Читать книгу Kolme neljandiku mõistatus - Sophie Hannah - Страница 9

Järgmisel hommikul hakkas Hercule Poirot’l pikapeale lausa imelik. Kell sai kümme ja ikka veel polnud keegi talle helistanud. Mitte keegi polnud ilmunud Whitehaven Mansionsisse, et süüdistada detektiivi tema süüdistamises Barnabas Pandy mõrvas. Ta jäi koju ootama, kuni kell sai kahekümne minuti pärast kaksteist (ei või iial teada, millal äratuskell mõnd süüdistatavat alt veab), ja asus alles siis teele Pleasant’si kohviku poole.

Pleasant’si kohviku eest kandis mitteametlikult hoolt noor ettekandja, kelle nimi oli Euphemia Spring. Kõik kutsusid teda lühema hüüdnimega Fee. Poirot oli temast vaimustatud. Fee võis öelda kõige ootamatumaid asju. Naise lendlevad juuksed ei hoidnud kombekalt peadligi, vaid oleksid justkui keeldunud allumast maa külgetõmbejõule, samas kui seda, mis toimus juuste all, poleks saanud mitte kuidagi kerglaseks pidada, vastupidi, Fee mõistus oli alati terane ja asjalik. Ta valmistas Londoni kõige paremat kohvi ja tegi siis kõik, mis suutis, et veenda kliente seda mitte jooma. Tee, nagu ta meelsasti rõhutas, on palju parem ja pealegi tervisele kasulik, samas kui kohv pidavat põhjustama magamata öid ja üldse kõiksugu hädasid.

Fee hoiatusi ja palveid eirates käis Poirot järjekindlalt tema suurepärast kohvi joomas ning oli pannud tähele, et ettekandja oskab öelda midagi tarka paljudel teemadel (välja arvatud juba mainitud kohvi teema). Näiteks oli Fee arvestatav asjatundja inspektor Edward Catchpooli, Poirot’ sõpra ja ajutist abilist puudutavates küsimustes. Mis oligi täna tema tuleku põhjus.

Kohvik täitus tasapisi kundedest. Aknaklaasid tõmbusid seestpoolt higiseks. Poirot’ saabudes teenindas Fee saali teises otsas üht meesklienti, kuid ta viipas detektiivile vasaku käega, andes elegantse liigutusega märku, kuhu tuleb istuda teda ootama.

Poirot istus. Nagu alati, nihutas ta söögiriistad enda ees laual täpselt õige nurga alla ja püüdis mitte näha teekannude väljapanekut riiulil, mis asus üleval seinal. Tal oli neid teekanne valus vaadata, igaüks ise nurga all ja täiesti juhuslikult ritta seatud. Ei olnud seal mingit loogikat. Et keegi, kes armastab teekanne piisavalt, et neid sellisel hulgal koguda, ei pea vajalikuks keerata kõik tilad samasse suunda ... Poirot kahtlustas juba ammu, et Fee oli korraldanud selle segaduse meelega, nimelt tema kiusamiseks. Ükskord palju aega tagasi, siis kui teekannude asetus riiulil oli olnud veidigi korrapärasem, oli Poirot juhtinud Fee tähelepanu neist ühele, mida oleks pidanud pisut kohendama. Pärast seda olid kõik kannud ümber paiknenud ja enam juhuslikumat asetust oli võimatu ette kujutada. Paistis, et Fee Spring ei talu kriitikat.

Nüüd ilmus naine ta kõrvale ja lajatas lauale noa-kahvli vahele taldriku. Sellel lebas koogitükk, mida Poirot polnud tellinud. „Mul läheb teie abi vaja,” teatas Fee veel enne, kui detektiiv oleks jõudnud temalt Catchpooli kohta küsida, „aga kõigepealt sööge see ära.”

Tegemist oli Fee kuulsa kirikuaknakoogiga, mille nimetus tulenes selle värvilistest kihtidest – iga lõik koosnes kahest kollasest ja kahest roosast vaheldumisi paiknevast ruudust, mis ilmselt oleksid pidanud meenutama kirikuakna vitraaži. Poirot’d häiris see nimi. Kirikuaknad olid tõepoolest värvilised, kuid samas ka läbipaistvad ja valmistatud klaasist. Sama hästi oleks võinud nimi olla malelauakook, Poirot’le igatahes tuli see esimesena meelde, olgugi et malelaud on tunduvalt suurem ja hoopis teistes värvides.

