Читать книгу Keha kui süütõend - Stella Cameron - Страница 7

Orville’i maja. Emma mõtles sellest alati nii, sest kui nad abiellusid, oli abieluvara leping selgeks teinud, et naine ei saa midagi peale märkimisväärse elatusraha, kui ta Orville’ile last ei sünnita.

Emma ainus rasedus lõppes nurisünnitusega.

Orville maksis ka Oakdale Mansionis asuva kaupluse üüri; Emma pidi äri alustamiseks raha laenama. Mees oli firma omani­kuna kirjas. Algul oli Orville öelnud, et muudab ilmselt asja, kui nad on paar aastat koos olnud, aga seda teemat polnud enam jutuks võetud.

Emma isa oli andnud endast parima panemaks naist mõistma, et leping väljendas Orville’i leiget pühendumist abielule. Tookord oli Emma keeldunud uskumast igaüht, kes julges kahelda mehe kiindumuses temasse.

Lachance’ide ühekorruseline maja seisis golfiväljaku ääres, mis kuulus väikesele grupile väga jõukatele meestele, kellest üks oli Orville. Emma vaatas sissesõidutee lähemale nihkuvaid tulesid. Kui välja arvata kaupluse juhtimine, polnud Emma pärast kolledžist äratulekut tööl käinud. Üksi kaupluses töötades võiks ta ots otsaga kokku tulla, aga ilma elatusrahata ei suudaks ta ilmselt katta üüri ja igapäevaseid kulusid. Mõte end ise üleval pidada oli hirmutav, kuid naine tuleks sellega toime. Emma oli lubanud vanemate tagasitulekuni nende majal silma peal hoida ja üksi jäädes kavatses ta sinna kolida ja tööd otsida. Kui vanemad tagasi tulevad, lootis ta välja kolida ja tagasi kooli minna.

Orville polnud sõnagi öelnud, kuni ta parkis oma Mercedese garaaži kollase Corvette’i, paadi ja Emma Lexuse džiibi kõrvale. Naine märkas, et oli politseijaoskonnast siia sõites end mehest füüsiliselt kaugemale hoidnud ning ta kõht oli nii pinges, et tegi haiget. Sõidu ajal oli ehk arusaamine sellest, mis naisega oleks võinud juhtuda, mehe meeleolu leebemaks muutnud.

“See uudis ehmatas sind kindlasti,” ütles Emma. Ta tahtis selle suhte võimalikult viisakalt lõpetada. “Ma palun selle pärast vabandust. Ma olen närvis. See pole tõenäoline, aga mis siis, kui mõrvar tahab mind samuti kõrvaldada, või lihtsalt poolsurnuks ehmatada, et ma liiga palju selle peale ei mõtleks, mida ma nägin?”

“Sul jääb õigust ülegi,” ütles Orville. “Linnapea naine ei käi poolalasti mahajäetud piirkondades jooksmas, et vana peigmehega kohtuda.”

Emma ahmis õhku. “Orville, su jutt on hullumeelne.” Las ta kaotab enesevalitsuse. “Ma vaevu mäletasin Finni. Me pole kunagi väljas käinud. Ta lahkus Pointe Judah’st aasta enne mind ja läks idarannikule kooli. Kahju, et sa pidid teda solvama. Ta on ordenitega pärjatud sõjakangelane ja edukas ärimees. Kui sa jätkad rumalate vihjete tegemist tema aadressil, teed sa ennast lolliks. Ma usun, et kampaania ajal oleks ta halb vaenlane. Siinsed inimesed peavad Finni eriliseks.”

Orville keeras end istmel küljetsi ja tõstis käe, et naist lüüa. Ta surus käe rusikasse ja lasi selle aeglaselt alla. Ta oli naist varem löönud, aga mitte kunagi sinna, kus sinikad näha jääksid. Orville lõi autoukse sõnagi lausumata kinni.

