Читать книгу Keha kui süütõend - Stella Cameron - Страница 6

Emma vaatas kella.

Emma ja Finn istusid politseiülem Billy Meche’i kabinetis politseijaoskonnas, hoidsid käes kohvikruuse ja rääkisid summutatud hüüatuste vormis, kui ühel või teisel midagi meelde tuli.

Emma mõtles käimla ukse najale toetatud Denise Steenile ja võpatas. Värin tõmbas ta toolil ettepoole.

“Kas sinuga on kõik korras?” küsis Finn.

“Jah,” vastas naine. Ta kartis, et ei suuda seda jubedat pilti kunagi unustada. Denise oli väga sale, kusagil polnud ühtki väikest rasvavolti ning siirup kattis ühtlaselt tema selga, õlgu ja rindade ülaosa. Nagu šokolaadi kastetud naisekujuline vahukommist lumememm. Emma raputas raevukalt pead. “Ei, minuga ei ole kõik korras. Ta oli mu sõber. Ma pole end kunagi nii halvasti ega abituna tundnud. Miks just Denise? Ta oli seal niimoodi, keha nii sätitud, et ta sealt välja ei kukuks, enne kui nad ta siirupiga üle valasid,” rääkis Emma vaikselt.

“Jah. Püüa sellele mitte mõelda.” Finn puudutas naise kätt. “Sähvatused, vinjetid või kuidas neid iganes nimetatakse, kaovad aja­­pikku. Sellest on abi, kui sa ei ürita neid teadlikult meelde tuletada.”

Emma vaatas mehe poole. “Sa räägid nagu psühhiaater.”

“Mitte mina,” ütles mees. Ta rääkis nagu mees, kes oli käinud neis kriiksuvates, higistes kohtades, kus ootasid kohutavad nägemused.

Naine tõstis käeselja huultele. “Kas sa panid siirupi juures midagi tähele?”

Mees heitis talle hindava pilgu ja noogutas. “See polnud täielikult kuivanud?”

Emma hammustas huulde ja sõnas: “Me pääsesime napilt tapjaga kohtumisest.”

Finn vaatas naist endiselt ainitise pilguga. “Võib-olla ei pääsenud. Võib-olla oli ta veel seal, peidus, ootas, et keegi tuleks ja selle ukse lahti teeks. Ta ei saanud seda nii planeerida, et auto ukse lahti lööb.”

Emma kummardus ja uuris mustrit rohelistest kriimulistest plaatidest põrandal. Õhujahutus töötas täisvõimsusel, aga naise abaluude vahel voolas higi. “Ta võis koguni soovida laiba leidmisega kaasnevat reaktsiooni näha. Ta nautis seda. Ma tean, et nautis.”

“Kui sul on õigus, oli tal julgust, et niimoodi riskida. Ta on kas hull või peab end võitmatuks.” Finn vaikis. “Emma, sa pead sellest eemalduma. Praegu on veel vara, sa ei saa seda lihtsalt unustada, aga kui sa selle peale mõtled ja seda peas edasi-tagasi ketrad, valid raske tee.”

“Sa nägid sõjas jubedaid asju, eks ole?”

Mees ei öelnud midagi, aga tema suu tõmbus pingule ja ta pööras pilgu ära.

“Hea kohv,” ütles Emma. Mees polnud ainus, kes tahtis teemat vahetada. “Parem, kui sellisest kohast oodata võiks.” Emma polnud kunagi varem politseijaoskonnas käinud.

“Pole viga,” vastas Finn. “Aga kui nad meid siin veel kaua hoiavad, on meil rohkem kui tassi kohvi vaja.”

Emma suutis mõelda vaid sellest, et enne Orville’i koju jõuda.

“Politseinikud kutsusid sind proua Lachance’iks,” ütles Finn. “Kas sinu mees käis meiega ühes koolis? Ma ei mäleta seda nime, aga koolis oli palju lapsi, keda ma ei tundnud.”

“Ei, Orville pole siitkandist.” Ta ei tahtnud Finniga Orville’ist rääkida.

“Mida ta teeb?”

See oli tavaline ja ootuspärane küsimus, miks see siis naises sellist viha tekitas? “Ta on kinnisvaraarendaja. Ta on ka linnapea.”

Finn suunas pilgu põrandale. Ta nipsutas sõrmi. “Muidugi, Orville Lachance. Mu õde Eileen mainis, et see on linnapea nimi. Ja ta kandideerib kuberneriks?”

Emma oli Finni õe unustanud. Nüüd oli tema nimi Eileen Moggeridge. “Orville kavatseb kandideerida,” ütles ta ebamääraselt.

