Читать книгу Lähedus, mis teeb valu. Teine raamat - Sophie Hannah - Страница 7

Esmaspäev, 3. aprill

Kui sa oleksid siin ja kuulaksid mind, siis võiksin selgitada. Murran sulle antud lubadust – seda ainsat, mis sa mul üldse palusid anda. Olen kindel, et sa mäletad seda. Sinu hääl oli väga tõsine, kui sa ütlesid: „Ma tahan, et sa lubaksid mulle midagi.”

„Mida?” küsisin mina end küünarnukile upitades. Hõõrusin naha vastu kollast nailonist lina valusaks, püüdes ajada end sirgu ja olla tähelepanelik. Tahtsin nii väga sulle meele järele olla. Sa palud nii vähe ja mina püüan ikka leida väikesi ja peaaegu märkamatuid võimalusi sulle rohkem pakkuda. „Ükskõik mida!” ütlesin naerdes, meelega liialdades. Lubadus on sama mis tõotus ja mina tahtsin, et me annaksime tõotusi, mis meid seoksid.

Minu ülevoolavus tõi su näole naeratuse, kuid mitte kauaks. Kui me koos voodis oleme, oled sina nii tõsine. Sinu arvates on tragöödia, et sa pead varsti lahkuma, ja sa näed alati välja nii, nagu valmistuksid katastroofiks. Tavaliselt ma nutan pärast seda, kui sa oled ära läinud (ei, ma pole sulle seda iial rääkinud, sest mul pole vähimatki kavatsust su kalduvust kurblikkusele takka õhutada), aga kui me oleme koos meie toas, olen ma nii ülevas meeleolus, nagu kasutaksin kangeid meelemürke. Tundub võimatu, et me võiksime kunagi lahku minna, et see hetk võiks lõppeda. Ja mõnes mõttes ei lõppegi. Kui ma lähen koju ja teen köögis pastarooga või tahun töötoas Rooma numbreid, pole ma tegelikult seal. Olen endiselt Traveltelis, toas number üksteist, kus põrandat katab kõva sünteetiline roostekarva vaip, mis tundub jalgade all hambaharja harjastena, ja kus kokku lükatud voodites pole madratsid üldse madratsid, vaid oranžid vahtkummist matid, millesarnastega kaeti minu kooliajal võimlas põrand.

Meie tuba. Teadsin kindlalt, et armastan sind, et see pole pelgalt sõge armumine või füüsiline tõmme, kui kuulsin sind vastuvõtutöötajale ütlemas: „Ei, see peab olema tuba number üksteist, sama, mis eelmisel korral. Me vajame iga kord sama tuba.” Vajame, mitte tahame. Sinu puhul on kõik oluline, mitte miski pole sundimatu. Sina ei aele iial lainelisel pleekinud diivanil ega võta kingi jalast ega tõsta jalgu toolile. Sina istud sirge seljaga, riided seljas, kuni me oleme valmis minema voodisse.

Pärastpoole, kui olime üksi, ütlesid sa: „Mulle teeb muret, et kohtumine sellises jubedas hotellis tundub kuidagi räpane. Aga kui me jääme ühe ja sama toa juurde, tundub see vähemalt kodusem.” Ja siis kulutasid sa järgmised viisteist minutit vabandamise peale, et sul polnud võimalik mind peenemasse kohta viia. Kuid juba isegi siis (kui kaua me olime teineteist tundnud? Kolm nädalat?) olin ma nii tark, et ei hakanud pakkuma, et võtan osa kulust enda kanda.

Mäletan peaaegu kõike, mis sa oled mulle viimase aasta jooksul rääkinud. Kui mul õnnestuks tuletada meelde õige fraas, olulise tähtsusega rida, viiks see mind võib-olla otsemat teed sinu juurde. Tegelikult ei usu ma seda, aga käin kõike oma peas läbi – igaks juhuks.

„Noh?” toksasin sulle sõrmega vastu õlga. „Sul on voodis ihualasti naine, kes on valmis sulle kõike lubama, ja sina ei tee temast välja?”

„Naomi, see ei ole nali.”

