Читать книгу Lähedus, mis teeb valu. Teine raamat - Sophie Hannah - Страница 5

Saatja: NJ nj239@hotmail.com

Saaja: Raagiarajajaaellu@ellujaajad.org.uk

Teema: See ei ole minu lugu

Kuupäev: Esmaspäev, 18. mai 2003 13.28.07

See ei ole minu lugu. Ma pole üldse kindel, kas tahan seda või oma tundeid jagada – võõrastega, veebilehel. See tunduks kuidagimoodi võlts – ja just nagu ma otsiksin tähelepanu. Tegu on lihtsalt asjaga, mis ma tahan välja öelda, ja teie veebileht ei paku kirjade saatmiseks aadressi.

Kas te mõtlesite oma organisatsioonile nime pannes ka selle peale, kas avameelsus on alati parim asi? Kui olete kellelegi midagi rääkinud, muutub asi tõelisemaks. Miks panna kõigi tuttavate meeltes ikka ja jälle uuesti aset leidma asi, mille kohta soovite, et see poleks iial aset leidnud? Mina ei räägi mitte iial mitte kellelegi oma niinimetatud lugu, mis tähendab, et nende üle, kes on selle ära teeninud, ei mõisteta iial kohut ja nad ei saa iial karistada. Vahel on selle mõttega väga raske leppida. Kuid sellegipoolest on see väike hind, mida maksta selle nimel, et minust ei mõeldaks kogu mu elu kui ohvrist.

Vabandust, ellujäänust. Kuigi see sõna tekitab minus ebamugavust. Mind ei üritatud ühelgi hetkel tappa. Ellujäänutest tuleks rääkida lennuõnnetuse või tuumaplahvatuse kontekstis: olukordades, mille puhul võiks arvata, et kõik sellega seotud isikud saavad surma. Kuid enamasti ei ole vägistamine eluohtlik asi, nii et sõnaga „ellujäänu” kaasnev tähendus, mis viib mõtted sellele, nagu oleks tegu haruldase saavutusega, mõjub üleolevana, omamoodi võltsi lohutusena.

Kui ma esimest korda teie lehele sisse logisin, lootsin sealt leida midagi sellist, mis paneb mind end paremini tundma, tegelikult läks aga hoopis vastupidi. Miks kasutavad nii paljud teie kirjasaatjad tülgastavalt mõjuvat sõnavara: hästi edenema, tervenemine rääkimise abil, läbi pisarate naeratamine, tuhast tõusmine jne? See tuletab mulle meelde laulusõnu kehvapoolse heavy-ansambli plaadilt. Mitte keegi ei tunnista, et nad ei pruugi juhtunust iialgi üle saada.

See kõlab küll kohutavalt, aga tegelikult olen ma kade paljude inimeste peale, kelle lood on teie kodulehel avaldatud: nende peale, kel on tundetu ja nõudlik poiss-sõber; nende peale, kes jõid esimesel kohtamisel liiga palju. Nemad oskavad vähemalt oma kannatusi endale kuidagi selgitada. Mind ründas aga inimene, keda ma polnud iial varem näinud ega ole näinud ka pärast seda; ta röövis mu päise päeva ajal ja teadis minu kohta kõike: nime, töökohta, elukohta. Ma ei tea, kuidas ta neid asju teadis. Ma ei tea, miks ta valis minu, kuhu ta mu viis või kes kõik need teised inimesed olid. Rohkematesse detailidesse ma ei lasku. Kui ma seda teeksin, siis võib-olla mõistaksite, miks see, mida ma järgmiseks ütlen, on mulle nii oluline.

Oma kodulehe alamlehel „Mis on vägistamine?” toote välja terve rea definitsioone, millest viimane on „igasugune seksuaalselt hirmutav käitumine”. Te jätkate: „Tegu ei pruugi olla füüsilisel kontaktiga – vahel piisab sündsusetust pilgust või sõnadest, et tekitada naises tunne, nagu oleks tema kallal tarvitatud vägivalda.” Kui ma seda lugesin, oli mul tahtmine nende sõnade kirjutajale äiata.

Ma tean, et te suhtute taunivalt kõigesse, mis ma praegu kirjutan, aga ma saadan kirja ikkagi ära. Minu arvates on oluline tuua välja, et sugugi kõik vägistamisohvrid ei ole ühesuguste arusaamade, sõnavara ja suhtumisega.

N. J.