“Emma, kas ma võin nüüd sinu abikaasale helistada? Ta tahab teada, kus sa oled.”

Kohkununa mõttest, et tundmatu mehehääl palub Orville’il Emma eest hoolt kanda, ei teadnud naine, mida vastata. “Ei... See on sinust kena, aga ta on koosolekul ja mul pole midagi viga. Ma olen veidi endast väljas, aga selles pole midagi üllatavat.” Emma sõnad kõlasid katkendlikult.

Mees naeratas ja tema ilme mahenes veidi. “Muidugi pole. Ma ei taha sind hirmutada, aga sa peaksid ilmselt tavalisest ettevaatlikum olema. Pane uksed lukku, kui meest kodus ei ole. Niipea kui sisse istud, pane auto uksed lukku. Kui autot pargid või selle juurde tagasi lähed, vaata ringi. Ma ei mõtle ainult tänast õhtut. Sa pead kõikide asjade kontrollimise harjumuseks muutma. Pööra alati ümbritsevale tähelepanu.”

“Aitäh.” Emma suutis vaevu hingata või neelata. Mehel oli õigus, aga naisele ei meeldinud seda kuulda.

“Ära muretse,” ütles Finn. “On küllalt inimesi, kes sul silma peal hoiavad.”

Emma noogutas. Mees polnud teda rahustanud. “Kas sa panid tähele, kuidas meid küsitleti. Eraldi? Et nad saaksid meie lugusid võrrelda.” Emma köhatas närviliselt. “Kas nad kahtlustavad üht meist?” Naine ei arvanud, et mees oli sellega seotud, ent vastused otsestele küsimustele oleksid huvitavad.

“Ei,” ütles mees väga tõsiseks muutudes. “Aga sul on õigus selles suhtes, miks nad meid eraldi küsitlesid. See on lihtsalt rutiin. Me ei oleks siin praegu kahekesi, kui nad arvaksid, et üks meist teaks midagi enamat, kui me rääkisime. Nad juba teadsid seda.”

Uks avanes ja vastuvõturuumis tõusis ja vaibus häälekõmin. Sel aastaajal ei toimunud Pointe Judah’s suurt midagi peale Septembrifestivali – vähemalt mitte midagi sellist, mida tavalised inimesed märkaksid – ja oli üldteada fakt, et mõned inimesed astusid politseijaoskonda kohvi jooma ja täistopitud teadetetahvlitelt uusi tagaotsimiskuulutusi lugema.

Emma niheles toolil. Täna õhtul vastuvõturuumist kostvate häälte tekitajateks pidi olema terve hulk kodanikke, kes tavaliselt sel ajal oma kodudes olid.

Kõrgendatud hääled muutsid ta närviliseks, eriti naiste kiledad hääled, kes peaaegu kriiskasid, et tähelepanu tõmmata.

Emma vaatas uuesti kella. Ta tahtis kõigest hingest jõuda enne koju, kui Orville juhtunust teada saab ja ärritatult Billy kabinetti tormab. Orville ei kaotanud avalikus kohas kunagi enesevalitsust, aga ükskord võis esimene kord olla, kui ta kahtlustab, et tema maine on ohus.

“Kas Denise oli vana sõber?” küsis Finn.

“Kolm või neli aastat. Ta kolis siia Lafayette’ist, sest tahtis töötada ajalehe juures, kus ta saaks olla suur kala tillukeses tiigis. Ajalehes töötavad ainult tema ja Rusty ja inimesed, kes lehte välja annavad. Ajaleht kuulub Rustyle. See tähendab – tähendas –, et Denise sai teha asju, mida ta mujal teha ei saanud. Algul tuli ta umbes aastaks, aga jäi paigale.”

Miski nööris Emma kõri. “Me mõlemad kuulume naiste­klubisse Angela Edu Saladused. Me nimetame seda lihtsalt Saladusteks. See on koht, kus mõned naised saavad lõõgastuda, ilma et nende üle kohut mõistetaks. Me uurime naiste tervishoiu alal tehtud edusamme, uusimaid dieete ja trenninippe – ja lihtsalt lõbusaid asju. Kui me tahame tund aega vetikates püherdada, siis selleks on ruumid olemas. Denise suutis igaühe naerma ajada. Ta oli suurepärane. Ja ta oli hea kuulaja. Kui keegi meist tahtis midagi nelja silma all arutada, läksime Denise’i juurde.”

Finn pööritas silmi, tegi nägusid ja ütles. “Vabandust. Loomulik reaktsioon.”

