Читать книгу Kolme neljandiku mõistatus - Sophie Hannah - Страница 8

Järgmisel päeval kell kolm saabus Whitehaven Mansionsisse Poirot’ jutule preili Annabel Treadway. Kuni George daami eesruumis vastu võttis, leidis Poirot, et ta lausa ootab seda kohtumist. Teistsuguse meelelaadiga inimene oleks ehk pidanud tüütuks vajadust üha uuesti ja uuesti tõrjuda tagasi üht ja sama süüdistust, mida sulle esitavad inimesed, kes kõik on kindlalt otsustanud vastuargumente mitte mingil juhul kuulda võtta. Hercule Poirot oli teisest puust. Ta oli otsustanud, et nüüd, kolmandal korral jääb peale tema seisukoht. Ta paneb preili Annabel Treadway uskuma, et räägib tõtt. Vahest siis hakkab sasipundar hargnema ning tal õnnestub esitada mõned teda huvitavad küsimused.

Eelmisel ööl unetult voodis lamades olid Poirot’ mõtted tegelnud juba ammendavalt küsimusega, miks on enamik inimesi, isegi kui nad on intelligentsed, nii ebaloogilised ja põikpäised. Nüüd eelistas ta fookusesse võtta Barnabas Pandy isiku. Muidugi eeldusel, et Barnabas Pandy üldse oli isik. Ei saanud välistada võimalust, et Barnabas Pandyt polnud olemas, ei olevikus ega minevikus, et see oli ainult nimi, mille kirjade kirjutaja fantaasia oli välja haudunud.

Uks avanes ja George juhatas sisse kõhna keskmist kasvu naise, kelle juuksed olid heledad, silmad ja rõivad tumedad. Poirot’d tegi murelikuks mulje, mille naine talle jättis. Ta tundis järsku vajadust langetada pea ja pomiseda: „Minu siiras kaastunne, Mademoiselle.” Ometi polnud vähimatki alust arvata, et naine on kaotanud lähedase inimese, ja Poirot kutsus ennast korrale. Mõrvasüüdistusega kiri võis põhjustada viha või hirmu, kuid see polnud ometi mingi tragöödia, Poirot’l oli raske uskuda, et see võiks kedagi sügavalt kurvastada.

Sama selgelt nagu John McCrodden oli täitnud ruumi enda ümber külma põlgusega, oli Annabel Treadway toonud kaasa toatäie kurvastust. „Südamevalu,” oletas Poirot. Ta tajus seda nii selgelt, nagu puudutaks see teda ennast.

„Tänan, George,” sõnas ta. „Palun, Mademoiselle, võtke istet.”

Kõnetatu läks kiiresti lähima tooli juurde ja seadis end istuma asendisse, mis ei saanud olla mugav. Poirot täheldas, et kõige silmatorkavam joon preili näos oli sügav vertikaalne kurd, mis algas kulmude vahelt ja oleks justkui lauba kaheks võrdseks osaks jaganud. Poirot keelas endal seda põrnitseda, et mitte näida taktitu.

„Tänan teid, et lubasite mul täna siia tulla,” ütles preili vaikselt. „Ma ootasin, et te keeldute.” Neid sõnu lausudes heitis ta Poirot’le viis-kuus kiiret pilku, iga kord kohe pead ära keerates, justkui kardaks oma võõrustajale otsa vaatamisega vahele jääda.

„Kust te tulete, Mademoiselle?”

„Ah, te ei tea seda kohta. Mitte keegi ei tea. See asub maal.”

„Miks te ootasite, et ma keeldun teid vastu võtmast?”

„Enamik inimesi teeks kõik endat oleneva, et mitte lubada oma majja seda, kelle nad arvavad olevat mõrvari,” vastas preili. „Härra Poirot, see, mida ma tulin teile ütlema ... Te võite mind mitte uskuda, aga ma olen süütu. Ma ei suudaks iialgi kellegi elu võtta. Mitte iialgi! Teie ei või teada ...” Ta hääl katkes rabeda ohkega.

„Palun jätkake,” ütles Poirot lahkelt. „Mida ma ei või teada?”

„Ma pole ealeski põhjustanud valu või kedagi haavanud, ma ei saaks seda teha. Olen seevastu elusid päästnud!”

„Mademoiselle ...”

Annabel Treadway oli tõmmanud taskust taskurätiku ja tupsutas sellega silmi. „Palun vabandust, kui see kõlas nagu kelkimine. Ma ei kavatsenud ise ennast kiita ega oma saavutustest rääkides liialdada, aga ma tõepoolest päästsin ükskord inimese elu. Palju aastaid tagasi.”

„Inimese elu? Te ütlesite esiti, et olete päästnud elusid?”

