Читать книгу Märgitud mees - Stella Cameron - Страница 7

„Ehitustööd oleksid pidanud juba mitu kuud tagasi valmis olema,“ ütles Kelly Savage. „Veel enne, kui oli vaja hakata ilma pärast muretsema.“ Ta viipas võileivaga restorani akna poole.

Pappy Tantsu- ja Söögimaja ees, kus Kelly oli nõudnud vendadega lõunast kokkusaamist, oli taevas puude kohal hallikas­roheline. Max oli jätnud uudishimu kütmise nimel tegemata ette­paneku kuskile mujale minna, kuigi tal oli küllaga põhjust seda kohta endale hoida.

Max nägi, kuidas ta kaksikvend Roche tegi eesukse juures kaare ümber siniseks võõbatud tohutu suure alligaatori, ja tõstis käe. Roche’i huvitas märksa rohkem plaadimasin kui vennad. Ta naaldus neoonvärvides vilkuvale masinale ja õngitses taskust münte otsida.

Kelly keeras end, et paremini näha, ja vangutas pead. „Mina ei saa küll aru, kust see sell pärit on, kuid päris kindlasti mitte samast pesakonnast, kust meie sinuga.“

„Sinu kohta võib see ju käia,“ ütles Max naerma hakates. Kelly oli nende poolvend, isa poeg lühikesest esimesest abielust, kuid reeglina unustasid nad selle ära.

Max oli Pappysse helistanud ja hoiatanud Annie Duhonit, et ta tuleb koos seltskonnaga – nad mõlemad olid otsustanud, et tahavad oma sõprust vähemalt veel enda teada hoida –, kuid Anniet polnud kõne ajal seal ja ta polnud ikka veel välja ilmunud. Max soovis, et tal oleks õigust välja uurida, miks, kuna viimase seitsme kuu jooksul polnud ta käinud Pappys kordagi, ilma et oleks Anniet näinud.

Ta teadis, miks tema eelistas nende sõprust mitte reklaamida. Miks aga Annie? Annie polnud sellest kordagi rääkinud, kuid ta ise samuti mitte.

Kelly kattis kõrvad kätega ega olnud ainus. Plaadimasina kõlaritest röökis „Jailhouse Rock“ just sellisel kujul, nagu vaid Elvis seda oskas, ja summutas taustmuusikaks mänginud Jellyroll Mortoni.

Max suunas pilgu kahanevale krabihunnikule ja naeratas endamisi. Roche’i kohta öeldi, et ta ei taju enda ümbrust, ja ilmselt oli selles iva, kuid Maxile meeldis vend just sellisena, nagu ta oli.

„Kurat, ta suudab mind ikka tõesti marru ajada,“ ütles Kelly. „Kuula nüüd seda mürglit. Kes see Elvise teisik seal on?“ Ta keeras end, et paremini näha. „Must parukas ja valge ülikond. Ja sinised seemisnahast kingad ka veel. See kõrts istub küll kinni ajastus, millest mina midagi ei mäleta. Hullem kui kitš.“

„Võta nüüd rahulikult,“ ütles Max kannatust kaotades. „Mulle on temast räägitud. Ta nimi on Carmen. Ta olla siin juba aastaid töötanud ja kuulub siinse atmosfääri juurde. Ta on siin juhuks, kui keegi peaks head kombed unustama. Kui Roche siia jõuab, siis kuulame ära, mis sind piinab, ja laseme jalga. Me oleks ju võinud nii või teisiti kliinikus rääkida.“ Ta kiikas uuesti Annie kontori poole. Uks oli endiselt kinni. Annie armastas seda restorani ja suhtus sellesse niisuguse hoolega, nagu oleks see tema oma. Max oli Anniet eelmisel päeval näinud. Kui Annie oleks kavatsenud täna kuskil mujal olla, oleks ta seda maininud.

„Kliinik peaks valmis saama,“ ütles Kelly. „Kas kogu see praetud kraam sind oma arterite pärast muretsema ei pane?“ Ta uur­is Maxi krabisid ja haukas oma juustuvõileiba. Tema maitsemeel polnud algkoolist peale suurt muutunud.