“Ma annan sulle vist andeks,” ütles naine. “Sa sobid ülejäänud kohalike meestega. Nad kõik peavad Saladusi mingiks naiste rumaluseks.” Kui Finn midagi ei vastanud, ütles Emma: “Me oleme siin kaks tundi olnud. Ilmselt võime lihtsalt koju minna, kui soovime.” Emma ootas Finnilt vastust.

Mees pani käsivarred vaheliti ja sirutas oma väga lihaselisi ­jalgu. Emma leidis, et tal oli raske neid – ja mehe ülejäänud kehaosi – mitte vaadata. See oli mehine mees ja Emma ei suutnud meenutada, millal ta viimati niimoodi reageeris nagu praegu Finni peale. Keeruline abielu oli võtnud kogu naise aja ja energia, nii et ta võis koguni unustada, et on naiselik ja ihaldusväärne. Nüüd reageeris Emma liiga tugevalt, kuna polnud endas kindel ning sirutus lihtsalt mehest hoovava jõu poole.

“Ma ei usu, et Billyle meeldiks, kui me lihtsalt minema kõnnime,” ütles Finn. “Ta tahtis, et me siin ootaksime.”

Mees tõusis ja sammus edasi-tagasi. Miks ta naisele koolist paremini meelde polnud jäänud? Tõsi, Finn oli temast aasta varem kooli lõpetanud ja mingisse idaranniku kooli läinud – täis­stipendiumiga, kui Emma õieti mäletas –, aga meest oleks pidanud raske unustada olema.

Emma arvas, et viisteist aastat võisid teha teismelisest selle meessoo musternäidise, kes kõndides oma lihaseid demonstreeris. Emma vaatas mehe selga ja tõmbas katkendlikult hinge.

Tegelikult oli Orville’i pikaajaline sõjakäik tema enese­usalduse õõnestamiseks kustutanud naises peaaegu igasuguse huvi ­meeste vastu. Ta tundis silmades vana tuttavat kihelust. Kui kurb oli armastada meest nii meeletult ja siis teda nii sügavalt vihkama hakata.

Emma pani sõrmeotsad kokku. “Kas me ei võigi ära minna, kui tahame?” Orville saab juhtunust piisavalt kiiresti teada, aga Emma võis hirmutavat reaktsiooni vältida, kui ta olukorda ise selgitab.

Emma õlad vajusid kühmu. Orville saab tema peale nii vihaseks, et ta mehe arusaamise järgi endale negatiivset tähelepanu tõmbas.

Finn polnud tema küsimusele vastanud. Ta istus naise vastas politseiülema laua serval, jalad luupekse kohalt risti.

Emma ei suutnud otsustada, kuhu pilku suunata. “Siin on kole,” ütles ta meeleheitlikult jututeemat otsides – et lihtsalt midagi öelda.

Finn turtsatas. “Sa tahad öelda, et sulle ei meeldi kahvatupruunid seinad ja lagi ja akende pruunid luugid? Ilmselt on aknad sellepärast nii kõrgel, et mõni hull ei saaks väljast siia tulistada.”

“Ära räägi niimoodi.” Emma surus käe kõrile ja värises.

“Ma kardan, et see on tõsi. Kuule, Emma, me juhtusime enne jubeda asja peale, ja see ei unune väga ruttu. Aga püüa end kokku võtta ja sellest üle saada.”

“Ma ei ole memmekas.”

“Muidugi mitte. Enne, kui sa lubasid minuga dringile tulla, ütlesid, et sa ei saa kauaks jääda. Milles asi oli? Sa oled mitu tundi väljas olnud.”

“Mul on päevakava.” See oli tõsi. “Ma lähen varakult kauplusse ja pean korralikult välja magama. Homme saame uue espresso­masina.”

Miks tüüdata meest oma elu tühiste üksikasjadega? Emma toetas lõua käele ja sulges silmad.

Kui ta silmad uuesti lahti tegi, kiheles ta selgroog. Pead liigutamata heitis ta Finnile sõrmede vahelt pilgu... ja tabas mehe end põhjalikult uurimast. Finn nihutas end laua najal ja jälgis pilguga naise jalgu. Ta ei nihutanud end palju, lihtsalt kohendas end nagu mees, kes naisele reageerib.

Just seda naine vajaski. Suurepärane. Tema meelest kuratlikult seksikas mees erutus lihtsalt tema vaatamisest ja just sel hetkel, kui naine poleks saanud rohkem tasakaalust väljas olla. Kuidas ta võis himuraid mõtteid mõelda, kui nad vaid paar tundi tagasi Denise’i surnukeha leidsid?