„Pidasin lihtsalt silmas, et kui mul avaneks võimalus veel kunagi sama teha, siis ma päästaksin ära kõik, keda vähegi saan, isegi kui peaksin ennast seda tehes ohtu seadma.” Ta hääl oli hakanud värisema.

„Kas sellepärast, et teie olete kuidagi eriliselt kangelaslik või pigem sellepärast, et peate ennast teistest vähem väärtuslikuks?” küsis Poirot.

„Ma ... Ma ei saa hästi aru, mida te mõtlete. Meie kõik peame oma ligimese endast kõrgemale seadma. Ma ei püüagi väita, nagu ma oleksin vähem enesekeskne kui enamik inimesi ning ma olen kõike muud kui vapper. Ausalt öeldes olen ma kohutav argpüks. Pidin kogu oma julguse kokku võtma, et siia teie jutule tulla. Mu õde Lenore − tema on vapper. Usun, et ka teie, härra Poirot. Kas te siis ei päästaks kõiki elusid, mille päästmine oleks teie võimuses − viimast kui üht?”

Poirot kortsutas kulmu. See oli veider küsimus. Kogu nende vestlus oli ülimalt ebaharilik, isegi arvestades „Barnabas Pandy ajastu” iseärasusi, nagu Poirot nimetas seda uut tegelikkust, mille sisse ta oli vägisi kistud.

„Ma olen kuulnud teie saavutustest ja imetlen teid siiralt,” jätkas Annabel Treadway. „Just sellepärast tegi teie kiri mulle nii tõsiselt haiget. Härra Poirot, teie kahtlustus on täiesti alusetu. Te väidate, et teil on minu süü kohta tõendeid, aga ma ei mõista, kuidas see saab võimalik olla. Ma pole sooritanud mingit kuritegu.”

„Ja mina pole saatnud teile mingit kirja,” teatas Poirot. „Ma ei ole süüdistanud teid ega süüdista ka praegu Barnabas Pandy tapmises.”

Annabel Treadway pilgutas Poirot’le otsa vaadates hämmastunult silmi. „Aga ... Ma ei mõista.”

„See kiri, mille te saite, ei ole kirjutatud õige Hercule Poirot’ poolt. Ka mina olen süüst puhas! Keegi võltsija on saatnud laiali need süüdistused ja iga kirja lõpus seisab minu nimi.”

„Iga ... iga kirja? Kas see tähendab ...?”

„Oui. Teie olete juba kolmas inimene kahe päeva sees, kes tuleb minu juurde sama jutuga: et mina olevat saatnud talle kirja süüdistusega Barnabas Pandy tapmises. Eile väitsid seda Madame Sylvia Rule ja Monsieur John McCrodden. Täna tulite teie.” Poirot jälgis preili Treadwayd tähelepanelikult, et näha, kas teiste süüdistatavate nimed talle midagi ütlevad. Paistis, et mitte.

„Teie siis ei ...” Suu liikus edasi, kuigi sõnad olid otsa saanud. Viimaks sai preili kõnevõime tagasi. „Te siis ei arva, et ma olen mõrvar?”

„Täpselt nii. Praegusel hetkel ei ole mul mingit põhjust oletada, et te kellegi tapnud olete. Samas, kui teie oleksite olnud ainus, kes tuleb niimoodi minuga rääkima teid süüdistavast kirjast, tunduks see mulle võib-olla ...” Poirot pidas paremaks oma mõttekäiku siiski mitte valjusti edasi arendada, naeratas ja ütles hoopis: „Julma nalja tegi see tundmatu petis, kes on meie mõlema vastu eksinud, Mademoiselle. Kas nimed Sylvia Rule ja John McCrodden on teile tuttavad?”

„Ma pole kumbagi nime varem kuulnud,” vastas Annabel Treadway. „Ja nali peaks ometi olema naljakas. See polnud sugugi naljakas. See oli jälestusväärne. Kes küll niimoodi teeb? Mina olen tähtsusetu, aga teha midagi taolist teie reputatsiooniga mehele, härra Poirot, see on ennekuulmatu!”

„Minu silmis pole te kindlasti tähtsusetu,” ütles detektiiv. „Teie olete kolmest kirja saajast ainus, kes soostus mind ära kuulama. Ainult teie usute Hercule Poirot’d, kui tema kinnitab, et pole kirjutanud ega saatnud teele sellise süüdistusega kirja. Teie ei tekita minus tunnet, et ma hakkan minema hulluks, nii nagu need teised kaks. Selle eest ma olen teile südamest tänulik.”