„Eks ikka. Kas sulle ei tundu, et ka see kollane rasvakäntsakas, mida sina sisse ajad, võib kahjulik olla?“

Max oli harjunud vaatama, kuidas ta teisik ringi liigub. Lõpuks nende poole tulles astus pikakasvuline Roche kergel ja vabal sammul, lühikesed mustad juuksed sassis. Ületades madala hoone keskel olevat tantsupõrandat, noogutas ta tervituseks inimestele, keda tundis vaid nägupidi. Ta naeratas väga harva, kuna ta lihtsalt unustas seda teha, kuid tõmbas inimesi enda poole sellele vaatamata.

Ta istus Kelly kõrvale Maxi vastu. „Kas oled seda plaadimasinat lähemalt uurinud? Wurlitzer 1015. Kuidas neil küll õnnestub seda ikka veel töökorras hoida?“

„Ilmselt tänu uuele sisule,“ pakkus Kelly.

Roche keeras end ringi ja osutas pöidlaga masina poole. „Ah-ah. Uuri lähemalt. Neid hakati tootma neljakümnendatel. Siin pole ühtki uut asja. Igatahes vabandust, et hilinesin,“ lõpetas ta hajameelselt.

„Sa hilinesid juba enne seda, kui üldse siia jõudsid,“ ütles Kelly tooni muutmata. Maxile ei meeldinud Kelly väljanägemine. Tavaliselt polnud Kelly päevituse all kahvatu ja ta pähkelpruunide silmade alused polnud sinised.

„Käisin Rosebankist posti toomas,“ ütles Roche. „Ainult arved.“

Neil kõigil olid Rosebankis väikesed korterid. Rosebank oli võõrastemaja, mis kuulus kohalikule šerifile Spike Devolile, ta naisele Vivianile ja tema emale Charlotte’ile. Kohe Rosebanki naabruses asuv sõja eel ehitatud Green Veil² oli kliiniku asukohaks. See oli juba paari aasta eest kohandatud plastilise kirurgia kliinikuks ning Max oli jõudnud veendumusele, et teatud lisatööde tulemusena on see just täpselt selline koht, nagu ta näha tahab. Tööde maht oli osutunud arvatust suuremaks, kuid vaatamata Kelly paanitsemisele lootis Max kliiniku mõne kuu pärast avada. See lihtsalt pidi nii minema. Ta oli juba saanud kokku meeskonna teiste plastilise kirurgia valdkondade spetsialistidest, kes olid valmis Green Veili tööle tulema.

Roche vaatas ettekandjat otsides ringi. „Sattusin Rosebankis isa Cyrusega kokku. Nad ajasid Vivianiga mingit salajuttu ega olnud just eriti rõõmsa olemisega.“

„Huvitav, milles küll asi?“ ütles Kelly. „Neil kummalgi pole kombeks salatseda, või kuidas?“

Roche kehitas õlgu ja tellis kriuksuvate taldadega ettekandjalt sama, mida Max. „See on päris lahe koht,“ ütles ta pead kuklasse ajades ning uurides lakke kinnitatud paksu, juba kollakaks tõmbuvat visiitkaartide hunnikut. „Siin on iseloomu, atmosfääri. Mulle meeldib tulla siia siis, kui ansambel mängib. Kas nägite, mihuke jurakas alligaator neil peaukse juures on? Ja sinine.“ Restoran asus ümber tantsupõranda ja see osa, kus Savage’id istusid, oli hoone ühes otsas asuv juurdeehitus.

„Mis sinine?“ küsis Kelly pärast mõningast mõtlemist. „Kingad? Jah, kuradi Elvise koopia. Tule taevas appi!“

„Ta pidas silmas alligaatorit,“ ütles Max. „Seda kutsutakse Siniseks. Ma ju rääkisin sulle kohale jõudes.“

„Jah,“ ütles Roche Kellyle kergel ja rahulikul toonil. „Ja ma püüan rahulikuks jääda, sõbrake. Vastasel juhul käsiksin sul koos oma paha tujuga põrgusse käia.“

Aeg teemat muuta. „Kas polnud lahe eile Michele Rileyt näha? Selge see, et ta tuli intervjuule pelgalt viisakuse pärast, kuid ma polnud kindel, et ta koha vastu võtab.“

Roche ütles ääretult rahulolevalt: „Mina küll.“

„Kuna ta ei suuda su sarmile vastu panna?“ küsis Max. „Kardan, et sinul polnud sellega erilist pistmist. Talle meeldib mõte, et saab oma füsioteraapia osakonna, kuigi väikese. Ja ta on kuradima hea, nii et meil on vedanud. Tunnen suurt kergendust, et ta on valmis siia kolima – ta teab minust peaaegu kõik.“

„Tõesti või?“ Roche pani käed rinnal risti.