Mehe uuring hõlmas kogu naise keha jalgadest pealaeni ja hüpnotiseeritud naine ei jõudnud pilku mehe pilgu eest ära pöörata. Mehe näole kerkis aeglaselt naeratus, milles polnud kübetki kahetsust, tuues nähtavale lohukesed tema põskedes. Finn kergitas kulmu ja tema säravad pähkelpruunid silmad ütlesid kõik. Finn tundis tema vastu enam kui mööduvat huvi. Ja ta sai ju kohe teada, et naine on abielus, kui politsei pensionäride külla jõudis ning teda proua Lachance’iks nimetas. Pealegi oli tal sõrmus sõrmes.

Mehe pilk ei lahkunud naiselt. Ta ei pilgutanud isegi silmi, nagu arvaks endal olevat õiguse naist niimoodi pilguga paigale naelutada.

“Vahele jäin,” ütles Finn naerdes. Ta rääkis aeglaselt, tema hääl oli sügav ja veidi kähe. “Sa ei saa mind süüdistada, et ma üritasin tänast Emmat viieteistkümne aasta taguse Emmaga võrrelda. Kui kaua sa abielus oled olnud?”

“Kaksteist aastat.”

“Kogu aeg linnapeaga?”

“Mhm. Ta polnud linnapea, kui me kohtusime.” Emma vastas kõikidele küsimustele. “Kuidas sinuga lood on? Oled sa abielus? Lapsi on?” Finn ei kandnud sõrmust, aga mõned mehed ei teinud seda kunagi.

“Mõlema küsimuse vastus on ei. Sa abiellusid pärast teist kursust Tulane’is? Emma, sa oled nii särav, et sellest on kahju. Kuidas sinu vanemad sellesse suhtusid?”

“Nad tegid kõik, et veenda mind koolis edasi käima.” Ta vaatas kaost Billy metall-laual. “Aga kõik naised ei sobi karjääri tegema. Mitte sellist karjääri. Läheb vaja koduperenaisigi ja nüüd on mul kauplus, mis mulle tegevust pakub.” See teema muutis naise närviliseks.

“Mida sa õppisid?”

“Ärijuhtimist. Mingil moel tuleb õpitu mu kaupluses kasuks.”

“Kas sul lapsi on?”

Emma süda jättis löögi vahele. “Ei.” Ja see polnud mehe asi.

“Sinu Orville paistab edukas mees olevat.”

“Jah.” Ta pööras näo Finni poole ja mõõtis laiu õlgu, mis oleksid võinud kuuluda jalgpallurile, ning mehe rinda, enne kui pilgu uuesti tema näole tõstis. “Orville on tükk aega sel positsioonil olnud. Me kohtusime juhuslikult, kui ta siin Pointe Judah’s üht krunti ostis. Nüüd on seal golfiväljak. Siis otsis ta mind New Orleansis üles. Ta otsustas Pointe Judah’s kodu luua. Ta tahtis, et ma oleksin oma vanemate lähedal.”

“Sa võiksid tagasi kooli minna, aga ilmselt on sul linnapea prouana selleks liiga vähe aega, ja kui Orville võidab, on sul kuberneri prouana käed-jalad tööd täis.” Finn polnud oma võltsi tooni üle uhke. “Sa eelistad ilmselt vanemaid mehi.” Ta püüdis seda kergel toonil öelda.

“Orville on minust viisteist aastat vanem. Nüüd tead minust kõike.”

Emmast kiirgas ainult väsimust, ei mingit viha. Ta muutus pigem veel loiumaks. Emma mehel oli hea maitse; naine oli kaunis ning kui ta kakskümmend oli, jooksis Lachance’il ilmselt suu vett mõttest tüdruku süütus noppida. “Ma tõesti imestan, et linna­pead juba siin pole,” ütles Finn, püüdes teada saada, milline on Lachance’ide suhe. “Ma ei usu, et talle meeldiks, et tema naine politseijaoskonnas aega veedab.”

“Kas ma võin su telefoni laenata?” küsis Emma.

Finn ulatas naisele telefoni ning hoidus vaatamast, kuidas Emma kõne võttis. Ta valis hulga numbreid ja Finn arvas, et ta kuulab sõnumeid, aga naine klõpsas telefoni nii ruttu kinni, et ilmselt polnud ühtki sõnumit. Emma hingas aeglaselt välja. Kergendatult?

“Minu isa oli enne Billy Meche’i politseiülem,” ütles Finn vestlust alustades.