„Ma helistasin täna hommikul Scotland Yardi,” ütles ta nüüd Feele. „Nemad väitsid, et Catchpool sõitis mere äärde puhkama, koos oma emaga. Mis ei kõlanud minu jaoks usutavalt.”

„Sööge,” käskis Fee.

„Oui, mais ...”

„Te siis tahate teada Edwardi asukohta. Mispärast? Kas midagi on juhtunud?” Poirot’le polnud jäänud märkamata, et viimastel kuudel oli Fee hakanud Catchpooli Edwardiks kutsuma, ainult mitte kunagi mehe enda juuresolekul.

„Kas teie teate, kus ta on?” küsis Poirot.

„Võin isegi teada.” Fee muigas. „Ma räägin teile kõik ära, niipalju kui mulle teada on, kohe kui te olete andnud mulle lubaduse mind aidata. Aga nüüd sööge.”

Poirot ohkas. „Mil moel see teid aitab, kui ma söön tüki teie kooki?”

Fee istus ta kõrvale ja toetas küünarnukid lauale. „See pole minu kook,” sosistas ta, justkui räägiks millestki häbiväärsest. „Näeb välja nagu minu oma, maitseb nagu minu oma, aga ei ole minu oma. Selles häda ongi.”

„Ma ei mõista.”

„On teid siin kunagi teenindanud Philippa-nimeline tüdruk − kontkõhn ja hambad nagu hobusel?”

„Non. Ei tule mulle tuttav ette.”

„Ta ei püsinud siin kaua. Jäi mulle vahele toidu näppamisega, olin sunnitud teda tõsiselt noomima. Ta oleks küll tõesti vajanud pisut nuumamist, aga ma ei saanud lubada tal võtta toitu inimeste taldrikutelt, kes olid selle eest ausalt maksnud. Andsin talle loa võtta kundede söömata jäänud palukesi, aga see polnud tema jaoks küllalt hea. Talle ei meeldinud, et ma süüdistasin teda varguses − varastele see kunagi ei meeldi − ja nii me teda siin rohkem ei näinud. Nüüd ta siis töötab Kemble’is, tolles uues Oxford Streeti kohvikus veinikeldri lähedal. Ma ei kadesta neid, õnn kaasa, aga siis hakkasin ma oma kundedelt kuulma, et ta teeb seal minu kooki. Alguses ma üldse ei uskunud. Kuidas ta võis retsepti teada? See on kulgenud meie suguvõsas mu vanavanaemalt vanaemale, siis minu emale ja lõpuks mulle. Ennem ma lõikaksin endal keele suust, kui et loovutaksin selle retsepti mõnele võõrale, ja tõesti ma pole seda teinud, kõige vähem veel avaldanud oma saladust talle. Retsept ei ole mul kuhugi üles kirjutatud. Ainus võimalus: ta on mind küpsetamise juures salaja jälginud ... Ja kui ma siis põhjalikult järele mõtlesin − tõepoolest, seda ta võis teha küll. Piisas isegi ühest korrast, kui ta kõik tähelepanelikult meelde jättis, ja ma ei saa väita, nagu ta poleks olnud tähelepanelik. Kõik need päevad meie kahekesi ahtas köögis ...”

Fee osutas süüdistavalt sõrmega, justkui süüdi oleks Pleasant’si köök. „Polegi eriline kunst teeselda, et tegeled usinalt millegi muuga. Ja see tüdruk oli üks igavene uss. Ma lihtsalt pidin minema ja ise järele proovima. Ja minu meelest on neil õigus − neil, kes ütlesid, et ta valmistab minu kooki. Neil on tuline õigus!” Fee silmad pildusid põlgusenooli.

„Mida te ootate, et ma teeksin, Mademoiselle?”

„Kas ma pole siis öelnud? Mida ma siis kogu aeg räägin? Maitske seda ja ütelge mulle, on mul õigus või mitte. See on tema oma, mitte minu. Torkasin selle tüki oma palitutaskusse, kui ta mujale vaatas. Ta isegi ei teadnud, et ma käisin seal kohvikus, toimetasin nii ettevaatlikult. Läksin sinna maskeeritult − kandsin ehtsat kostüümi!”

