Читать книгу Milena ja armastuse kirjad - Stefanie Schuster - Страница 5

Milena suutis vaevu oma erutust varjata. Juba mitu nädalat oli ta rõõmsa elevusega seda õhtut oodanud. Ehkki tal oli pilet olemas, uskus ta veel viimase hetkeni, et midagi tuleb vahele, et etendus jääb sõja tõttu ära, peaosalised haigestuvad või muud taolist. Justkui imeväel istus ta nüüd ikkagi õigel ajal – isegi veidi varem – siin, Mõisateatri teises reas. Laeni ulatuvad kuldkaunistustega baroksed loožid täitusid vähehaaval, seal võtsid istet kinnastatud kätega daamid ja nende saatjad, silindreid kandvad Praha kõrgemasse seltskonda kuuluvad vanemad härrad, keda polnud sõjaväkke kutsutud. Milenagi võinuks paluda isalt loožikohta, lõppude lõpuks oli pilet mõeldud talle kingitusena kahekümnenda sünnipäeva puhul. Kuid tema eelistas põrandat, tahtis olla lavale lähemal ja näha näitlejaid võimalikult ligidalt, et ka omal nahal tunda kõike, mida nemad laval läbi elasid, koos nendega naerda ja nutta. Seetõttu tuli ta siia meelsamini üksi, ilma sõbrannadeta, ta tahtis imeda endasse iga sõna ega soovinud lasta end eksitada vadinast viimaste kõmu-uudiste ümber. Veel üks aasta, siis on ta täisealine ja võib teha, mida ise tahab. Sellele mõeldes muigas ta endamisi. Justkui ei teekski ta juba nüüd kõike, mis pähe tuleb, ega hauks koos Jarmila ja Staša, üle linna teada-tuntud minervalastega, pidevalt mingeid uusi tempe välja. Ka ülikoolis käies oli neil endiselt mässumeelsete tüdrukute kuulsus. Kui midagi neist kuuldustest nende kõrvu puutus, õhutasid nad ise usinalt takka, aitasid veelgi ilustada neid legende, mis Minerva, Austria-Ungari keisririigi esimese tütarlaste gümnaasiumi ümber hõljusid. Alates juttudest naistevahelisest armastusest ja juhtnööridest vastuhakuks kuni naiste võimule upitamiseni välja. Naised juhtival kohal, milline absurd! Kes neist „vabadest naistest” siis enam soostuks lapsi sünnitama ja end majapidamisele pühendama, sõitlesid mehed, kes olid hirmul oma positsioonide pärast. Ehk tuleks see neil lõpuks koguni enda õlule võtta? Kas sellest polnud küll, et nad rindel oma eluga riskisid? Milleks oli naisel vaja vanakreeka keelt õppida? Kas sokikudumisest ja kokakursusest poleks talle rohkem kasu? Iseäranis häiritult reageerisid nende poistest eakaaslased, kes neist tänaval pilgete märklaua tegid: „Tähelepanu, siit tuleb musklis Minerva!” Ehk küll neil sahinatel oli vaevu mingit tõepõhja ja Milena kooliaega ilmestasid pigem kannatused ja range drill, tundis ta ometi uhkust selle üle, et sai kuuluda nende väljavalitute hulka ja oli nüüdseks ühena esimestest naistest ülikooli vastu võetud. Tuli siiski veel omajagu oodata, kuni ta ükskord täisikka jõudis. Ent aega, mis tal oli jäänud kahekümne esimese sünnipäevani, kavatses ta koos sõbrataridega endale magusamaks teha ja vahetevahel mässata.