“Ma mäletan. Tom Duhon. Ta... temaga juhtus õnnetus. Anna andeks, ma ei tohiks sellest rääkida. Küllap on raske mõlemast vanemast niimoodi ilma jääda, nagu sinuga juhtus.”

Finn mühatas. Enamikul inimestel polnud aimugi, kui raske see oli. “Õnnetus” oli üks viis nimetada seda, kuidas tema isa suri. Vale viis.

Ta üritas silmatorkamatult vasaku õlaga ringe teha. Kui ta pingesse läks, hakkas arm mõnikord tuikama. Selja keskelt üle õla keerduv punane sõlmiline rant polnud kaunis vaatepilt. Ta kandis pigem T-särke kui maikasid – et mitte väikesi lapsi ehmatada.

Billy astus sisse ja sulges enda järel ukse. Tema hallisegused lühikesed punased juuksed ja vuntsid olid turris; lai nägu peaaegu sama punane nagu juuksed. “Milline segadus,” ütles ta. “Te peaksite nägema, mis seal väljas toimub.” Ta nookas peaga vastu­võtusaali poole. “Maja on rahvast täis ja nad kõik tahavad mulle rääkida, mida nad on näinud või kuulnud või mida neile on räägitud Denise Steenist. Vihjeid sajab vasakult ja paremalt, aga ma kahtlen, kas ükski neist midagi väärt on.”

Finn tabas ilme Emma näol. Naine kartis midagi. Milles asi oli?

“Kuidas inimesed sellest nii ruttu teada said?” küsis Emma Billylt. “Pensionäride küla on linnast kolme miili kaugusel ja mina seal küll ühtki hingelist ei näinud – peale Finni.”

“Siin linnas on võimatu saladusi hoida,” ütles Billy.

“See ei muutu kunagi,” lisas Finn.

“Politseinik läks ajalehetoimetusse Rusty Barnesi juurde ja Rusty kaotas enesevalitsuse,” ütles Billy. “Ma ei suuda seda uskuda. Rusty on selleks liiga tugev.”

“Ta armastas Denise’i,” ütles Emma vaikselt. “Ta tahtis naisele enam kui tööandja olla.”

Billy heitis naisele terava pilgu. “Kuidas Denise sellesse suhtus?”

Emma surus reitel lebavad käed rusikasse. “Denise oli sõltumatu. Ma arvan, et ta polnud valmis partneri eest vastutama.”

“Kas nad olid armastajad?” küsis Billy.

Emmal võttis vastamine kahtlaselt kaua aega. “Seda ma ei tea. Inimeste eraasjad on nende eraasjad.”

Muidugi, nõustus Finn, aga ta oli kindel, et Rusty Barnes ja kuriteo ohver olid väga lähedased, ja Emma teadis seda.

Väga noor politseinik koputas uksele ja sisenes pärast loa saamist ruumi. Ta pidi ilmselt ainult korra nädalas habet ajama ja täna oleks pidanud see päev olema. Ta vaatas tähendusrikkalt Finni ja Emma poole ja ütles: “Proua Forestier on kindel, et te peate seda lugema, ülem.”

“Kas sa soovid, et me ära läheksime?” küsis Emma.

“Jääge siia,” ütles Billy.

“Lobelia Forestier,” pomises Billy joonelist paberit võttes. “Kaubanduskoja president. Milleks meile kaubanduskoda? Öelge mulle. Milline kaubandus? Kui välja arvata inimesed, kes tulevad tunnikeseks Oakdale’i sisseoste tegema, on meie rekord kakskümmend viis turisti aastas. Ja nemadki tulevad ainult sellepärast siia, et neil saab kusagile mujale teel olles bensiin otsa. See Lobelia istub seal, vahib alla väljakule ja on tähtsust täis. Pigem klatšikoda. See pole isegi palgaline töökoht, kuna meil pole raha, et talle mitte millegi tegemise eest maksta.”

Politseinik köhatas ja viipas peaga avatud ukse suunas.

Billy, kes oli väga lühikest kasvu mees, aga jässakas nagu tuletõrjehüdrant, kargas püsti. “Sampson, kas sa sündisid põllu peal või?” ütles ta noormehele. “Pane see pagana uks kinni.”

Sampson täitis käsku ja Finn sai aru, et ta oleks parema meelega teisel pool ust.

Billy istus uuesti oma krigisevale toolile, pistis lugedes piparmündikomme suhu ning tema hingamine muutus kirja lugedes häälekamaks. “Ma ei näe, kuhu sa saaksid vintpüssi peita,” ütles ta Finni lühikesi pükse ja T-särki vaadates. “Snaiper, mis? Ma vist teadsin seda.”