„Saan aru. Anna andeks.”

Sinule meeldib teha kõike pikkamööda, sa isegi räägid pikkamööda. Sind ajab vihale, kui sind takka kiirustatakse. Mulle tundub, et minul pole kunagi õnnestunud sind naerma ajada, et ma pole sind üldse südamest naermas näinudki, kuigi sa räägid sageli naermisest – Seani ja Tonyga pubis. „Naersin nii, et lõpuks juba lausa nutsin,” võid sa öelda. „Naersin, kuni mu silmist voolas vesi.”

Sa pöördusid minu poole ja küsisid: „Kas sa tead, kus ma elan?”

Punastasin. Pagana pihta, sa olid mind läbi näinud. Sa olid taibanud, et sa olid mul nagu kinnisidee, et ma kogusin sinu kohta kõikvõimalikke fakte või detaile. Olin kogu nädala korrutanud peas su aadressi, vahel seda töötamise ajal isegi valjult välja öelnud või seda laulnud.

„Sa ju nägid, kuidas ma selle viimasel korral kirja panin? Sellele blanketile, mis vastuvõtutöötaja lasi mul täita. Ma märkasin, et sa vaatasid.”

„Chapel Lane kolm, Spilling. Anna andeks. Kas sa eelistaksid, et ma ei teaks seda?”

„Mõneti jah,” vastasid sina. „Sest see peab olema täiesti turvaline. Olen ju seda sulle öelnud.” Siis ajasid ka sina end istuli ja panid prillid ette. „Ma ei taha, et see lõpeks. Ma tahan, et see kestaks pikka aega, nii pikalt kui ma ise. See peab olema sajaprotsendiliselt turvaline, minu ülejäänud elust täiesti eraldi.”

Sain kohe aru ja noogutasin. „Aga... nüüd teab sinu aadressi ka Travelteli vastuvõtutöötaja,” ütlesin mina. „Mis siis, kui nad saadavad arve või midagi sellist?”

„Miks nad peaksid seda tegema? Ma maksan ju lahkudes alati arve ära.”

Kas selline lahkumiseelne administratiivne rituaal, väike tseremoonia, mis leiab aset meie elu ja sinu teise elu piiril, muudab selle kergemaks? Soovin, et ka minul oleks enne lahkumist täita mingi selline ülesanne. Mina jään alati ööseks hotelli (kuigi lasen sinul arvata, et mitte iga kord, vaid üksnes vahel) ja marsin järgmisel hommikul Traveltelist reipal sammul välja, naeratades käigu pealt vastuvõtutöötajale. See tundub kuidagi liiga kiire ja lihtne, ebaametlik.

„Neil pole mulle midagi postiga saata,” ütlesid sa. „Aga nii või teisiti ei ava Juliet isegi omaenda kirju, minu omadest rääkimata.” Täheldasin su lõuas kerget vibratsiooni, märkasin, kuidas lihased suu ümber läksid pingesse. Nii juhtub ikka, kui sa Julieti mainid. Kogun ka tema kohta detaile, kuigi soovin, et ei teeks seda. Paljudes sinu lausetes tema kohta sisaldub fraas „rääkimata sellest”: ta ei oska arvutit sisse lülitada, rääkimata sellest, et internetti kasutada. Ta ei vasta kunagi telefonile, rääkimata sellest, et ta ise kellelegi helistaks.

Jääb mulje, just nagu ta oleks mingi friik; olen seda sageli öelda tahtnud, kuid saanud ikka sõnasabast kinni. Ma ei tohi lubada, et minu kadedus tema vastu muudaks mind julmaks.

Sa suudlesid mind õrnalt ja ütlesid: „Sa ei tohi mitte iial tulla minu maja juurde ega mulle koju helistada. Kui Juliet peaks sind nägema, kui ta saaks sellest sellisel moel teada, murraks see ta.” Mulle meeldib viis, kuidas sa sõnu kasutad. Sinu kõne on palju poeetilisem ja suurejoonelisem kui minu kõne. Kõik, mis mina ütlen, on koormatud igapäevaste detailidega. Sa vahtisid minust mööda ja ma keerasin end vaatama, lootes sinu näoilme järgi pooleldi, et näen valge pilve sisse mähitud hallides ja lillades värvides mäeahelikku, mitte aga beeži plastist veekeedukannu, millel silt „Rawndesley East Services Traveltel” ja millest pudeneb meie kuumadesse jookidesse pidevalt väikesi lubjakivikillukesi.

