Читать книгу Lähedus, mis teeb valu. Teine raamat - Sophie Hannah - Страница 8

03.04.2006

„Liv? Kas oled seal?” Seersant Charlie Zailer rääkis küüntega lauale toksides vaikselt telefoniga. Ta vaatas üle õla veendumaks, et keegi ei kuula pealt. „Sa pidid ju pakkima. Võta toru!” Charlie kirus endamisi. Võis arvata, et Olivia oli läinud mingeid viimase minuti sisseoste tegema. Ta keeldus ostmast võõra riigi supermarketist selliseid asju nagu päevituskreem ja hambapasta, selle asemel koostas ta mitme nädala jooksul kõige vajaliku kohta nimekirja ja ostis kõik ette ära. „Kodust lahkudes olen ma puhkusel,” rääkis Olivia, „mis tähendab, et ei mingeid asjaajamisi, ei mingeid praktilisi asju, üksnes rannas lebotamine.”

Charlie kuulis selja taga Colin Sellersi häält. Sellers ja Chris Gibbs olid tagasi, nad olid käinud lihtsalt teise tiimi kahe uurijaga solvanguid vahetamas. Charlie langetas häält ja sisistas telefoni: „Kuule, ma olen saanud hakkama paraja lollusega. Lähen ülekuulamisele, mis võib mõnda aega kesta, aga helistan sulle kohe, kui vabanen, okei? Nii et ole olemas.”

„Paraja lollusega, seersant? See pole küll võimalik.” Sellersile ei tulnud pähegi teha nägu, nagu ta poleks eravestlust pealt kuulnud, aga Charlie teadis, et mees üksnes aasib. Sellers ei riskiks sellega, et kasutab seda Charlie vastu ära. Pealegi oli ta juba kuuldu unustanud ja keskendus tema ees laual olevale arvutile. „Istu,” ütles ta Gibbsile, kes teda ignoreeris.

Kas ta oli öelnud tõesti õele „ole olemas” nii käskival toonil? Charlie sulges seda kahetsedes silmad. Ärevus muutis ta kamandavamaks, kuigi selleks polnud vähimatki vajadust. Ta arutles, kas tal võiks õnnestuda see sõnum kuidagimoodi Olivia kõnepostist kustutada. See oleks hea ettekääne, mille pärast lasta Simonil veel pisut oodata. Ta teadis, et Simon mõtleb juba, mis küll teda kinni hoiab. Väga hea. Las mees praeb.

„Valmis,” ütles Sellers ekraanile osutades. „Selle võiks nüüd sama hästi välja printida. Mis te arvate?” Tema eeldas ilmselgelt, et ei tööta üksi. Gibbs ei vaadanud ekraani poolegi. Ta logeles pisut Sellersist tagapool küüsi närides. Ta meenutas Charliele teismelist, kes on otsustanud näidata täiskasvanutele, kui igav tal on. Kui Gibbs poleks sellest nii ilmselgelt masenduses olnud, oleks Charlie kahtlustanud, et jutt tema lähenevatest pulmadest on vale. No kes küll abielluks nii tusase tüübiga? „Gibbs,” ütles Charlie teravalt. „Mediteerida võid töövälisel ajal. Nüüd tööle.”

„Sinu kohta võib sama öelda. Ega mina õele helistanud,” vallandus Charlie suunas sõnavaling. Charlie vahtis talle jahmunult otsa.

Sellers vangutas pead. „„Kuidas muuta elu lihtsamaks”, autor Christopher Gibbs,” pomises ta lipsu näppides. Lips oli liiga lõtv ja sõlm liiga pingul nagu alati, nii et see rippus tal kaelas nagu mingi kaelaehe. Sellers meenutas Charliele sasitud karu. Kuidas küll on võimalik, et Sellers, kes oli Gibbsist suurem, paksem, valjuhäälsem ja füüsiliselt tugevam, tundus läbi ja lõhki heasüdamlik? Gibbs oli lühikest kasvu ja kõhn, aga temast hoovas lausa tihendatud raevukust, mis oleks justkui liiga väiksesse anumasse kokku pressitud. Charlie kasutas teda selleks, et vajaduse korral inimesi eemale peletada. Ta oli näinud suurt vaeva, et Gibbsi ise mitte karta.

Gibbs pöördus Sellersi poole: „Pane oma kuradima suumulk kinni.”

Charlie lülitas telefoni välja ja viskas käekotti. Olivia üritab talle helistada, kui ta on parasjagu ülekuulamisega ametis, ja selleks ajaks, kui Charlie talle tagasi helistab, on õde uuesti välja läinud – nii oli see ju alati. „Räägime pärast edasi,” lausus ta Gibbsile külmalt. Tal polnud praegu tahtmist Gibbsiga tegelda.

„Homsest on puhkus, seersant!” hüüdis Sellers valjult, kui Charlie kabinetist lahkus. Selle tähendus oli: „Ära ole Gibbsi vastu nii karm.” No lootku vaid.

Koridoris jäi Charlie kriminaaljälituse osakonnast turvalisse kaugusse jõudes seisma ja võttis käekotist kompaktpeegli. Räägiti küll kehva soengu päevadest, aga mitte kunagi kehva näo päevadest, ning tundus, et Charliel on just nimelt kehva näo päev. Ta nahk näis kulunud, näojooned inetud. Ta peaks rohkem sööma, võtma midagi ette välja joonistuvate põsesarnadega, katsuma sissevajunud põski turgutada. Ja uued mustade raamidega prillid ei teinud ta ähmaseid silmi sugugi ilusamaks.

