Читать книгу Milena ja armastuse kirjad - Stefanie Schuster - Страница 3

Milena süda kloppis sammude rütmis. Ta tormas, tal oli kiire. Lõpuks ometi oli asi niikaugel, ootamisaeg jõudis lõpule. Kohe-kohe saabub igatsusega oodatud vastus ja ta saab teada, kas Franz Kafka, kellega ta juba mõnda aega väga intiimseid kirju vahetas, teda ka tegelikult tundma tahab õppida. Juba viis kuud punusid nad teineteise ümber võrku, jagasid paberil vastastikku hellusi. Esialgu vahetasid nad üksnes tööalaseid kirju, tegid seda asjalikus toonis ning ootasid teiselt alati vastuse ära. Ent kord, kui Milena ühele kirjale kohe ei reageerinud, muutus Kafka kärsituks ja palus Milenal kas jätkuvalt vaikida või läkitada teele vähemalt mõni rida. Mingi tuju ajel hakkas Milena endast järjest rohkem jutustama, just nii, nagu parajasti pähe tuli, ning see paistis Kafkale meeldivat. Ka tema kirjutas sellest, mis talle mõtlemisainet pakkus. Siis aga algas vastastikune kummitamine, nagu ta seda nimetas. Vaevalt oli üks kiri teele läinud, kui juba järgnes teine, justkui poleks kaugeltki kõik veel öeldud, otsekui oleks võimatu hingata, kui pole saadud veel üht-teist lisada ja vestluskaaslasele edasi saata. See avas uued uksed Milena mälukambrites ja tungis tema hinge kõige sügavamatesse soppidesse. Peagi kirjutasid nad teineteisele kiiremini, kui lugemisega järge suutsid pidada, pühendasid teineteist saladustesse, mida kumbki neist poleks ealeski söandanud valjusti välja öelda. Paljugi sellest võttis kuju alles kirjapaneku käigus. Ehkki Kafka lahkas oma vastustes kohtuarsti kombel Milena elu, sisaldus ta kirjaridades ka hoolimine ja siiras osavõtt. Milena polnud harjunud, et tema tegemised kellelegi korda läheksid. Oma kahekümne kolme eluaasta jooksul oli ta pidanud kõigega ise hakkama saama. Nüüd aga oli korraga olemas keegi, kes omal erilisel moel aitas tal karmis argipäevas toime tulla ja seniseid halbu kogemusi endas läbi seedida. Ning ehkki nad olid enne oma kirjavahetuse algust üksnes põgusalt kokku puutunud, tundus talle nüüd, justkui oleks see mees alati tema kõrval seisnud. Mis inimene see küll oli, kes temasse säärast rahutust süstis? Kas ta oli tõesti temasse armunud? Üksnes kirjade abil ei saaks ta selles kunagi selgusele jõuda. Milena tahtis temaga ometi kord silmast silma kohtuda, tema häält kuulda, teda puudutada. Pealegi huvitas teda, kas mees kehastas tõepoolest seda, mida näis lubavat. Usaldust, lohutust ja lootust paremale, vahest isegi ühisele elule. Sestap oli ta juba mitmendat korda palunud võimalust kohtuda ja täna lootis ta saada oma palvele vastuse.

Ta põikas tee lühendamiseks ühte tagahoovi, turnis üle pooleldi lagunenud kivimüüri ja puges tuulduma riputatud vaiba alt läbi. Peatus korraks, et köhida, lootes endamisi, et süüdi oli üksnes tolm, mitte ägenenud bronhiit, mis pesitses temas sestsaadik, kui ta Viini tuli. Siis ootas hetke, kuni suutis jälle rahulikult hingata. Samal ajal vaatas ta pidevalt ringi, veendumaks, et keegi talle ei järgne. Seda, et ta oma teel kellegagi oma elurajoonist juhtumisi kokku põrkab, polnud võimalik vältida, halvem oleks aga olnud, kui mõnele tema igapäevased kulgemised sel marsruudil eriliselt silma oleks torganud. Kas seal eespool polnud mitte ta naaber? Kingsepp Hirsch, kelle töökoda oli nurgamaja keldris, kust ta läbi ahta akna võis näha ainult kitsast triipu tänavasillutisest kõrgemal. Võimalikud kunded patseerisid tal seega iga päev silme eest läbi. Milena oli mehele veel võlgu oma ainsa paari nöörsaabaste viimase tallutamise eest. Neid saapaid kandis ta aasta ringi ja pidanuks jupp aega tänavapoisi kombel paljajalu jooksma, kui kingseppmeister poleks nii kena olnud ja neile uusi taldu ootetöö korras alla löönud.

Härra Hirsch astus nüüd pagariärist välja ja tuli otse tema poole. Kähku lipsas Milena ühe trepikoja avatud uksest sisse ja ootas, kuni naabrimees oli möödunud.

„Keda teie siit otsite, preili?” Temast trügis mööda naine, süles onduleeritud puudel. Milena ei tahtnud end oma tšehhi aktsendiga reeta, noogutas naisele justkui tervituseks, lipsas uuesti tänavale ja jooksis edasi.

Bennogassele pöörates heitis ta pilgu postimaja suurele kellale. Kassad olid lahti veel vaid ühe minuti. Ta kiirustas üle tänava. Otse tema ees pidurdas üks veoauto. Juht sõimas ja viibutas rusikat. Milena pöördus kõrvale ja põikas osavalt järgmise masina, ühe automobiili eest läbi. Veinipunast Steyri nähes ta võpatas. See oli ju Gina auto! Kiiresti tormas ta teisele poole tänavat. Loodetavasti ei olnud Gina teda märganud. Aga kui ikkagi oli? Alles nüüd sai ta aru, kui hullusti ta oma hirmuga vinti üle keerab. Igaühel on ju vahel vaja telegrammi saata, marke osta või rahaülekannet teha, mõnigi kord viimasel minutil. Selle põhjal ei suudaks isegi Gina talle mingit jama kaela tõmmata. Ometi poleks Milena soovinud praegu just nimelt temaga silmitsi seista ega juttu ajada, mis oleks teda asjatult kinni pidanud ja viimati veel reetnud. Just nimelt täna. Ehkki ta ei saanud näha postimaja ees sammaste vahel rippuvat kella, näis talle, nagu tundnuks ta selle suurt osutit oma seljal edasi nihkuvat. See ründas teda sihikindlalt otsekui piik – ja siis torkas. Valju surinaga käivitus kellamehhanism, seejärel hakkasid ka kirikukellad ümberringi helisema. Kell lõi täistundi. Uksest astus välja üks härra, seadis oktoobri pähe ja võttis jalutuskepi kätte. Uks langes kinni. Milena sööstis ettepoole, püüdes seda uuesti lahti lükata. See ei õnnestunud. Riiv oli ette lükatud. Ukseklaaside taga liikusid kardinad. Milena koputas, siis trummeldas kõvemini akendele ja uksele. Neil pruukis ta ju vaid korraks sisse lasta. See ei maksnud neile midagi, oleks võtnud vaid mõne sekundi. Ta vajas neid kirju. Kuid keegi ei halastanud. Jõuetult istus ta tänavanurgal ühele trepiastmele ja põimis käed ümber keha. Kuidas pidi ta küll esmaspäeva hommikuni vastu pidama, ilma ühegi kirjareata temalt?

„Jumalime, proua Kramer.” Milena pööras end ringi. Postiametnik, kellele ta oma igapäevaste visiitidega meelde oli jäänud, kummardus ta kohale. „Mul on siin midagi teie jaoks,” ütles ta ja ulatas Milenale palavalt igatsetud kirja.