Millel su pilk nüüd peatub? Kus sa oled?

Tahtsin küsida rohkem üksikasju. Mida sa pidasid silmas sellega, et Juliet murdub? Kas ta vajub nuttes põrandale kokku, kaotab mälu, muutub vägivaldseks? Inimesed võivad murduda väga erineval viisil ja ma pole saanud siiamaani aru, kas sa kardad oma naist või oled tema pärast hirmul. Aga sinu hääletoon oli nii tõsine ja ma sain aru, et sa tahad veel midagi öelda. Ma ei tahtnud sind katkestada.

„On veel üks asi,” ütlesid sa pominal, kägardades pihus rombimustrilist tekki. „Asi on temas. Ma ei suuda taluda mõtet sellest, et sa võiksid teda näha.”

„Miks?” Tundsin, et minust oleks taktitu sulle öelda, et selles osas pole sul midagi karta. Kas sa kujutasid ette, et ma olen uudishimulik, et tahan meeletult teada, kellega sa abielus oled? Ma kardan isegi veel nüüd Julieti näha. Soovin, et ma ei teaks tema nime. Tahaksin hoida teda oma mõtteis nii ebatõelisena kui võimalik. Ideaalolukorras tahaksin teda teada üksnes kui „teda”, siis poleks mu armukadedusel eriti millestki kinni hakata. Aga sinuga esimest korda kohtudes poleks ma ju saanud sellist asja öelda? „Ära ütle mulle oma naise nime, sest mulle tundub, et ma olen sinusse armunud ja ma ei suudaks taluda, et tean temast midagi.”

Kahtlen, kas sa oleksid suutnud kujutada ette ängistust, mis valdas mind möödunud aasta jooksul igal õhtul voodisse minnes, kui ma mõtlesin: Juliet lamab sel hetkel voodis Roberti kõrval. Minu nägu ei pane tõmblema ja sisikonda krampi kiskuma mitte mõte sellest, et tema magab sinu kõrval, vaid hoopis see, et tema silmis on see tavaline, rutiin. Ma ei piina end kujutluspildiga sellest, kuidas te suudlete või jagate armastust; mina kujutan ette, et Juliet on oma voodipoolel, loeb raamatut – midagi igavat mõnest kuningliku perekonna liikmest või sellest, kuidas hoolitseda toataimede eest – ega tõsta õieti pilkugi, kui sina tuppa astud. Ta ei märka, kuidas sa võtad end riidest lahti ja heidad tema kõrvale voodisse. Kas sa kannad pidžaamat? Millegipärast ei õnnestu mul seda ette kujutada. Igatahes, sõltumata sellest, mida sa kannad, on Juliet sellega pärast aastatepikkust abielu harjunud. See pole tema jaoks eriline, see on pelgalt taas üks igav ja mitte millegi poolest tähelepanuväärne õhtu kodus. Tal pole erilist tahtmist ega vajadust sulle midagi öelda. Tal õnnestub suurepäraselt keskenduda prints Andrew’ ja Fergie lahutusele või sellele, kuidas kaktust istutada. Kui ta laud jäävad raskeks, viskab ta raamatu põrandale ja keerab end sulle isegi head ööd ütlemata oma poolele, sinust eemale.

Mina tahan võimalust võtta sind iseenesestmõistetavana. Kuigi seda ei teeks ma iial.

„Robert, miks sa ei taha, et ma teda näeks?” küsisin, sest tundus, et sul istub see mõte sügavalt peas. Sinu silmis oli selline pilk nagu ikka: kulm kortsus, lõug ette aetud. „Kas temaga... on midagi korrast ära?” Kui ma oleksin olnud keegi teine, oleksin lisanud: „Kas sa tunned tema pärast häbi?”, aga viimasel kolmel aastal pole mul õnnestunud kasutada sõnapaari „häbi tundma”. Sina ei saaks sellest aru, sest on asju, millest ma pole sulle rääkinud. On asju, mida ka mina eelistan hoida teistest eraldi.

