Читать книгу Milena ja armastuse kirjad - Stefanie Schuster - Страница 6

Kuidas oli Milena küll enne suutnud ilma temata elada, kuidas hingata, süüa, magada? Kuidas oli ta üleüldse võinud uskuda, et teab, mis on armastus? Ernst ei kiirustanud, ei oodanud temalt midagi, ka siis mitte, kui nad peagi juba üpris sageli kohtusid. Ta ei läinud kunagi kaugemale. Kui ta Milena enda poole külla kutsus, oma ühetoalisse korterisse Mõisateatri hoones, näitas ta – nagu oli lubanud – talle tõesti ainult raamatuid, ilma mingi tagamõtteta. Nende hulgas ka paljusid käsikirju ja kirju, mida olid talle saatnud rohkem või vähem tuntud kirjanikud kogu Euroopast.

„Ma toetan autoreid ja saan sel moel ka ise osaks sellest imest.” Ta osutas riiuli ees kõrguvale raamatute ja paberite virnale.

„Millisest imest?” Milena ei läinud temast sammugi eemale, vaid hakkas tal pikkamööda särki pükstest välja sikutama ning seda lahti nööpima.

Mees laskis tal toimetada, justkui oleks tüdruk ta ema, kes teda magamaminekuks lahti riietab. „Sellest imest, et tähtedest saab luua lugusid. Tegelastele elatakse kaasa, sageli veel sügavamalt kui oma lähimate sugulaste saatusele. Vahel võib sukelduda nii sügavale loo sisse, et unustatakse kogu tegelikkus enda ümber. Kirjanikud on minu jaoks aja võlurid.” Ernsti pisikesed silmad läksid pärani. Mõnele autorile saatis ta raha, aga peaasjalikult oli mentoriks. Ta kuulas neid ära, tõukas takka ja innustas uusi suundi otsima, kui nad olid oma kirjatööga ummikusse jooksnud ega suutnud väljapääsu leida. „Sealt pudeneb ka mulle üht-teist,” seletas ta Milenale, ise elavalt žestikuleerides. „Ma panen kõik need märkused ja soovitused tallele ühe maagilise valemi jaoks. Kunagi kirjutan ma neist omaette raamatu. Sellest saab raamat raamatu kirjutamisest. Seal ma seletan lahti, kuidas sünnib romaan või jutustus. Kergitan katet saladuselt, kuidas leitakse ja sorteeritakse ideid ja milline keel sobib kõige paremini millist liiki lugude jaoks. Sellest tuleb sensatsioon. Siis saab lugeja esmakordselt teada, mil moel võõrad mõtted tema peas looks vormuvad.”

Milenale see plaan meeldis. Seni ei olnud ta kirjutades kunagi selle üle juurelnud, mispärast ja milleks ta midagi kirja pani. Talle pakkus see pelgalt lõbu, see lihtsalt juhtus, kord paremini, kord halvemini, ning enamasti ei lugenud ta oma märkmeid hiljem üle. Aga tihtipeale vedas ta ringe ümber mõtetele, mis talle ka uuel lugemisel veel olulistena tundusid. Nii vaataski ta vaikse rõõmuga järjest kasvavat vihikute ja märkmike virna oma riiulil. Ta ei teadnud veel, kuhu selline kirjutamine teda ühel päeval võiks viia, ehkki see oli talle juba praegu ventiiliks, mis võimaldas tal oma mõtteid ja elamusi korrastada. Ernst suhtus kirjandusse kirega ja Milena armastas teda selle eest. Ta tahtis meest emmata, suudlustega katta, tahtis näha teda paljana, puudutada ja üleni tunda.

„Ja kuidas see toimub?” Ta pingutas, et end saksa keeles korralikult väljendada. „Ma mõtlen, et kuidas siis saab võõrastest mõtetest peas oma lugu?” Samal ajal libistas ta endal kleidi õlgadelt, lasi sel põrandale kukkuda ja astus sellest välja. Nüüd seisis ta kombineeväel mehe ees.

