Читать книгу Keha kui süütõend - Stella Cameron - Страница 5

Purpurpunase taevaga hiline pärastlõuna.

Emma Lachance püüdis meenutada, miks ta kunagi arvas, et Pointe Judah on ainus koht, mida ta kunagi koduks tahab pidada.

Päike polnud veel täielikult loojunud, aga konnad olid juba oma mürgeldava kisakooriga alustanud ja öiselt lõhnavatest õitest levis niiskesse õhku muskusehõngu.

Emma jooksis kiiresti, kiiremini kui vaja. Viha ja solvumine võisid piitsutada sind peksleva südamega üle mahajäetud pensionärideküla Willowsi katkiste salakavalate kõnniteede ja kruusatatud tänavate kihutama. Naine püüdis jalgu mitte välja väänata ja see ajas teda veelgi rohkem vihale.

Emma pidigi vihane olema.

Emma tahtis end mehest lahutada.

“Sa oled rumal. Ja sa hakkad paksuks minema. Ma kavatsen kuberneriks kandideerida, mäletad? Ma kavatsen võita. Hoolitse parem selle eest, et sa mulle piinlikkust ei valmista, nii et võta ennast kätte,” oli Orville öelnud talle vähem kui tund aega tagasi, just enne järjekordsele “olulisele” õhtusele kokkusaamisele minekut, mis pidi meest ilmselt kogu öö kodust eemal hoidma.

Louisianas, Arcadia vallas asuva Pointe Judah’ linnapea Orville Lachance tahtis, ei – eeldas –, et tema naine kannatab välja kõik solvangud, millega mees teda omavahel olles ründab, ning naeratab talle avalikkuse ees jumaldavalt. Emma oli loobunud üritamast mehega rääkida, kui too varastel hommikutundidel koju tuli ja vaikselt voodisse puges, nagu muretseks ta naise üles­ajamise pärast.

Emma ei saanud enam korralikult magada – see oli kuidagi seotud tema kõrval oleva vaenlasega.

Mees tekitas naises sügavat, iiveldamaajavat hirmu. Esimesest korrast, mil mees oma raevu Emmale näitas, oli naisel selge, et tema abikaasa võib ohtlik olla. Iga purustava hoobiga televiisori või nõudevirna pihta reetis viha mehe näos, et palju parema meelega peksaks ta naist. Emma peab järgmistel nädalatel ettevaatlikult tegutsema, mehe kahtlusi äratamata tema vastu tõendeid koguma. Kuberneriks pürgiv linnapea ei lase skandaalil vaikides oma auahneid plaane rikkuda.

Päikese käes silmi kissitades pööras Emma paremale järgmisest tänavast, mis viis mäest alla, ja aeglustas tempo sörgini. Tema põsed õhetasid ja kahvatult betoonilt peegelduv valgus muutis ümbruse muutuvate värvidega pimestavaks maastikuks. Tumedatest prillidest polnud mingit abi.

Tagantpoolt lähenes mootori mürinal auto ja vana Cadillac libises aeglaselt mööda. Emma kahtles, kas autol amorte enam üldse oli. Valge auto liikus kergelt kõikudes edasi ja kuna ta nägi vaevalt esiistmel istuva paari päid, arvas ta, et tegemist oli vanemate inimestega. Ilmselt tulid nad siia ringi vaatama, eeldades, et külas käib vilgas elu.

Inimene, kellel oli mõte ja raha seda projekti arendama hakata, polnud taustauuringuid teinud. Lähim koht, kuhu minna, oli väike soise jõesopi ääres asuv linnake Pointe Judah, mis nägi välja samasugune nagu siis, kui Emma laps oli. Korraliku keskusega linn või lennujaam oli siit liiga kaugel inimeste jaoks, kellel oli aega ja perekond, kellele külla minna.

Emma sörkis veidi koha peal, hüples ühelt jalalt teisele ja varjas käega silmi päikese eest. Roomajad tulid rohtukasvanud kruntidelt kõnniteele. Emma käis vähemalt korra nädalas siin jooksmas, sest teisi inimesi siin ei käinud.

Eemal seisis keset teed sinine välikäimla. Varem seda siin polnud, nii et võib-olla alustavad nad uuesti ehitamist. Mitmesuguses valmimisjärgus majakarbid, mille vahel kasvasid metsviinapuud ning lahtistest katustest sirutusid lillade, oranžide ja valgete bugenvilleade laigud, meenutasid pahupidi pööratud kasvuhooneid.