Ja kui vaadata muudki kui nägu, kuigi seda Charlie ei tahtnud teha – ta lühikestes tumedates lainesse hoidvates juustes oli kolm halli salku. Kas see on õiglane, kui ta on kõigest kolmkümmend kuus? Ja ta rinnahoidja ei istunud korralikult, mitte ükski ta rinnahoidja ei istunud korralikult. Ta oli ostnud paari kuu eest kolm rinnahoidjat suuruses, mida pidas õigeks, kuid kõik osutusid talle liiga laiaks ja korvid liiga väikeseks. Tal polnud aega selle osas midagi ette võtta.

Tundes end ebamugavalt nii oma riiete kui ka välimuse pärast, lõi ta peeglikarbi plaksuga kinni ja sammus joogiautomaadi poole. Koridorid, mis pärinesid veel ajast, mil seal majas asus Spillingi avalik ujula, olid paljaks jäetud punasest tellisest. Sammudes kuulis Charlie jalge all pahiseva vee kohinat. See oli kuidagimoodi seotud keskküttetorustikuga, aga sel oli kummaline mõju, just nagu oleks politseijaoskonna peamine funktsioon endiselt seotud veega.

Ta ostis söökla ukse kõrvalt automaadist topsi café mocha’t – automaat oli sinna hiljuti paigaldatud nende jaoks, kel polnud aega sisse minna. Ent veidral kombel pakkus koridoris susisev kast märksa vaheldusrikkamat ja isuäratavamat valikut kui tõeliste, väidetavalt vastavate oskustega inimeste valmistatu. Charlie jõi kohvi paari lonksuga ära, kõrvetades seejuures keelt ja kõri, ning läks Simonit otsima.

Simon näis tundvat kergendust, kui Charlie ülekuulamisruumi ukse avas. Kergendust ja siis piinlikkust. Charlie ei teadnud kedagi teist, kel oleksid olnud nii väljendusrikkad silmad nagu Simonil. Ilma nendeta oleks tal olnud kõrilõikaja nägu. Ta nina oli suur ja ebasümmeetriline ning tal oli lai etteulatuv lõug, mille tõttu ta ilme oli kindlameelne nagu inimesel, kes on otsustanud iga viimse kui lahingu võita. Või siis sellisel, kes kardab, et võib jääda kaotajaks, ning üritab seda varjata. Charlie võttis end kokku. Ära mine siin midagi õrnatundeliseks, ta on üks paras sitapea. Millal sa saad küll aru, et Simon Waterhouse’i moodi inimestele närvidele käimiseks tuleb lausa pingutada ja planeerida? Aga seda Charlie tegelikult ei uskunud. Kui tal vaid õnnestuks seda uskuda.

„Vabandust. Ma ei saanud tulema,” ütles Charlie.

Simon noogutas. Tema vastas istus kõhn, kahvatu, teravapilguline naine, kes kandis pikka musta teksaseelikut, pruune seemisnahkseid paksutallalisi tagant lahtisi kingi ja rohelist V-kaelusega sviitrit, mis nägi välja kašmiiri moodi. Ta õlgadeni ulatuvad sirge joonega lõigatud juuksed olid laines, läikivad ja punakaspruunid – see värv meenutas Charliele kastanimunade mängu, mida nad Oliviaga lapsepõlves mängisid. Naise jalge ees maas oli rohelistes ja sinistes värvides Lulu Guinnessi firmamärki kandev käekott, mis pidi Charlie arvates maksma paarsada naela.

Naine kuulas Charlie vabandust prunti aetud huultega ning surus käed rinnal tugevamalt risti. Ärritusest või ärevusest? Raske öelda.

„See on uurija seersant Zailer,” tutvustas Simon Charliet.

„Ja teie olete Naomi Jenkins.” Charlie naeratas taas vabandavalt. Ta oli võtnud vastu otsuse olla ülekuulamistel rahustavam, mitte nii terav. Kas Simon oli seda märganud? „Vaatame, mis meil siin juba on,” ütles ta, võttes laualt A4 paberilehe, mis oli täidetud Simoni väikese ja korraliku käekirjaga. Omal ajal oli ta Simoni kallal selle pärast norinud, küsides, kas ema sundis teda lapsepõlves väljamõeldud maa looma ning kirjutama selle kohta õdede Brontëde kombel nahkköites märkmikesse lugusid. Simonile see nali ei meeldinud. Tal ei olnud lapsena telekat ja ta vanemad olid nõudnud, et ta tegeleks arendavate asjadega. See oli tema jaoks siiani tundlik teema.

Lasknud kirjapandust pilgu üle, suunas Charlie tähelepanu teistele märkmetele. Need oli koostanud konstaabel Grace Squires, kes oli rääkinud lühidalt Naomi Jenkinsiga, enne kui andis ta üle kriminaaljälituse osakonnale. Märkmetest ilmnes, et Naomi oli nõudnud võimalust rääkida uurijaga. „Võtan olukorra kokku, nii nagu mina sellest aru saan,” ütles Charlie. „Teie siiatuleku eesmärk oli teha avaldus kadunud isiku kohta. Robert Haworthi kohta. Ta on olnud viimase aasta teie armuke?”

Naomi Jenkins noogutas. „Me kohtusime kahekümne neljandal märtsil 2005. Neljapäeval, kahekümne neljandal märtsil.” Ta hääl oli madal ja kähe.