Emma kõhkles paar sekundit. Siis otsustas ta kindalt, et annab lahutuse sisse kohe, kui tal kindel plaan valmis saab. Orville kohtles teda halvasti ja ta kartis meest. Miks ta peaks abikaasa juurde jääma? Emma oli meest väga armastanud, kui nad kohtusid, aga Orville oli need tunded lämmatanud.

Emma oli juba rääkinud Toussainti advokaadiga, kes oli Saladuste liiget esindanud. Ta meeldis Emmale. Pointe Judah’ mõlemad advokaadid olid Orville’i golfisõbrad.

“Mida sa ometi räägid,” ütles Emma garaaži astudes ja majja minnes mehest möödudes. “Minu sõber on tapetud. Mulle langes osaks õnnetus leida tema laip ja sina pead mulle loengut oma mainest. Sa oled peast segi – või midagi hullemat.”

“Sa ei austa mind,” ütles Orville. “Vaata, mis ma kõik sulle andnud olen, aga sina ei pea seda millekski. Kui sa väga hoolikas ei ole, pean ma selle abielu ümber hindama.”

Palun tee seda. Tee seda kohe. “Kui sa seda soovid, pean ma sinust aru saama. Me võime midagi välja mõelda, et asi enne valimisi avalikuks ei tuleks – kui sa seda eelistad.” Emma jälgis hoolega, et tema toonis kõlaks sügav kurbus.

Orville oli nii kaua hämmeldunult vait, et Emma jõudis läbi terrakotaplaatidega kaetud koridori esikusse minna ning astuda kahest astmest üles avatud, üleni beežides toonides elutuppa, mida ta vihkas – hoolimata sellest, et Orville’i hinnangul oli tegemist ühega parimaist New Orleansi sisekujundajatest. Emma läks klaasist seina juurde, millest päeval avanes vaade golfiväljakule, ning vahtis valgustatud välibasseini türkiissinist vett. Kivist pottides kääbuspalmid heitsid veepinnale pikkade nugade kimpe meenutavaid varje.

Kostsid Orville’i kiired sammud. Ta tuli joostes naise poole. Emmal polnud võimalik tema eest põgeneda. Orville haaras tal nii tugevasti käsivarrest, et naine karjatas. Mees keeras naise ringi, lükkas akna juurest kaugemale ja surus vastu seina. “See on esimene ja viimane kord, kui sa minuga niimoodi räägid. Mina ütlen sulle, et hüppa, ja sina hüppad. Sa kukkusid koolist välja, mina korjasin su üles ja andsin sulle unistuste elu. Ma ostsin su ja kohtlesin sind nagu kuningannat. Sa kuulud mulle.”

“Sina nõudsid, et ma koolist ära tuleksin, aga ma ei taha sinuga vaielda,” ütles naine teades, et tema kõrval seisid seina sisse ehitatud lahtised riiulid klaasesemetega. “Lükka mind veel korra ja su väärtuslik klaas võib põrandale lennata. Palun, lase mind lahti – kui sa tahad sellele asjale viisaka lahenduse leida.”

Orville raputas teda uuesti ja lähendas oma näo naise omale. “Ma oleksin võinud sind Meche’ile ja su sõbrale idioodina näidata. Hoidsin end tagasi, et sind säästa. Nüüd soovin, et ma poleks seda teinud.”

“Sa hoidsid end tagasi, sest sa ei taha, et keegi teada saaks, et sa mind ahistad,” ütles Emma end mehe reaktsiooni oodates kokku võttes.

Mees võttis käe naise käsivarrelt, aga hoidis teda kuklast kinni. “Lits,” ütles ta.

Emma ei kavatsenud näidata mehele oma pisaraid ja alandust. “Kas sa ei taha sellest rääkida?” küsis ta. “Või lähed parem välja, kuni maha rahuned?”

“Lähen oma kodust ära? Häh, sa oled alati unistaja olnud, ma...”

“Me kas räägime või üks meist peab siit ära minema.”