„Tead küll, mida ma silmas pean.“

Roche vaatas kaugusse. „Hea, et ta nii positiivne on. Ta toob endaga teisigi kaasa – kaasa arvatud too peigmees, kelle ta peaks maha jätma ja minu kasuks otsustama. Tundub, et talle meeldib siin päris hästi.“ Nad Maxiga olid Michele’iga tööalaselt kokku puutunud. Nende kutsel oli Michele üle-eelmisel päeval Toussainti tulnud, ilmutanud kliiniku üle heameelt ja nõustunud füsioteraapia osakonda juhtima. Ta peigmees oli meditsiiniõde.

„Ära unusta, et Michele’il on käpp peal,“ ütles Max naeratades Roche’ile. „Hakkab tekkima tunne, et me oleks pidanud midagi sellist juba ammu tegema,“ märkis ta. „Patsientidel on siin hea taastuda.“

„Kuradima ilm,“ pomises Kelly, just nagu poleks ta Roche’i ja Maxi jutust sõnagi kuulnud. Ta võttis jahedast klaasist suure sõõmu õlut. „Sa ju tead, et sul ei õnnestu end igavesti peita, Max.“

„Kui seni ei teadnud, siis nüüd küll,“ ütles Max. „Miks sa ühtäkki seda ütlesid?“ Vanemal vennal oli kombeks endastmõistetavaid asju sõnadesse panna.

„Keegi peab ju sulle meenutama, mis sind ees ootab. Sa unustad end oma maailma ja...“

„Ole vait,“ surus Roche läbi hammaste. „Me oleme siin juba pikka aega ilma ühegi probleemita olnud.“

„Teie Roche’iga olete siin päris palju olnud,“ ütles Kelly. „Et teie kaks saaksite teha seda, mida tahate, annab mulle mujal tegemist.“

„Nii see küll ei ole,“ ütles Max. „Sul pole vaja nii palju New Yorgis olla ja sa poleks ka, kui sulle seal ei meeldiks. Meile kõigile meeldib seal. Seal on kodu – või vähemalt oli. Sa oled sitas tujus ja sellest pole vähimatki kasu. Mis siis, kui vihma sajab, siin sajab sageli, kuid see ei sega töötegemist.“

„Viivitused lähevad kalliks,“ ütles Kelly. Ta lõpetas kähku võileiva ja pühkis pabersalvrätiga suu puhtaks. „Teate ju isegi, kui raske on ehitusmehi tööle saada. Kui ilm ära keerab, otsivad nad sisetööd ja tulevad tagasi alles siis, kui neil selleks tuju.“

„Persse,“ ütles Max. Ta märkas, et lähedalasuvad lauad olid vaiksemaks jäänud ja külastajad kaotasid huvi oma vestluse vastu ning kuulasid, kuidas vennad omavahel tülitsesid. Ta langetas häält. „Mis sul viga on, Kelly? Sa muutud iga päevaga üha närvilisemaks. Kui tahad sellest projektist taanduda, siis ütle seda. Ma ei kujutanud omal ajal ette, et töö tegemiseks tuleb pakku pugeda, kuid see on meie parim võimalus – või vähemalt minu. Teie kaks ei pea siia jääma.“

Roche pööritas silmi ja oli vait.

„Sa võid ikka tõeliselt tänamatu tõbras olla,“ ütles Kelly.

„Nii sa väidad. Sa paned mu kannatuse katkema. Lõpuks oleme nii kaugel, et kliinik on uksi avamas, ja sina otsid üha uusi probleeme.“

Roche keeras end küljega laua poole ja tõstis jala teisele põlvele. Raudse tahtejõuga vaikne rahusobitaja Roche ütles märksa vähem, kui mõtles, palju vähem. Max oli ainus, kes suutis vaatamata kaksikvenna saladuslikule käitumisviisile ta mõtteid lugeda. Kumbki ei kasutanud liigseid sõnu.