Ernst vaatas talle otsa ja samal ajal rohkem justkui temast läbi, kehitas siis õlgu. „See tuleb mul alles üles leida, sisimas ma küll juba tean, aga ei suuda seda veel kinni püüda või õigemini kirja panna. Selge on mulle vaid üks: vaja läheb päästikut, mingit sündmust, mis tegelase karakterit mõjutab.”

„Karakterit.” Milena kordas seda sõna, võttis mehe käe, asetas selle oma näole, libistas siis edasi mööda kaela allapoole kuni rindadeni.

Ernsti silmad värahtasid korraks, kuid ta jättis käe paigale, olles justkui leidnud sellele koha puhkamiseks, ning jätkas. „Kõike, mis sündmustikus edasi toimub, saab hiljem lihvida nagu kivikesi oja põhjas.”

„Kivikesi?” Milena juhtis ta sõrmi edasi. Lõpuks tiirutasid need ümber ta rinnanibude. Milena surus end tihedamalt mehe vastu, tahtis, et too jätkaks ega jätakski järele. Kuid Ernst hakkas uuesti rääkima ning kui ta rääkis, jäi silitamine katki.

„Nii mõnigi lugu pole ka trükituna mitte midagi muud kui sisutühi tähtede kogum, ükskõik kui palju sõnakordusi sealt välja rookida või kui palju metafoore lisada. Teised romaanid ja luuletused jäävad surematuks, leiavad koha lugejate südameis, sõltumata nende rahvusest või usutunnistusest, ning saavad samuti nagu isiklikud kogemused osaks nende elust.”

See oli hästi öeldud, Milena nõustus temaga. „Minu meelest on kurbade mälestustega umbes sama lugu. Neid veeretatakse ka alatasa mälusopis ringi, kuni nad sinna sobituvad ja mingil määral talutavaks saavad. Meeldivaid elamusi võimendatakse, kuni nende kiirgus kõik muu varjutab ja meil tekib võimalus saada omaenese elu kangelaseks.”

„Ohoo, see on hea mõte, panen selle kirja.” Ernst tõi paberilehe ja otsis välja pliiatsi. „Tahad äkki ka midagi kirjutada?”

„Võib-olla.” Milena juhtis teda voodi poole, jätkates samal ajal nii tema kui enda lahtiriietamist. Asemel krabises midagi, kui ta mehe padjale surus.

„Ettevaatust, ma ei tea, kas mul sellest koopiat on.” Ernst päästis paar paberilehte, millele oli masinal tipitud mõni rida. Ilmselt oli ta nende peal maganud.

„Kas siin on midagi sinu loomingust?”

„Ei, ehkki ilus ju oleks.” Mees ajas end istukile, silus lehti paljal reiel, justkui oleks see mingi lauaserv, ja pani need siis sinisesse marmormustriga mappi, millel olid tähed F.K. „Selle loo andis mulle Max Brod, kirjutas aga üks tema kolleeg, kes töötab kindlustuses.”

„Mingi kindlustusjuhtum?”

Ernst naeris. „Pigem mitte. See on üsna isepäisel moel kirjutatud, ma ei oskagi seda veel kuhugi paigutada. Too Franz Kafka kirjutab vabast ajast, Maxi sõnul olla tal kuskil Saksa kirjastuses isegi juba midagi ilmunud. Oli temast niisuguses vaimustuses, rääkis mingist uudsest jutustamislaadist, nii et ma hakkasin esialgu väga skeptiliselt lugema. Ja siis ei saanud enam pooleli jätta, ehkki ma ei oska ennast nende tegelaste ega kogu selle loo sisuga õieti kuidagi seostada. See on jube ja eemaletõukav. Ja ometi jäin nende ridade külge justkui kinni ega saanud enam lahti. Mind huvitaks, kust Kafka selle loo tarvis küll inspiratsiooni võis saada. Küsin temalt, kui temaga tuttavaks saan. Max võtab ta millalgi kaasa.” Ta lõi mapi uuesti lahti ja tõmbas pealmise lehe välja.