„Selge.” Charlie üritas kõlada kindlalt, mitte järsult. Liiga palju informatsiooni võib osutuda sama segavaks kui liiga vähe informatsiooni, eriti just lihtsa juhtumi puhul. Oleks üsna lihtne teha järeldus, et praegusel juhul polegi mingit juhtumit: paljud abielumehed jätsid armukese pikema seletuseta maha. Aga Charlie tuletas endale meelde, et tuleb anda võimalus. Ta ei tohi sulgeda meeli naise ees, kes väidab, et vajab abi; ta oli seda korra teinud ja tundis end sellepärast ikka veel kohutavalt halvasti; mõtles ikka veel iga päev õudse vägivalla peale, mida tal oleks olnud võimalik ära hoida, kui ta poleks teinud kõige lihtsamaid järeldusi.

Täna kavatses ta korralikult kuulata. Naomi Jenkins nägi välja tõsine ja intelligentne. Ta oli päris kindlasti valvel. Charliel oli tunne, et kui võimalik, siis oleks naine vastanud küsimustele veel enne nende esitamist.

„Robert on neljakümne kahe aastane veoautojuht. Ta on abielus Juliet Haworthiga. Juliet ei käi tööl. Neil ei ole lapsi. Teil Robertiga on olnud tavaks kohtuda igal neljapäeval kella neljast seitsmeni Rawndesley East Services Traveltelis.” Charlie tõstis pilgu. „Iga neljapäev, aasta otsa?”

„Meil pole mitte ükski neljapäev vahele jäänud.” Naomi kummardus lauale lähemale ja lükkas juuksed kõrva taha. „Ja me oleme alati toas number üksteist. Toa eest maksab alati Robert.”

Charlie tõmbus tagasi. Võib-olla kujutas ta seda ette, aga tundus, et Naomi Jenkins imiteerib tema, Charlie kõnemaneeri: võtab faktid asjalikult ja lühidalt kokku. Naine pingutas üle.

„Mida te teete siis, kui tuba number üksteist ei ole vaba?” küsis Simon.

„See on alati vaba. Nad oskavad meid oodata ja hoiavad toa vaba. Neil pole kunagi väga palju kliente.”

„Nii et eelmisel neljapäeval läksite teie nagu ikka härra Haworthiga kohtuma, aga tema ei ilmunud kohale. Ja ta pole võtnud teiega ühendust ega selgitanud, miks ta ei tulnud. Tema mobiiltelefon on välja lülitatud ja ta pole teie sõnumitele vastanud,” võttis Charlie asja kokku. „On nii?”

Naomi noogutas.

„Nii kaugele me jõudsime,” ütles Simon. Charlie heitis pilgu teistele märkmetele. Ta pilk tabas midagi, mis tundus ebatavaline. „Te teete päikesekellasid?”

„Jah,” vastas Naomi. „Miks see on oluline?”

„Ei olegi. See on lihtsalt ebatavaline amet. Kas te teete neid eraisikutele?”

„Jah.” Naomi näis pisut kärsitu.

„Firmadele või...?”

„Vahel ka firmadele, aga tavaliselt eraisikutele, kel on suur aed. Klientideks on ka olnud paar kooli, mõned Oxbridge’i kolledžid.”

Charlie noogutas, mõeldes, et nii kena oleks saada päikesekell oma tillukesele majaesisele. Tema majal polnud õnneks aeda. Charlie ei talunud mõtet, et peaks niitma muru või midagi pügama, see oleks aja raiskamine. Huvitav, kas Naomi teeb ka väikesi päikesekellasid?

„Kas te härra Haworthi kodutelefonile olete helistanud?”

„Minu sõbranna Yvon, kes on ühtlasi ka minu üüriline, helistas sinna eile õhtul. Roberti abikaasa Juliet vastas kõnele ja ütles, et Robert on Kentis. Aga tema veoauto on pargitud maja taha.”

„Te siis käisite seal?” küsis Charlie just samal hetkel, kui Simon küsis: „Milline veoauto see on?” Erinevus naiste ja meeste vahel, mõtles Charlie.

„Suur punane. Ma ei tea veoautodest mitte midagi,” ütles Naomi, „aga Robert nimetab seda neljakümne nelja tonniseks. Eks te näete ise, kui sinna maja juurde lähete.”

Charlie jättis viimased sõnad tähelepanuta ja vältis Simoni pilku. „Te käisite Roberti kodus?” küsis ta uuesti.

„Jah. Täna pärastlõunal. Tulin sealt otse siia...” Ta jäi ootamatult vait ja langetas pilgu.

„Mis on?” küsis Charlie.

Naomi Jenkinsil kulus paar sekundit enda kogumiseks. Kui ta pilgu tõstis, helkis ta silmis trotslik säde. „Kui olin tema maja juures käinud, oli mul selge, et midagi on tõsiselt valesti.”

„Mis mõttes valesti?” küsis Simon.

„Juliet on Robertiga midagi teinud. Ma ei tea, mida.” Ta nägu kahvatus pisut. „Ta on korraldanud nii, et Robert ei saa minuga ühendust võtta. Kui ta poleks saanud mingil põhjusel eelmisel neljapäeval Travelteli tulla, oleks ta mulle kohe helistanud. Kui see just poleks olnud füüsiliselt võimatu.” Ta sirutas mõlema käe sõrmi. Charliele tundus, et Naomi näeb enda valitsemisega suurt vaeva. „Ta ei ürita mind maha jätta.” Need sõnad olid suunatud Simonile, just nagu oleks Naomi eeldanud, et Simon kavatseb talle vastu vaielda. „Me olime väga õnnelikud. Oleme olnud kohtumishetkest peale lahutamatud.”