Emmale lähenes kergel sammul kallakust üles tulev jooksja. Mees. Suur, tugev mees. Emma nägi ainult seda ning jooksis kõheldes mehele vastu. Kui ta järsku ringi keerab ja tuldud teed pidi tagasi jookseb, arvab mees, et naine põgeneb tema eest.

Seda ta teekski.

Ükskõik, kummas suunas Emma jookseb, mees võib ta ikka kätte saada.

Emma jooksis hingeldades edasi, süda tagumas. Ta vastas mehe tervitusele, ent ei vaadanud tema poole, kui too temast möödus.

Kas Orville võis teada saada, et ta siin käib? Kas ta oli taibanud naise plaani ta maha jätta ja otsustanud, et naine sureb pigem hullunud võõra käe läbi, kui tekitab linnapeale ebamugavusi?

Milline paranoiline mõte.

Naine, kellest Finn Duhon just möödus, võis olla Emma Balou, aga see oli vähetõenäoline. See Emma Balou, keda ta keskkoolist mäletas – tark, uje tüdruk, kes ei märganudki, et poiss teda liiga palju vahtis –, oli pikk nagu mööda jooksnud naine, ja meekarva blond. Sellega kõige silmatorkavamad sarnased jooned ka piirdusid. Mees arvas, et lapselikult kõhn Emma Balou võis küll olla vormikaks jooksjaks kasvanud.

Ta ei tohiks tagasi vaadata, aga ta oli ainult inimene; tegelikult oli ta väga inimlik. Finn keeras ringi ja jooksis tagasi, rõõmustades, et päike oli madalamale vajunud. Valges maikas ja lühikestes pükstes naine jooksis edasi. Naise juures oli midagi tuttavat. Ta oli üle saanud igasugusest uudishimust – ilmselt polnud mees teda üldse huvitanud.

Naine üritas jooksurütmi katkestamata mehe poole vaadata.

Finn jäi seisma ja tundis rahulolu. Ilmselt oli ta naisele siiski mingit mõju avaldanud.

Naiste puudumine tema elus andis tunda. Oli aeg, mil ta ei hoidnud naiste seltskonnast eemale ega kahtlustanud nende motiive, kui nad temast huvitatud olid. Mehe suhtumise muutumisel olid tõsised põhjused.

Emma jäi seisma. Ta keeras aeglaselt ringi ja vaatas mäkke. Mees oli samuti seisma jäänud, käe päikese varjuks silme ette tõstnud ning vaatas tema poole. Mees tuli aeglaselt naisele vastu. Kihk karjudes minema tormata läks õnneks ruttu üle. Mees oli seisma jäänud, kuna arvas, et tunneb naist, nagu temagi arvas, et mees on talle tuttav.

Emma jalutas tuldud teed tagasi kuni tema ja mehe vahele jäi paar jardi maad. Emma võttis prillid eest, leidis tagataskust tasku­rätiku ja puhastas põhjalikult prille. Siis lükkas ta pikad märjad juuksesalgud näolt ära.

“Tere,” ütles mees. “Emma Balou, eks ole?” Ta pühkis käsi­varrega laupa ja tõmbas sõrmedega läbi lühikeste mustade juuste.

Ainult need, kes ei elanud enam linnas, ei teadnud, et ta on proua Lachance, need, kes olid ära kolinud ammu enne seda, kui ta kaksteist aastat tagasi Orville’iga abiellus.

Võõra naeratust polnud võimalik mitte märgata, valged hambad paljastusid laialt päevitunud näos. Nad astusid lähemale ja naine tõstis käe suule. “Finn Duhon? Noh, olgu ma... Finn Duhon, oled see sina? Arvasin, et sa oled veel mereväes.”

“Sõjaväes. Enam ei ole,” ütles mees ja naine nägi, et mehe silmad olid samasugused erkpruunid nagu varem. Nägusast poisist oli kasvanud köitev mees. Tegelikult enamgi veel. Emma nägi mehe näol inimese ilmet, kes on näinud liiga paljut liiga kaua. Finni keha andis tunnistust raskest füüsilisest treeningust.