„Võtab kaasa, kuhu?”

„Die Verwandlung,”¹ luges Milena saksakeelset pealkirja.

„Arcosse. Aga sul on õigus, vahest peaks end sääraste lugude vastu tõesti kindlustama. Või tiitellehel lugejat hoiatama. Ettevaatust, mitte õrnahingelistele. Kas sa oled õrnahingeline?”

„Uuri välja.” Milena silitas teda jälle.

Kuid mees tahtis hoopis ette lugeda. „Minu jaoks on see, mida Kafka suudab, midagi enamat kui pelgalt kirjutamine, see on pähe-raiumine, mitte mingi kobamisi lähenemine läbi sõnade. Ta suisa põletab oma laused lugejale hinge.” Ning ta alustas: „Ühel hommikul rahutuist unenägudest ärgates leidis Gregor Samsa, et ta oma voodis tohutu suureks putukaks oli muutunud. Ta lamas soomuskõval seljakilbil, ja kui ta veidi pead kergitas, nägi ta oma kummis, pruuni, kõhrekaartega kaetud kõhtu, millelt tekk iga silmapilk ähvardas maha libiseda.” Ernst pidas vahet ja vaatas talle otsa. „Kas panid tähele, milline jõud on selles alguses?” Kes, pagana päralt, oli küll too Kafka, kes temale niisugust konkurentsi pakkus? Milena libistas käe mehe hargivahesse ja kompas seda.

Väljaspool Pollaki korterit said nad edaspidi kokku Arcos, kus Ernst oli püsikunde. Seal tutvustas ta Milenat oma literaatidest sõpradele. Prahas oli pea iga kutseala jaoks omaette kohvik. Oli olemas nii börsimaaklerite, kaubavedajate kui ka teatrirahva oma. Selle olid Milena ja ta sõbratarid oma pärastlõunastel linnatuuridel juba kindlaks teinud, kui nad elamuste otsinguil tšehhide poolelt sakslaste kaevikusse ümber kolisid. Ühel korral keerasid nad küll kannapealt ringi, kui nägid baarileti ääres higiste jõmmide kampa, kes neile mörisedes viipasid, läbi hammaste vilet lasid ja endi vahel paar tooli vabaks tegid.

„Huh, see läks napilt, kes teab, kas me sealt terve nahaga oleksime pääsenud,” ütles Jarmila, kui nad tänavanurgalt korraks tagasi vaatasid, kas mehed pole ehk neile järele tulnud.

Seda, et Milenast paistis nüüd saavat Praha kuulsa kirjandusringkonna tunnustatud liige, ei suutnud ta veel isegi uskuda. Arcos, suurte peeglitega elegantses kohvikus, käisid koos peamiselt saksa juudid, kellest sõda oli siiani mööda läinud, literaadid nagu Pollak. Iga uksest sisse astunud püsikunde poole pöörduti kõnetlusel, nimetades tiitlina tema põhilist huviala, justkui oleks see ta pärisamet.