Emilia Galotti auks oli ta endale spetsiaalselt uued riided hankinud ja kandis pastelset põlvedeni ulatuvat sametkleiti suure lehviga puusal. Ta lokke hoidis laubalt eemal sinise emajuure värvi õis, mis oli kinnitatud juukseklambri külge. Pikki jalgu rõhutasid veelgi üle põlvede ulatuvad nööpsaapad. See kõik oli Praha moeilma viimane röögatus, müüja sõnul just äsja Londonist saabunud. Koos Stašaga oli ta oma saapad ostnud Veselý daamide moeärist, nad ise kutsusid neid elegantseid sääresoojendajaid parima sõbranna univormiks. Jarmilaga, kel oli parajasti silmi ainult ühe teatava Josefi jaoks, ei saanud arvestada. Paraku ei hoolinud ka Staša eriti teatrist, hoopiski mitte tragöödiatest. Vahelduseks loengutele, kus tuli piisavalt kaua vaikselt paigal istuda ja kuulata, käis ta meelsamini tantsimas. Ning ka Jarmilale ei läinud klassika suuremat korda. Millessegi traagilisse süveneda – see polnud midagi tema sõbrannade jaoks. Erinevalt Milenast. Temale polnud miski piisavalt dramaatiline ja ka romantikast ei tohtinud puudust tulla. Tema tahtis vaimustuda ja sügavalt ohata, langeda koos kangelannaga hardasse palvesse elu ja suure armastuse nimel. Ootusest pinevil, lootis ta, et kõik see kohe algab.

Ka parteris täitusid vaatajate read, Milena kõrval võttis istet härra, kelle lihtsa pintsaku küünarnukkidel olid pealeõmmeldud paigad. Ta tervitas saksa keeles, mis oli kõrvale harjumatu. Tavaliselt vältisid sakslased tšehhi teatrit. Kui Milena ei reageerinud, ütles ta „Dobrý večer” – tere õhtust tšehhi keeles. Seepeale Milena noogutas, valgus kustus ja eesriie tõusis.

Laual kõrgus pärgamendirullide kuhi, mille tagant võis printsi vaevu näha. „Kaebused, ei midagi muud kui ainult kaebused! Palvekirjad, ei midagi muud kui ainult palvekirjad!” hüüdis ta kähedal häälel, mis Milenal kananaha seljale tõi. „Neid tüütuid kohustusi küll! Ja meid veel kadestatakse.” Tema naaber pomises saksakeelset teksti kaasa, tal oli tükk ilmselt peas. Vahetevahel riivas mehe pintsakukäis Milena käsivart. Kuid peagi unustas ta kõik enda ümber ning sukeldus üleni laval toimuvasse.

„Hullem kui surm,” see repliik kõlas tal veel kõrvus, kui eesriie lõplikult langes, aplaus vaibus ja lava tühjaks jäi. Kas see, mis Emilia Galottiga juhtus, sai olla veel hullem kui surm? Tol ajal kindlasti, mil süütuse kaotamine enne abielu tähendas naise jaoks tema väärtuse lõplikku kadu. Otsekui polekski naine inimene, vaid pigem tarbeese. Milline ebaõiglus! Emilia isa pussitas surnuks omaenese tütre. Seda tema enda tungival palvel, et oma voorust päästa. Nii kaugele võis minna omaenda pimestatuses. Milenas kobrutas raev, samas voolasid tal silmist pisarad ja panid ta nuutsuma. Küllap olid tal jälle need punased plekid otsmikul nagu alati, kui ta tunded millegipärast üle keesid. Parem oleks ära oodata, kuni kõik on lahkunud, kellelgi polnud vaja näha professor Jesenský isepäist tütart nõnda rööpast välja lööduna. Publik tungles väljapääsu poole, ainult ta naaber ei teinud katsetki end kergitada.

Ta ulatas Milenale oma rinnataskuräti. „Kinnitan teile, et see on värskelt pestud,” lausus mees saksa keeles, kui tüdruk kõhkles. „Mu majateenija nõudis, et selle kaasa võtaksin, ei tahtnud mind muidu välja lasta.” Milena võttis taskuräti vastu, kuivatas sellega nägu ja kaela. Siis jäi ta nõutuks, oskamata rätikut kuhugi panna, ja andis selle lõpuks lihtsalt mehele tagasi. Ehk läheb too nüüd minema ja tema saaks üksi segamatult maha rahuneda. Mees kummardus, pöördus tema poole, pani oma sõrmed tema omade alla ja suudles ta paremat kätt. „Armuline preili, kas ma tohin end tutvustada. Mu nimi on Pollak. Ernst Pollak, teie teenistuses.” Milena naeratas vastu tahtmist. Siis pöördus ta kaaslase poole. „Milena Jesenská.” Mehe mustad läikivad juuksed olid kõrge lauba kohalt hoolikalt taha kammitud. Ta nägi märksa vanem välja kui Milena, polnud arvatavasti enam üliõpilane, pigem õpetaja, vahest koguni professor nagu tema isa.