Siiski täitis õhku nende ümber muserdav kurbuse aura. Õnnestuks vaid Poirot’l tuua naeratus Annabel Treadway näole ... Ah, kuid nii oli ohtlik mõelda. Tarvitseb vaid lubada kellelgi su tundeid mõjutada ja juba see mõjutabki su loogilisi järeldusi. Poirot tuletas endale meelde, et paistku preili Treadway nii lohutamatu kui tahes, ta võis ikkagi olla see, kes tappis Barnabas Pandy nimelise mehe. Ta jätkas kainenenult: „Madame Rule ja Monsieur McCrodden, nemad ei uskunud Poirot’d. Nad keeldusid kuulamast.”

„Nad ju ometi ei süüdistanud teid valetamises?”

„Kahjuks just seda nad tegid.”

„Aga teie olete ometi Hercule Poirot!”

„Kahtlemata,” kinnitas Poirot. „Kui tohib küsida, siis kas te võtsite oma kirja kaasa?”

„Ei. Ma hävitasin selle kohe ära, kahjuks. Ma ... Ma ei suutnud taluda mõtet, et ma selle sain.”

„Dommage. Oleksin tahtnud kirja näha. Eh bien! Mademoiselle, läheme nüüd oma uurimisega edasi. Kes teie arvates võiks tahta sellisel moel külvata segadust teie ja minu ja Madame Rule’i ja Monsieur McCroddeni ellu? Neli inimest, kes ei tunne mitte mingit Barnabas Pandyt, kui keegi sellenimeline üldse on olemas, sest sama hästi võib ...”

„Oi!” hüüatas Annabel Treadway.

„Milles asi?” küsis Poirot. „Ütelge mulle. Ärge kartke.”

Preili oli hirmust kange. „Ei ole nii,” sosistas ta.

„Mis ei ole nii?”

„Ta on siiski olemas.”

„Kas Monsieur Pandy? Barnabas Pandy?”

„Jah. Õieti − ta oli olemas. Vaadake, ta on surnud. Aga mitte mõrvatud. Ta jäi magama ja ... Ma mõtlesin ... Mul polnud sugugi kavas teid eksiteele juhatada, härra Poirot. Oleksin pidanud kohe alguses selgeks tegema ... Aga ma lihtsalt arvasin ...” Ta pilk eksles toas ringi. Poirot tajus seda suurt segadust, mis preili peas nüüd valitses.

„Teie ei juhatanud mind eksiteele,” kinnitas detektiiv. „Madame Rule ja Monsieur McCrodden vandusid mulle, et nemad ei tea mitte mingit Barnabas Pandyt, ja mina ka ei tea kedagi sellist. Siis ma ise oletasin, et teiega on sama lugu. Palun rääkige nüüd mulle kõigest, mida te teate Monsieur Pandy kohta. Tema on surnud, nagu ma aru sain?”

„Jah. Ta suri mineva aasta detsembris. Kolm kuud tagasi.”

„Ja teie sõnul see ei olnud mõrv – te niisiis teate, kuidas ta suri?”

„Muidugi tean. Ma olin juures. Me elasime koos temaga samas majas.”

„Teie ... te elasite koos?” Seda poleks Poirot osanud oodata.

„Jah, sestpeale kui ma olin seitsmene,” vastas preili. „Barnabas Pandy oli mu vanaisa.

Ta oli mulle tegelikult rohkem isa kui vanaisa,” pihtis Annabel Treadway, kui Poirot’l oli viimaks läinud korda talle selgeks teha, et ei süüdista teda enda eksiteele juhatamises. „Mu ema ja isa surid, kui mina olin seitsmene, ja Papa − nii ma teda kutsusin − võttis meid enda juurde, minu ja Lenore’i. Lenore on samuti olnud mulle rohkem ema eest, omal moel. Ma ei kujuta üldse ette, mida ma ilma temata teeksin. Papa oli nii vana. Muidugi on kurb neist ilma jääda, aga vanad inimesed lõpuks ikkagi surevad, on ju nii? Loomulikku surma, siis kui nende aeg lihtsalt otsa saab.”

Kontrast preili asjaliku tooni ja temast uhkuva kurbuse vahel laskis Poirot’l arvata, et see pole vanaisa surm, mis ta südant rõhub.

Järsku märkas Poirot preili olekus muudatust. Naise silmis süttis tuluke, kui ta jätkas ägestudes: „Vana inimese surma suhtutakse nii leigelt ja see on nii ebaõiglane! „Tema elutee oli pikk,” ütlevad nad, justkui siis ei peakski kurvastama, aga kui sureb laps, on kõigile selge, et enam hirmsamat asja ei saagi olla. Mina leian, et iga inimese surm on tragöödia! Kas teie siis ei leia, et see on ebaõiglane, härra Poirot?”

Sõna „tragöödia” oleks justkui jäänud õhku värelema. Pidanuks Poirot valima välja üheainsa sõna, mis võtaks kokku tema vastas istuva naise olemuse, oleks ta tõenäoliselt valinud just selle sõna. Nüüd oli see sõna valjusti välja öeldud, mis tõi omamoodi kergendust.