„Mul on au, kriitikuhärra,” tervitas ülemkelner Poschta Milena kallimat kummardusega. Mõned istusid südapäevast hilise ööni suurte allatõmmatavate lambikuplite all, mille küljes rippuvad klaasnarmad iga väiksemagi tõmbetuule käes klirisesid. Laudade ümber seisid rühmiti mugavad tugitoolid. Siia võis lasta endale koguni helistada, kelner tõi siis telefoni lauda, Ernst kasutas tihti seda võimalust. Arcos kirjutati, aeti juttu ja vaieldi. Sageli võrreldi raamatute ja ajalehtede paberist maailma tõelisega, mille sõda oli kaasa toonud, ja väljendati pahameelt. Kohvikukülastajad said siin nutta, hardalt paluda ja rasket elu kiruda. Nad ei istunud siin mitte sellepärast, et neil poleks olnud köetavaid kortereid või midagi süüa, nad otsisid võimalust unustada oma mured ja tulevikuhirmud ning leidsid siin rahupaiga keset linnasaginat. Koos kübaratega riputasid nad sissepääsu kõrval varna omaenese mina ja muutusid päeva ülejäänud osaks kunstnikeks. Ent kohvik pakkus ka omamoodi kooselu, siin pääseti üksindusest. Kui mõni külastaja polnud end paari päeva jooksul näidanud, hakati juba isekeskis arutama, kuhu ta võis kaduda. Hüüdnime arconaudid oli neile andnud Viini satiirik Karl Kraus², kes oma ajakirjas Die Fackel Ernst Pollaki ümber koondunud Praha rühmituse kallal hambaid teritas. Nemad aga võtsid seda kui auavaldust, et neist isegi Viinis räägiti ja tänu Fackeli ülemaailmsele levikule ka kaugemal. Nagu Ernst, nii ei elatanud enamik teisigi arconaute end kirjutamisega. Nad korraldasid oma leivatööga asjad nii, et said pärastlõunati oma teoste kallal nokitseda või käisid kohvikus, et seal kättesaadavaid ajalehti ja ajakirju lugeda, nagu Milenagi seda tegi. Arco oli kuulus selle poolest, et pakkus kõige mitmekesisemat lugemisvara üle kogu Praha, siin oli olemas kirjasõna ka inglise, itaalia ning koguni prantsuse keeles. Külalistele ei läinud see maksma rohkem kui tass mokat või lahjendatud espressot. Milena süvenes rikkalikku valikusse kunstist ja kirjandusest, luges ameerika novelle ja prantsuse luuletusi ning tutvus ekspressionistide loominguga. Lõpuks ometi söandasid kunstnikud näidata, mis nende hinges toimus, nüüd olid nad ilmselt leidnud väljendusvahendid selle esiletoomiseks. Tugevad värvid, jõulised kontuurid. Kõigest hoolimata oli ta imestunud, kui ühes kunstiajakirjas oli avaldatud „Must ruut”, mille oli maalinud keegi venelane nimega Malevitš. Täiesti must pilt, Milena pidas seda esiti mingiks trükikoja apsuks. Kuid ajalehes sõna võtnud kriitik ülistas seda neljakandilist pimedust ja leidis, et selles on rohkem avastada kui keskaegsel monumentaalmaalil „Aleksandri lahing”, mida Saksamaal võis imetleda. Milena lehitses ka moeajakirju, teadis varsti rohkem julgetest kleidifassongidest ja soengutest kui ta sõbrannad. Peale selle leidis ta endale alati sooja koha mõnes pehme plüüsiga kaetud tugitoolis ja seltskonnas, kui ta seda vähegi otsis. Felix Weltsch töötas ennelõunati raamatukoguhoidjana Praha ülikoolis ning kirjutas ühtlasi nii Tšehhi kui Austria ajalehtedele. František Langer, tšehh nagu Milenagi, kes aga valdas saksa keelt tunduvalt paremini, kirjutas mõlemas keeles näidendeid, noorteraamatuid ja romaane. Leiba teenis ta sõjaväearstina ja istus seetõttu ka Arcos univormis. Ernsti kaaslasena pälvis Milenagi teiste lugupidamise, teda kuulati, seejuures mitte ainult tema arvamust naisi puudutavatel teemadel. Sellest sai ta õnn veelgi toitu. Ta tahtis nii ruttu kui võimalik ka oma sõbrannad siia tuua. Nad pidid teada saama, et ta oli tutvunud ka härra Max Brodiga³, kuulsa autoriga, kelle teosed leidsid väljaspool keisririigi piiregi suurt kõlapinda ja andsid jutuainet. Just tema suuremeelsusele võlgnes Milena oma esimese kohtumise Ernstiga. Milena hinnangul oli ta ealdasa kolmekümnendate alguses, ainult veidi vanem kui tema armsam. Suunates oma terava pilgu läbi kitsa näpitsprilli, aitas härra Brod teda sageli üle probleemidest saksa keele hääldusega või järjekordsetest raskustest õige sõna leidmisel. Ta kinkis Milenale koguni oma värskeima raamatu – „Die Höhe des Gefühls”, draamastseenid värssides, seda koos isikliku pühendusega. Ainult Franz Kafkaga, kes oli Ernstile andnud oma loo muundumisest, ei olnud ta veel kohtunud. Max Brod oli temaga küll juba ülikooliõpingutest saadik sõbrustanud, ei toonud teda aga kunagi sinna kaasa ja õhutas nõnda veelgi uudishimu selle suure tundmatu vastu. Küllap nägi see Kafka ise välja nagu lutikas, mõtles Milena. Ta kartis lihtsalt valgust, olgu see või nii hämar, nagu see oli Arcos.