„Julieti elu pole olnud kerge,” ütlesid sina. Sinu hääletoon oli kaitsev, just nagu ma oleksin teda solvanud. „Ma tahan, et sa mõtled minust sellisena, nagu ma olen siin koos sinuga. Mitte tolles majas koos temaga. Ma ei talu seda neetud maja! Kui me abiellume, ostan meile uue maja.” Mäletan, kuidas ma itsitasin, kui sa seda ütlesid, sest olin näinud hiljuti filmi, kus mees viib oma värske abikaasa vaatama maja, mille oli naisele ise projekteerinud ja ehitanud. Maja on suur ja ilus ja selle ümber on suur punane lint. Kui mees võtab käed naisel silmadelt ja ütleb: „Üllatus!”, tormab naine vihasena minema: ta on pahane, et mees pole temaga nõu pidanud, et on pannud ta fakti ette.

Minule meeldib, kui sina langetanud minu eest otsuseid. Ma tahan, et sa tunneksid end minu omanikuna. Mina tahan asju sellepärast, et sina tahad neid. Kui Juliet välja jätta. Sa ütled, et ei taha teda, aga sa pole veel valmis teda maha jätma. Sa ütled, et küsimus pole mitte selles, kas jätta, vaid millal jätta. Aga mitte veel. Mul on sellest raske aru saada.

Silitasin su käsivart. Ma ei suuda ega ole iial suutnud sind puudutada, ilma et tunneksin seejuures nõrkust ja kirvendust, ja tookord tundsin süümepiinu, sest ma pidin ju ajama tõsist juttu, mitte mõtlema seksi peale. „Luban, et hoian eemale,” kinnitasin, teades, et sinul on vajadus kontrollida, et sa ei talu, kui sul libisevad sündmused käest. Juhul, kui me peaksime kunagi abielluma – siis kui me abiellume –, kutsun mina sind hellitavalt kontrollifriigiks ja sina naerad selle üle. „Ära muretse.” Tõstsin tõotust andes käe. „Skaudi ausõna. Ma ei ilmu ühtäkki ootamatult su maja juurde.”

Sellele vaatamata siin ma nüüd olen, mu auto on pargitud su maja vastu. Aga ütle sina mulle: mis mul muud üle jääb? Kui sina oled siin, siis palun vabandust ja selgitan, kui mures ma olen olnud, ja ma tean, et sa annad mulle andeks. Kui sa oled siin, siis võib-olla ei lähegi mulle korda, kas sa annad mulle andeks või mitte, vähemalt ma tean, et sinuga on kõik korras. Robert, nüüd on möödas juba üle kolme päeva. Ma hakkan pikkamööda hulluks minema.

Kui ma sinu tänavale keerasin, nägin esimese asjana sinu punast veokit, mis oli pargitud murupiirile majade taha sinna, kus tänav muutub kitsmaks ning sellest saab külavahetee. Lugedes veoki küljelt sinu nime, paisus mu rind nii, nagu mulle oleks tehtud heeliumisüst. (Sa räägid mulle ikka, et ma ei kutsuks seda veokiks, on ju nii? Sulle ei meeldi, kui sind hüütakse Punase Veoki Tüübiks, kuigi olen seda mitu korda katsetanud.) Robert Haworth, suurte mustade tähtedega. Ma jumaldan su nime.

Veoauto on sama suur nagu ikka, aga siin, rohunõlval nurga all, majade ja põldude vahel, näeb see välja tohutu suurena; sellele pole siin õieti ruumigi. Mu peast käis esimesena läbi mõte, et see pole veokijuhile just kõige parem elukoht. Suurele teele tagurdamine peab olema paras peavalu.