Charlie kortsutas kulmu. „Te olete ju igast seitsmest päevas kuus päeva lahus, on ju nii?”

„Saate aru küll, mida ma silmas pean,” nähvas Naomi. „Kuulge, Robertil on väga raske neljapäevast neljapäevani vastu pidada. Minul samuti. Me ihkame nii meeletult teineteist näha.”

„Mis siis toimus, kui te härra Haworthi maja juurde läksite?” küsis pastakaga mängiv Simon. Charlie teadis, et Simon ei sallinud selliseid asju, ei sallinud üldse emotsionaalselt segaseid asju.

„Avasin värava ja sisenesin aeda. Läksin ümber maja selle ette – tänavalt tulles on maja fassaad maja tagaküljel. Mul oli mõte olla üsnagi otsekohene, helistada kella ja küsida Julietilt otse: „Kus Robert on?””

„Kas proua Haworth teadis, et teil on tema abikaasaga suhe?” katkestas Charlie teda.

„Uskusin, et mitte. Robert tahab teda kõigest hingest maha jätta, aga ta ei taha, et Juliet kuni lahutuseni minust midagi teaks. See teeks elu liiga keeruliseks...” Naomi laubale ilmusid kortsud ja ta ilme muutus süngemaks. „Aga pärastpoole, kui ma üritasin ära minna ja tema jooksis mulle järele... Aga see oli pärastpoole. Te küsisite, mis juhtus. Mul on lihtsam rääkida sellest õiges järjekorras, muidu ei saa te aru.”

„Laske käia, preili Jenkins,” ütles Charlie leebelt, mõeldes ise, kas see järje kaotamine oli kontrollimatu hüsteeria eelmäng. Ta oli sellist asja varemgi näinud.

„Kutsuge mind parem Naomiks. „Preili” ja „proua” on praegu kumbki omal moel naeruväärsed. Ma olin aias ja läksin peaukse poole. Ma... möödusin elutoa aknast ega saanud vastu kiusatusele sisse piiluda.” Ta neelatas raskelt. Charlie ootas. „Nägin, et tuba oli tühi, aga ma tahtsin vaadata kõiki Roberti asju.” Ta jäi vait.

Charlie märkas, et Simoni õlgadesse tekkis pinge. Naomi Jenkins oli just äsja teinud poole oma kuulajaskonnast vaenulikuks.

„Mitte mingil võikal moel nagu jälitaja,” ütles ta nördinult. Tundus, et see naine loeb mõtteid. „On ju hästi teada, et kui armastatud inimesel on täiesti teine elu, kuhu sina ei kuulu, siis tunned meeletut puudust neist igapäevastest asjadest, mida koos elavad paarid jagavad. Hakkad neid ihkama. Ma lihtsalt... Olin nii sageli ette kujutanud, milline tema elutuba võiks välja näha – ja siis oligi see otse mu ees.”

Charlie mõtles endamisi, mitu korda sõna „meeletu” veel Naomi juttu sugeneb.

„Kuulge, ma ei karda politseid,” ütles Naomi.

„Miks te peaksite politseid kartma?” küsis Simon.

Naomi raputas pead, just nagu poleks Simon üldse asja mõttele pihta saanud. „Kui hakkate seda uurima, näete ise, et Robert on tõesti kadunud. Või siis on midagi muud väga korrast ära. Seersant Waterhouse, te ei pea minu sõnu uskuma. Ma tahan, et te asja uuriksite ja jõuaksite selles ise selgusele.”

„Uurija Waterhouse on konstaabel,” parandas Charlie teda, mõeldes, mis tunne oleks tal endal siis, kui Simon võtaks end kokku ja teeks seersandieksami ära ja temal poleks enam Simonist kõrgem auaste. Kunagi see ikka juhtub. Ta otsustas, et ei lase end sellest häirida. „Kas härra Haworthil on auto? Kas on võimalik, et ta sõitis oma autoga Kenti?”

„Ta on veokijuht. Ta vajab veokit oma töö pärast ja kui ta minuga koos ei ole, töötab ta vahetpidamata. Ta peab seda tegema, sest Juliet ei teeni midagi – see kõik on Roberti õlgadel.”

„Aga kas tal on ka sõiduauto?”

„Ei oska öelda.” Naomi punastas. „Ma pole küsinud.” Ning lisas just nagu end kaitstes: „Me saame ju nii vähe koos olla ja me ei raiska seda vähest aega triviaalsuste peale.”

„Nii et te vaatasite härra Haworthi elutoa aknast sisse...” alustas Charlie.

„Traveltelil on broneeringute tühistamise poliitika,” rääkis Naomi temast üle. „Kui tühistad broneeringu saabumise päeval kella kaheteistkümneks, ei nõuta trahvi. Küsisin vastuvõtutöötaja käest üle, aga Robert ei olnud tuba ära öelnud, ja ta oleks seda päris kindlasti teinud, kui ta oleks kavatsenud lihtsalt mitte kohale tulla. Ta ei raiskaks elu seeski niimoodi raha.” Naomi rääkimisviisis oli midagi, mis mõjus nagu kärkimine. Ürita olla tolerantne ja kannatlik ning vaata, mis saab, mõtles Charlie. Võis arvata, et Naomi Jenkins jääb samasugusesse meeleollu kogu vestluse ajaks.

„Aga härra Haworth ei ilmunud eelmisel neljapäeval kohale,” märkis Simon, „nii et eeldatavalt maksite toa eest teie.” Charlie oli tahtnud just sama öelda. Taas kord tabas Simon tema mõtteid nii nagu ei keegi teine.