Rasked silmalaud lasid arvata, et temalegi oli etendus hinge läinud. Milena pidi pingutama, et mehe pilgust aru saada. Oma väikeste pupillidega püüdis too tüdruku pilgu kinni ja vaatas talle otse silma. „Ja kuidas teile siis tükk meeldis?” küsis Milena, seades hoolikalt saksa keeles sõnu. „Ma kuulasin meelsamini teid.” „Mind? Ma pole ju peale oma nime midagi öelnud.” „Mina sain ometi paljugi kuulda.” „Te teete nalja, härra Pollak.” „Mitte sugugi.” Milena vaikis, püüdes kogu loost pisut sotti saada. Kust võis tema teada, mis Milenas toimus? Kas ta oli teda lavalt paistvas valguses vaikselt jälginud? Vaheajal oli Milena kiiresti välja jooksnud, et jõuaks daamide tualettruumis, kus oli ainult kaks kabiini, saba ära seista, ja kui ta viimaks oma kohale tagasi jõudis, läkski saal juba jälle pimedaks. Kahe viimase vaatuse ajal oli ta pooleldi pisaraisse uppunud, elades Emilia Galottile palavikuliselt kaasa ja lootes, et ehk ikka leidub mingi muu väljapääs kui selline lõpp. Arvatavasti oli Milena ka kõigi teiste stseenide juures kogu kehaga kaasa elanud, nagu seisaks ise rambivalguses, värisedes oma elu pärast.

„See lill teie juustes on vist kevadine emajuur, on mul õigus?” katkestas Pollak nende sõnatu istumise tühjas teatrisaalis.

Lilli tundis ta ka, pälvides sellega kogu Milena tähelepanu. Austajad, kellega tal siiani oli tulnud tegemist teha, olid tema kõrval poisikesed. Nad tegid komplimente, kiitsid ta võlu, tõid vahetevahel koguni lilli, mille nimesid nad aga ei teadnud. Tegelikult ei märganud nad isegi seda, milliseid riideid Milena kandis, neid huvitas rohkem see, mis seal all oli. Et keegi mees oleks kuulnud midagi, mis toimus Milena sees, ja samal ajal ka tema välimust märganud, suutes koguni emajuure liike eristada, see oli midagi uut. „Ka mina kuulsin teid rääkimas,” ütles ta. „Paistab, et te tunnete seda tükki väga põhjalikult. Kas olete teatrikriitik?”

Mees naeris. „Kena ju oleks! See oleks tõesti amet minu maitsele. Üks mu sõber, Max Brod, on kriitik. Ta ei saanud täna tulla, pidi mingile kontserdile minema, tema loovutas mulle oma pileti. Õigupoolest võiksin ma siin teatris majasisest allahindlust saada, ma elan siinsamas majas teisel pool.” Üks uksehoidja lähenes neile. „Ehk hakkame minema, enne kui nad meid välja viskavad?” Pollak ulatas Milenale uuesti käe ja juhtis ta galantselt välja.

„Te ise ei ole vist Prahast?” küsis Milena veidi aja pärast, kui nad kuuvalgel sädeleva Vltava kaldapealsel jalutasid.

„Ma sündisin Jičínis, see on väike linnake siit üheksakümne kilomeetri kaugusel, võib-olla teate?”

Milena raputas pead.

„Ehk ongi parem,” sõnas ta. „Seal on küll vana südalinn, juba Wallensteini ehitatud. Kuid kuulsin just, et sinna rajatakse sõjavangide laager.”

„Mis lood teiega on, kas teid ei võetud armeesse?”

„Paraku, preili Milena, olen ma pikkadeks rännakuteks rivikõlbmatu. Olge nüüd taktitundeline ja ärge vaadake alla, minu lampjalgade peale. Aga kui järele mõelda, siis nüüd tuleb mu viga mulle korraga kasuks. Kes teab, kas me teineteist muidu kunagi tundma oleksime saanud.” Nad lonkisid tagasi Uuslinna, Nové Městosse, ja jäid ühe nurgamaja juures seisma. „Kas tahaksite veel nii hilisel tunnil koos minuga klaasi veini juua või ehk tassikese mokat?” küsis ta. „Mina kostitan. Vahest kohtame veel ka mõnd arconauti.”