Mees tegi suu lahti, kahtlemata selleks, et naist uuesti valjusti sõimata, kuid pani selle aeglaselt kinni ning tema näole ilmus totter naeratus. “Sa ei ole sina ise.”

“Ma olen nii mina ise, kui pärast sellist kogemust võimalik on,” ütles Emma. “Ma näen silme ees ainult oma surnud ja siivutus poosis sõpra. Sa pole isegi öelnud, et sul on temast kahju. Ja veel midagi – me elame linnas, kus viibib vabaduses mõrvar, hullunud inimene. Ta võib olla ükskõik kus. Kas sa ei peaks juba linnas olema ja hoolitsema selle eest, et inimesed rahu säilitaksid? Nüüd on uudis kogu linnas levinud.”

“Sina ei pea mind õpetama, kuidas ma oma tööd teen,” ütles Orville ja vaatas kella. “Ma räägin Billyga. Mida vähem sellest juttu, seda vähem närvilisust linnas on. Kui vaja, ütlen hommikul paar sõna, nagu ma Billyle lubasin. Ja sinuga ei juhtu midagi. Sinu probleem on selles, et sa mõtled ainult enda peale.”

Mis Emmasse puutus, olid jutuajamised tänaseks lõppenud.

“Denise Steen oli lits,” ütles Orville. Ta oli oma rahuliku ilme tagasi saanud. “Ma ei tahtnud tema surma, aga ta ise tahtis seda. Ta ajas inimesed ärevile – pani naistele pähe mõtteid, mis põhjustasid nende abikaasadele ja meestele probleeme.”

See koht Emma peas, kuhu mees teda löönud oli, tuikas, aga naine ei puudutanud valusat kohta. Ta istus haiuimekujulisel toolil. Valgustatud klaasriiulid ja nendel seisvad säravad esemed sädelesid hämaras toas Orville’i selja taga. Emma tundis, et mees ootab tema vastust, et anda talle järgmine võimalus Denise’i teotada.

“Sa ei tohi selle Duhoniga rohkem rääkida,” ütles Orville.

Las ta jahvatab.

“Kas sa kuuled mind?”

Nüüd süüdistab mees teda selles, et naine ei tee temast välja. Olgu nii.

“Kurat võtaks, Emma, ma pidin tähtsalt koosolekult sind päästma tulema.”

“Mind polnud vaja päästa,” andis Emma vastu. “Mine oma koosolekule tagasi. See pole veel kaugeltki läbi. Aga olgu sul enne minekut teada, et Denise oli lihtsalt Saladuste liige, tema ei algatanud seda ega hoidnud seda koos. Seda tegi Angela. Denise’il oli nii palju tööd, et ta ei jõudnudki eriti tihti sinna.”

“Sa üritad mind endast välja ajada,” ütles Orville valjemaks muutuva tooniga. “Ma kandideerin kuberneriks. Ma alustan varakult, sest mul on pikk tee minna, ma pean palju kasulikke kontakte sõlmima – ja paljusid inimesi moosima. Mul on tähtsad ülesanded ja sina ei jää mulle tee peale ette. Sina ei takista mind kunagi. Kas sa saad sellest aru?”

Emma oli jälle vait.

“Ma pean järele mõtlema, kas lasen sul sellesse klubisse kuuluda. Sa veedad seal liiga palju aega.” Orville norsatas. “Saladused. Miks mitte riputada välja loosung kirjaga: Meestevihkajad on oodatud?”

“Sest see pole meestevihkajate klubi,” ütles Emma vaikselt. “Hoopis vastupidi. Edu Saladused on klubi täisnimi. Sinna kuuluvad naised, kes toetavad teisi naisi. See on rahulik, turvaline koht, kus paar tundi veeta.” Emma oli seda kõike mehele varemgi rääkinud, aga mees polnud teda kunagi kuulanud.