Staša ja Jarmila ei ilmutanud esialgu suuremat vaimustust, kui ta neile arconautidest rääkis. Mõne nädala pärast, mille kestel ta oli mõlemat vaid põgusalt tervitanud, kui nende teed ülikooli koridorides juhtusid ristuma, kohtusid nad kord üliõpilassööklas.

„Kena, et me sulle korraga jälle meelde oleme tulnud. Paistab, et sulle läheb võõraste noorsandidega kohvitamine rohkem korda kui meie seltskond?” Jarmila ajas koguni suu mossi.

„Palun andeks,” alustas Milena selgitamist, „ma tahtsin teiega küll juba ammu kokku saada, aga …”

„Kas me ei ole preili muusikatudengile enam piisavalt peened?” lõikas Staša vahele. „Ära ütle, et asi on tunniplaanides.” Tema õppis psühholoogiat ja filosoofiat ning Jarmila jätkas meditsiiniõpinguid ka pärast seda, kui Milena oli selle asemel valinud muusika.

„Rumalus, ma tahtsin teile juba ammu öelda, aga siis juhtus nii palju ja mul …” ta tõmbas hinge, „ühesõnaga, ma armusin ära.” Ta oli tegelikult iga vaba minuti Ernstiga veetnud, märkamata enda ümber kedagi teist. Ernst oli tema unistuste mees, tema kõrval võiks ta elada vaba inimese elu, nii ta uskus. „Kuulge, olge nüüd armulised ja saage must aru. Ma olen ju jälle siin või õigemini oleme kõik kolmekesi jälle koos.”

„Armusid? Kuidas? Tahad öelda, et kohe päriselt?” Staša ajas silmad pärani. „Räägi, seda tahaks küll kuulda.”

„Aga otsast peale, ära midagi vahele jäta.” Uudishimu pani ka Jarmila leebuma.

Ja Milena jutustas, alates teatrietendusest kuni õhtuteni literaatide ringis ja kaksiolekuteni Ernstiga tema toas. Sealjuures unustasid kõik kolm ümberringi valitseva melu, taldrikute kolina ja kisa ega märganud süüagi. Niikuinii oli menüüs ainult kaalikasupp ja leib nagu iga päev sestpeale, kui sõda algas. „Kas tahaksite ükskord minuga koos arconautide juurde tulla?” juhtis ta vestluse kõrvale üleliia intiimsetelt küsimustelt, mis äratasid temast ja Jarmilast kaks aastat nooremas Stašas eriti põletavat huvi.

„Aga loomulikult, me ei saa ju jätta su tõsisemast tõsisemale Ernstile⁴ pilku peale viskamata. Eks näe, kas ta saab ikka meie ülevaatuselt läbi.” Jarmila naeris.