Teine mõte on aga see, et täna on esmaspäev. Sinu veok ei peaks siin olema. Sa peaksid olema sellega tööl. Nüüd hakkan juba tõsiselt muretsema, olen liiga mures, et tunda hirmu – sinu maja ees, sinu ja tema, Julieti maja ees –, et vudida koju ja teha nägu, et küllap on kõik korras.

Ma teadsin, et sinu maja on number kolm, ja küllap ma vist kujutasin ette, et numbrid jätkuvad kahekümneni või kolmekümneni nagu enamikul tänavail, aga sinu oma on kolmas ja viimane maja. Esimesed kaks, teineteise vastas, on lähemal tänavale ja nurga peal asuvale Old Chapel Brasseriele. Sinu maja on eraldi, pisut eemal, tänava lõpus asuvate põldude pool, ja tänavalt näeb majast üksnes killukest kiltkivikatust ja juppi beežist kiviseinast, mille ülemises parempoolses nurgas on väike nelinurkne aken: vast ehk vannituba või panipaik.

Olen saanud sinu kohta teada midagi uut. Sa otsustasid osta sellise maja, mida mina ei ostaks iial: maja, mille tagumine külg on tänava poole ja fassaad on varjatud, pole möödujaile näha. See jätab majast tõreda mulje. Saan aru, et see on privaatsuse pärast ja on igati loogiline, et maja on fassaadiga kaunimate vaadete suunas, aga sellele vaatamata häirivad mind sellised majad. Neid vaadates on tunne, just nagu nad oleks keeranud maailma poole ebaviisakalt selja. Yvon on minuga sama meelt; ma tean seda, sest oma tavalist teed mööda supermarketisse sõites möödume ühest teisest majast, mis on samuti tagumise poolega tänava suunas. „Sellise majad on erakutele, kes naudivad oma eraklikkust ja kasutavad sageli väljendit „Häh, täielik pläma”,” lausus Yvon, kui me sellest majast esimest korda mööda sõitsime.

Ma tean, mida ta ütleks maja kohta aadressil Chapel Lane 3, kui ta oleks praegu siin: „See näeb välja sellise inimese majana, kes võiks öelda: „Ärge jumala eest siia majja tulge.” Nii see ju on!” Mul oli tavaks rääkida sulle Yvonist, aga ma ei teinud seda enam, kui sa ütlesid kulmu kortsutades, et tundub, nagu Yvon oleks sarkastiline ja pahur. See oli ainus kord, kui sinu öeldud sõnad mind tõsiselt riivasid. Ütlesin sulle, et ta on mu parim sõber, on olnud mu parim sõber juba kooliajast saadik. Ning et jah, ta on tõesti sarkastiline, aga ainult heas mõttes, ainult viisil, mis tõstab kuidagimoodi tuju. Ta on otsekohene ega ilmuta kellegi vastu lugupidamist ja usub kindlalt, et me kõik peaksime viskama kõige üle nalja, ka halbade asjade üle. Isegi piinava armastuse üle abielumehega, keda sa ei saa endale – Yvon leiab, et see on eriti selline asi, mille üle tuleks nalja visata, ja poole ajast on tema võime asju kergelt võtta ainus, mis aitab mul veel mõistuse juures püsida.

Kui sa märkasid, et sinu kriitilised sõnad tema aadressil tegid mulle haiget, suudlesid sa mind ja ütlesid: „Räägin sulle ühe asja, mida sattusin kunagi ühest raamatust lugema ning mis on teinud mu elu märksa lihtsamaks: ise solvudes teeme endale ja teistele sama palju halba, kui teisi solvates. Kas sa saad aru, mis ma tahan sellega öelda?” Mina noogutasin, kuigi polnud päris kindel, kas ikka sain.

Ma pole seda sulle kunagi rääkinud, aga kordasin sinu aforismi Yvonile, kuigi loomulikult ei rääkinud ma talle kontekstist. Tegin näo, just nagu sa oleksid öelnud midagi solvavat, mis polnud üldse Yvoniga seotud. „Kui hämmastavalt käepärane,” märkis Yvon naerdes. „Kuidas see siis täpselt on: kui sa armastad jobu, oled sa samamoodi süüdi nagu siis, kui oled ise jobu. Tuhat tänu, sa suur valgustatu, et oled seda meiega jaganud.”