“Muidugi,” ütles Orville. “Aga ma ei taha, et sa seal käid. Oli aeg, kus sa ei rääkinud mulle kunagi vastu. Sa teadsid oma kohta. See oli enne seda, kui kamp rahuolematuid naisi hakkas sulle omi mõtteid pähe ajama. Sa ei ole mingi suurlinna ärinaine – kes ise oma arveid maksab –, sa oled lõunaosariikide väljapaistva mehe naine ja mina olen sinu ainus töö. Nii me kokku leppisime. Ja see kauplus pole töö. See on mänguaed.”

Emma tõusis püsti. “Ma pean duši all käima ja riideid vahetama.” Iga sõna, mis mees talle ütles, oli täis õelat vihkamist. Kui nad kohtusid ja mees veenis teda kooli pooleli jätma, rääkisid nad ainult armastusest, kodust, perekonnast. Ja naine oli mehe sõnu uskunud. “Vabanda mind, Orville.” Emma pöördus minekule.

“Ära mine enne toast ära, kui ma luban.”

Emma jalad värisesid. “Ma olen kuulnud, et sa kuulud Pati kamba nimelisse gruppi. Te kogunete ilmselt Patrick Damalise juures. Kas see on ainult meeste klubi?”

Orville’i ilme tõmbus süngemaks. “Ma ei tea, kust sa seda kõike kuulsid, aga ma kavatsen selle välja uurida. Paar meest kogunevad äriasju arutama, muud ei midagi. Nüüd hoia oma nina minu asjadest eemal.”

“Rõõmuga. Ma usun, et olen paari tunni pärast läinud.” Emma süda tagus. Ta poleks Pati kampa maininud – kellelgi teisel võis pahandusi tulla, et ta sellest Emmale rääkis. “Ma saan ilmselt täna õhtul ära minna. Lõppude lõpuks ei kuulu siin peaaegu ükski asi mulle.”

“Sinu auto kaasa arvatud,” ütles Orville, ninasõõrmed puhevil.

“Auto on minu oma, mäletad? Sünnipäevakingitus sinu isalt.” Emma oli pangas hoiulaeka üürinud ja Lexuse dokumendid olid seal turvaliselt hoiul koos paari muu väikese väärisasjaga, kaasa arvatud punt võlakirju, mis vanaema oli talle pärandanud.

Orville astus lähemale ja Emma pidi vaeva nägema, et mitte kukkuda. “Kuhu sul minna? Sul pole raha, et linnast lahkuda.”

Selles suhtes oli mehel õigus, aga Emma oskas kõvasti tööd teha. “Praegu kolin ema ja isa majja. Ma otsin endale töö.”

Ta heitis pilgu koorekarva suurele klaverile, mille Orville oli veidi enne nende abiellumist ostnud, sest talle meeldis naise muusikaandega uhkustada. “Keegi rõõmustab usina ettekandja üle. Võib-olla mängin siin-seal. Ma mängisin, kui New Orleansis koolis käisin ja inimestele meeldis.”

“Sa lähed sellesse hurtsikusse, kus sa üles kasvasid? See on pärapõrgus.”

“Minu vanemate kodu ei ole hurtsik. Ma armastan seda maja ja sinna ma lähengi.”

Orville ajas selja sirgu ja tõstis pea, et naisele ülevalt alla vaadata. “Sa kardad üksi olla. Eriti öösiti.”

Emma naeris; ta ei saanud sinna midagi parata. “Kas sa ei arva, et ma olen sellest juba üle saanud? Sa jätad mu igal öösel üksi.”

“Ole sa neetud,” surus mees läbi hammaste. “Ma hoolitsen selle eest, et sa tööd ei saaks ega mulle kogu Pointe Judah’ ees piinlikkust ei valmistaks... Asi on selles mehes, eks? Härra Sõjakangelane ja ärimees. Millise äriga ta tegeleb? Arvad, et ta kappab valgel hobusel kohale ja täidab sinu ööd higise seksiga? Lollpea. Ta arvab, et sa supled rahas – sellepärast ta sind tahabki. Oled selle peale mõelnud? Sa ei öelnud talle, et saad ainult korraliku elatusraha, kui sa last ei saa? Või et kui me lahku läheme, ei saa sa isegi seda?”