„Noh, kurat, hakkabki sadama,“ ütles Kelly ja tõstis pilgu, et vaadata katuseaknale langevaid esimesi suuri vihmapiisku. Ta langetas häält. „Lähen närvi, muud ei miskit. Sul on õigus, otsin probleeme. Püüan sellest üle saada.“

„Unusta ära,“ ütles Max. „Mõnda aega hoiame silmad lahti. Pikapeale õpime aga seda unustama.“ Ta ei öelnud, et nad hoiavad silmad lahti, püüdes kuulda ebaloomulikest surmajuhtumitest, mida võidaks määrida Maxi kaela, nagu oli juhtunud kahe omavahel viieteistkümne aastase vahega aset leidnuga, millest viimane toimus kolme aasta eest. Samuti ei maininud ta seda, et püüdis mitte välja näidata, nagu hooliks ta mõnest naisest enam kui lihtsalt niisama tuttavast, kuna lähedasem seos temaga võib selle daami tervisele saatuslikuks saada. Kelly ja Roche arvasid, et Annie Duhon on pelgalt teretuttav.

„Heakene küll,“ ütles Roche, tõmmates tagataskust pesapallimütsi ja seda lauale heites. „Kas ongi kõik, Kelly? Sa oled närvis ja tahtsid, et me kõik siia koguneksime, et sa sellest rääkida saaksid?“

„Võttes arvesse, et sa oled psühhiaater, ei oska sa üldse inimestega ringi käia,“ ütles Kelly kandilist lõuga ette ajades. „Ma juba ütlesin, et olen pinges, kuid me pole mitte sellepärast siin. Tahtsin minna kuskile, kus saame rääkida nii, et poleks ohtu, et Devolid või need õnnetud ehitustöölised meie juttu pealt kuulevad.“

„Tõesti või?“ Roche vaatas lähima laua poole, kus neli meest ilmutasid kähku suurt huvi oma söögi vastu. „Räägi siis. Vaikselt. Ja ehitustöölised teevad oma tööd hästi. Tundub, et nad saavad õigeks ajaks valmis ja seda ei juhtu just eriti sageli.“

Kelly toetas küünarnukid lauale ja toetas näo kätele. „Lihtsalt ma pole selles kohas enam nii kindel, muud ei midagi.“

Roche ja Max vaatasid korraks teineteisele otsa ja Roche raputas kergelt pead.

No nii, mõtles Max, nagu ikka pidid nad arvestama Kelly ennustamatute tujudega ja talle järele andma. „Mis sa sellega öelda tahad?“ küsis ta, suutmata vastu panna. „Kui sa väidad, et teeme Green Veilis avamisega vea, siis oleksid sa pidanud suu juba aasta tagasi lahti tegema.“

„Sa olid sellest nii sisse võetud,“ ütles Kelly, nägu ikka veel kätele toetumas. „Su semu Reb Girard ütles sulle, et see on pakku pugemiseks hea koht ja sina uskusid teda. Ma ei tea enam, mida sellest arvata.“

„Mina usun teda endiselt,“ ütles Max ja tundis, et hakkab marru minema.

Roche’i krabid saabusid taldrikul särisevana lauda. Ta tänas ette­kandjat, kes vaatas pisut liiga pikalt ta ääretult sinistesse silmadesse ja enne lahkumist Kelly poole.

„Rebi isa oli siin linnaarstiks ja tema hoolitseb siinse rahva tervise eest juba teist põlvkonda. Ta peaks ju teadma, kas see on kolgas või ei. Pooled ta arvetest või enamgi veel makstakse kanade ja munadega – kui veab, siis singiga.“

„Vaene doktor Reb,“ ütles Kelly, vedades sõrmedega mööda nägu allapoole, kuni ta silmad nähtavale ilmusid. „Tema ja ta arhitektist mees lausa suplevad rahas. Mehe omandis on peaaegu pool linnast.“

„Ja mis siis?“ Kui Kellyl oli käsil mõni selline faas, siis ei jõua nad kuskile välja. „Ma pean minema.“

„Oota,“ ütles Kelly käega vastu lauda lajatades. „Ma ütlen, et peaksime kaaluma maja müüki panekut ja siit minema kolimist, kuni see veel võimalik on. Keegi mõtleb välja, kes sa oled. Ma lausa tunnen seda. Su sõbra Rebi sugulane otsib pidevalt kõntsa, mida oma ajalehte pista. Sina pakuks talle pikaks ajaks ainest.“

Mainitud sugulane oli Lee O’Brien, kes elas Girardide juures Cloud’s Endis ja andis välja linna ainsat ajalehte Toussaint Trumpet.

„Sa ei tea pooligi asju, mis siin vaikses kolkas aset on leidnud, või kuidas?“ küsis Kelly.