Finn näris küüneäärt. “Ma olin snaiper – see pole ainus asi, millest ma loobunud olen.”

“Sul on kindlasti hea meel kuulda, et proua Forestier ja tema käsilased on juhtumi meie eest lahendanud. Sina tulistasid preili Steeni läbi käimla lahtise ukse, jooksid ümber nurga ja said proua Lachance’iga kokku. Enne peitsid vintpüssi ära.”

Pilk Emma näole oleks Finni äärepealt endast välja viinud. Naise huuled olid paokil, kulmud hämmeldunud ilmes kokku tõmbunud. “See uks oli kinni,” ütles ta. “Kuni see avanes. Ja ma oleksin lasku kuulnud. Need inimesed vajavad mingit tegevust.”

“Proua Forestier organiseeris salga inimesi vintpüssi otsima,” ütles Billy tüdinult. “Nad toovad selle kohe siia kui leiavad.”

Emma itsitas ja Finn muigas.

“Täna proua Forestieri minu poolt,” ütles Billy Sampsonile. “Ja ütle talle, et meil on tegemist ametliku kuriteopaigaga, nii et ta ei pääse sellele ligi. Võiksid ka mainida, et tapja on vabaduses ja me ei tea, millal või kus ta välja ilmub.”

“Ta ütles, et soovib enne äraminekut sõnakese rääkida.”

Billy pööritas silmi. “Ütle, et politseijaoskonna ülem on siin ja maruvihane, et seda juhtumit üksi ära ei lahendanud. Aja see asi korda.”

Sampson kiirustas minema ja Finn püüdis meelde tuletada, mis tunne oli nii noor olla.

“Viime teid tagauksest välja,” ütles Billy. “Ma lasen politseinikul sind koju sõidutada, proua Lachance.”

“Ma viin ta koju,” ütles Finn ja sai kohe aru, et oli liiga innukas oma pakkumise tegemisega.

“Finn, ma soovitan sul ettevaatlik olla. Keegi võib sinu peale viha kanda. Praegu on raske midagi öelda. Ja proua Lachance – ma ei ole sinu turvalisuses kindel. Ma tahan sellest linnapea Lachance’iga rääkida.”

Emma noogutas ja Finn imetles tema enesevalitsust.

“Denise Steeni ei armastatud selles linnas,” ütles Billy otsekui iseendale. “Ta kirjutas palju asju, mis inimesi vihastasid.”

“Teda armastati,” ütles Emma. Ta nihkus tooliservale. “Denise ütles, et kirjutas seda, mida ta uskus. Ja ta ei pugenud inimestele, kes end siinkandis tähtsaks pidasid. Nendele ta ei meeldinud, sest nad kartsid teda. Tavaliste inimeste meelest oli ta suurepärane.”

“Kahjuks võttis ta sihikule libedad lurjused, kes ei tahtnud, et nende must pesu päevavalgele tuleks,” sosistas Billy. “Kas sina kuulud ka sellesse klubisse?”

Kui Emma kohe ei vastanud, jäi Finn teda ainiti vahtima. Ta oli alles paar päeva linnas olnud ja kõik nägi välja nagu vanasti, aga ta teadis juba, et siin oli palju muutunud.

“Millisesse klubisse?” küsis Emma ja vahtis Billyle ülbelt otsa.

Billy ilme mahenes. “Rahune, Emma. Me oleme ammused tuttavad, kaua enne seda kui sa meie linna kõige tähtsama ninaga abiellusid. Ja sa tead küll, millist klubi ma silmas pean.”

“Jah, tean ja sina tead, et ma sellesse kuulun. Meil on väike seltskond ja me oleme väga lähedased. Ja mulle ei meeldi, et sa paistad meie klubi millekski räpaseks pidavat. See klubi? Me lihtsalt toetame naisi.”

“Ja julgustate kuulu järgi mõnesid neist oma meestele ja peigmeestele vastu hakkama,” ütles Billy. “Enesekehtestamistreening. Eneseusaldus. Teadasaamine, et suudad saada kelleks tahes – kui seda piisavalt tahad.”

“See on tõsi,” ütles Emma. “Me aitame üksteist ja õpime, et teistel inimestel pole õigust meid halvustada ja tekitada meis tunnet, et oleme luuserid.” Nüüd oli tema kord käituda vastavalt sellele, millesse ta uskus.

“Denise oli samuti liige, eks?” küsis Billy.