„Kuidas oleks, kui mõtleksime välja midagi erilist,” pakkus Milena. „Vankumatu härraste ring võiks ju pisukese raputamise välja kannatada.” Nad pidasid veidi nõu ja otsustasid teha kummarduse oma iidolile, kuulsale paljasjalgsele tantsijannale Isadora Duncanile. Milena tahtis ekstra selleks puhuks lasta õmmelda Stašale, Jarmilale ja endale voogavad rüüd. Kohe järgmisel vabal pärastlõunal suundusid nad koos ühte Praha tuntuimasse rätsepatöökotta. Esiti ei osanud härra Kučera, kes oli juba aastaid Jesenskýte perekonnale riideid õmmelnud, nende esitatud soovidega midagi peale hakata. Liiatigi rääkisid nad üksteisele pidevalt vahele. Rätsep kuulas neid, pigistas silmad aina rohkem kissi, otsekui saaks nõnda nende jutust selget sõnumit välja filtreerida. Milena ladus lauale välja Isadora Duncani fotod, mis tal pildiajakirjadest välja olid lõigatud ja kokku kogutud.

„Ahaa, nüüd ma saan aru, preili Jesenská,” hingas Kučera kergendatult. „Te tahate end roomlannadeks maskeerida?”

„Ma loodan tegelikult, et me ei näe just maskeerituna välja,” vastas Milena.

„Ei-ei, seda muidugi, ega ma nii ei mõelnudki, aga mu esimene mulje neist fotodest on …” ta köhatas, „kui lubate … et niisuguste noorte kenade daamide seljas, nagu teie olete, mõjub see riietus natuke … kuidas ma nüüd ütlen … antiiksena.”

„Vastupidi, härra Kučera, see on ülimoodne, ja varsti lööb see ka Prahas läbi, niipea kui meie selle selga paneme. See kleit pole mitte rooma stiilis, vaid vastab kreeka iluideaalile. Küsimus on meie jaoks pigem selles, kas te midagi niisugust teha oskate.”

Staša und Jarmila kihistasid.

„Hea küll.” Laskmata end Milena üleolevast märkusest segada, seadis rätsep monokli silma, võttis ühe väljalõike kätte ja tõstis selle endale üsna vastu nina. Seejärel süvenes ta uuesti näidistesse. „Kui daamid suvatsevad mulle abiks olla. Ma ei saa isegi aru, kust ma siin sisse pean võtma ja kui palju kuhugi õmblusvaru jätma.”

„Selles just asi ongi.” Nagu miss Duncan, nii arvas Milenagi, et naisekeha pidi saama nautida samasugust vabadust nagu revolutsiooniline vaim ega tohtinud lasta end enam kammitseda. Nüüd kääris elu mitte ainult kaevikutes, vaid kogu maailmas. Londonis, Pariisis, New Yorgis, aga ka maal tõusid naised oma õiguste eest võideldes – barrikaadidele, Milena ühes teistega. Ta võitles iseenda ja oma kaasõdede ning vahest ka oma tütre eest, kui see kunagi peaks sündima. Ei tema ega keegi muu tohtinud enam olla teise sordi inimene. Soomes said naised juba 1906. aastast peale valida, nagu preili Honzáková, nende armas õpetaja Minervas, toona rõõmsa elevusega oli rääkinud. Seega juba kümme aastat, oli juba aeg, et ka nende kodumaal niikaugele jõutakse. Ehkki sõda oli ülemaailmset solidaarsust taas lõhkunud, ei olnud seda kindlasti enam vaja kaua oodata, ning kõik need võrdõiguslikkuse eest võidelnud sufražettide istumisstreigid ja vanglakaristused ei pidanud olema asjata. „Ei mingeid sissevõtteid, härra Kučera, ja me ei pane siia kleidi alla ka mingit korsetti. Meil on vaja üksnes paari kuldset nööri puusade ja talje ümber, samas aga hästi palju riiet drapeeringuks, et ei peaks end kuskilt ahistatuna tundma.”