Max arvas, et teab kõike, mis teadmist väärib, kuigi osa sellest talle ei meeldinud. Kuid see ei teinud veel Toussaintist suurlinna. „Neil on siin omajagu ebaõnne olnud – kriminaalset – kuid sellega on ühel pool. Varem või hiljem tuleb mu minevik ilmsiks. Keegi räägib kindlasti välja ja eks siis paistab, kuidas kohalikud suhtuvad. Kuid praegu ei saa asjade üle kurta.“

„Jah,“ ütles Roche. „Mulle tundub, et sulle meeldib siin päris hästi ja mulle ka. Mis sinul selle linna vastu on, Kelly?“

Selle tulemuseks olid suured silmad. „Ma jumaldan siinset elu. Eriti veel siis, kui tundub, nagu näeksin mõne etenduse esmakordset lavastust.“

Max hakkas naerma. „Kui sa vaid ise teaksid, kuidas su jutt kõlab, muudaksid sa teemat. Sa võid minna millal iganes vaatama mõnd etendust või mida tahad – või keda tahad – niipea, kui sul selleks tuju tuleb. Kui sa ei taha, ei pruugi sa üldse siin olla.“

„Nii et te ei kavatse siis ringi mõelda?“ küsis Kelly.

„Ei.“

„Mina samuti mitte,“ ütles Roche.

Naeratus, milles oli sellist siirast sarmi, mis kindla peale relvituks tegi, muutis Kelly hoopis teiseks. Ta hakkas naerma ja heitis pikaks kasvanud kartulikoore karva juuksed kuklasse. „Lihtsalt kontrollisin.“

Roche kargas esimesena püsti ja raputas Kellyt õlast. „Siga! Sina ei muutu ka iial. Välja. Ma kolgin su vaeseomaks.“

Mõistus sai Maxi just õigel hetkel pidama ja ta vajus tagasi istmele, kuid vaatas muheldes, kuidas teised kaks naljatledes maadlesid. „Härraspsühhiaatri poolt peen keelekasutus,“ ütles ta. „Sa oled meie lollimängu siin juba piisavalt kaua kuulanud. See polnud naljakas, Kelly, aga sul on alati julmad naljad olnud.“

„Tahtsin meid vaid korraks kokku saada,“ ütles Kelly ja andis Roche’ile heatujuliselt obaduse. „Kuid tunnen kergendust kuuldes, et sa ei näe maailma läbi roosade prillide, Max. Kurat, saa aru, ma olen ju sinu pärast mures, Roche samuti. Sa oled paraja jama sees ja me ei taha, et see juhtuks taas seal, kus sa end turvaliselt tunned.“

Maxil hakkas sees keerama, kuid ta sundis suunurgad naeratusele. „Mu silmad on avatud,“ ütles ta. Tal polnud vähimatki plaani jagada mõningaid peas pöörlevaid mõtteid. Green Veilist saab asja. Nad Roche’iga moodustasid hea paari ja koos hoolikalt valitud meeskonnaga saavad nad asuda uuesti selle kallale, mida armastavad. Kelly finantsoskused muutsid kõik lihtsamaks ja võib-olla oligi hea, et ta kõiki kahe jalaga maa peal hoiab.

Pappy restoranis oli rahvast rohkem kui tavaliselt, kuigi vaikne polnud siin iial. Iga natukese aja tagant avanes peauks ja sealt sisenesid uued kliendid. Siis avanes see taas ja sisse astus Annie. Carmen läks kohe Annie juurde ja nad vahetasid mõned sõnad, enne kui Annie otse oma kabinetti läks ja enda taga ukse sulges.

Max tõmbus pingesse. Annie polnud vaadanud ringi, kas ta on siin, kuid ilmselt oli ta arvanud, et Max on nüüdseks juba lahkunud. Ta jääb lähedusse seniks, kuni vennad on lahkunud, ja tuleb siis tagasi, et Anniega rääkida. Pinge õlgades andis järele. Muretsemiseks polnud vähimatki põhjust.

Mitte eriti kaugel kohast, kus istus Max, jälgis keegi ta reaktsioone Annie Duhonile. Nauding, leidis vaatleja, tohtrihärra tundis Anniet nähes suurt rahulolu. Ta tahtis naist – seda oli ta näost näha. Kui sobilik.

2 Roheline loor. Tõlk.