Olen lõputult muretsenud, mis juhtub meie pulmas, kui me lõpuks abiellume. Ma ei kujuta ette, et te võiksite Yvoniga ajada juttu, ilma et see lõpeks sinupoolse vaikimisega ja temapoolse pöörase pilkamisega.

Ta helistas eile õhtul sinu koju. Sundisin teda seda tegema, anusin teda, rikkusin ta õhtu ära, seni kuni ta jäi nõusse. Mõte sellest, et ta on kuulnud sinu naise häält, ajab mind kergelt iiveldama. See on üks samm lähemale millelegi, millega ma ei taha silmitsi seista, füüsilise reaalsusega sellest, et Juliet on maailmas olemas. Ta eksisteerib. Kui ta ei eksisteeriks, elaksime meie sinuga juba koos. Ma teaksin, kus sa oled.

Tundus, nagu Juliet valetaks. Nii Yvon ütles.

Sinu maja tagumise külje ees on kivimüür, milles pruun puidust värav. Mitte kuskil pole numbrit kolm, mul õnnestub sinu maja identifitseerida üksnes elimineerimise teel. Väljun autost ja vaarun pisut, just nagu poleks mu jäsemed liikumisega harjunud. Ilm on tuuline, aga päike paistab peaaegu pimestavalt. See sunnib mind silmi kissitama. Tundub, nagu oleks sinu tänav särama löönud, just nagu oleks see looduse viis öelda: „Siin elab Robert.”

Värav on kõrge, ulatudes mulle õlgadeni, ja avaneb kriuksudes. Lipsan sinu hoovi. Leian end oksi täis jalgrajal, vahtimas su aeda. Ühes nurgas on lapikuks vajutatud pappkastide kõval vana vann, milles kaks jalgratta ratast. Muru on laiguline. Näen rohkem umbrohtu kui ilutaimi. On näha, et kunagi olid siin käest lastud muru asemel lillepeenrad, aga nüüd on kõik sulandunud ühesuguseks pulstunud kaoseks. Selle nägemine ajab mu marru. Julieti peale. Sina käid iga päev tööl, sageli seitse päeva nädalas. Sinul ei ole aega aia eest hoolitseda, temal aga küll. Tema pole käinud tööl sellest ajast saadik, kui ta sinuga abiellus, ja teil pole lapsi. Mida ta terved päevad teeb?

Suundun eesukse poole, möödudes seejuures maja küljest ja veel ühest väikesest kõrgel asetsevast aknast. Oh, jumal küll, ma ei tohi mõelda, nagu sa võiksid olla siin lõksus. Aga loomulikult ei saagi see nii olla. Sina oled ligi meeter üheksakümnene laiade õlgadega raske mees. Julietil ei õnnestuks sind kuskile kinni panna. Kui just... Aga ma ei tohi mõelda jaburaid mõtteid.

Olen otsustanud olla vapper ja asjalik. Tõotasin kolme aasta eest endale, et ei karda enam elu seeski midagi ega kedagi. Lähen otsemat teed eesukse juurde, annan kella ja esitan vajalikud küsimused. Maja ette jõudes taipan, et sinu maja on tegelikult pikk ja madal. Väljastpoolt vaadates jääb mulje, et sellega pole juba mitu aastakümmet midagi tehtud. Uks on pleekinudroheline, väikesed ruudukujulised aknad on tinajoontega rombideks jagatud. Aias on üks suur puu. Selle kõige jämedama oksa küljest ripub neli hargnevat köiejuppi. Kas seal oli kunagi kiik? Maja ees on muruga kaetud kallak, taamal paistab vaade, mille pärast maastikumaalijad võiksid omavahel kisklema minna. Näha on vähemalt nelja kirikutorni. Nüüd saan aru, mis sind selle seljaga tänava poole asetseva maja juures köitis. Siit näeb kuni Culvery Valleyni, kuidas jõgi lookleb Rawndesleyni välja. Mõtlen, et kui mul oleks binokkel, kas näeksin siis ka oma kodu.