Naomi krimpsutas nägu. „Jah,” tunnistas ta lõpuks. „Maksin jah. See on ka ainus kord, mil ma seda tegin. Robert on mõnes mõttes üsna romantiline ja vanamoeline. Olen kindel, et mina teenin temast märksa rohkem, aga tegin ikka näo, et ei teeni õieti midagi.”

„Kas ta siis ei saa sellest teie riiete ja maja järgi aru?” küsis Charlie, kes mõistis kohe ruumi sisenedes, et tema ees on naine, kes kulutab riietele tunduvalt rohkem raha kui tema ise.

„Robertit ei huvita riided ja ta pole mu maja näinud.”

„Miks?”

„Ei oska öelda!” Naomi oli niisuguse näoga, nagu võiks iga hetk nutma puhkeda. „Maja on üsna suur. Ma ei tahtnud, et ta mõtleks... aga peamiselt Yvoni pärast.”

„Teie üürilise pärast?”

„Ta on mu parim sõbranna ja on elanud viimased poolteist aastat minu juures. Mul oli kohe Robertiga kohtumise hetkest selge, et nad ei meeldiks teineteisele, ja mul polnud mingit tahtmist nende vastuoludega tegelda.”

Huvitav, mõtles Charlie. Kohtad oma unistuste meest ja tead kohe, et su parim sõbranna ei taluks teda.

„Kuulge, kui Robert oleks otsustanud meie suhte lõpetada, siis oleks ta tulnud kohale nagu kokku lepitud ja öelnud seda mulle näkku,” kinnitas Naomi. „Me rääkisime abiellumisest iga kord, kui koos olime. Ta oleks vähemalt helistanud. Teist nii usaldusväärset inimest ma ei teagi. See tuleneb vajadusest kõike kontrollida. Ta oleks ju teadnud, et kui ta ühtäkki ootamatult ära kaob, hakkan ma teda otsima, et lähen ta maja juurde. Ja siis variseksid ta kaks maailma teineteise otsa kokku, just nagu täna juhtuski. Robert ei taluks sellist asja silma otsaski. Ta teeks kõik, mis tema võimuses, et ta abikaasa ja... sõbratar ei saaks iial kokku, ei räägiks omavahel iial. Me võiks ju nelja silma alla jäädes temast rääkida. Robert pigem sureks, kui laseks sellisel asjal toimuda.”

Mööda ta põske voolas pisar. „Ta sundis mind tõotama, et ma ei lähe kunagi tema maja juurde,” sosistas ta. „Ta ei tahtnud, et ma näeksin Julieti. Tema jutu järgi oli Juliet nagu... nagu oleks Julietiga midagi korrast ära, just nagu ta oleks hull või mingit pidi haige, nagu ta oleks invaliid. Ja kui ma teda nägin, näis ta nii enesekindel – isegi nagu kuidagi kõrgemal seisev. Ta kandis musta kostüümi.”

„Naomi, mis täna härra Haworthi maja juures juhtus?” Charlie heitis pilgu kellale. Olivia on nüüdseks juba kindlasti tagasi.

„Mulle tundub, et ma nägin midagi.” Naomi hõõrus ohates laupa. „Mind valdas ärevushoog. Nii hullu ärevushoogu pole mul varem olnud. Kaotasin tasakaalu ja kukkusin murule maha. Mul oli niisugune tunne, nagu oleksin lämbumas. Tõusin püsti kohe, kui suutsin, ja üritasin ära joosta. Kuulge, ma olen päris kindel, et nägin midagi, okei?”

„Läbi akna?” küsis Simon.

„Jah. Kui ma praegu sellest räägin, tekib mu ihule külm higi, kuigi Roberti maja on mitme kilomeetri kaugusel.”

Kulmu kortsutav Charlie kummardus laua kohale. Kas tal oli jäänud midagi kahe silma vahele? „Mida te nägite?” küsis ta.

„Ei tea! Tean vaid seda, et läksin paanikasse ja mul oli vajadus põgeneda. Ühtäkki oli kogu mu sealoleku põhjus... pühitud ja mul oli vaja sealt kiiremas korras pääseda. Ma ei suutnud selle maja läheduses olla. Ma pidin midagi nägema. Kuni selle hetkeni oli minuga kõik korras.”

Kogu see lugu oli Charlie silmis kaugelt liiga hägune. Inimesed kas nägid asju või ei näinud. „Kas te nägite midagi sellist, mis pani teid arvama, et Robertiga on midagi juhtunud?” küsis ta. „Verd, midagi, mis oli katki, mingeid tõendeid taplusest või vastupanust?”

„Ma ei tea.” Naomi hääl oli pahur. „Ma võin teile rääkida kõigest, mida ma mäletan: punast vaipa, puiduimitatsiooniga laminaatpõrandat, hunnikute viisi erineva kuju ja suurusega mitte just eriti maitsekaid savimajakesi, küünalt, mõõdulinti, klaasustega kappi, televiisorit, diivanit, tooli...”

„Naomi!” katkestas Charlie naise ärritatud loetelu. „Kas on võimalik, et te eksite, kui arvate, et see ootamatu reaktsioon on seotud millegi salapärasega, millegi tundmatuga, mida te aknast sisse vaadates nägite? Kas see ei võinud olla juba mõnda aega kogunenud stressi puhang?”

„Ei. Ei usu,” vastas Naomi kõlatult. „Minge Roberti majja. Te leiate sealt midagi. Ma tean, et leiate. Kui ma eksin, siis palun teie aja raiskamise pärast vabandust. Aga ma ei eksi.”