Naine raputas pead ja vihkas meest iga sekundiga üha rohkem.

“Muidugi ei öelnud. Sa tead, et ma võtan ta ette. Tema eksib ja ma lasen tal selle eest veel ja veel maksta. Ta hakkab soovima, et poleks kunagi jalga sellesse linna tõstnud.”

“Kuula ennast,” ütles naine, suutmata häält rahulikuna hoida. “Sa kujutad asju ette. Ähvardad meest, keda ma isegi keskkoolis tegelikult ei tundnud. Meest, keda ma nägin esimest korda pärast paljusid aastaid ja vaevalt ära tundsin. Lase käia, tee ennast lolliks. See peaks su kampaaniale kasuks tulema.”

Orville võttis istet ja lasi käed põlvede vahele rippu. “Ma pean mõtlema.”

“Ma jätan su siis mõtlema.”

“Ära mine... palun. Jää minu juurde.”

Mees tõstis pilgu naise poole ja naine ei saanud aru, kas ta oligi rahunenud või lihtsalt peitis oma viha. “Emma, ma ei taha lahutust – mitte kunagi.”

Sest mehe maine vajas naist. “Sina tegid sellest juttu.”

“Ma olin lihtsalt vihane.” Ta vaatas naist kurva pilguga, mille ta võis suvalisel hetkel esile manada. “Mäletad, kuidas asjad siis olid, kui me kohtusime?”

“Oh, palun. Sellest on vaevalt mälestus järel.”

“Võib-olla sinu jaoks.” Mehe silmad helkisid ja Emma arvas, et mees võibki nutma hakata. “Minu jaoks oli see täitunud unistus.”

Ideaalne tulevase poliitiku naine.

Mees ulatas talle käe ja naine vaatas seda.

“Palun, kallis,” ütles Orville teda lähemale meelitades. “Ma ei tea, mis minuga mõnikord juhtub. Tundub, et ma ütlen asju, mida ma ei ütleks, kui ma need läbi mõtleksin.”

Emma kaastundlik süda oli talle kogu abielu jooksul pahandusi kaela toonud. Naine läks mehe juurde, aga pani käsivarred vaheliti. Ta ei suutnud taluda mõtet, et võtab kinni käest, millega mees teda kõhklematult karistas.

Orville vaatas anuva pilguga naise poole. “Mul on äkiline iseloom,” ütles ta. “Aga kas sa ei mõista, et ma sain täna õhtul nii vihaseks, sest ma mõtlesin, mis tunne mul oleks, kui nad oleksid sinu sealt mõrvatuna leidnud?”

Ei, ta ei mõistnud.

“Mu süda murduks, kui ma su kaotaksin – ükskõik mis põhjusel. Kampaania kurnab mind. Ma tahan seda kohta, kuna ma tean, et saan head teha, aga jagelemine ja protsess söövad mul hinge seest.”

“Siis loobu sellest,” ütles Emma rutates. Ta ei uskunud, et eriti paljud inimesed arvaksid, et Orville Lachance tahab kuberneriks saada, et teistele head teha.

Mehe pilgus välgatas tuluke, aga ta lämmatas selle kiiresti. “See on minu kohus,” ütles ta. “Nagu sinu kohus on minu kõrval seista. Sest me oleme mees ja naine ja ma vajan sind. Jää minu juurde, kullake. Ja kui sa ikka tahad, siis otsime sulle abi, et last saada.”

Emma ei suutnud vastata. Mees oli end kuude kaupa üleval pidanud, nagu oleks naine talle füüsiliselt vastik. Ja kümme aastat tagasi oli naine lapse kaotanud.

