasite,” vastas John McCrodden. „Te süüdistasite mind Barnabas Pandy nimelise mehe mõrvas.”