Mul ei õnnestu mööduda aknast sealt sisse vaatamata. Ühtäkki tunnen elevust. See tuba on sinu oma, seal on sinu asjad. Surun näo vastu klaasi ja varjan käsi silmade kõrvale pannes valgust. Elutuba. Tühi. Imelik, mina olen ikka kujutanud ette, et seinad on tumedat värvi ja neil ripuvad rasketes puitraamides vanad maalid: Gainsborough, Constable, sellised asjad. Aga sinu elutoa seinad on valged, ebaühtlased, ja ainus maal on kasimata vanamehest, kes vaatab, pruun kaabu peas, kuidas poisike mängib flööti. Suuremat osa põrandast katab lihtne punane vaip ja selle all on odav puiduimitatsiooniga laminaat, mis ei näe sugugi puidu moodi välja.

Tuba on korras, see tuleb pärast aia nägemist üllatusena. Palju on korralikes rivides kujukesi – liigagi palju. Need katavad kõik tasapinnad. Enamik neist on savimajad. Kui imelik; ma ei kujuta sind ette elamas majas, mis on täis selliseid imalaid nipsasjakesi. Kas see on mingi kollektsioon? Kui ma koolis käisin, üritas ema õhutada mind koguma jõledaid savikujusid, mida kutsuti minu mälu järgi vist „Kapriisid”. Tänan, ei, ütlesin mina emale. Mind huvitas märksa rohkem George Michaeli ja Andrew Ridgeley plakatite kokku kuhjamine.

Süüdistan Julieti, et ta on muutnud sinu elutoa miniatuurseks elamurajooniks, samuti süüdistan teda laminaatkattega põranda pärast. Kõik muu selles toas on vastuvõetav: tumesinine diivan ja sama kattega tugitool; seinavalgustid, lambi ümber kaar, mis varjab pirni; nahkkattega puidust jalatool; mõõdulint; väike lauakalender. Sinu, sinu, sinu. Saan aru, et see on nõdrameelse mõte, aga taban end nende elutute esemetega samastamas. Tunnen suurt elevust. Ühe seina ääres on klaasuksega kapp, kus on samuti savimajad, tillukeste majakeste rivi, need on kõige väiksemad. Nende all paks meekarva küünal, mis näeb välja nii, nagu poleks seda kunagi süüdatud...

Muutus leiab aset kiiresti ja ilma igasuguse hoiatuseta. Just nagu oleks mu ajus midagi plahvatanud. Taganen aknast eemale, komistan ja peaaegu kukun, sikutades särgikaelust juhuks, kui see peaks mu hingamist takistama. Teise käega katan silmad. Värisen üle kogu keha. Tunnen, nagu võiksin hakata oksele, kui ei saa otsekohe õhku. Ma vajan hapnikku, tungivalt.

Ootan, et mul hakkaks parem, aga asi läheb vaid hullemaks. Mu silme ees plahvatavad ja lahustuvad tumedad täpid. Kuulen end oigamas. Mul ei õnnestu püsti seista, see nõuaks liiga suurt pingutust. Kukun hingeldades ja higistades käpuli maha. Enam ei mõtle ma sinule ega Julietile. Rohi tundub talumatult külm. Ma ei tohi seda puudutada. Tõstan käed ja vajun maha. Laman seal paar sekundit, suutmata saada aru, mis küll on tekitanud minu kehas niisuguse häireolukorra.

Ma ei tea, kui kaua ma laman sellises ebaväärikas asendis halvatuna ja hingetuna – sekundeid või minuteid. Vaevalt et rohkem kui paar minutit. Niipea kui tunnen, et suudan liigutada, ajan end jalule ja jooksen toa poole tagasi vaatamata värava suunas. Ma ei suudaks pead selles suunas keerata isegi siis, kui seda üritaksin. Ma ei tea, kuidas ma seda tean, aga ma tean. Politsei. Ma pean minema politseisse.