„Seda annab teha.” Meistri näoilme ei paistnud küll üleliia veendunud, kuid nagu üks õige ärimees ja käsitööline kunagi alistus ta tellija soovile. „Avatud õlad, ilma käiste ja kraeta, kosena langev Kreeka kaelus, pikkus maani, alaservas kant. Siia läheb mitu paani kangast, kui ma õigesti aru saan.”

„Kas see on probleem?”

„Üldiselt mitte, ainult et praegusel ajal läheb iga siilukest vaja, et neid sõdurimundrite ja sooja pesu juures ära kasutada, aga mul on idee. Daamid võiksid natukeseks ajaks istet võtta.” Kučera kadus kõrvalruumi.

„Tal on õigus, see on ehk ikka tõesti liiga julge,” lausus Jarmila tasa.

„Ta ei öelnud ju poolt sõnagi julguse kohta, vaid lihtsalt, et see pole meile eriti soodne,” selgitas Milena. „Aga vaadake enda ümber, kui vanamoelised on siin kõik mudelid.” Ta osutas puust mannekeenidele. „Kõrgele kinni nööbitud kraed ja sipelgatalje? Või need polsterdatud tagumikud, justkui oleksime mingid haned. Midagi seesugust kannab ehk veel ainult ministeeriuminõuniku proua ja tema vanaema. Need ei ole aga ometi meie.”

Staša neelatas kuuldavalt. „Minu isa laseb mulle otsekohe hullusärgi selga tõmmata, kui peaks mind selles uues kleidis tänaval nägema.”

„Kas lööd põnnama? Me arutasime ju kõik läbi.” Milena pööritas silmi. „Ja mis hulludest sa üldse räägid, su isa on ju lastearst?” Staša ja Milena isad polnud mitte ainult kolleegid, vaid tundsid teineteist ka isiklikult.

„Ta läks hiljaaegu Veleslavínisse tööle,” selgitas Staša.

„Sinna lossi?” küsis Milena.

„Seal on ju kopsuhaigete sanatoorium,” sõnas Jarmila.

Staša noogutas. „Aga seal on ka üks salajane osakond vaimuhaigete jaoks, isa ähvardab meid alati sellega, kui me ta sõna ei kuula.” Ta oli viie tütre seas vanim. „Kui peaks välja tulema, et ma kreeklannaks riietatuna võõraste meeste ees tantsin, keelab isa mul teiega läbikäimise ära, aga tegelikult …” ta hüppas püsti, „läheb teil mind vaja, sest mina olen meie seas parim Duncan ja muidu saaks sellest üks halearmetu etendus.” Ta tõstis käed üles ja keerutas mitu ringi.

Jarmila naeris. „Sa tuletad rohkem mängukella tantsijannat meelde, meie liigume vabalt ja kui me üldse kedagi kehastame, siis sireene. Neid, kelle pärast Odysseus end masti külge laskis siduda, et mitte nende lõksu langeda. Ma arvan, et meil tuleb veel harjutada, muidu ei lase keegi meil end ära võrgutada. Kuulge, aga kuhu siis rätsepmeister jääb? Kas pani plehku?”

Nagu tellitult saabus viimaks Kučera, veeretades enda ees kiiksuvat käru kangarullidega. Ettevaatlikult ladus ta need üksteise järel lauale. „Andke andeks, et mul nii palju aega läks.” Ta pühkis taskurätiga näolt higi. Juustes rippusid tal ämblikuvõrgud. „Aga mul tuli kõigepealt pool ladu ümber tõsta, enne kui leidsin, mida otsisin.” Vilunud liigutustega keeras ta esimesest, sinistes ja punastes toonides toredasti veikleva violetse kanga rullist mõned meetrid välja ja laotas nende ette laiali. „Katsuge,” julgustas ta neid. Milena pani käe kangaserva alla, nahk kumas peenest kangast läbi. Ta libistas sellest teise käega üle.