“Sa olid erivägedes? Nii seda vist nimetati?”

Mees noogutas. “Jah, just nii. Mida sa ise oled teinud?”

Kuum tuuleõhk logistas kriuksuvat välikäimla ust.

Käed puusas, kummardus Emma veidi ja vaatas oma kulunud jooksukingi. “Suurt midagi. Käisin Tulane’is, aga otsustasin pärast teist kursust ära tulla. Mul on vanas Oakdale Mansionis kauplus. Selle nimi on Vaata Ringi.” Naine naeris. “Selle peale tuli minu kaastöötaja Sandra, sest meil on üsna mitmekesine valik. Ja rahvas astub sisse, sest nad ei tea, mida oodata. Mul on kauplusega palju tegemist.”

Aga kauplus ei teinud teda õnnelikuks, jõudis Finn otsusele. Naise silmade ja suu ümbrus oli pinges. Ta nägi abielusõrmust. Miks Emma ei öelnud, et ta on abielus?

Finn oleks tahtnud Emmale öelda, et ta on kaunis naine, aga too mõistaks seda ilmselt vääriti.

“Ema pärandas mulle maja,” ütles Finn. “Otsustasin tagasi tulla ja vaadata, kas võiksin paigale jääda.”

“Muidugi.” Naine punastas. “Proua Duhon lahkus hiljuti. Ma ei tulnud selle pealegi. Avaldan kaastunnet. Ta oli armas naine.”

“Seda ta oli. Ja nutikas.” Mehele meenus ema nägu. “Ma pole kunagi kohanud kindlameelsemat naist, isegi päris lõpus.”

Emma noogutas ja tema murelik ilme oli siiras. “Ma mäletan,” ütles ta.

Emmale meenusid mehe isa surma asjaolud – see juhtus vaid paar kuud enne mehe ema surma –, Finn kindlasti ei tahaks sel teemal pikemalt peatuda.

“Kuidas sinu vanemad elavad?”

““Kus nad on?” oleks kohasem küsimus. Ma usun, et neil läheb väga hästi, aga nad on haagissuvilaga teel läbi kogu maa ja Kanada. Kes oleks arvanud, et linna arst ja tema kooliõpetajast naine armuvad haagissuvilaga ühest parklast teise sõitmisse? Isa ütleb, et pole midagi paremat, kui hommikul värskes õhus praadiva peekoni lõhn. Neile meeldib klapptoolidel istuda ja maastikku imetleda.”

“Minu meelest on see tore.” Mees mõtles seda tõsiselt.

Emma vaatas kaugusse. “Sa tegelesid vist aktsiatega? Kuulsin, et sa šokeerisid oma vanemaid, kui jätsid töökoha New Yorgis ja sõjaväkke läksid.”

“Ma olin börsimaaklerite juhendaja.” Ta oli oma töös edukas, aga see tuli liiga lihtsalt, oli liiga kasutoov ja tema ümber tekkis liiga palju inimesi, kes tahtsid seda, mis temal oli. “Ei, proua, ma ei hakka uuesti sellega tegelema. Teinekord peab lihtsalt loobuma ja uue tee leidma. Võib-olla olengi seda leidmas.”

Emma vaatas Finnile otse silma, aga mehele tundus, et naine oli nende vestlusest eemaldunud. Naise huuled paotusid ja ta kortsutas kulmu. Mees ootas, et ta midagi ütleks, kuid Emma raputas ainult pead.

“Emma, oled sa õnnelik?” Mehel polnud mingit õigust seda küsida, aga ta tahtis teada.

“Kas keegi on?” Emma ei varjanudki oma kibedat naeru ja lükkas niisked juuksed näolt. Juuksed hakkasid lokki tõmbuma ja Finnile meenus, et keskkooli ajal olid naisel lokid, palju lokke. Emma hobusesaba oli samasugune meekarva blond nagu mees keskkoolist mäletas. Ja naise sinised silmad olid ligitõmbavad.

Miks mitte pea ees sisse hüpata? “Kas sa ei tahaks kusagil linnas ühe joogi või kohvi teha? Võiksid mind kohaliku eluga kurssi viia ja vanale tuttavale teene osutada.” Naise asi oli nõustuda või keelduda, või öelda, et ta on abielus. “Ma eeldan, et sa tulid autoga.”