„Argonauti? Kas see on mingi meremeeste klubi?”

Mees muigas. „Pole paha märkus, jätan selle meelde. Ei, meie mõtleme selle all Arcot ctähtedele, mis ulatusid üle kogu kohviku fassaadi. Nime Arco polnud Milena pimedas märganud. „Näete, me jääme siin kenasti kuivale maale ja purjetame ainult sõnadega läbi maailma ajaloo. Meie – need on rühm kirjamehi, kes räägivad siin hea kohvi ja ka piisakese kangema juures oma kirjutatud ja loetud tekstidest.”

„Te räägite siin raamatutest, ja kas teie hulgas on ka kirjanikke?” See olnuks Milena silmis iseäranis tore. Ta armastas raamatuid, püüdis vahel ka ise midagi kirjutada ja tõlkida. Muusikaõpingute alustamise järel leidis ta selleks küll veelgi vähem aega kui varem meditsiini tudeerimise kõrvalt, aga kes teab, kuhu see tutvus teda viia võis. Pollak haaras tal uuesti käest kinni, riivates seda tehes ka tema huuli. Õrnalt, ent kuidagi enesestmõistetavalt.

Siis oli see käes, tunne, mida ta seni oli üksnes aimanud, mitmelgi korral küll ka proovinud, kuid mitte kunagi veel niimoodi kogenud. See tulvas Milenast üle, segatuna õnne ja rõõmuga. Kogu selle imelise tunde vallandas Ernst Pollak, kui Milena talle otsa vaatas või pelgalt temale mõtles. Kui mitte arvestada tema õpetajat preili Honzákovát, kellega ta samuti sai koolitundidest vabal ajal muusikast, kirjandusest ja kunstist vestelda, polnud Milena seni veel ühtki temataolist inimest kohanud. Ernst kuulas teda, ning mitte ainult ei kuulanud, ta jättis koguni meelde, millest Milena viimati oli rääkinud, mida ta igatses, küsis hiljem üle või võttis mõne eelmisel korral välja öeldud mõtte uuesti jutuks. Lisaks veel tahtis ta Milenast kõike teada, silmitsedes teda ärksate silmadega, pea kergelt viltu, paksud huuled valmis suudlema. Ta puudutas Milenat, ei ahistanud aga kunagi. Ehkki Milena oleks talle juba sel esimesel õhtul kõike lubanud, oleks talle jäägitult andunud, koos naha ja karvadega. Kiiremini kui ta oleks kujutlenud, oli ta selleks valmis, tahtis tunda mehe puudutusi, temaga õrnusi vahetada. Seejuures ei hoolinud ta konventsioonidest ega kohustustest, aust ega selle hoidmisest. Oma süütuse oli ta juba kuueteistkümnesena kaotanud. Sõnaraamatu-Jiříle, nagu Milena toona kutsus seda kaks aastat vanemat poissi, kes vahetpidamata lobises ja püüdis talle oma teadmistega muljet avaldada. Ning kui see oli õnnestunud, jäi ta lõpuks vait. Ilma temata poleks Milena küpsuseksameid ära teinud. Armastusest Milena vastu peitis poiss end kooli valgusšahti, kritseldas kõige raskemate küsimuste vastused väikestele sedelitele ja toimetas need niidi abil temani. Ka see, et Ernst Pollak polnud tšehh, vaid saksa juut, oli Milenale ükskõik. Temagi ei teinud oma religioonist numbrit. Milena jaoks kehastas ta vabadust ja enesemääramist, elu teispool kodanlikku moraali. Tema isa ei tohtinud aga sellest midagi teada, temale olid kõik sakslased, mitte ainult juudid, pinnuks silmas. Milena tahtis ise otsustada, keda ta armastas, kus ja millal. Ometi hoidis ta oma suhte Ernst Pollakiga esialgu pigem enda teada.