„Mis pärast ärevushoogu juhtus?” küsis Charlie. „Te ütlesite, et üritasite ära joosta...”

„Juliet tuli mulle järele. Ta hüüdis mind nimepidi. Ta teadis ka mu perekonnanime. Kuidas ta seda teadis?” Naomi oli hetke täielikus segaduses, just nagu eksinud laps. „Robert nägi suurt vaeva, et oma kahte elu täiesti lahus hoida.”

Naised on ikka täielikud idioodid, mõtles Charlie, kaasates sellesse solvangusse ka iseenda. „Võib-olla sai ta sellest teada. Abikaasad saavad sageli teada.”

„Ta ütles mulle: „Teie elu oleks ilma Robertita parem. Olen osutanud teile teene.” Või midagi sellist. See on ju sama hea kui tunnistada, et ta on Robertiga midagi teinud.”

„Mitte just päris,” lausus Simon. „Ta võis ka mõelda, et ta veenis Robertit teiega suhet lõpetama.”

Naomi surus huuled kriipsuks kokku. „Teie ei kuulnud tema hääletooni. Ta tahtis, et ma arvaksin, et ta on teinud midagi märksa hullemat. Ta tahtis, et ma kardaksin kõige hullemat.”

„Võib-olla oli see tõesti nii,” arutles Charlie kuuldavalt, „aga see ei tähenda veel, et kõige hullem ongi juhtunud. Ta on ju paratamatult teie peale vihane.”

Naomi nägu ilmutas solvumist. Või siis tülgastust. „Kas teie kumbki siis ei tunne kedagi, kes ilmub alati igale poole pool tundi varem, sest ta arvab, et saabub maailmalõpp, kui tema jääb sekundi hiljaks?” küsis ta. „Kedagi, kes helistab ja palub „peaaegu hiljaks jäämise” pärast vabandust, kuigi jõuab kohale viis minutit varem?”

Simoni ema, mõtles Charlie. Selle järgi, kuidas Simon vajus märkmete kohale kössi, järeldas Charlie, et Simon ise mõtleb sama.

„Tõlgendan seda jaatusena,” ütles Naomi. „Kujutage ette, et lähete ühel päeval temaga kokku saama ja ta ei ilmu kohale. Ega helista. Te ju teate niipea, kui ta jääb viis minutit hiljaks, isegi ühe minuti hiljaks, et temaga on midagi juhtunud? Noh? On ju nii?”

„Jätke see meie mureks,” ütles Charlie püsti tõustes. Võib arvata, et Robert Haworth on mõne sõbra juures, ööbib seal põrandal ning kurdab just praegu õllekannu taga istudes, kui uskumatu, et ta tegi niisuguse lolluse ja oli üks neist paljudest meestest, kes jätavad krediitkaardiarve lohakile, nii et abikaasa leiab selle üles.

„Kas see ongi kõik?” nähvas Naomi. „Kas teil muud polegi öelda?”

„Jätke see meie mureks,” kordas Charlie kindlalt. „Te andsite meile palju informatsiooni ja me uurime seda asja kindlasti. Võtame teiega ühendust niipea, kui on mingeid uudiseid. Kuidas me teid kätte saame?”

Naomi sobras torisedes käekotis. Juuksed langesid ta silmadele ja ta lükkas need endamisi roppusi sisistades kõrva taha. See avaldas Charliele mõju: suurem osa keskklassi inimesi üritas politseinike ees mitte vanduda ja kui neil esineski keelevääratus, palusid nad kohe selle pärast vabandust. See oli paradoksaalne, sest enamik politseinikke vandus pidevalt. Inspektor Giles Proust oli Charlie teada ainus, kes seda ei teinud.

Naomi viskas lauale visiitkaardi ning foto endast ja tumepruunide juuste ja raamideta prillidega mehest. Prilliklaasid olid ristkülikukujulised ja katsid vaevu mehe silmad. Jõulise olemisega mees nägi hea välja ja tundus, nagu ta üritaks kaameraga võidu vahtida. „Võtke! Ja kui te väga varsti minuga ühendust ei võta, siis võtan teiega ise ühendust. Mida ma pean siis tegema, pöidlaid keerutama või? Teadmata, kas Robert on elus või surnud?”

„Eeldage, et ta on elus, kuni teil on tõsine põhjus vastupidist arvata,” lausus Charlie kuivalt. Jumal küll, no on see naine vast dramaatiline. Charlie võttis visiitkaardi ja kortsutas kulmu. „Silver Brae Luksuslikud Puhkemajad? Omanik G. Angilley?”

Naomi krimpsutas nägu ja tõmbus pead raputades pisut tagasi.

„Mina sain nagu aru, et teie teete päikesekelli.”

„Andsin teile vale kaardi. Üks hetk, üks hetk...” Näost punane Naomi sobras uuesti kotis.

„Kas te käisite koos härra Haworthiga neis puhkemajades?” küsis Charlie uudishimulikult. Tegelikult lausa nuuskijalikult.

„Ma ju rääkisin, et käisin Robertiga Traveltelis. Siin!” Seekord lükkas ta Charlie ette õige visiitkaardi, millel oli värviline päikesekella pilt: rohekast kivist kuldsete Rooma numbritega kaldus poolkera, mille keskelt kerkis välja suur kuldne liblikatiib. Kellal oli ka kuldsete tähtedega ladinakeelne fraas, kuid sellest oli näha üksnes pool: „Horas non”.