Kui Poirot kohe ei vastanud, värvusid Annabel Treadway palged roosaks ning ta lisas: „Kui ma mainisin vanade inimeste suremist, millest keegi justkui sama palju ei hooli ... Ma muidugi ei mõelnud ... Ma pidasin silmas ikka väga vanu inimesi. Papa oli üheksakümmend neli, mis on kindlasti palju vanem kui ... Ma loodan, et te ei pannud pahaks.”

Ja nii võib juhtuda, mõtiskles Poirot, et inimene tahab öeldut siluda, kuid seda tehes hoopis põhjustab suuremat meelepaha kui see ütlus, mida ta püüdis pehmendada. Ta polnud päris siiras, kui kinnitas Annabel Treadwayle, et ei võtnud preili vihjet sugugi südamesse. „Mil moel te hävitasite oma kirja?” küsis ta siis.

Preili langetas pilgu oma põlvedele.

„Teie eelistaksite mulle seda mitte avaldada?”

„Kui sind süüdistatakse mõrvas − mitte teie, aga ometi kellegi poolt −, siis sa ei ole nii väga varmas pihtima.”

„Ma mõistan. Ja siiski ma tahaksin teada, mismoodi teie oma kirja hävitasite.”

Preili kortsutas kulmu. „Alors!” hüüatas Poirot mõttes, kui korts Annabel Treadway kulmude vahel veelgi süvenes. Vähemalt üks mõistatus on lahendatud. Kulmude kortsutamine oli ilmselt aastatepikkune harjumus. Sellest andiski tunnistust otsmikule tekkinud vagu.

„Nüüd te kindlasti leiate, et ma olen rumal ja ebausklik.” Preili tõstis taskurätiku nina alla. Ta ei nutnud, kuid oletas, et võib iga hetk nutma hakata. „Ma võtsin musta tindiga sulepea ja kriipsutasin viimase kui ühe sõna jämedalt läbi, et mitte midagi kirjutatust enam nähtav ei oleks. Tegin sama ka teie allkirjaga, härra Poirot. Iga sõnaga selles kirjas! Siis veel rebisin tükkideks ja põletasin ära.”

„Kolm isikupärast moodust kiri hävitada.” Poirot naeratas. „Muljet avaldav. Madame Rule ja Monsieur McCrodden, nemad polnud nii põhjalikud kui teie, Mademoiselle. Veel on midagi, mida ma tahaksin teilt küsida. Mulle tundub, et te olete õnnetu ja võib-olla isegi hirmul?”

„Mul ei ole midagi karta,” tuli kiire vastus. „Ma ju ütlesin teile, et olen süütu. Oleks see ometi Lenore või Ivy, kes mind süüdistab, siis ma teaksin, kuidas neid ümber veenda. Ma lausuksin lihtsalt: „Vannun Hoppy elu nimel,” ja nemad mõistaksid, et ma räägin tõtt. Nad muidugi teavad niigi, et ma Papat ei tapnud.”

„Kes on Hoppy?” tahtis Poirot teada.

„Hopscotch. Minu koer. Ta on nii armsake. Ma ei suudaks iialgi tema elu nimel valet vanduda. Ta kindlasti meeldiks teile, härra Poirot. Mitte keegi ei suuda tema vastu külmaks jääda.” Esimest korda pärast saabumist ilmus Annabel Treadway näole naeratus ja rusuv kurvastuse õhkkond andis pisut järele. „Ma peangi tema juurde tagasi minema. Küllap te peate mind narrikeseks, aga ma nii kangesti igatsen ta järele. Ja ma ei karda midagi − ausõna. Kui inimene, kes mulle kirja saatis, polnud valmis sinna oma nime alla panema, siis ei saa tema süüdistus olla tõsiselt võetav, on ju nii? See pole muud kui rumal nali ja mul on väga hea meel, et ma teiega kohtusin ja asjasse selgust tõin. Aga nüüd ma pean minema.”

„Palun, Mademoiselle, jääge veel veidikeseks. Mul oleks veel mõned küsimused.”

„Aga ma pean minema tagasi Hoppy juurde,” jäi Annabel Treadway endale kindlaks ja tõusis püsti. „Ta vajab ... Ja mitte keegi neist ei oska ... Kui mind pole temaga, siis ta ... Mul on väga kahju. Loodan, et kirjade kirjutaja, kes ta ka poleks, ei valmista teile enam rohkem ebameeldivusi. Aitäh, et nõustusite mind vastu võtma. Head aega, härra Poirot.”

„Head aega, Mademoiselle,” ütles Poirot tühjale toale, kus võis ikka veel aduda lootusetuse painavat hõngu.