Emma tundis end lõksu aetuna, ehkki selleks polnud põhjust. “Denise ei käinud tihti, aga ta kuulus klubisse. Ta pani meie retseptid ja nõuanded ühte leheveergu. Ja ta avaldas harjutusi, mis meid naerma ajasid – ta tegi seda kriipsujukude abil. Ta kirjutas uutest meiginippidest ja suundadest. Õpetus Cayenne’iga mudavannist, mis paneb naha särama. Kurgiviilud jahutuseks silmadele, et pipar silma ei läheks ega põletaks. Jalgade leotamine kuumas piimas. Kuidas õppida ei ütlema. Kõik need asjad, mis võiksid naistele kasulikud olla.”

“Ma arvasingi, et see nii käis,” ütles Billy. “Kas teile ei tulnud kunagi pähe, et mõnedele meestele ei meeldi, kui naistel tekivad mõtted, mis neid muudavad?”

Finn vaatas Emma huuli.

“See oli alati võimalik, aga meie asi oli lihtsalt üksteist toetada. Ei midagi halba. Ei midagi sellist, mis paari lahku ajaks.” Ehkki ta ise oli piisavalt õppinud teadmaks, et ta ei saa Orville’i juurde jääda.

“Paljud mehed linnas ei usu seda, eriti need, kelle naised pole enam nii kuulekad,” ütles Billy.

Emma tõusis püsti. “Siis on meil edu,” ütles ta ja Finn kuulis tema hääles trotsi. “Nii arvavad ainult ebakindlad mehed, kes tahavad naisi alla suruda – tavaliselt iga hinna eest. Enesekindlal mehel on hea meel, kui naine on temaga võrdne.”

Billy pruunide silmade nurka tekkisid kurrud. “Pea hoogu, Emma. Ma tean, et see on süütu meelelahutus, aga ma loodan, et mu Blanche ei otsusta liituda.”

Emma võttis uuesti istet.

Finn turtsatas ja tõmbas ninaga, et oma lõbusat meeleolu varjata. Ta kartis, et Emma peab tedagi šovinistist seaks, aga see polnud tõsi.

Ukse tagant kostev lärm muutus valjemaks. Keegi ütles valjusti: “Jah, härra.”

Finn märkas Emma pärani silmi ja seda, kuidas ta tooli käe­tugedest haaras.

Uks paiskus lahti ja tuppa astus Finni maitse jaoks liiga ilus heleda peaga pruunisilmne mees. Ta keeras ringi, haaras uksest, nagu tahaks seda kinni virutada, kuid sai endast võitu ja pani ukse rahulikult kinni. Ta tekitas siiski tuulehoo, mis liigutas paberi­hunnikut Billy laual. Algul libisesid paberid veidi ja liuglesid siis kosena põrandale.

“Emma,” ütles mees, nägu ebaloomulikult ilmetu. “Mida sa siin teed, tõmbad endale igasugust tähelepanu, kullake? Kas ma ei saa sind natukeseks ajaks üksi jätta, ilma et sa pahandustesse satuksid?”

Enne kui keegi midagi öelda jõudis, sõnas Emma: “Orville, ma olin valel ajal vales kohas. Ikka juhtub.”

Orville lükkas õlekarva linase pintsaku hõlmad kõrvale ja pani käed puusa. Ta langetas pea ja lähenes Emmale. “Mida sa sellises mahajäetud kohas tegid nagu see vana krunt? Ja leidsid laiba? Kuidas pagan see juhtus?” Mees püüdis end nii kõvasti vaos hoida, et Finn tajus lausa käegakatsutavat pinget.

Finni sõrmenukid hakkasid sügelema. Linnapea oli Emmast viisteist ja Finnist neliteist aastat vanem ja seda oli näha. Kunagi kandiline lõug hakkas lõtvuma ja silmade ümber olid sügavad kortsud. Orville Lachance’is oli mingi pehmus, mis viitas liiga heale elule ja vähesele füüsilisele treeningule.

“Ma esitasin sulle küsimuse, kullake,” ütles Lachance naise näo juurde kummardudes.

Billy tabas Finni pilgu ja raputas kergelt pead. Kahju küll. Kui Lachance Emma vastu käe tõstab, lööb Finn selle jõletise laiaks.

Enne kui Lachance midagi teha või öelda jõudis, Emma peaaegu hüppas toolilt püsti ja taganes paar sammu. “See on šokist,” ütles ta abikaasale. “Ma ei suuda seletada, milline šokk see oli. Billy pidi küsimusi esitama, aga ma usun, et ta on valmis mind koju laskma.”