„Mis te ütlete?” Härra Kučera silmad läikisid, otsekui oleks ta kuldse aardelaeka avanud.

„Tundub kuidagi jahe, aga samas pehme, justnagu kassi karv.”

Rätsep noogutas. „Ja vaadake, kuidas langeb. Kas lubate?”

Milena noogutas. Härra Kučera haaras kangaservast kinni ja tõstis selle Milena õlgadele. „Mis materjal see õieti on?” küsis too. Ka – Jarmila ja Staša silitasid kangast ja olid vaimustuses.

„Kõige peenem Prantsuse batist,” selgitas mees, „lina, puuvill ja siid kokku kootud ja värvitud. Ostsin seda kunagi mitmes toonis, aga see pole siiani kasutust leidnud. Prahas nõutakse ikka veel tagasihoidlikke sooje toone. Minu kurvastuseks eelistatakse enamasti halli, pruuni, sinist ja musta. Pealegi sobib batist ainult õhtutualettideks, vormiriietuse juures pole sellega midagi peale hakata. Sellest tehtud särk libiseks sõduril kohe pükstest välja.”

„Seega meie jaoks nagu loodud,” ütles Milena. Jällegi lõnksatasid sõbrannad kuuldavalt. „Tegelikult me tahtsime kõik valgeid kleite nagu miss Duncanil on, aga nüüd, kui saame valida, võtame …” Ta viivitas hetke, vedas Jarmila ja Staša akna juurde, et nendega rätsepa kuuldekaugusest väljaspool aru pidada. „Mis te naisliikumise värvidest arvate?”

„Millised need on?” päris Staša.

„Noh, violetne, roheline ja valge. Inglismaal kannavad sufražetid neid lehvidena võitluses valimisõiguse eest. Violetne tähendab väärikust, valge süütust ja roheline lootust, et naised saavad endale kunagi tõesti pool maailma, mis neile kuulub. Nii et sobivad täpselt meie etteastega.”

„Triibuliste lehvidena võib see ju sobida, aga kas need ühes kleidis koos liiga kriiskavana ei mõju?” heitis Jarmila õhku kahtluse.

„Ma ei mõelnudki neid kõiki ühes kleidis, igaüks valib ühe värvi ja kolmekesi koos sümboliseerime siis võrdõiguslikkust.”

„Sa oled geenius, Milena.” Staša embas teda.

„Nii et kes millise värvi võtab?” Milena säras üle näo.

Staša ja Jarmila kaalusid. Silmanurgast märkas Milena, kuidas rätsep vestitaskust uuri võttis ja selle kapslit paotas.

„Päris süütu pole meist enam keegi,” sosistas Jarmila. „Aga kui kellelegi valge peab minema, siis sulle, Staša. Kui su isa pärima hakkab, siis oled sa vähemasti süütusega kaetud.”

„Mina juba mõtlesin, et tahad jälle rõhutada, kui tita ma teie kõrval olen.” Ta paistis olevat kergendatud. „Valge meeldibki mulle niikuinii kõige rohkem.”

„Ja mina esindaksin heameelega oma lemmikvärvis väärikust,” otsustas Jarmila.

„Väga hea. Violetne passib kindlasti imeliselt su tumedate juustega. Mina võtan siis lootuse, selle levitamisest ei saa kunagi küllalt,” kiitis Milena valikud heaks ja tegi nende otsuse härra Kučerale teatavaks.

Nüüd sai too hakata mõõtu võtma. Seejärel tõmbas ta lahti mitu sahtlit ja näitas neile kunstipäraste tikanditega linte, millega nad said oma figuuri õigetest kohtadest rõhutada ja nii ühtlasi kleitidele vormi anda. Staša valis väänkasvudega paela, Jarmila leidis lindi, millel olid jooksvad koerad ja Milena valik langes stiliseeritud amarüllisele.