“Emma, ma korraldan neljateistkümnendal peo. Ma tean, et sinna pole palju aega, aga kui keegi üldse suudab selle ideaalselt korraldada, oled see sina. Kas sa ei näe, kui väga ma sind vajan? Ja sina mind? Sa vajad oma ellu kedagi tugevat nagu mina.”

“Kui suur pidu?”

“Mitte suur – aga tähtis. Paksude rahakottidega toetajad. Võib-olla kolmkümmend paari, nii et siinsamas oleks kena. Ma annan sulle hommikul nimekirja.” Orville vaatas jälle kella. “Ma tahan uhkeid asju. Muljetavaldavaid. Me meelitame suured rahad nende pangaarvelt ära.”

“Too mulle nimekiri,” ütles naine, kelle jõud oli selleks korraks otsa lõppenud.

“Sa ei unusta oma nime kutsetele panemast?”

Naine oli mehe enesekindlust tõesti kõigutanud, vähemalt veidike. “Kutsed tulevad sobivad. Ma pean teadma, mis sul täpselt plaanis on, nii et saada mulle, palun, e-kiri.”

Orville oli püsti tõusnud. “Aitäh,” ütles ta. “Ma olen nii tänulik, et me oskame sellistest väikestest viperustest üle saada. Ma näen kõvasti vaeva, et meievahelisi arusaamatusi vältida. Me oleme pika tee maha käinud, et selles võidujooksus osaleda. Osta endale maailma kõige seksikam kleit.”

Emma ei vaadanud mehe poole. Mees pidas end tõsimeelselt veenvaks. Olulised olid ainult tema poliitilised ambitsioonid, ja kuni naine sellest aru saab, ei tekita ta mehele probleeme.

Välisukse juurest kostis liikumist. Kui nad poleks uksele nii lähedal olnud, ei oleks nad koputust kuulnud.

“Ma hoolitsen selle eest,” ütles Orville kulmu kortsutades. “Ole siin, et sind ei nähtaks – sinu enda julgeoleku huvides.”

Orville läks ukse juurde ja Emma jäi oma kohale.

Ukse taga seisid tropis Edu Saladuste asutaja Angela, Frances Brussard, Holly Chandall ja Wendy Saunders. Viimased kolm olid klubi liikmed.

Emma ei suutnud uskuda, et Angela oli kodust välja tulnud. Ta käis väga harva väljas. Väärikas, pikkade blondide lokkide ja ebaloomulikult kahvatu näoga, mille üht poolt kattis tõsiste põletusarmide võrk, Angela langetas pea ja sõnas: “Linnapea Lachance, palun andestage tülitamine, aga me tulime Emmat lohutama.” Angela häälepaelad olid tulekahjus viga saanud ja kui ta närvis oli, kippus tema hääl hääbuma. Ta sikutas oma heledaid juukseid armide peale. Kõik neli naist kandsid laiu roosasid ja mugavaid klubi­rüüsid. Riideid hoiti klubis ja neid siin näha tähendas, et naised olid nii endast väljas, et unustasid riideid vahetada.

Esimest korda sel õhtul hakkas Emma nuuksuma. Ta viipas sõbrad tuppa ja nad kogunesid tema ümber, võtsid kätest kinni, surusid end üksteisele lähemale – ja nutsid. Emma mõtles Orville’ile, kes neid vaatas, ega hoolinud sellest.

“Me teame, mis juhtus,” ütles Angela ja tema sinised silmad olid paistes. “See oli julm saatus, et sina ta leidma pidid.”

“Minagi arvasin algul nii,” ütles Emma. “Aga oli parem, et seal olin mina ja mitte lihtsalt võõrad inimesed.”

Holly Chandall rääkis kiirustades nagu alati. “Rusty arvab, et Denise kirjutas mõnd lugu kellestki, kes ei tahtnud oma nime lehes näha, nii et nad tapsid ta, et takistada teda artiklit kirjutamast.” Ta oli roosa ja valgekirju salli turbanina oma kuldpruunidele juustele sidunud. Tema sügavpruunid silmad olid ärevusest pärani.