See äratas Charlies huvi. „Kas see on teie tehtud?” küsis ta.

„Ei. Tahtsin, et mu visiitkaart reklaamiks konkurentide töid.” Naomi vahtis talle vihaselt otsa.

Hästi, see muidugi oligi juhm küsimus. Konkurendid? Kui palju päikesekellade meistreid siis õieti on? „Mida tähendab horas non?”

Küsimuse peale pahandav Naomi ohkas. „Horas non numero nisi aestivas. Loen üksnes päikeselisi tunde.” Ta rääkis kiiresti, just nagu tahaks sellega kiiremas korras ühele poole saada. Päikeselised tunnid tõid Charliele meelde puhkuse ja Olivia. Ta andis Simonile peaga märku otsad kokku tõmmata ja lahkus ülekuulamisruumist, lastes ukse enda taga pauguga kinni langeda.

Koridoris lülitas ta telefoni sisse ja vajutas kordusvalimisklahvile. Õnneks vastas õde teise helina järel.

„Mida?” küsis Olivia, suu sööki täis. Küllap suitsulõhe-kreemjuusturullid, arvas Charlie. Või siis šokolaaditäidisega brioche – midagi sellist, mida saab osta pakendatult ja süüa ilma, et seda oleks vaja mingil moel valmistada. Charlie ei kuulnud õe hääles vähimatki ärevust, kui õde küsis: „Mis uuest ja üldse mitte üllatavast idiootsussaavutusest sa tahad siis ette kanda?”

Charlie puhkes igati usutavalt naerma, salvestas Olivia küsimusega kaasneva ebameeldiva tunde, et selle üle hiljem järele mõelda, ning asus pihtima.

„Gnoomon,” lausus Simon. „Huvitav sõna.” Tema ees ekraanil oli Naomi Jenkinsi koduleht. Kriminaaljälituse osakonnas valitses mahajäetud õhkkond: paberid laudadel, mille taga ei istunud kedagi, põrandal katkised plasttopsid, täielik vaikus, kui jätta kõrvale arvutite ja päevavalguslampide vaikne surin. Sellersist ega sitapeast Gibbsist polnud mingit märki. Inspektor Prousti klaasputka nurgas oli tühi.

Charlie luges üle Simoni õla. „„Gnoomon ehk päikesevarras on varjuheitja.” Aga nii ju päikesekellad töötavadki? Et langev vari ütleb, mis kell on? Oh, vaata, siin on kirjas, et ta teeb ka miniatuurseid päikesekelli. Võiksin tellida ühe oma aknalauale.”

„Mina sinu asemel ei hakkaks küll temalt midagi tellima,” ütles Simon. „See võib lõppeda sellega, et sul lüüakse hambad sisse. Vaata, ta teeb igasuguseid: seinale kinnitatavaid, soklile asetatavaid, vertikaalseid, horisontaalseid, messingist, kivist, fiiberklaasist. Päris vinged, on ju?”

„Mulle meeldivad need väga. Välja arvatud see.” Charlie osutas pildile, millel oli lihtne kivikuubik, mille mõlemale küljele oli kinnitatud rauast päikesevarras. „Mina eelistaksin ladinakeelset motot. Mis sa arvad, kas ta tahub tähed ise? Siin on kirjas, et need on käsitsi tahutud...”

„„Aeg on vari”,” luges Simon ette. „Miks peaks küll keegi tellima sellise motoga päikesekella? Kujuta ette, et päevitad või teed aiatööd päikesekella kõrval, mis tuletab sulle meelde su kiirelt lähenevat surma.”

„Väga võluvalt väljendatud,” lausus Charlie, mõeldes, kas Simon teadis, et ta on mehe peale vihane. Vihane, pahane, mida iganes. Ta üritas seda kõigest väest varjata. „Mis sina preili Jenkinsist arvad?”

Simon keeras end näoga Charlie poole. „Ta reageerib üle. On pisut ebastabiilne. Ta andis mõista, et tal on ka varem ärevushooge olnud.”

Charlie noogutas. „Mis sa arvad, miks ta oli nii vihane ja vimmas? Minu arust me kuulasime ta ju kenasti ära? Ja miks ta ütles, et ta ei karda politseid? See tuli täiesti ootamatult, eks?” Ta osutas peaga arvutiekraani suunas. „Kas tema veebilehel on ka tema enda kohta informatsiooni?”

„Kui see Haworth teda väldib, siis ei saa talle seda küll pahaks panna,” märkis Simon. „Võib ju öelda, et see on argpükslik käitumine, aga kas sina tahaksid sellele naisele suhte lõpetamisest rääkida?”

„Mees oli lubanud ka temaga abielluda, nii et see oleks tõsine altvedamine. Miks küll on mehed sellised närukaelad?”

Ekraani täitis Naomi Jenkinsi foto. Suure musta poolringikujulise päikesekella kõrval istuv naine naeratas, toetudes kella hõbedasele koonusekujulisele gnoomonile. Selle sõnaga harjumine võtab aega, mõtles Charlie. Naomi kastanpruunid juuksed olid kinni ja ta kandis punaseid velvetpükse ja kahvatusinist pusa.

„Siin näeb ta välja üsnagi normaalne,” lausus Simon. „Õnnelik ja edukas naine.”

„See on ju tema veebileht,” märkis Charlie. „Ta on selle kindlasti ise disaininud.”

„Ei, kuule, siin all on kirjas Summerhouse Web Design.”