Sööstan ümber majanurga, sirutan mõlemad käed värava poole, ihates iga hinna eest võimalikult kähku siit pääseda. Midagi jubedat. Nägin aknast midagi jubedat, midagi nii kujuteldamatult õudset, et ma tean, et ei kujutanud seda ette. Kuid kõigele vaatamata ei oskaks ma elu seeski öelda, mis see oli.

Mind peatab hääl, naisehääl. „Naomi!” hüütakse mind. „Naomi Jenkins.” Ahhetan. See, et mind hüütakse täisnimega, on kuidagi šokeeriv.

Keeran ringi. Olen nüüd teisel pool maja. Enam pole ohtu, et siit võiks näha su elutoa akent. Seda kardan ma märksa rohkem kui seda naist, kes peab olema ilmselt sinu abikaasa.

Aga tema ei tea ju minu nime. Tema ei tea, et ma üldse olemas olen. Sina hoiad ju oma kahte elu täiesti lahus.

Naine sammub minu poole. „Juliet,” lausun mina, mille peale ta suu tõmbub hetkeks grimassile, just nagu ta suruks maha mõru naeru. Uurin teda lähemalt, samamoodi nagu mõõdulinti, küünalt, vanamehe ja poisiga maali. Juliet on samuti üks asi, mis kuulub sinule. Ilma sinu sissetulekuta ei saaks ta ju hakkama. Küllap otsiks ta siis mõne teise mehe, kes teda üleval peaks.

Tunnen end tühjaks imetuna, saamatuna, küsides: „Kuidas te teate, kes ma olen?”

Kuidas saab küll see naine olla Juliet? Kõige selle põhjal, mis sa oled mulle temast rääkinud, on mu silme ette kujunenud pilt pelglikust ja naiivsest koduperenaisest, ent sellel isikul, kellele ma otsa vaatan, on korralikult patsi punutud heledad juuksed ja ta kannab musta kostüümi ja õhukesi musti sukkpükse. Ta silmad loobivad mulle lähenedes sädemeid; ta sammub meelega aeglaselt, üritades panna mind hirmu tundma. Ei, see ei saa olla sinu naine, kes ei vasta telefonile ega oska arvutit sisse lülitada. Miks ta on nii peenelt riides?

Vastus tuhiseb mulle pähe veel enne, kui mul õnnestub seda takistada: matusteks. Juliet on matuseriietuses.

Taganen sammukese. „Kus Robert on?” karjun. Ma pean vähemalt üritama. Tulin siia kindla otsusega sind leida.

„Kas see olite teie, kes eile õhtul helistas?” küsib tema. Iga sõna surub end lähedalt lendu lastud noolena mu ajusse. Mul on tahtmine vältida ta häält, nägu, kõike, mis temasse puutub. Ma ei suuda taluda, et nüüd saan ma silme ette manada teie kahe vahel aset leidvaid stseene ja vestlusi. Olen igaveseks kaotanud trööstiva ähmase ala, milles võisin asju ette kujutada.

„Kust te mu nime teate?” küsin võpatades, kui ta mulle läheneb. „Kas te olete Robertiga midagi teinud?”

„Mulle tundub, et me mõlemad teeme Robertiga sama asja, on ju nii?” Ta naeratus on rahulolev. Mulle tundub, et ta naudib olukorda. Ta valitseb seda täiel määral.

„Kus ta on?” küsin uuesti.

Ta sammub mulle lähemale, kuni meie näod on teineteisest mõne sentimeetri kaugusel. „Te ju teate, mida mõni nõustaja selle kohta ütleks?”

Tõmban pea tagasi, eemale tema soojast hingeõhust. Koban väravat, haaran riivist ja tõmban selle lahti. Võin lahkuda, millal iganes tahan. Mida ta saab mulle teha?

„Ta ütleks, et teie elu oleks ilma Robertita parem. Mõelge sellele nagu minupoolsele teenele, mida te pole väärt.” Ta lehvitab mulle, vaevu kätt kergitades, peaaegu märkamatult sõrmi liigutades, ning keerab ringi ja läheb tagasi majja.

Ma ei suuda vaadata, kuhu ta läheb. Ma ei suuda sellest isegi mõelda.