“Mulle ei meenu selle koha nimi, kus mõrv aset leidis,” sõnas Orville.

“Willows,” ütles Emma. “Pensionäride elurajoon, mida hakati ehitama...”

“Ma tean, mis see on. Aga miks sina seal ringi jõlkusid ja end ohtu seadsid? Sul on kodus jõusaal, mis mulle terve varanduse maksma läks. Kasuta seda.”

“Kasutangi. Teinekord on värske õhk mõnus. Sa tead, et ma käin jooksmas.”

“Kasuta jõusaali,” ütles Orville. Lachance hoidis tooni pehme ja juhuslik pealtvaataja võis arvata, et ta muretseb oma noore naise pärast. Finn tajus midagi muud. Põlgust? See mõte tundus kummaline.

Mees märkas Finni. “Kes teie olete? Mida te siin teete?”

“Finn Duhon,” ütles Billy. “Tom Duhon oli tema isa. Finn oli sõjaväes.”

Finn krigistas tagumisi hambaid ja ulatas mehele käe, mida too muuseas surus.

Orville nipsutas sõrmi. “Eileen Moggeridge on teie õde. Abielus selle viletsa Chuckiga. Ilmselt on see hea, et ta nii palju nafta­platvormidel viibib. Niipalju kui ma kuulnud olen, siis poeg – Aaron, kui mälu mind ei peta –, paistab isa jälgedes sammuvat. Võtab peagi vanglas koha sisse. Teie isa pööraks hauas ringi.”

Finn surus viha alla. “Nimede suhtes on teil õigus, Lachance. Ülejäänu on kuulujutt.”

“Ja ebatäpne, Orville,” ütles Emma rõõmsat ilmet näole manades.

Lachance kehitas õlgu. “Võimalik. Andke andeks, kui ma teid solvasin. Kas see on kuulujutt, et erivägedes läks teie jaoks liiga karmiks, nii et te lasksite sealt jalga? Te olite ju erivägedes, eks?”

Finn hammustas oma põske ja tundis vere maiku. Kas see suure suuga loll ei saanud aru, et Finn võis ta higiseks minemata sodiks peksta? “Te peate end kuulujuttudest võõrutama,” ütles Finn. “See võib teile inetuid pahandusi kaela tuua.”

“Ma küsisin, miks te siin olete,” ütles Orville. “Minu naisega.”

“Ma rääkisin Emmaga, kui laip... kui me nägime laipa välikäimlas. Teie naine on palju üle elanud.”

Lihased Orville’i lõual liikusid. Ta ajas end sirgu ja Finni hinnangul oli ta umbes meeter seitsmekümnene. “Te rääkisite Emmaga mingil mahajäetud krundil? Kas ma kuulen õigesti?”

“Palun, Orville, ma seletan, kui me omaette oleme,” ütles Emma sappi neelates. “Billy, kas me võime tagauksest välja minna?”

“Mul on veel küsimusi,” ütles Orville ja sõnas Billyle: “Sa ei pea minu naisega rohkem rääkima.”

“Jah,” ütles Billy, “kindlasti pean.”

Lachance’i nägu hakkas põsesarnade juurest õhetama. “Kas sa oled unustanud, kes ma olen?” Ta pani käsivarred risti ja tema hoiakust kadus viha. “Anna andeks. Kui nad sõnumi tõid ja ütlesid, et see puudutab minu naist, ei kujuta sa ette, mis mõtted mul peast läbi käisid. Billy, ma korraldan homme hommikul raekojas koosoleku, et inimesi rahustada.

Nii, kes väljakutse vastu võttis? Ma eeldan, et sina või Duhon võtsite kõne, Emma?”

Billy oli juba oma kabineti teise väljapääsu juurde viiva ukse avanud ja Emma astus uksest välja. “Orville, ma vastan kõikidele sinu küsimustele. Aitäh, et te minu eest hoolitsesite, Billy ja Finn. Ma võin igal ajal tagasi tulla, et küsimustele vastata. Tule, kullake.”

Emma lahkus ja Orville järgnes talle ilmse vastumeelsusega.

Finn ja Billy olid tükk aega vait, enne kui Finn küsis: “Kas mees võib talle viga teha?”

Billy hõõrus oma nägu ja juukseid. “Kurat, ma poleks pidanud joomist maha jätma. Kus mu piparmündikommid on?” Ta leidis laualt karbi.

“Billy?” kordas Finn.

“Ta on liiga libe, et midagi sellist teha.” Billy pani karbi kinni ja asetas selle tagasi lauale. “Täna oli ta lihtsalt pinges.”

Finn polnud selles kindel.