Charlie laksutas kärsitult keelt. „Ma ei mõtle otseselt. Pean silmas, et tema andis informatsiooni ja foto ise. Iga vabakutseline, kes laseb oma äri reklaamimiseks veebilehe teha, mõtleb väga hoolikalt läbi, millist kuvandit endast edastada.”

„Kas sa tahad öelda, et ta valetab meile?” küsis Simon.

„Ei oska öelda.” Charlie näris pöidlaküünt. „Ta ei pruugi valetada, aga... Ei oskagi öelda. Miskipärast ma ei usu, et kallima ära kaotamine on tema probleemide algus. Igatahes otsi Haworth üles, vaata, kas temaga on kõik korras, ja ongi lool lõpp. Mina aga sõidan Andaluusia randa päevitama.” Ta nägu läks laiale naerule. Ta polnud juba rohkem kui aasta saanud viit järjestikust vaba päeva. Ja nüüd võtab ta nädalase korraliku puhkuse nagu normaalne inimene. Kas see saab olla tõsi?

„Siin on preili Varjuheitja visiitkaart,” ütles ta. „Minul pole kindlasti vaja temaga puhkuse ajal ühendust võtta. Kas tahad juhuslikult ka Silver Brae Luksuslike Puhkemajade visiitkaarti? Preili Jenkins valetas selle kohta. Kui ma visiitkaardilt teksti ette lugesin, nägi ta välja nii, nagu oleksin andnud talle kõrvakiilu. Vean kihla, et ta käis Haworthiga seal.” Charlie keeras kaardi ringi. „Unustasin talle selle tagasi anda. Hmmm. Nad korraldavad Edinburghi lennujaamast transfeeri. Soovi korral kodused söögid ja spaa ja kõik voodid on topeltlaiad... Ehk peaksite teie Alice’iga sinna sõitma.” Kurat. Miks ta küll oli seda öelnud?

Simon ei teinud ta jutust välja. „Mis sa sellest aknavärgist arvad?” küsis ta. „Arvad, et ta nägi midagi?”

„Oh, palun jäta! See oli täielik jama. Ta oli stressis ja tal sõitis katus pealt – kogu lugu.”

Simon noogutas. „Ta ütles, et Haworth tahab kõike kontrollida, aga minu arust tundus hoopis tema kontrollifriigina. Nõudis, et saaks rääkida oma loo kronoloogilises järjekorras, käskis meil Haworthi majja minna.” Simon võttis Naomi ja Robert Haworthi foto ja uuris seda. Taustal, parkivate autode kohal oli näha Burger Kingi logo. „Tundub, et see on võetud Travelteli ees,” ütles ta.

„Maaliline.”

„Pisut kurb, kas pole? See mees pole kordagi tema kodus käinud, kuigi nad on aasta aega koos olnud.”

„Tõeline müsteerium on kõige selle juures just nende suhe,” arutles Charlie. „Mis sel mehel viga on, et Naomi ei taha teda oma parima sõbrannaga kokku viia?”

„Võib-olla häbeneb ta hoopis sõbrannat,” pakkus Simon.

„Mida ühist saab küll olla disainerkäekotiga päikesekellade meistril ja veokijuhil?”

„Füüsiline tõmme?” Simonil oli niisugune nägu ees, nagu ta ei tahaks sel teemal pikemalt peatuda.

Charlie oleks peaaegu öelnud: „Sa pead silmas seksi?”, aga sai veel õigel hetkel sõnasabast kinni. „Minu arust ei näe ta veokijuhi moodi välja, või mis sina arvad?” Charlie kulm oli kortsus. „Mitut veokijuhti sa tunned, kes kannavad kraeta särki ja trendikaid kandilisi prille?”

„Ma ei tunnegi ühtki veokijuhti,” vastas Simon üsna mornilt, just nagu oleks talle turgatanud just nüüd pähe, et see võiks tore olla.

„Noh...” Charlie patsutas teda seljale. „See muutub varsti. Saada mulle sõnum, kui oled ta üles leidnud, eks? Mu puhkus oleks kohe märksa mõnusam, kui kuulen, et ta on Varjuheitja vältimiseks Austraaliasse emigreerunud. Kuigi tegelikult ära parem saada. Kui ma viimati puhkusel käisin, helistas Proust, see igavene tõbras, mulle vähemalt korra päevas. Ma võin oodata seni, kuni olen tagasi.”

Charlie viskas koti õlale ja asus asju kokku korjama. Kõik tööga seonduv võib nädal aega oodata. Oodata ei kannata aga asja Oliviale selgitamine. Charlie kavatses minna politseijaoskonnast otsemat teed lennujaama, ning tema selgitus peab olema parem kui see, mis ta telefoni teel esitas. Miks tal küll oli vastupandamatu vajadus kõik Oliviale ära rääkida niipea, kui ta oli midagi persse keeranud? Kuni ülestunnistuseni tundis ta paanikat ja kontrolli puudumist; nii oli see olnud sellest ajast saati, kui nad olid veel teismelised. Vähemalt oli tal õnnestunud Oliviat niivõrd šokeerida, et õde oli jäänud kolmeks või neljaks sekundiks vait; sellist asja polnud varem juhtunud. „Mul pole aimugi, miks ma seda tegin,” oli ta öelnud. Ja see oli jumala tõsi.

„Noh, sul on kolm tundi aega mõtteid mõlgutada ja usutav selgitus välja mõelda,” oli Olivia nähvanud, kui ta kõnevõime taastus. „Küsin su käest Heathrow’s uuesti.”

Ja mul pole ikka veel aimugi, mida sulle rääkida, et su suu kinni panna, mõtles Charlie.