Poirot’l polnud mingit tahtmist süüa kooki, mis oli kellegi taskust läbi käinud. „Ma pole mitu kuud maitsnud teie kirikuaknakooki,” kurtis ta Feele. „Minu mälu ei ole nii hea, nagu otsustamiseks vaja. Üleüldse ei saa inimene maitseid nii täpselt mäletada − see on võimatu.”

„Arvate, nagu ma seda ei teaks?” jätkas Fee kärsitult. „Ma loomulikult annan teile ka minu kooki maitsta. Lähengi nüüd tooma.” Ta tõusis püsti. „Võtate tüki ühest ja siis teisest. Ja siis veel uuesti, väikesed tükid mõlemast. Ja annate mulle teada, kas maitseb nagu üks ja sama kook.”

„Kui ma teen seda, kas teie siis ütlete mulle, kust ma leian Catchpooli?”

„Ei.”

„Ei?”

„Ma lubasin avaldada teile Edwardi asukoha, kui te mind aitate.”

„Ja mina nõustusin maitsma ...”

„Maitsmine ei tähenda veel aitamist,” teatas Fee rangelt. „See tuleb hiljem.”

Hercule Poirot’l ei olnud kombeks ennast kellegi teise tahtele allutada, kuid Fee Springile vastuhakkamine olnuks hullumeelsus. Ta ootas, kuni naine naasis veel ühe kirikuaknakoogi tükiga, mis oli esimesega äravahetamiseni sarnane, ja maitses sõnakuulelikult mõlemat. Et päris kindel olla, võttis ta mõlemast koogist kolm tükki.

Fee jälgis teda kullipilguga. Viimaks ei mallanud ta enam oodata, vaid päris ärevalt: „Noh? On siis täpselt sama või ei ole?”

„Ma ei tundnud mingit erinevust,” tunnistas Poirot. „Üldse mitte mingit. Aga Mademoiselle, ma kardan, et sellist seadust ei ole, mis keelaks järele tegemast teise inimese kooki, kui keegi on oma silmaga näinud, mismoodi ...”

„Ah, ega ma ei kavatsegi teda kohtu ette tirida. Tahan ainult teada, kas ta ise saab üldse aru, et on minu retsepti pihta pannud.”

„Ma mõistan,” ütles Poirot. „Teid ei huvita mitte seaduserikkumine, vaid eksimine moraalse käitumise vastu.”

„Ma tahan, et te läheksite tema kohvikusse, telliksite seda kooki ja esitaksite selle kohta küsimuse. Küsige temalt, kust ta koogi retsepti sai.”

„Ja mis siis, kui ta vastab mulle, et retsept on sama, mida Fee Spring kasutab Pleasant’sis?”

„Siis ma lähen ise ta juurde ja ütlen talle, mida ta ilmselt ei teadnud: et Springide perekonna retsept on mõeldud kasutamiseks ainult selle pere liikmetele. Kui tegemist on kogemata juhtunud eksitusega, siis sellena ma seda ka võtan.”

„Ja mida teie teete, kui ta vastab mulle keerutades?” tahtis Poirot teada. „Või väidab jultunult, et sai retsepti kusagilt mujalt, mida teie aga ei usu?”

Fee muigas, tema silmad tõmbusid vihast pilukile. „Oo, siis ta alles kahetseb,” kuulutas ta, kuid lisas kiiresti: „Muidugi ei kavatse ma teha midagi sellist, mis paneks teid kahetsema, et te mind aitasite.”

„Mul on hea meel seda kuulda, Mademoiselle. Kui teie lubate, siis Poirot annab teile tarka nõu: kättemaksu haudumine ei ole kunagi hea mõte.”

„Seda pole ka niisama vahtimine ja mittemidagitegemine, kui keegi on ajanud küüned taha millelegi, mis kuulub õigusega sulle,” ei lasknud naine end kõigutada. „Teie käest palusin ma abi, mitte nõuandeid, mida ma ei vaja.”

„Je comprends,” nõustus Poirot.

„Tore.”

„Palun. Kus on Catchpool?”

Fee muigas. „Mere ääres koos oma emaga, täpselt nagu teile Scotland Yardist öeldi.”

Poirot’ nägu kivines. „Ma näen, et mind on ninapidi veetud,” nentis ta.

„Ei ütleks! Te ei uskunud, kui kuulsite seda esimest korda. Nüüd te usute, kui mina kinnitan sama. Just seal ta parajasti viibib. Great Yarmouthis, siit ida pool.”

„Nagu ma juba nimetasin, see ei kõla usutavalt.”