“Ei. Mulle meeldib pikki maid joosta.”

Vana Caddy, mis oli mehest mäkketõusul möödunud, tuli aeglaselt tagasi.

“Need inimesed on küll eksinud,” ütles Finn. Auto venis üha aeglasemalt lähemale. Paksude prillidega juht keeras just viimasel hetkel rooli, auto esiots riivas välikäimlat ja lõi selle kõikuma. Siis lisas auto kiirust, võttis jälle tempot maha ja ronis aeglaselt künkast üles.

“See on ohtlik,” ütles Emma autot vaadates. “Mulle meeldiks kohvi juua ja juttu rääkida. Meie sinuga polnud just popist ­kambast, nii et me võime asju väljastpoolt näha, kui sa mõistad, mida ma öelda tahan. Aga ma ei saa kauaks jääda.”

“Arusaadav. Ma tulin autoga. See on siinsamas.”

Ikka veel kõikuva välikäimla uks paiskus lahti.

Nähvatavale ilmus naise pealagi, mis vajus ettepoole ja tõi nähtavale palja selja. Millegi tumedaga määritud heledad juuksed. Naine kukkus aeglaselt õlaga vastu käimlaseina.

Emma neelas karjatuse alla ja sööstis edasi.

Finn ütles automaatselt: “Emma, tule tagasi. Ma vaatan ise.”

Naine ei liigutanud ühtki lihast, ei pööranud pilku ära ega karjunud. Ta ahmis õhku ning muutus näost kriitvalgeks.

“Helista hädaabisse,” käskis mees. “Ära midagi puuduta.”

Finn astus lähemale. Loojuva päikese valgus langes uksele ja naise valgele nahale. Käimla kottpime sisemus varjas ülejäänud jubeda vaatepildi.

“Mul pole telefoni,” ütles Emma katkeval häälel. Ta ei teinud mehe käsust väljagi ja jäi tema kõrvale seisma. “Me peame vaatama, mis juhtus.”

“See, mida sa ei näe, ei jää meelde. Palun mine kaugemale. Võta minu telefon.” Mees võttis vöö küljest mobiili ja ulatas naisele.

“Ta võib veel elus olla,” ütles Emma. “Ma katsun tema pulssi.”

Millegi muu kui vere nired määrisid nahka. Täidlased rinnad, mis olid mingisuguse tumeda ainega üle valatud, süvendasid muljet naise täielikust abitusest, tema kaitsetusest uudishimulike pilkude ees. “Tal ei ole pulssi,” ütles mees vaadates reetlikke märke paljal kehal. Jalad olid kägaras. “Me ei tohiks tõendite rikkumisega riskida.”

“Miks ta sealt välja ei kuku?” Emma astus mehe juurest kaugemale ja tahtis käimlale läheneda. Finn haaras Emmal randmest, kuid naise pilk sundis teda lahti laskma.

Emma kummardus käimla sisemusse ülejäänud keha vaatama ja püsis liikumatult, ainult ta suu tõmbles ja mööda nägu veeresid pisarad. Emma hakkas värisema. Ta keeras Finnile selja ja oksendas. Vaatepilt oli nii jube, et ta ei hoolinud sellest, mida mees arvab.

Õhku ahmides ja taskurätti suule surudes ütles naine: “Denise,” ja vajus telefoni klahve vajutades põlvili. “Denise Steen on surnud.” Ta rääkis torusse ja kirjeldas neile asukohta. “Ma arvan, et ta on tapetud.”

Finn kummardus surnud naise kohale. Tema keha vajus tollhaaval sirgeks grotesksest asendist, millesse ta oli jäetud. Naise vasak käsi oli tualetipotil tema alla surutud. Tema enda keha­raskus oli teda püsti hoidnud – kuni käimla kõikuma hakkas. Vedelik, mida oli talle pähe ja kehale valatud, voolas jalgade vahele. “Näeb välja nagu šokolaadisiirup.”

“Ei,” sosistas Emma, kui Finn taganes, et aeglaselt libiseva keha eest kõrvale astuda. “Ta on nii korralik. Kes temaga niimoodi teeks?”

Surnud naine kukkus põrandale ja jäi väändunud asendis ukse juurde istuma.

“See on nii tülgastav,” ütles Emma surnukeha nabasse topitud siivutult punasele kokteilikirsile osutades.